Tere kuulama suvitaja saadet tänases saates uurime, miks tihtipeale ainult väike osa tehtud piltidest on köitvad ja huvipakkuvad ka neile, kes reisil ei käinud. Kui keeruline on retke matka või reisi jäädvustada fotoaparaadiga ning lühidalt öeldes tuleb siis juttu reisifotograafiast ja stuudios on Eesti fotostuudio fotograaf, fotograafia õpetaja Kaupo Kikkas. Lisaks tuleb meil juttu veel vibuklubist ning toidurubriigis, räägib Mart Tummelas Eesti toidust tervislikust toidust. Saatejuht Kristo räim ja head kuulamist. Meie tänase saate põhiteema juurde, kuidas siis tabada õiget hetke ja olen stuudiosse palunud Eesti fotostuudio, fotograafi, fotograafia õpetaja Kaupo Kikkase, tere sulle ütleb. No mis asi on tegelikult reisifotograafia ja mida selle all mõista, on see nüüd seesama, mis on, kui ma lähen grupiga ja siis muudkui pildistan ja pärast ütlen, et näete, kui palju pilte. Mis on see erinevus tavalise sellise reisija fotograafia reisi vahel? Just et ma arvan, et siin ongi see nii-öelda iga inimese oma nägemus, eks ju, et eks see on reisifotograaf omamoodi, kes pildistab ennast, laseb seda Eiffeli torni taustal ja siis alase pärast püramiidide taustal ja bussiaknast pildistab, aga tegelikult mida mina selle all mõtlen ja mida selle all nii-öelda selle sõnal nagu sügavamalt mõeldakse, on see, et reisireisides pildistamine pigem nende kultuuride ja maade ja nende nii-öelda sisu ja hinge tabamine. Et oluline ei ole see, mida mina nägin ja mille taustal mina olin ja kus mina olin vaid see, et jutustada piltidega mingit lugu. Ma usun, et see on tegelikult kordi kuradi põnevam kui, kui lihtsalt see, et kus ma käisin ja kus ma olin Kui palju meil Eestis on selliseid ma tea firmasid või fotograafe, kes korraldavad selliseid reise, võtavad inimesi kaasa, kas siis õpetavad neid? Ma arvan, et et ega seda on päris raske määratleda, sest sest kõigepealt On on inimesed korraldavad endale nii-öelda ise selliseid fotoretk ja fotoreisi kõige paremas mõttes, kes on õppinud, teatavad nii-öelda mängureeglid selgeks ja käivad mööda maailma ja pildistavad, minul näiteks mina ise eelistan samamoodi, mul on mõned väga head kindlad tahad, kellega me teineteist saab alati usaldada, kellega me nii-öelda oleme tuulest ja veest läbi käinud ja, ja reisime pildistades. Aga selliseid nii-öelda organiseeritud reise võib-olla korraldavad viis kuus sellist tegijat. Ja samamoodi vahest näiteks mõni tuntud fotograaf kuskil netifoorumites reklaamib, et ma lähen sinna sinna võtan kaasa näiteks kolm inimest, kes tahavad tulla ja nendel on kindlasti nendel fotoretkedel on kindlasti noh, oma hoopis teistsugune aura ja sisu, mis on, mis on samuti väga põnev, nii et omaette käia on väga põnev ja grupiga koos käia, kus keegi näpunäiteid annab ju juhendama väga põnev. Aga millega peab arvestama, kui ma nüüd ei ole fotograafiaga just päris sinasõber, aga tahaksin kaasa minna kellegiga. Üldiselt need retked ongi niimoodi varati plaanitud, et teades, et inimesed on väga erinevad, ehk siis mõni inimene peab ennast suureks meistriks alguses mõni inimene on tegelikult suurmeister oma tagasihoidlikkuse ei pea ennast, oleks kunagi nii, et inimesed on hästi erineva taustaga, see on selge ja, ja seetõttu ka proovitakse neid retke alati niimoodi üles ehitada, et kõigile on midagi ja, ja et, et see ei oleks nii-öelda liialt keeruline. Aga millega peab arvestama? Kindlasti peaks arvestama, kõigepealt alustaks sellega, et tegema endale väga selgeks, kuhu, kuidas ja mil moel see retk on plaanitud. Et see on alati nagu selline õiged ootused on hea õnnestumise nagu suurim garantii, et kui sa, kui sa lähed näiteks mingile matkaretkele jalas kingad ootuses, et millal saabume viie tärni hotelli, siis tõenäoliselt nagu suurvõimalused, et, et sa jää sellega rahule, eks ju, ja ja täpselt samamoodi vastupidi, et kui sind viiakse viie tärni hotelli ja sa oled tahtnud minna pildistama hoopis kuskil, ma ei tea, mingit aafrika getotakse, siis sa oled teistpidi pettunud, nii et õiget ootuste panemine on kõige esimene eeldus. No kui ma saan need ootused paika, aga mul on selline tagasihoidlik nii-öelda seebikarp on mul lootus, et mind üldse kaasa võetakse. Kaasa võetakse kindlasti kõiki huvilisi ja soovijaid, kellel see nii-öelda meelestatus head pilt teha on olemas ja, ja tehnika noh, selles suhtes loomulikult fotograafiat ei saa kunagi lahutada ära fotoaparaadist, objektiviste tehnikast, sest et need on üks tervik, eks ju. Objektiivi fotokas ongi fotograafipindsele lõuend on ja kui teil neid ei ole, siis ta oma pilti maalida ei saa. Aga kindlasti ei tohi seda üle tähtsustada, et kui, kui ikkagi inimesel on sisutala mõtted, siis, siis see tõenäoliselt suudab ta oma mõtteid edasi anda ka sajakroonise papist seebikarbiga, nii et, et mida paremini sajakroonisest aparaadist fotokas on, seda parem on täna oma mõtteid edasi anda, nii et loomulikult ma ei, ei sooviks ise tõenäoliselt minna nagu selle selle papist seebikarbiga reisile, aga, aga sellegipoolest, nii et. Aga on see siis võimalik, et ma saan sellise tagasihoidliku fotoaparaadiga teha samaväärseid pilte ka mõni keegi oma suure mai tea toru ja tehnikaga, mis maksab. Ja, ja kindlasti ei saa vahele panna võrdusmärki, aga näiteks üks ma ei tule ta nimi meelde, kus üks kuulus USA fotograaf tegi sellise projekti, pildistas oma näituse mobiiltelefoniga ja ütles seda alles pärast näitusteta, pildistas selle mobiiltelefoniga ja tegelikult kuna ta tegi mustvalged pildid ei suurendanud neid väga suureks ja valis sellised üsna lihtsad motiivid ja väga hea valguse siis tegelikult ei tulnud keegi selle pealegi. Noh, võib-olla see ei olnud kõige huvitavam näitus, kehidati natuke õlgu, onju, aga samas jällegi keegi ei osanud aimata, et seal tehtud, et niimoodi, eks ju. Nii et seades endale õiged eesmärgid, on tõesti võimalik ka telefoni ja papist fotokaga pilti teha, aga ma loodan ning kunagi sellesse olukorda ei panda ja, ja kindlasti ei tohi see võrdusmärki panna, et et ma ise siiski olen nii palju nagu selline tehnika fänn, et, et ma tunnen mõnu sellest, et mul on võimalik kasutada erinevaid objektiiv, erinevaid vaatenurki ja väljendada niimoodi oma mõtteid palju värvikamalt. No kuidas ma peaksin algajana näiteks valima marsruudi, et kuhu ma lähen, kas tasuks minna kohe kõigepealt mõnda eksootilise paika või alustada, ma ei tea, siin Eestimaal ringi. Renno need ütlused, vanad ütlused, on kõik tõele tõesed, eks ju, et käi ennem nuustakul ära, kui ronid, ronid kuhugi võõramäe otsa, nii et, et selles suhtes reisimine ja fotograafia nad on täiesti noh, fotoreisi puhul lahutamatud, et, et keegi ei lähe nagu ainult pildistama ja see reis on nagu kaasnähtus ja keegi ei lähe reisima ja fotograafia on kaasnähtus, kui me räägime sellisest foto reisimisest. Nii et, et need käivad tervikuna kindlasti tiksub mingisugune mõte ennem peas, kuhu kanti sa tahaksid minna, eks ju, kindlasti on sul mingit taust, sa oled midagi lugenud ja kui sa nüüd tahad ka minna kellegiga koos mingisugusesse gruppi piga liituda või lausa fotoretkele minna, siis kindlasti need, need võimalused on ka piiratud. Et selge on see, et eriti Eestist ei lähe nagu mitte just väga palju selliseid retki välja, kuna Eesti on lihtsalt niivõrd väike. Aga muidugi muideks on olemas ka sellised väga vinged fotoretkede korraldajad, näiteks Ameerika Ühendriikides korraldavad selliseid ekspeditsioonilaevaga fotoretki nii põhja kui lõunanabale, eks ju, aga nende turg või nende nii-öelda publik on ka terve maakera, eks ju, et nii, et terve maakera pealt kokku panna see 40 fotograafi, kellega koos minna, pildistama ühte kindlat hüljest ei või, merilõvi või pingviini on täiesti võimalik, paraku Eestis aga mitte. Nii et eks need tegurid kõik kokku annavad sulle selle võimaluse, kuhu sa saad minna. Ja loomulikult ei noh, ütleme pea ees vette hüppamine on muidugi ka tore igasuguses kunstiliigis, alati annab see väga üllatavaid tulemusi. Aga samas jällegi noh, näiteks on üks hea ütlemine, et, et kui keegi ütleb, et tahaks Aafrikasse minna, siis võtke maa, mis on mõni mõni riik, mis on Aafrika Forbi kinnerseks Aafrika algajatele, et minge kõigepealt saage see nii-öelda maitse suhu ja siis minge keerukamaks, ei maksaks nagu lennata viimase hetke pakkumisega Nigeerias ja vaat seda elu seal ringi vaatama, et suure tõenäosusega ei tule sealt kunagi tagasi ja samuti on suur tõenäoliselt võib-olla tulete tagasi, aga nii-öelda aluspükste väele Aga kuidas sulle tundub, kuidas sul on nagu välja kujunenud, see, ma tahaks nimelt teada seda, et, et kui ma nüüd fotoaparaadiga käin, kas ma näen seda maailma ka natukene teistmoodi, jääb mul midagi nägemata, sellepärast et ainult läbi selle silma vaatan osasid asju või vastupidi, ma näen äkki kuidas ma näen seda. Ma usun, et see on väga personaalne, et see oleneb hästi palju jälle sellest harjumusest kogemusest ja soovist, et ma võin siin endast rääkida, kuna teiste inimeste sisse ei näe. Ja mina lihtsalt jumaldan fotoaparaadiga reisimist, sest et see võimaldab mul tõesti sukelduda sellesse maailma hoopis teisel moel, ma saan vaadata. Võib-olla üks kõige kõige suurem erinevus ongi see, et inimese silm on alati täpselt nii-öelda ühesuguse vaatenurgaga, ükspuha, kuhu me vaatame, näeme alati tegelikult ühtemoodi, eks ju. Võtan objektiivi, pikendan seda fookuskaugust, ehk siis justkui pikendan oma seda vaatenurka. Teinekord vastupidi, võtan hästi laia nurga, siis ma lähen makroobjektiiviga hästi lähedale. Näiteks ongi hea ütlus on, et, et kui sa vaatad, et ei tea mida pildistada, siis mine lähedale, et see siis avaneb sulle täiesti uus mustrite rütmide putukate, noh ma ei tea mille iganes maailm, eks ju. Et et neid neid mikromaailma meie ümber on tegelikult niivõrd palju ja fotokas aitab meil nendele nendesse sukelduda, et kui me lihtsalt läheme, jalutame siis siis võib-olla nii mõnigi inimene mõtleb, et noh, et igav või mis iganes, nii et, et minu, minu jaoks on see tohutult suur võti reisi, mis on fotoaparaat. Näeb nüansse, mida muidu ei pane tähelegi. Absoluutselt, absoluutselt, ja ja mis on veel hästi huvitav, sa hakkad nägema seoseid ja arenguid, näiteks vaatad läbi fotoka mingit inimest kuskil kaugel tänu sellele, et sa veidi pikema objektiiviga suumite näo sisse sa hakkad nägema mingeid emotsioone, mingite mõtteid, käitumisi ja ka inimeste omavahelisi suhteid, mida sa muidu ei suuda sellest laiast pildist nende välja rebida, eks ju, tänu selle objektiiviga raamistamisele sa suudad sealt välja rebida mingisuguse hetke, nii et see on, see on päris päris, väga põnev, isegi. Näiteks on sul tulnud ette selliseid üllatusi, teed pildi ära ja hiljem selgub, et seal pildi peal on hoopis midagi muud. Mida sa siis nagu hetkel tundsite? See on jällegi üks fotograafia hästi põnev asi, et et kuidas pildid su enda pildid sulle mõjuvad. Ja mul on ausalt öelda avastanud oma reisipilte paras hakata töötlema ja valima alles võib-olla mõni kuu pärast reisi, sest et lihtsalt see seedimise testimise aeg peab sinna vahele jääma. Tavaline on see, et kui mul reisilt tagasi tohutu õhinaga hakkan oma mälukaarte tühjendama faile konvertima valima, on esimene alati pettumus kõigepealt ja nüüd pärast seda settimist hakkama leidma hetki ja tabama neid asju, mida ma esiteks tol hetkel märkasin, nägin ja teiseks tõepoolest siis mingisuguseid asju, mis on nii-öelda õnnestunud pildile napsata, aga hea õnne läbi, et, et sa oled näinud ühte asja ja sa oled saanud järgmise asja nagu boonusena või siis sa oled tahtnud ühte asja jäänud sellest ilma ja saanud hoopis teise asja. Nii et ma arvan, et mida rohkem fotograafiast tead ja mida sügavamale sinna sukeldud tegelikult seda rohkem sa oskad ka hinnata asju, seda sügavamalt. Sa näed nende asjade taga sisu, et et küllap see on iga alaga niimoodi, et ilmselt kummaline on näiteks kuulata Soomeljeeside veinispetsialiste rääkimas veini järele, maitsest, tunde omavahel, eks ju. Aga need on lihtsalt sukeldunud sinna, nii sügavale, et nad saavadki naudingu asjadest, millest tavaline inimene ei oska undki näha, eks ju. Ja me võime siin täpselt samamoodi edasi minna, olgu see väga keeruline, moodne, klassikaline muusika või, või mis iganes. Aga millest see tuleb, et kui inimene, kel reisil, ta pildistab päris palju ja siis teeb kodus slaidišõu enamus haigutanud, siis asja teinud, et need pildid ei räägi nagu midagi. Eks siin on palju tegureid ja see ongi üks asi, mida tuleb õppida, et õppida tuleb pildistama, õppida, tuleb märkama, õppida, tuleb oma pilte valima ja õppida, tuleb valima neid pilte, nii et nad kõneleksid. Et selles mõttes olen õnnelik inimene, et ma loodan, et need inimesed, kellega oma pilte jagan ja, ja piltidest räägin, et nemad ei hakka haigutama, et et see on just nimelt ja see on muideks on. Mul kulub selleks mitu tundi tunde, vaid mul kulub päevi nädalaid lausa, kuid, et enda jaoks mõnikord panna mingisugune piltide järgnevus paika ka mingisugune piltidest mingi lugu kokku, et näiteks inglise keeles on, on inglise keelest pärit, on üks väga ilus sõna, fotoesseed kõlab eesti keeles ka väga hästi. Ja ma ütleks, et, et üks iga hea reisipiltide jada peakski olema fotoessee fotojutustus, lugu. Mitte 10000 pilt. Mina Punase mere taustal, mina püramiidi taustal, siin, mina, sõber kaameliga ja nii edasi või või lihtsalt nägin autoaknast sellist maastikku. See on, see selleks ei ole vaja isegi pilte haigutama hakates hakkadki juba kolmanda juures haigutama, sest et see kõik on nii ühetasandiline, nii läbitudeni läbi nähtud, et see, kui see pildi vaataja ei paku sulle mingit üllatusmomenti ja ka midagi uut, siis paratamatult hakkab igav. No kõige parem näide on võib-olla siis ajakiri National Geographic. Ja ma usun, et National Geographic on, on ikoon selle sõna heas mõttes ta Nikoon pildi vaatajale kui pildi tegijale ja kes teab natukene neid nii-öelda taustu, kuidas need pildid valmivad siis seal on näiteks mõned väga olulised ja väga huvitavad asjaolud, et et näiteks National Geographic läheb lugu tegema, siis kirjutaja ja fotograaf lähevad samasse kohta reeglina eraldi. Ehk siis nad ei käi koos, nad teevad mõlemad oma loo üks piltidest, teine jutuks ja siis pannakse kokku. Ja loomulikult ei lähe nad, kui nad lähevad kajastama näiteks mingisugust teemat. Küll hästi levinud on sellised Aafrika kriisipiirkonnad ja nii edasi, aga, aga võib, see võib näiteks viimases National-is oli väga huvitav lugu, lapimaast on ju, et ei pea alati käima sõda ja nälg, eks siis siis tõesti võib vaadata pilt, et ilma ühegi sõna teksti ja seal on lugu ja sisu. Nii et National Geographic on, on tegelikult ma usun, iga reisiva fotograafi omaette unistus. Kena, me teeme siin väikese pausi, kuulame muusikat ja seejärel jätkame juttu reisifotograafiast. Eesti fotostuudio, Photography photography, õpetaja Kaupo Kikasega. Jätkame juttu reisidel, fotografeerimiseks, fotografeerimisest, stuudios on fotograaf Kaupo Kikkas ja minu küsimus sulle oleks, et, et kui kaugele on sind siin need fotoreisid viinud, kus paikadesse oled kõik ära käinud? Õnneks on tõesti õnnestunud reisida, mis on, mis on äärmiselt tore ja ka päris erinevatesse paikadesse, loomulikult kindlasti ma ei viiks igale poole sinna julgeks viia nagu võõraid inimesi või testi siis veidi algajamaid inimesi, aga aga viimane selline põnev retk oli Amazonase retk, kus siis seal jõgi konnas ja džunglis sai, sai maitsta ka seda päris tõsist, päris päris džunglielu ja, ja see oli kindlasti väga huvitav ja, ja ka omamoodi pildistamiseks väga komplitseeritud. Ja teisest küljest on näiteks käidud vaadatud Sacheli kõrbe äärealasid Senegalis ja, ja siin kui seal, et et on, on õnnestunud, jääks kogu aeg, see elu ongi selline, et see nii-öelda elad retkest, retked, planeerid juba järgmistel loodad, et see kõik õnnestub ja see võimalus on, et eks selge on see, et täna raskemad ajad ja ja, ja nii-öelda retked on sattunud ka natuke kahtluse alla, mõnikord, aga, aga ma kunagi ei anna selles mõttes alla, et ma alati jätkan planeerimist, isegi kui kontol seda raha parasjagu ei ole. Kuhu sa tahad minna? Praegu mul on selline üks selline, aga huvitav nii-öelda unistuste plaan minna Falklandi saartele, seda siis läbi Tšiili, need on siis saared Lõuna-Ameerika mandri päris tipus, mis kuuluvad tegelikult siis Inglismaale. Aga kui nüüd noh, need on, eks ole, kohad, kuhu see võib olla päris võõraid kaasa ei julgeks võtta. Jah, sellistesse kohtadesse, kus ma ise käinud ei ole ja mille nii-öelda sellist kliima ehk siis sellist inimkliimat ma ei tunne maainimesi viia julgeks, et isegi ma ei julge siis viia kui kohalikud, mis iganes, nagu esindajad või giidid on olemas, et et see on ikkagi selline väga tugev usaldus tegelikult, et, et see ei ole selline, noh, nii-öelda Faywstaar, turism reeglina, kus kus minnakse transfeeri, buss vastas, sõidetakse kurjade koolide hotelli ja siis käiakse nagu turismisihtpunkte läbi. Et need, need nendes kohtades ma, ma proovin ise oma nendesamade heade semudega reisida, kellega ma olen juba seda reisimist proovinud järgi. Aga kui nüüd on tegemist natukene teistsuguse reisiga, kus on grupireis ja võib-olla ka veel sellisesse kohta, kus on palju turiste, sellised turismipiirkonnad, et kuidas seal grupis saada head pilti, nii et mulle jääks need turistid peale ja kuidas üldse võib üks grupireis välja näha, kui piinav see on või vastupidi, et ta võib hoopis lõbus olla. Siin oli neid hästi mitu nüanssi või küsimust korraga, et et loomulikult on väga vajalik ja põnev ka pildistada turismiringkondade piirkondades midagi pole parata, sest et maailma sellised nii-öelda ikooni, Lootuses olevat paigad lihtsalt on turistidest küllastunud, midagi teha ei ole, et võime siin tuua näiteks sellise noh, ühe sellise tipppaiga nagu matšubitši Peruus, eks ju. Mis on kadunud linn või nii-öelda kadunud inkade linn, mis on sellise absoluutse, kuidas öelda pisut müstilise ikooni moodi auraga paik, aga, aga selles seal taga on kahjuks tõesti tohutu turismi tööstus ja ja ma üldse ei imesta, miks osa näiteks selliseid reis reisis fännide reisisellid jätavad selle enda piirkondadest üldse välja Orsruutidest välja. Asi hakkab pihta sellest, et sa lähed, istud, trein turistikasse turistirongi sisse, lähed, sööd restoran turistikas, magad mingisuguse urkas, mille nimi on turistiko, sõidad bussiga sinna tippu igal sammul nokitakse su käest. Ahaa, sa tunned ennast, mitte mitte, et see raha ei ole nii-öelda raha pärast, aga lihtsalt see su kaob igasugune pühalikkuse tunne, eks ju. Ja loomulikult kui sa, kui sa sinna jõuad ja jaurata pool tundi enne päikseloojang päiksetõusu, vabandust, seal kohal ja, ja vaatad, kuidas päikesel tõuseb, loomulikult see on absoluutselt fantastiline, loogiline noh, seda on sõnades võimatu kirjeldada. Piltides võimatu kirjeldada, aga, aga, aga kui sul on taustaks kõik see piin, mida sind on viimased päevad nagu nii-öelda iga nurga peal nagu kotitud ja sealt raha korjatud, sind pannud ennast perse sellise lolli paksu valge turistina tundma, siis kindlasti sa ei naudi seda nii, nagu sa võiksid nautida seda, seda mõnel muul moel. Et näiteks minul on täiesti võrdne elamus Indias Hampi templitest, mis ei ole pooltki või noh, kaugeltki nii kuulsad kui onju. Aga mis on oma olemuselt, ma ütleks tõesti sama võimsad ja kuna nad on küllalt metsikud ja suhteliselt raha ei korjata, siis elamus näiteks minu jaoks ületab kordades Mocha elamuse, nii et see päiksetõus ampi templis või päiksetõus kadunud inkade linnaseks. Nii et eks loomulikult, nende turistikohtadega on omad agad, aga sellegipoolest ega me sinna minemata jätta, kuna neid maailmaimesid tahaks ju vägagi näha ja pildistada. Sul õnnestus seal ka teha selline pilt, kus ei jäänud peale turistide hordi. Tegelikult just täpselt Sa ennetasid järgmist lauset, et nendes kohtades tihtipeale ongi see, et kogus pildistamise eesmärk eesmärgiks saab see, et teha pilt, mis, mis kõneleks natukenegi sellest kohast ilma grupikese jaapani turistideta. Ta siis suurte Ameerika veepudeliga turistide turistidest ei kubiseks ja siis jälle kindlasti, et seal ei oleks ühte punase jopega meest kuskil nurgas, kes nagu karjub inimestele näkku, eks ju. Nii-öelda visuaalselt, nii et, et, et selles suhtes tõesti sahk eesmärgiks leida see aeg, see kohv ja see võimalused pildistada neid, neid kohti ilma turistideta, eks ju. Nii et. Korras, seda said, mis sa tegid? Nii-öelda ma, kui näiteks sedasama matšubiczu näide tuua, et tegelikult ma võtsingi selle oma eesmärgiks, et ma või jätan need postkaardi vaated tegemata ja proovin teha pisut siis võib-olla nõrgema emotsionaalse tugevusega pilte, aga ilma inimesteta, sest minu jaoks tõesti lõhuvad need inimesed täielikult pildi. Ma võin küll saada ideaalse valgusega ideaalse vaatleja, kui seal on ikkagi needsamad eelmainitud inimesed peale, siis siis minu jaoks on meeleolu hävitatud, onju ja siis tulemus oligi see, et hommikul, kui ma enne päikseloojangut seal olin, ma jooksin täpselt vastassuunas, kus kõik teised inimesed läksid ja tulemus oli see, et ma olin võib-olla pisut igavamates kohtades, aga ma olin üksinda ja ma sain ka seda tunnet, ma arvan, tunda oluliselt tugevamalt, kui need, ma ei tea, 500 turisti, kes jooksid siis sinna kõige nii-öelda levinum masse kohta seda päikseloojang päiksetõusu tervitama, et et eks, eks see ongi tihtipeale sellise pildistaja saatuseta natukene proovima käia teisi radu, isegi kui on ka grupiga koos, oled fotoreisil, tegelikult on alati see võimalus olemas minna natukene teistmoodi natukene teiselt poolt näiteks minu poolest matkaradasid läbi pidi teha ringi, kui kõik ülejäänud inimesed on ja see võib küll mõnes hetkes olla ebamugav kuskilt mõnest mäest üles ronida või või et sa tulevad kõik inimesed vastu, aga, aga see annab sulle tulemuse. Tegelikult. No see on üks võti, aga milliseid nippe veel kasutada või mis oleks sinu nõuanded, et kuidas saada natukene teistsugust pilti, kui sedasi rinna kõrguselt tehtud? No see juba juba sõitsid jällegi ühe väga hea vihje kohe ära, mis on absoluutselt õige, et inglise keeles on selleks ka üks väga hea väljend, on pull, sai prospektil ehk siis nii-öelda härjasilma perspektiiv, et seal on siis härg kui selline massiivne, selline paindumatu loom, kes seisab täpselt ühtemoodi ühel kõrgusel ja teatavasti täiust põlvedest ennast eriti nii-öelda langetama tõstma ei kipu, nii et esimene testi kõige lihtsam lause on see, et vaata kõrgemalt, vaata madalamalt, vaata kaugemalt. Vaata lähedamalt. Lähemalt, kui sa ei leia, astu rajalt kõrvale, mine kõnnin 20 meetrit paremale, 20 meetrit vasakule. Kõik need asjad on, on imelihtsad, aga ometigi kuna inimene on loomu poolest laisk, siis ta 90 protsenti kordadest ei viitsi neid samme ära teha, aga pildistamis mõttes annab see peaaegu alati tulemuse. Et, et reeglina ei ole see esimene hetk, mida sa märkad, see parim, eks ju, on kordi kui son parim, aga sugugi mitte alati nii, et Eiffeli torni juures bussist välja astudes teha ärase maskott pilt, mida ilmselt Ta on noh, mitte tuhandetele kümnetele miljonitele inimestele fotokas, kus Eiffeli torn on pealsel mingil ühesugusel taustal, see on küll tore, aga noh samas nii ebaoriginaalne või nii ebahuvitav, eks ju. Kui sa paned veel siin ennast ka sinna torni ette seisma, siis sa oled küpsetanud maailmale ühe järjekordse mõttetu igava pildi. Mu lapselapsed saavad vaadata seda mõelda, et näete, käis ära võtta, aga samas sellele Jaa, absoluutselt, et ma üldse ei eita, et selliseid nii-öelda senti mentaalseid pilte samamoodi saab teha, aga ma arvan, et su lapselapsed vaataksid ja tunneksid sinu isiku vastu oluliselt rohkem huvi, kui nad vaataksid hui, milliseid pilte ta kunagi tegi, tal olid mingid mõtted, ta, tal on mingid mõtteliinid, milline Pariis välja nägi sellise sellel ajal, eks ju. Et noh, tõesti, sellel mina Eiffeli torni taustal on laste laste jaoks ainult see väärtused, nad näevad niuke nende siis vanaema välja nägi, eks ju. Et Sanders'it. Aga kas on fotograafidel ka saab reisiphotography segada, aga et mida on kõige raskem pildistada, on see siis maastik, arhitektuur, inimesed? Kindlasti igalühel on oma lemmikteemad ja igal teemal on omad raskus, nii-öelda punktid. Aga ma siiski arvan, et vaieldamatult inimene, kui noh, ütleme siis maakera kõige nii-öelda komplitseeritum ja arusaamatum mehhanism tema toimimist on väga raske tihtipeale ette prognoosida ja seletada ja reaktsioone, mis sellele pildistamisele võivad järgnevad, järgnevad samamoodi. Nii et kindlasti Häid, inimese pilt on keeruline teha. Samuti on küsimus muidugi alati selles, et mis asi siis on see hea inimese pilt, et väga tihti piisab sellest, kui, kui me paneme meie meie nii-öelda põhjamaa inimese jaoks pildile midagi eksootilist, et paneme pildile ühe ühe neegri Aafrikas ja juba ongi mõne inimese jaoks see kohutavalt põnev, huvitav, piisab sellest, et ta elab teistmoodi ja et tal on teistsugune nahavärv, eks. Aga, aga, aga siiski on mingid pildid, võtate sedasama National Geographicu lahti, hakkata lappama ja lihtsalt mõne pildi peale pilk seisma ja teie mõte lendab kauguses kauguses ja ühel hetkel tabata. Vaatasin ajakirja ja alles siis saad edasi liikuda. Kui palju peab kohalike käest luba küsima, et neid pildistada? See on üks Ma ütleks, et kõige keerulisem teema üldse sellel teemal on kaks aspekti, üks on selline läänemaailma aspekt, ehk siis seda võiks nimetada ka usa aspektiks, ehk siis see, kus iga asja eest tahetakse kedagi kohtusse kaevata. Ta ja igalühel on modelliõigused ja nii edasi. Ja teine on siis kuidas öelda, selline kolmanda maailma aspekt, kus siis uskumused, arusaamad ja ka rahahimu mõjutavad seda pildistamist või mitte pildistamist, pildistamise lubamist või mittelubamist. Nii et tegelikult on see väga keeruline ja ma ausalt öelda ütlen, et siin ei ole väga selgeid reegleid, miks ei ole. Sest kui te lähete kellelegi pildistamise koha pealt nõu küsima või vabandust, luba küsima ja kokku leppima, siis on selge, et seda pilti ei saa, mida tahtsite. Ehk siis fotograafid ei ole mitte mitte kadedad, et nad ei võiks anda kellelegi mingisugust dollarite paari, aga küsimus on selles, et neil ei ole selle pildiga pärast mitte midagi teha. Kus see inimene teile naeratab, ta on oma mingi igapäevase elu korraks katkestanud, oma tegevuse lõpetanud ja naeratab teile ühe dollari eest, eks ju. Nii et, et see tegelikult on, on üks kõige raskemaid asju üldse inimeste pildistamisel reisides. Tunnistan ausalt, et ka mul on selle üle väga tõsised sisemised võitlused, tema tunde ja tunde vahest mõtisklen, sest et mina fotograafina ei ole näiteks seda tüüpi fotograaf, kes tungiks kellegi teise nagu isiklikku ruumi, kes läheks tegema. Ma ei taha seda teha ja mulle kunagi meeldinud nagu sellist nii-öelda pilti, millest pildistada, ei taha midagi teada, eks, ja seetõttu on mul ka reisidest seal tegelikult väga keeruline teha, et et ma olen tundnud väga väinast väga halvasti, näiteks tõesti mõnes moslemiriigis, kus kus mulle saadetakse üks, üks pilk mis on minu jaoks 100 korda distsiplineeriv on kui see, et keegi hakkab mind sõimama kividega loopima, noaga ähvardama, on keegi hakanud, sedasi on ka seda juhtunud ja päris ütleme niimoodi, et tagantjärgi päris naljakad on need juhtumised, aga, aga seesama Senegal, kus, kus ausalt öelda inimesed olid äärmiselt vaenulikud, tegelikult peab tunnistama ja kus selline ahnuse noot kippus nagu pidevalt kõiki nende tegevusi ja lauseid saatma sealsamas linnakeses, mille nimi oli sant, Louis, väga huvitav linn, muideks soovitan minna kõigil. Ja isegi ütleme niimoodi, et seal tõesti, kuna kuna seal on väga selge kohalike nii-öelda siis kuidas öelda linnaosa et seal on väga head kalaveed ja seal toimub Senegali suurim, siis kalaõli tootmine, aga see tootmine ei toimu muud moodi, kui rannas on sajad ja tuhanded pisikesed, et iga lõkke peal on üks suur pott ja seal siis nii-öelda kiheletakse sardiinidest või mingisugustest väiksematest ookeanikaladest me seda õli välja ja pärast pärast seal seiklemist, siis olime ühe testi sõbra Aivar Pihelgas, aga kellega me koos käisime, kaladega loobitud, kividega loobitud, noaga ähvardatud ja muudki veel, et et nii, et et samas ma tõesti arvan, et me ei läinud seal üle mingisuguse piiri, kuna me tahtsime, me tundsime huvi selle tegevuse ja selle kultuuri vastu ja me ei tunginud kellelegi nii öelda ruumidesse ega, ega nendega nii-öelda siis isiklikku ruumi ega, ega kippunud nii väga isegi pildistama. Kuivõrd-kuivõrd lihtsalt tahtsime sõbralikud, selle vastu huvi tunda, aga eks paks valge mees on nii mõnigi kord hirmutav ja ebameeldiv, nii et nende inimeste jaoks vähemalt Ütle, palun, miks sinu pilt reisipilte erinevatest retkedest ei ole kuskil sedasi väga väljas, et kõik jõuaks nendeni ja saaks näha. Siit tuleb jälle üks huvitav teemad, rahvas, nii palju tahked väga nagu põnevad nendel arutleda. Tegelikult on asi selles, et, et ma tõepoolest oma reisipilte, et niisama kuskile internetti üles ei lae, sest ma arvan seda, et need pildid vajavad konteksti, Nad vajavad õiget järgnevust, nad vajavad natukene tausta. Just nimelt, kui neid on palju, üks kaks mingisugust head pilti tõesti võiksid olla ju olemas, ilma mingeid seletusi vajamata, kõik saavad aru, et oh väga lahe foto väga lahe hetk. Aga internetis nii-öelda surfates mööda kodulehti käies tegelikult meil ei ole püsivust, et me vaataksime ja mõtisklesime mingitel reisime mingitel kultuurilistel teemadel. Ja tegelikult me oleme kõik ise selles selles suhtes süüdi, et internet on muutnud meid väga pealiskaudseks pildivaata, eks me läheme kellelegi pildigaleriisse, vaatame, et seal on 500 reisipilti, mõtleme püha müristus ja klik lõikamiselt suvalisi, näiteks kümmekond läbi ja tegelikult kehitame järjekordselt lõpuks ellu, eks ju. Nii et see on natuke selle inimese viga, kas oma 500 pilti sinna laeb ja natuke selle inimesele igavest nendesse ei süvene ja seetõttu testima eelistan oma pilte inimestele näidata, ehk siis ehk siis kas siis sellise slaidiprogrammina või, või miks mitte isegi vahest suurte eeliste näitusepiltidena. Aga, aga ma arvan, et üks foto peab olema vormistatud ja peab olema terviklik lihtsalt internetis vedeledes, ta ei ole seda. Aga kui palju saab teiste fotode järgi õppida ise fotografeerida? Ma arvan, et see on kõige harivam tegevus üldse, et mina õpin iga päev teiste fotodest, ma teen seda teadlikult ja ma teen seda alateadlikult, ehk siis ma korjan mõtteid ja ideid ja ma arvan, et see on üks väga edasijõud kõikide nii-öelda selliste, nii hobi või harrastustegevuste ja kunstnike jaoks. Just lugesin, õigemini loen praegu Stakovitš eluloo raamatut ja tema näiteks ka väga selgelt piiritleb selle, et on plagiaat ehk lihtsalt mahakirjutamine, mis on kõige labasem naeruväärsena ja madalam asi üldse. Aga on alateadlikult ja teadlikult enese mõjutada laskmine, mis seal äärmiselt normaalne, teretulnud nähtus. Nii et vaadates pilte tehes järeldusi õppides, nendest saab väga-väga palju targemaks ja see on huvitav. No meil aeg hakkab kahjuks läbi saama. Ma küsiksin lõpetuseks veel, et et millest peaks alustama, kui tahad ennast täiendada, kas minema kuhugile koolitusele või vaatama kogu aeg pilte või mõõtma mingi fotograafiaõpiku? No minul kui õpetajal muidugi kohustus öelda, et, et loomulikult Ta on tore, kui inimesed kursustel käivad ja, ja ennast täiendavad. Nii et, et kindlasti ei saa miski selle vastu, kui keegi sind õpetab, sest et see inimeselt inimesele kontakt on midagi hoopis muud. Aga absoluutselt ma olen kõikide väidetega 100 protsenti päri, raamatute lugemine, piltide vaatamine, mõtlemine nendel teemadel see kõik viib, viib igal juhul teie nii-öelda kunstilist ja tehnilist taset, et kogu aeg edasi ja parandab seda, niiet. Ma soovitan kõiki neid asju teha ja teen ka muideks ise kõiki neid asju. Ja see ei tähenda, et nüüd, kes kuulas ja kes hakkab õppima, et temast peaks hiljem saama maailmakuulus tippfotograaf vaid ta saab endale hetked. Absoluutselt ma usun seda, et üks tõeliselt hea tippfotograaf naudib oma tööd samal määral kui üks tõeliselt hea või harrastaja ja vastupidi, ehk siis tegelikult selle asja nautimine on hoopiski selle võti, et see protsess ja teekond, see on see, mis pakub selle rõõmu ja lusti, et mitte alati ei ole eesmärk kohale jõuda või tippfotograafiks saada, nii et et nautige oma tegevust. Aga kui palju ta õpetab maailma mõistma või teistmoodi nägema. Üldiselt ma pigem noh, kindlasti ma toetan pigem nagu seda seda suhtumist, et mida rohkem sa näed, seda rohkem sa tekitad hoopis endas küsimusi, eks ju. Nii et et see, see ongi tegelikult üks pikk-pikk-pikk, õnnelik õppimise teekond ilma kohale jõudis, et ma arvan, et kui sa jõuad kohale ja ühel hetkel tunnetades kõike, mõistad, siis siis see võib olla väga tühi hetk, ausalt, nii-öelda. Nii et, et kindlasti ise avardab tohutult silmaringi ja su mõttemaailma ja sa hakkad mingitest asjadest loomulikult aru saama. Aga, aga see, et sa saaksid vastuseid oma nii-öelda suurtele põhimõttelisele küsimustele, seda ma ei arva ja, ja ma arvan, et küsimused peavadki õhus olema hoopis küsimärke peab olema hästi palju. Väga hea ja selle jaoks ei pea mul olema tippvarustuseta alustada. Kindlasti mitte, küll aga teeb head, kui on sisemine soov ja, ja mõtteilma selle mõtteta on see tühi tippvarustuseks tühi hunnik rauda. Aitäh Kaupo Kikkas stuudiosse tulemast. Suvitaja juhul kui teil on täiendavaid küsimusi saatekülalisele, siis jätke need saated, eks ole, automaatvastajale numbril kuus üheksa kaheksa kaheksa üheksa viis kolm või e-posti aadressile suvitajat Ärarboee vastuseid kuulete nädala pärast kell 11 20. See oli Bob Dylan, hästi laulis neid, aga lähme edasi hobirubriigiga ja nimelt täna tuleb ühest sellisest hobist jutamise nõuab samamoodi hetke tabamist, täpsust nimelt vibuklubist, Eestis tegutseb mitmeid vibuklubisid, aga samas juttu tuleb meil täna ainult ju hästi ja see on siis sagitaarius, jah, just õigesti ütlesin. Reporter Freet kris käis sauel külasest, seal Vibu klubise küsis klubi asutajaliikmelt Kristin Nestor Alvistelt, et milliste vibudega inimesed lasevad ja kuidas see laskmine täpselt välja näeb ning kuidas näeb välja ka see harjutusväljakust siis oma silma ja kätt treenitakse. Naiste vibud on ühest tükist ja neid on kergem kokku panna, aga sport vibud on kokkupandavad ja on kolmest põhiosast koosnevad. Mis on siis käepide ja siis õlad sinna külge, et paljudele tunduvad õlad, saadet, siin on nüüd käepide nüüd keskmine osa, millest hoitakse kinni, siin on olemas spetsiaalne noolealus. Selline vibu ühes tükis, ütleme nüüd toorikale klassi, kes lasevad reibeer põud. Et need on nagu ühest ühest tükist ehk siis vaistuvibulaskjad. Nendel on hea, et on ühest kaikas Troikast tehtud vibu ja siis pannakse nöör sinna peale vastavalt tibuklassile, kas siis on noolealus külastakse suisa sõrme pealt, nii nagu isetehtud kadakas, tibu lapsepõlvest, kes tegid. Aga tänapäeval on jah juba metallist kaasaegsemad materjalid, et on klaaskiud ja karboonid ja puidu ja need on nagu erinevaid tehnoloogiaid, et uuemad on nüüd täitsa kärg sisudega, et eks ta ikka annab juurde sellist löögid, teravust ja kiirust ja et vibu ei oleks nii raske, sporti pole, samamoodi arenevad ka nooled, et kui alguses ütlema, et vaistuvibu lastakse puunooltega, siis portsi poiga lastakse karbon nooltega, et algajad küll alumiinium noortega, sest nad on lihtsalt odavamad. Neid saab veel sirgendada veel kuidagi. Sa rääkisid enne ka, on veel teisi tibutüüpe. Sportvibu on sportvibuvaistuvibu, on olemas ka plokk vibud et nemad on ka omaette klassist, sellepärast et seal on jõuülekanne, käib plokkidega. Et kui sport, vibul on õlad, et alguses kuulge tõmmata ja pärast on raske hoida, siis kellel on jõuülekanne plokkidega, et algus on raske on see-eest hästi kerge. Et vibulaskmise on selles mõttes see eelis, et siit leiab igaüks ise endale mingisuguse võistlusklassi, vibuklassi, mis talle sobib, et siin mingisuguseid piiranguid ei ole ja samuti ei ole ka mingeid vanuselise piiranguid. Põhimõtteliselt võib ka mõni vanaema või vanaisa tulla vibu laskma absoluutselt alles hiljaaegu nad Eesti meistrivõistlused, mis olid käomäel. See nädalavahetus oli minu meelest šotist üks 80 aastane proua võistlemas jalasidema, veerpõud on siis maastikuvibu nii-öelda. Ta on maastikuvibu ja tema sihtimine käib lihtsalt erinevalt teistest, et kui vaistuvibu lukustatakse põse peale ja siis otsa järgi sihitakse, siis beer, põus võid seda sihiku punkti nööri peal nagu liigutada. Et sellest tulevad ka erinevused. Ja äkki sa näitad mulle, mismoodi selle vibuga laskmine käib? Nagu siin platsi pealgi näha, et on tegelikult sport märklehed, mis on siis sees on kollane, ehk siis 10 üheksa, punane ring on siis kaheksa, seitse sinile on siis kuus ja viis, must on neli, kolm ja valged ringid on 201, et kui sealt ka mööda kõmmutada, sisend lihtsalt mööda. Aga maastikuvibu laskmises on siis kas kolm tee loomad või on loomapildid, mille sisse lastakse pihta lastakse, tähendab ja muidugi sportvibu lastakse platsi peal, maastikuvibuvaistuvibu lastakse metsas. Et see erinevus on ka väga suur, et, et kel kord vibulaskmis pisik juba sees, et see tuleb kasvõi 10 aastase vahega, tuleb uuesti laskma, et et selles mõttes on ta hästi mõnus. Lastakse jah, tibu on põhimõtteliselt koos, et meil on nüüd pandud õlad käepideme külge, nöör on peale pandud, et läheme siis laskejoone juurde, et oluliselt tegelikult vibulaskmise juures on veel kaitsmed, sest et nagu mina armastan öelda, et vibu võrrelda vibulaskmist võib võrrelda nagu mägedega, et sa ei tohi oma keskendumist kaotada, tibu maksab kätte nii nagu maksavad kätte mäed. Et sinikad kerged tulema, kes tuleb nüüd platsi peale või soovib näiteks ühineda vibulaskja aga koos, et ega see trenni alustamine lihtne ei olegi. Tegelikult toimub ikka kaks kuud ennem kuiva kuiva trenni võimlemiskummi välja venitamisega ehk siis laskmise simuleerimise näol. Et saada ikkagi võimalikult vähe, oleks hiljem vigastusi ja jääd. Tegelikult, kui hakata laskma, oleks paremad tulemused. Et laskmine näeb välja see, et laski asub laskejoone peale. Laskejoon on siis kõigil üks, et see on üks reeglitest, et ei ole nii, et keegi laseb kuskilt kellegi selja tagant kuskil kellegi eest ja kinnitab siis käenööri asetab oma noole kuule siis nöörile, võtab sisse oma algasendi, ehk siis kontrollib vaikselt üle, kuidas anda jalgade asend, kuidas on puusade asend ja alustab, väljatõmmet, sihib sellisel juhul päästab. Teil on siis väga-väga kihvt plats, äkki te räägite sellest platsist endast ka lähemalt? Vibudest me juba rääkisime ka sellest platsist harjutusväljakust endast endast nagu. Kirjeldatut Christian, sina siis tutvustad, aga teine plats asub siis sauel töö puiesteel, kus meil on siis väljas võimalik laste distants alates 10-st meetrist kuni 90 meetrini. Ja, ja plats on avatud kõigile, kellel on soov tulla siia proovima vibulaskmist, aga oleks hea, kui eelnevalt kokku leppida, sellepärast et tegemist on siiski relvadega, et rõhutan veelkord relvadega, et ei tuldaks nagu oma väidet, õnnetused on tegelikult väga kergelt tulema. Miks on siis just vibulaskmine selline kihvt spordi olema? Miks, miks inimesed peaksid tibulaskmise Laskmine, ütleme noortele, mis ta annab, ta annab tohutult palju juurde keskendumisvõimet. Sellepärast et oli üle poole vibulaskmises, toimub siiski kahe kõrva vahel ja kui suudad ikkagi võistlustingimustes keskenduda ja oma nooled korralikult välja lasta, siis on ka tulemused tulemas, et et vibulaskjate seas on käibel ütelus, et kes suudab vibu korralikult lasta, see suudab ka elus midagi korda saata, et see keskendumisvõime annab väga palju juurde. Muidugi laste arengu poole pealt annab ta juurde rühti. Ja samas on ka füüsiline koormus väga suur ka. Et kui ütleme, et vibu, väljatõmme, lastel on kuskil 14 15 kilo siis seda tõmmata trennis 100 korda. Kuulaja võib siis nagu ise korrutada, kui palju tonne tegelikult tõmmatakse vibu ja samas kui distantsid on kuni 90 meetrini, siis noh, ma arvan, et oma 10000 sammu tuleb ikka täis, mis on päevanorm. Aga täiskasvanuna lastes on eelis see, et keskendudes lülitad välja oma olmemuredest, sest et kui sa tuled trenni, sa lased, lased kaks tundi ja sülitad kõigist maailma muredest välja, et ei ole mõtted, ei töö juures, ei kodus, ei kuskil sõbra sõbra tuttava juures, et sa lihtsalt lased ja samas see kaks tundi suudab inimese nii ära laadida, et kui trenn on tehtud seal powerit tähis ja võid kõik maailmamäed ära vallutada, et mingit probleemi selles suhtes ei ole. Selline tore klubi, siis sanitaarjus, kus inimesed käivad vibu laskmas. Aga meil on väike üleskutse, et kui teie tegelete mõne põneva hobiga, millest võiks ka teised teada, siis andke sellest Meile teada kõigepealt aadressil. Suvita jah, et ERR eest ja kui nüüd kellelgi meeles veel, et võistkonnaga huvitaja ät r, siis tuleb see kiri ka läbi, nii et andke endast teada ja keegi meist tuleb teile külla, et tutvustada siis hobi ka kõigile teistele. Kui aias kasvab, mu ei olnud kuritegu. Siis tuiatel kõigil ülemeelik olim, Liami liit, tädi hõikes Ääs, Nõmmik, hääle Tšehhi ringes maid. Scart pruudise näid minule. Mõisas teenisin ja siis jäime. Tarm puhuv tormi järel. Vahepeal onu loos vaikus, kui monitulle löövad õhtupäikeses kuue paiku veel majahoidja hoovis redelile Paeda proovita. Sõrmest kinni hoides mul on nii. Et võta hommiku, järsku meenub kui ülalt kiik kapist kaela kukkuma. Ema, kärbet, mis aastaid tuga. Arm puhub tormi järel. Vahepeal on vaja loos vaikus. Kui moonid tulle löövad. Õhtupäikeses kuue paiku veel majahoidja hoovis redeli, löön proovi.