Tänases keskeprogrammis keerata Reili radadel tuleb juttu Korfu saarest, stuudios on oma reisimuljeid jagamas. Georg aher. Kuulus looduse uurija ja kirjanik Cheeraltarell elas Kreekas Korfu saarel poisikesepõlves aastatel 1933 kuni 1939. Sealsest elust on ta kirjutanud ka mitmes raamatus. Tema kõige populaarsem raamat on kindlasti minu pere ja muud loomad. Võib arvata, et just see raamat õhutas teid Korfu saarele sõitma. Vähemalt oli üheks põhjuseks. Jah, ta oli üks põhjus, aga võib öelda tal ikka kõige tähtsam põhjus. Usun, et Eestimaal on väga palju inimesi, kelle üheks lemmikraamatuks minu pere ja muud loomad on ja, ja mina kaasa arvatud, mulle meeldib aeg-ajalt lugeda ja. Ja sirvida ja Tanel kirjutab nii, nagu ta oleks mulle joonistanud pildid, mul olid terved selged pildid sellest saarest silma ees olema ja ma läksin tegelikult pilte vaatama. Ja võib-olla isegi paar pilti ma leidsin ja ma leidsin mitte ainult seda sõnadega maalitud pilti sellisena, nagu ta oli või ma leidsin ka mõned helipildid ja üks helipilt, mis mulle eriti nagu kõrvu jäi, tan ennegi seal lõunamaadel käies kõrvu jäänud. Aga nüüd kohe eriti võimsalt Tontsikaadide siristamine. Ja kui Tanel kirjutab oma raamatus kõrvulukustav Ast sirinast, siis kohati seal oliivide vahel ringi jalutades oli see hääl tõesti kõrvulukustav ja ärritav ja isegi selline vihale ajav, selles mõttes, et et need putukad on erakordselt hea maskeerimisvõimega ja kui sa noh, sõna otseses mõttes kuuled ja, ja peaksid nägema teda enda nina ees ja sa vaatad nii, et silmad jooksevad vett ja seda ei näe. Ja kui sa veel tahad temast pilti teha ja siis ka kaamera ei näe teda sellepärast, et ta on nii hästi sinna koore peale ühtesulav kaamerat, tera austab iseennast rohkem sinna koore peale, kui sellele tsikaadi peale ja palavus on ka suur, siis higi voolab ja sa punnitab ja punnitab seda neetud putukad kaadrisse ei saa siis läheb hing täis küll, aga tegelikult kas ei, kõlapilt on, on võimas, mis sealt tuleb, kui nad seal oliivisalude siristavad. Ja see oli see, mida ma sealt otsisin ja ma leidsin. Ja, ja tegelikult see, kuidas minu meelest kirjutas Darrell sellest oma teises raamatus linnud, loomad ja sugulased, mis on ka Korfu saarele pühendatud. Seal see kirjelduses oli selline lause. Vabalt, tsiteerin seda, kuidas õhtul kõrvulukustav tsikaadide sirin, läks üle mahedaks lehekonnade siristamiseks ja tõesti, see selline moment on hetk vaikust ja siis algab see lehekonnade laul seal puudes, et see oli, see oli võimas, see oli, see oli niisugune, et Ühel ööl kohe peaaegu tund aega istusin rõdu peal ja kuulasin, kuidas lehekonnad laulsid, ma ei püüdnudki neid otsima minna, sest pimeduses seal neid leida, neile isegi valge päevaga raske seal lehtede Bel märgata, aga öösel ei ole see see praktiliselt üldse võimalik ja pealegi seal tänapäeval ei ole enam sellist neitsi rikku metsale teab, jalutavad vabalt ringi või vaid igal pool on kellegi aed või on ta siis hotell või elumaja või mingisugune muu pilla sinna ehitatud, et kõike lihtsalt ei saa vabalt vaatama minna. Ja muidugi need oliivipuud, mida ma läksin seal vaatama. Sest noh, erinevates kohtades oled neid oliivipuid näinud, aga aga see, et terve saar on kaetud nelja-viie-kuuesaja-aastaste oliivipuudega, mida omal ajal siis vene eestlased istutasid selle saare peale, mis nüüd on seal vabalt kasvanud ja mis on oma selliste käändlevate tüvedega ja ja need tüved on kusagil kolm, 40 50 sentimeetrit jämedad ja augulised, sest vanad oksad ja tüved on omavahel kokku põhimõtteliselt tekkinud lugematu arv Nende puutüvede, siis nagu silmad või, või suud nende puude peal. Ja need puud on tõesti vaatamisväärsed, see saar on roheline tänu sellele seal rohkesti põhjavett ja roheline ka sellepärast et oliivi puud, nende juured on sügaval Vimo sügavalt vett ja nad varjuva teistele taimedele, nii et selles mõttes jälle sihukeseks paradiisi lik koht, pettunud, piisavalt, enamik Saarium kuivad enamikke saartel on ju seal tegelikult veega tõsiseid probleeme aga Korful on vett, piisavalt põhjavett, taimestik on lopsakas ja, ja päike paistab ja ei kuivata palju midagi. Kui meil lähevad talvel teed libedaks, siis kui tekib jää, on külm, siis seal ka talvel tee libedaks, aga mitte vihmast jääst lumest veid oliividest, sest oliivid kukuvad teele ja siis autod neist üle sõidad, siis tee muutub õliseks, õlikiht katab tee päris siukse paksu kihiga ja teeb teed sama libedaks nagu meil jää. Nii et seal oleks ka siis naelkummidega sõitma, aga seda muidugi keegi ei tee, sõidetaks lihtsalt ettevaatlikult ja need teed, muidugi on väga põnevat kitsad ja kurvilised, sest saar mägine, kõrgem tipp, Pantokraator on natuke alla 1000 meetri ja sinna tippu on võimalik päris autoga kohe kohale sõita, sealt avaneb. No päris kena vaade saare peale, kuigi ta ei ole nüüd see põhivaadest. Nende ilusamad vaated tegelikult avanevad sellisest kohast, nagu paleogastriit saab, millest barreli raamatutes on juttu olnud. Ja omal ajal paleoklastreid saali ju koht, kus kus oli klooster, kus elasid siis mungad. Tänapäeval on ka seal veel neli tükki alles jäänud. Päris elurõõmsad paistsid teised olevat, kui seal kloostris käisime ja jutukad ja ma olen paaris teises kloostris veel käinud ütleme siin vene õigeusu kloostrites ja ja kui ma võrdlen, siis neid munkasid, kes on seal Kreeka kloostris? No ma olen ka seal paaris teises koostöös veel käinud. Ja nüüd nüüd Vene kloostri munkasid, siis üks asi, mille poolest nad kohe kardinaalselt erinevad, on see elurõõm ühel pool see puudub täielikult ja teisel pool on ta täiesti olemas, tähendab, kloostri Venemaal on eraldamine ja, ja selline tõsine ja sünge, kloostri eru Kreekas on veidi eemal olev, aga tundub, et ka kui ma vaatan neid munkade väljanägemist, siis et, et nad ei piira ennast eriti milleski. Vähemalt toidupoolt vaadates ja mina, kes ma kipun ikka sinna ülekaaluliste hulka kuuluma, tundsin päris haleda poisina ennast nende kõrval, nii et tundub, et et ei keela endale palju midagi. Ja see turism tundus neile mitte vastumeelne olevat, nii nagu sa tunnetad näiteks vene ukraina kloostrites vaid vastupidi, nad võtsid seda väga loomuliku ja hea tahtlikuna päris rõõmsad selle üle, et inimesed seal käivad ja noh, neil on mingi omas jest aeg ka siis kui panevad uksed kinni, siis kedagi lasta, puhatakse natuke, siis jätkatakse suhtlemist. Võib-olla see on lihtsalt minu mulje sellest, võib-olla ma sain kõigest valesti aru, aga nii, kuidas ma seal käisin ja püüdsin nendega suhelda ja nägin, kuidas teised suhted siis vähemalt selline pilt minule sellest elust seal kloostris või kloostrites kujunes. Ja kui me tuletan meelde seda raamatut linnud, loomad ja sugulased, siis seal on üks väga värvi, kas kirjeldus, kuidas Margot Cherie õde siis armastas kostserviga ujuda ühele teisele väiksele saarele, kus oli ka klooster, milles elas ainult üksainuke munk juba 30. aastal, tänapäeval seal ei ole üldse rohkem kui ainult kloostri maja on alles, aga aga seal munkasid enam ei ole. Ja, ja siis kuidas sajatasku Margo seal kivi peal päikest võttis, on eelistada keerulisemate sõnadega nimetas teda patukotiks ja pühaduse rüvetajaks ja, ja siis ta ei lase ennast välja, siis küpsetasid vorste ja, ja istusid seal koos kaljude peal, Jõid veidi veinigi olid väga rõõmsad ja ta vaatas hea meelega selle Markot, kes seal päikest võttis, aga ta esialgu elas ennast välja, et Margo tuleb teda nagu pühadusest eemale kiskuma, aga tagasiminek sinna ilmaliku poole peale. Nad said lõpuks järjega suurteks sõpradeks, Cherry käis tal seal saare peal külas ja rääkisid pikalt elust ja inimestest ja, ja kõigest muust, mis tuli. Kas tarillide majad on alles? Nad on alles, aga, aga ma pean ütlema, et mulle jätkub nahaalsust neid vaatama minna, siis nad on kõik eraomanduses. Ja need omanikud ei tunne head meelt selle üle, et turistid seda külastaksid. Ja sellepärast ma ka ei hakanud trügima sinna, me vaatasime eemalt neid. Loomulikult ei ole nad enam sellised. Nad ei ole nii, et sa tuled sealt majast välja, gepsutad oliivisalu, vahel alla mere äärde, vaid seal on juba teed bensiinijaamad. Ja heki asemel on tarad ümber maja, nii et see ei ole see ja Katarell oma oma elu lõpuaastatel tal kogu aeg sihuke unistus, vähemalt tema biograafide sõnade järgi oli tal selline unistus, et tahtis minna tagasi, Korful tahtis sinna ehitada selle maasikaroosa maja uuesti üles ja ta oli natuke pettunud, ärritunud elu lõpus ka sellest, et see Korfoon muutunud selliseks turismikeskuseks ja igal pool, kus enne oli võimalik käia ja vaadata ja jalutada rahulikult, siis nüüd igal pool on hotellid või bensiinijaamad restoranid ja, ja tegelikult terve saar piiratud. Nii et kui rannikut mööda jalutada seal, kus vähegi rannik niimoodi lubab mere äärde tulla, siis seal on kas siis rand, klippunne või liivane mis iganes ja hotellid ja hotellid, hotellid ja kohvikud ja restoranid. Ma lugesin, et ligi kaks miljonit turisti külastab seda saart aastas. Jah, nii nagu Darrell omal ajal ütles ise, et sel ajal, kui tema seal oli, siis käis üle nädala saarel 50 turisti ja siis terve saar oli segaduses, ärritunud, ehmunud ja, ja kõik jälgisid pingsalt turistide liikumist tolmupilve, mida nad oma liikumisel kaasa tõid ja ootasid kannatamatult, millal see parv sealt ära läheb. Noh, praegu on, on nii, et ega see oliiv enam nii väga tähtis saareelanikele ei olegi, turism ongi see, sina, raha toob. Kelle kätte see raha läheb, ega me päris täpselt ei tea, ilmselt osa on ka saareelanikud, kes sellest raha saavad osa rahvusvahelised korporatsioonid, kes hotellid sinna on ehitanud ja kes selle raha sealt sealt võtavad. Aga suur osa elanikke teenibki selle viie turismihooaja kuuga endale selle põhielatise ja tundub, et osa nendest lähebki saare pealt minema. Selleks ajaks, kui hooaeg on möödas, läheb puhkab ise kusagil, kus on odavam ja soojem sellel ajal sõites Brasiiliasse või taisse ja puhates selle vihmahooaja sealsest talvel sajab seal pikalt vihma, paar-kolm kuud võib järjest sadada. Ja siis kohalikult selle suvel teenitud rahaga puhkavad ennast välja kusagil mujal. Kas olite Korfu saarel ka autoroolis? No ma mõtlesin, ma käin enne ühe tiiru bussiga seal, vaatame, kui olukord on ja siis siis võtan auto, aga pärast seda, kui ma olen sõitnud saare põhjaosas ringi bussiga ühe päeva, siis siis ma mõtlesin, et ma ei hakka oma närve sellega rikkuma, et ma seal hakkan ringi tiirutama autoga ja ja ma leidsin liikumiseks palju meeldima viisi. Seal on võimalik küürida paate ja, ja paatidega liikuda piki rannikut ühest kohast teise ja, ja see on väga ilus võimalus ringi liikumiseks. Sellepärast osa paatidest vähemalt on ka klaaspõhjaga varustatud, et vaadata läbi klaaspõhja. Meri on peegelsile laine, kui seal ongi, see on selline kergelt kiigutav, vähemalt suvisel ajal, sügisel on seal muidugi ka tormid, päris tugevad tormid, aga suvisel ajal on seal see paat väga mõnus liikumisvahend, nii et selles mõttes. Ma leidsin seal ohutum, ruumi on palju jätkata kõigile ei ole kellelegi kokku, põrkamist ei ole erilist kurvitamist. Rahulikult sõites on sellega mõnus olla. Mida te siis Meren nägite või keda nägite? Ega suurt kedagi näinud kalu igasugused kahjuks ma tunnen kalu väga halvasti, nii et algul ei osanud nimegi anda. Aga ma panin tähele, et neid kalu oli seal palju ja jälgisin, kuidas need kalamehed tegutsed kalamehi on, on siiski veel päris palju, kõige põnevam kala, keda ma juhtusin nägema, oli lendkala. Need olid siukesed väikeste parvedena. Kõige suurem barbekene oli kusagil viiest seitsmest isendist koosnev ja tore ja mõnus on vaadata, kuidas nad seal paadinina juurest siis üles hüppavad ja lendavad-lendavad nad seal kusagil 10 20 meetrit, oleneb seest, kuidas hüpe on ja esimese korra, kui ma nüüd vaatasin, mul jäi mulje, pääsukesed, lendad hästi madalalt, nad meenutasid kangesti pääsukesi, vehivad nende tippudega, tiivad liiguvad õhus, ta tiirutame kõrvale, tõmbab kokku ja planeerib nende tiibadega. Ja need lennud üllatavalt pikad, aga see, et neid märgata, see nõuab väga sellist teravat vaatlustest, see on, see on nagu välk, järsku ilmub veest mingisugune väike täpikene, tiivad sirutuvad laiali, kaob ta jälle vee alla ära ja siis tuleb mõni teine ja kolmas ja aga aga väga lõbus tegevus, nende vaatlemine need mulle hästi meeldis. Ja siis üks põnev elukas, keda ma seal veel nägin vees, oli tal ilmselt mingi hulkharjasuss. Mingi 15 sentimeetrit oli tema pikkus ja kuidas ta siis seal ringi ukerdas ja, ja liikus, ütleme nagu meie sajajalgsed, keda on siis mingi aparaadiga oluliselt suurendatud. Nägi päris hirmus välja, aga tundus väga rahumeelne olevat, need ei lasknud ennast nagu häirida. Seal oli siis Meri seelikuid merepõhjas päris palju. Need, kes on resiidiku kokku puutunud, teavad, et siis, kui ta näiteks kuskil rannas on ta suhteliselt ebameeldiv, ta jalga astutud on. Nalja tegi jah nagu nõelapadjad, nii et päris põnevaid elukaid on seal pees näha. Ma tahtsin näha ka delfiine, seal peaks olema ka delfiine, ei õnnestunud näha mitte ühtegi. Ma lootsin näha näiteks Kekkosid, otsisin neid, ei leidnud kusagil kõikvõimalikke putukaid oli küll päris palju, ma leidsin ühe väga ilusa kiili, kelle ma sain ka pildistatud. Just sellepärast. Tore, et ta oli tulipunane, üleni punane on mul, see liik on veel määramata, silmad olid sellised rubiini värvi aga keha oli siis kirsipunane ja ka tiivad olid õrnad, punakad, need üleni punane kiil väga efektne ja, ja kuna ta liikus veel mere kohal ja merevesi on ju ääretult sinine, hästi ilus sinine meri. Kui ta seal siis mere kohal ühe paadi köie peale nagu ennast sisse seadis, siis see värvide kombinatsioon oli ääretu, efektne ja ma sain tast päris ilusad kaadrid, nii et mul on päris hea meel. Ja kõikvõimalike ritsikad seal näevad kuidagi siuksed saledad ja, ja mõnusad välja, hästi pikkade jalgadega oluliselt pikemate jalgadega kui meie ritsikad, kes on ka pikajalgsed, aga nemad olid pikemate jalgadega ja nagu oleks keegi neid mingi pressi all hoidnud, meie ritsikad ära pressinud, lapikuks ja siis välja venitanud. Vot sellised nägid nad välja, aga, aga väga ilusad olid nad ja väga uudishimulikud, et nad ka põrnitses suurte silmadega otsa ja, ja ei olnud nii kartlikud, meie omad kipuvad kus neile kaameraga lähed, lähedalegi minema hüppama ka neile sai rahulikult juurde minna, nad ei erutunud sugugi sellest, et sa teda nii lähedalt vaatad. Üks huvitav putukas, keda ma nägin ringi liikumas, oli üks Turu ja tema on siis selline suruge, tähendab sealt Vahemerealadelt põhja, suvel jõuab ta siia Eestisse ka, ma olen teda näinud ka siin oma suvekodus lillepeenras ja teda Soomes ja Rootsis ja tuleb siiani välja. Seal oli hästi palju, kohe ta nagu väike koolibri lendab seal õite kohal ringi ja ja otsib õitest nektarit, torkab oma londi õie sisse, imeb su tühjaks, läheb järgmise õie peale ja neid on päris siuksed, kindlad kohad, mida nad käivad siis ülevaatus ja tema käitumine on selles mõttes põnevad. Kaladele suvel lendab liblikas suhteliselt pika maa maha paar 1000 kilomeetrit ja siis sügisel nemad ei talvitu ja nad elavad seal lõunamaal üle talve pika elueaga liblikad. Ja siis meilt nad lähevad sügiseks jälle sinna Vahemere äärde tagasi. Nii et kujutage ette nüüd liblikas, kes on ise mingisugune neli, viis sentimeetrit pikk, lendab maha 2000 kilomeetrit siis 2000 kilomeetrit jälle tagasi või kaks pool 1000 kilomeetrit. Selles mõttes täitsa hämmastav liik. Aukartus tekib sellise pisikese eluka ees, kes siis suudab oma sihukeste õhukeste tiibadega lennata sellise hiiglasliku vahemaa, tegelikult väike Jeralde korjaskortlane tikku doosidesse Scarteni ei olnud. Ei olnud ühtegi, kuigi seal liikusime, keerasime neid kivikesi, vaatasime kivid alla, et äkki on ja ei olnud. Ja noh, muidugi öeldi, et kui jalgsi kõndides mägiteedel, et võib näha seal madusid, madusid on palju, ei õnnestunud näha ühtegi madu ja hoiatati, et on sarvik, rästikud maisega lugesin, sarvikrästik on seal suhteliselt tavaline liik, aga ei näinud ühtegi suuri loomi seal ei ole, ei seal ei ole praktiliselt ühtegi imetad, võib-olla mõni jänes praegusel ajal on aga, aga selliseid suuri imetajaid seal ei ole mitte ühtegi, nii nagu Korfulased ise ütlevad, et me oleme liiga head jahimehed, et siin saaks olla. Tarelli pere võtsid Korfu saarel vastu külakoerad. Neid oli väga palju. Kas seal on praegugi palju koeri? Koeri seal on, kas on ja, ja need koerad on tõesti väga isemoodi, kuigi tihtipeale võib tunduda, et eluvaimu neis eriti palju sees ei ole, sest ilmad ka septembris on veel väga palavad. Ja siis kõik koerad on moodi vaevu-vaevu hingitsemas ja ma tegin seal päris palju pilte ja mul on nii mõnedki koerapildid, kus koerad pikutad keset tänavat, jalad taeva poole püsti ja, ja inimesed peavad vaatama, kuidas neist mööda saada, sest ta on lihtsalt seal ära väsinud ja ennast siruli visanud. Ta üritab leida mingit varju, näiteks tihtipeale tulevad nad tänavakohvikutes laudade alla päevavarjude alla pikutama, sest seal on natukenegi jahedam kui, kui seal otsese päikese käes. Ja, ja kas on hästi palju ja hoopis teistmoodi kui meie kassid lõunamaal, kes on käinud, teab Need kassid on kuidagi saledamad. Ei ole nii hästi toitunud nagu meie omad kassi seal pildistasin oma tütre kasside Tõin neid siis nagu eeskuju eeskujuks ja vaadata, sest need on ilmselt kohe ülekaalulised ja rasvunud ja näitasin neile pilte, kuidas, kas tegelikult välja peaks nägema, kui ta korralikult maailmas elab? Noh, eks iga piirkonda mõjutavad ka, aga inimesed, kes seal elavad ja ja nii nagu ma ütlesin, nad elavad seal põhised, turismist, Se oliivide korjamine, see kipub nagu unustusse jääma ja kuigi seda tehakse, oliive pressitakse, õli tehakse ja seal on ikkagi veel ka üle-Kreeka ja üle üle Euroopa kuulsad oliiviõlisordid. Eriti kuulusin nende oliiviõlide poolest paksuse saart, paksus oliiviõliga pidid olema üle maailma tuntud ja kuulsad. Mina ei tea õlidest midagi, aga ma ei oska hinnata, kas üks oli, on parem kui teine panni peale või salati sisse ja ei oska seda kuidagi vahet teha, aga aga spetsialistid teevad. Aga seda oliiviõli tegemist jääb üha vähemaks ja inimesed elatuvad turismist. Kusjuures see teenindamine jättis minule küll väga kummalise mulje, tähendab igal pool, kus sa nagu lasid ennast teenindada, kuhu ta läksid. Kui teenindajaks oli kreeklane, siis, siis ma tundsin, et et pigem ma segan tema elu, kui ta tunneb sellest heameelt, et ma tulen tema käest midagi ostma või restoranides sa võisid seda ettekandjat oodata seal. Noh, võib öelda, et paar tükki oli selliseid paar restorani, kus nagu oodati, sind ka jagus, kohe kutsuti sisse, aga enamik oli selliseid, et nad ei teinud midagi, et sa sinna sisse läheksid. Ja kui sa sinna siiski sisse juhtusid minema, siis ega nad eriti ei rõõmustanud, pigem võtsid sind nagu segajana seal. Ja paarist kohast ma tulingi ära sellepärast et ma ei viitsinud seal enam oodata. Ta on nii kaua, kuni keegi lõpetab oma muud tegevusest, kas söömise või joomise jutuajamise ja tuleb siis küsib, et kas ma äkki tahan süüa või juua või midagi. Et selles mõttes oli, oli päris huvitav kogemus, mul sellist kogemust varem nagu ei olnud. Aga samas see, mida nad teevad, on, on väga hea, need toidud on üle maailmakuulsad, need kreeka toidud ja kõige kummalisem kogemus oli mul ühes väikeses restoranis käisime paksuse saare peal, seal natukene Korfost lõuna poole jääv saarekene, see ei ole nagu selline klassikaline turismipiirkond, sinna väga palju turiste ei satu ja neid hotelle on vähe ja aga restoran on sellest hoolimata ja naeks giididel seal nendel kohalikel giididel omad lemmikkohad, kuhu nad turiste viivad. Aga me otsustasime, et me ei lähe Nende soovitatud kohtades, mõtlesime ise, lonkisime seal linnakeses ringi ja, ja mingis noh, sõna otseses mõttes tagahoovis leidsime ühe restorani, millel oli juba paljulubav silt, et siin ei ole turistimenüüd, siin on päris kreeka toit, oli ka kaks inimest, aga need tundusid olevat selle restorani omaniku sõbrad või tuttavad. No ma ei saanud aru, kes nad või kaks noort tütarlast sai, sõid suurepäraseid lihapalle koos väga isuäratavad salati ja kõigega. Jaa jaa, see omanik, kolmekümnendates, neljakümnendates aastates mees kullipilguga kongus, ninaga kergelt mereröövli mulje. Tema põrnitses seal ukse peal ja mina seisan keset seda restorani ja kõik lauad koristamata ka. Otsin siis lauda, tema vaatab mind niimoodi siukse näoga, et nad, kas kaua kavatsesin seista, mina mõtlesin, mina seisan siin edasi. Ja, ja siis küsis, kas ma tahan midagi süüa, tahan siis laua peal tõsteti asjad teise laua peal, et instrusest siia, kui sa ära ei lähe. Ma ütlesin, et ma tahan seda asja, mida nemad söövad seal. Et mis asi see on, need on hamburgerid. Okei, kus hamburger, aga need nägid välja siuksed, ilusad, korralikud, suured lihapallid ja ei mingeid saia ja siukest sealjuures ei olnud, et ma võtan ka ei, meil on menüüs igasuguseid muid asju ka, mõtlesin, et olgu ja ma tahan neid. Ja siis me vaidlesime seal natuke aega ja lõpuks kui ta leidis, et ma ikka midagi muud ei võta siis ta soostus mulle neid tegemas. Ja siis ma sain aru ka, miks ta minusse nii tõrjuvalt suhtus. Ta suhtus tõrjuvalt sellepärast, et ta parajasti sel ajal, kui ta minu lihapalle praadis pidi oma karbonaaditüki või lihatüki Enda teoks tegi, pidisele veidi kõrvale tõstmest, endalegi otsustanud sööki aia korraldada ja need olid siis tema sõbrad, kellega ta koos tahtis lõunatada ja ma olin sihuke ootamatu segav tegur sealjuures. Aga tegelikult see oli väga plastiline toit, väga hea vein oli tal seal ja lõpuks interjöör oli seal täitsa fantastiline, ta oli sihukestesse metsviinapuu väetidesse kasvanud koguse restoran või kohvik või mis ta seal oli. Ja need viinamarjad kandsid siis neid väikesi musti marjakesi seinad olid kaetud selliste vanaaegsete õlilampidega, nii et ma tegin seal ka pilte. Need pärast, kui ma neid siis kodus vaatasin, paar tükki olid nagu väikesed Mathrmordid nende viinamarjade lehtede ja, ja õlilampidega, et väga ilus oli seal ja, ja tegelikult väga maitsev toit ja ja lõpuks ta leebus ja oli päris sõbralike, küsis, kus me oleme, arutasime pikalt neid asju, aga, aga see esmane kogemus, kui sa sinna lähed, siis ta vaatab sind nagu tohutut segavat faktorit ja seisab sihukese näoga, et kas sa tõesti pead siia nüüd just tulema. Tõesti, ühtegi teist kohta ei ole, kuhu minna. Ja siukest asja kuked seal päris paljudes kohtades ja kõige paremad teenindajad tegelikult selgus, alati ei olnud üldse kohalikud, vaid nad olid üks restoran, mille omanikud olid näiteks Inglise perekond. Nad olid Inglismaalt 20 aastat tagasi kolinud korpule ja elasid seal, pidasid restorani ja noh, seal oli tõesti selline teenindamine, et et sa ei jõudnud veel midagi otsima hakata, silm räägu juba sulle toodi või küsima tuldi, et mida sa ootad või mida sa tahad ja ja selles mõttes väga huvitav teenindus, aga toidud ei olnud seal nii head, aga vot seesama tõrges tüüp seal paksuse saarel, kes ei tahtnud sugugi teenindaja, oskas teha kunstiliselt head toitu ja, ja kui ma kunagi satun sinna tagasi kindlasti lähen tema juurde veel kord sööma, sest see oli elamus, kes Kreeka söögikohtades kõlaska kreeka muusika ei kõlanud, seal kõlas muusika küll, aga sealt tuli igasuguseid asju, mõnes kohas oli ka siukest kommertskreeka muusikat ja turistidele pakutakse seal ka Kreeka õhtusööki Kreeka rahvatantsude ja muusikaga. Ma olen kunagi Ateenas ühele sellisele õhtule läinud ja Ma tulin sealt ära kusagil poole tunni pärast, sest see oli hale kommertstegelikult ja ta meenutas kangesti seda, mida kunagi pakkus Viru varietee. Nõukogude ajal välisturistidele see Eesti rahvakunsti pähe võib-olla kusagil sihukses mägikülas kusagil on, kuigi ma kahtlustan, et turist on juba nii palju, et selliseid ehtsaid kohti jääb üha vähemaks ja ja selleks pead sa ikka väga pikalt kohapeal olema, et need kohad üles leida, avastada seal ehedat musitseerimist ja siukest ehedat elu üldse näha, kes siltakid tantsida, jah, Sirtakid, tantsida ka see kreeka õhtu, mida ma seal Ateenas käisin vaatamas, seal tantsid, põhised jaapani turistid olid need, kes olid püha vaimustust täis, kui nad lava peal said siis seda Sirtakitega teisi tantse tantsida. Räägime lõhnadest ka, kuidas lõhnab kosmosaar? Ilmselt ta lõhnab erinevatel aegadel eri moodi. No ma tunnen praegu ninas seda lõhna tegelikult, kui sa oled nagu sellest linnast stardist nagu väljaspool siis see on selline lõhn nagu vahel suvel meil niidu peal hästi kuiva, ilma, kui on põuda olnud juba kaks, kolm nädalat, hein on jala peal ära kuivanud ja vot selline kuiva heina lõhn on see, mis seal nagu ninna tungib, kogu aeg võetakse lõhnan nagu kollast värviga kohe. Ta on kuidagi nii omapärane, ta on nii kuiv, ta nii kuum, ta paneb nagu nina sul veidikene kipitama ja ja see on see, kui seal sisemaal ja seal oliivide vahel jalutad või teede peal kõnnid. Aga kui sa oled merel, siis merelõhn hoopis midagi muud. See meri lõhnab kuidagi hoopis teistmoodi kui näiteks meie meri, Läänemeri ja mida seal ei ole, seal ei ole seda adrulõhna mererannal võib-olla kerge soolalõhn on olemas merelõhnaga kuivem kui meie perele, noh, sellepärast, et ei ole seda niiskust seal õhus nii palju, kui, kui meil on. Aga millest saab rääkida ja lõputult, mida saaks pildistada ja filmida ja vaadata, lihtsalt niimoodi on värvid, värvid on seal hoopis midagi muud. See meri on kohati uskumatult sinine ümber saare, seal on ka ka vähem siniseid koht, aga siiski ta uskumatult sinine, seal rannikul on palju koopaid, kuuga paadiga ja laevaga võimalik sisse pääseda ja mõningates koobastes on vesi uuristanud siis selliseid käike väljapoole, mis jäävad nagu veepinnale või vee alla isegi ja sealt siis valgus tungib läbi ja tekenduses uskumatul valgusmängud, mida nad kutsuvad siis siniseks silmaks ja, ja see on selline fantastiline kogemus, kus seda sinist silma seal hämaras koopas näed, kuidas see valgus selle vee peal mängib, see on tõesti elamus. Kaldakaljud kohati on täiesti valged, nad ei ole kriidist, nad on tõenäolised mingitest muudest heledates kivimitest, maavärinad, vulkaanid on teda ilmselt kujundanud niimoodi, et seal tekib sinna kaljude peale selliseid täiesti fantastilisi kujundeid, näiteks ühes kohas oli nagu kalju, sisse oli pressitud kividest kaas, mis nägi välja nagu suuri kõikenägev silm. Ja teises kohas oli jälle need kivimid kokku pressitud, mööda kaljut neis üles ronivad hiiglaslik madu nelja-viiekümnesentimeetrise läbimõõduga ja kusagil siis kuus seitse meetrit pikk. Ja siis need kivimid, mis olid üksteise vahele pressitud ja sealt välja kangutatudel need kummalised vormid, mis seal kõik olid tekkinud, et see loodus oli seal noh, aastamiljonite jooksul mänginud päris tugevasti noh näiteks ühe koha peal pale, okas täitsa lähedal oli ta vorminud ühest kaljunukist ahvi, pea, kulmud välja ulatuv koon silmad seal sees, et noh, täitsa ahnikuks inimesel toksinud hulk aega kirvekesega või peitlikesega selleks et seda kuju luua. Või siis need sellised Kaljo Rõnkad, mis seal mere ääres haid ilmselt nad olid mingite maavärin tulemusena kunagi vette pudenenud. Vale oskas täitsa lähedal, üks koht, meenutab Odüsseus laeva, mis tõesti on selline purjedega laeva kivistunud kujutis. Sest legendi järgi Odüsseus ju käis Korfu saarel, mida nad oma aedades kasvatavad. Viinamarju kasvatatakse päris palju ja kui sa seal külatänavatel käid ringi üks Lõhmis praegusel ajal seal ärritab sõna otseses mõttes ärritab ja suu vett jooksma paneb, on küpse viinamarjalõhn seal seal midagi pöörast, kuidas ta ninna hakkab ja kuidas ta kutsub kohe seal niimoodi kätt sirutama. Ja see peab olema meeletu tahtejõud, et sa seda ei teeks, jäi kakukesed viinamarju aia pealt ja see on tõesti niisugune erakordne lõhn. Ja muidugi ühel õhtul, kui seal külavahel sai ringi kõnnib, et siis ma sõna otseses mõttes olin vihast roheline, sest ühes aias olid suurepärased tumedad viinamarjad, mis lõhnasid nii isuäratavalt ja siis oli seal viis kalk kunit, kes turnisid seal viinamarjade otsas ja sõid neid sellise isuga. Ja poes müüakse muuseas seal üldsegi mitte nii häid viinamarju, samasugused nagu meie poodides Sevina vari, mida nad seal ise kasvatad hoopis teise maitsega ja, ja mida veel kasvatad tomateid kasvatavad aias, kusjuures aiapidamine on jällegi meie jaoks täiesti arusaamatu. Tundub, et seal on nii, et mida sa paned, see kohe kasvab. Näiteks üks härrasmees seal oma aias oli leidnud väga omapärase lahenduse talimullaga täitnud kõikuma enda ja sugulaste poolt tühjendatud anumad indeks, hoitš, bensiinivaadid, ämbrid, pesukausid, mis iganes, kõik mulda täis pandud igasühes tomateid ja baklažaan. Miks ta neid maha ei pannud, miks ta neis vaatidesse panin, ma ei oska teile öelda, aga seda ta oli teinud ja väga naljakas aed nägi välja nende lugematute potsikute pannidega ja ütleme, see, see aed ei näinud sugugi sihuke kaunis välja, vaid vaid ta nägi päris hirmus välja, aga kõik seal vohas kõigis nendes kaussides, mis ta sinna oli pandud. Apelsinide ja mandariinide aeg käes, sidrunit aeg hakkas juba läbi saama, sõdurid hakkasid juba ära hallitama puude otsa, granaatõunad olid valmimas, mõned olid juba nii valmis, et nad olid puu otsas lõhki läinud, nii et need küpsed seemned valgusid sealt välja ja jääb mulje, nagu sa kõnniksid paradiisiaias, kus keegi sulle midagi kogu aeg pakub ahvatlevat, aga sa ei tohi midagi võtta, sest kõik on keelatud. Selline mulje jäi ja muidugi on seal tohutult palju õistaimi. Noh, ilmselt kõik ei ole kohalikud osanga sisse toodud. Aga mis mulle nagu eriliselt muljet, seekord avaldasid fantastiliselt ilusad Hiina kase hibiskuse sordid. Esiteks need õied olid fantastiliselt suured ja siis olid ime, pikad need emaka suudnud õiesest väljas. Tal oli nagu peaaegu 10 sentimeetrit, 15 sentimeetrit väljas. Õrnroosad kroonlehed, õrnroosad emakas uue sealjuures ja kui päikeselt läbi paistis, siis noh, see oli fantastiline vaatepilt. Ma neid pildistasin nii ja naa ja koduseid pilte vaatan, siis jääb tunne, et miks ma küll neid lilli olnud nii palju pildistanud, kõik ühtemoodi lõbus. Aga nad nägid nii head välja, et ei suutnud kuidagi jälle pildistamata jätta, kui sa sealjuures olid. Kas pärast reisi võtsite tarelli raamatut uuesti kätte? Pole kaasasem õhtuti lugesin kohvi veranda peal, kuulasin tsikaade või siis lehekonnades Irinat, ühel õhtul oli mingi kakukene seal hõikamas. Ja siis lugesin veranda peal need raamatud ja tegelikult Darrell kirjeldab fantastiliselt hästi, kui sa oled seal kohapeal ja, ja loed seda raamatut, siis see pilt tekib sulle silma, et kuigi ise ta oma eluloo kirjutajale on öelnud omal ajal, et see oli täiesti selline ütleme, kunstlikult loodud raamat, minu pere ja muud loomad, see oli mõeldud bestselleriks ja selleks ta kasutas kolm komponenti. Et üks komponent oli see, et ta kirjeldas seda ilusat Korfu loodust. Teiseks rääkis ta palju loomade elust-olust käitumisest ja kolmandaks pikis kõige selle läbi oma perekonna uskumatute seiklustega ja käitumisega. See nii ongi. Kui seda raamatut loed, siis seal on fantastiliselt ilus kirjeldus loodusest, siis ilmub sinna keegi naljakas tegelane, kes perest või pere lähikonnast. Kas seesama härra Spiro, eks ole, kes oli nende autojuht ja kaitsja sealjuures või siis pereliige, ükskõik, kas Loorents või ise või ema. Toores, kes tema õpetaja oli. Et nende, see käitumine seal loob hoopis teise maailma ja siis tuleb juttu näiteks sellest, kuidas Gekko vōi palvetajaritsikas või kilpkonn või keegi teine oma asju toimetada. Ja tegelikult Teo toores on hiljem ka sellele eluloo kirjutajale rääkinud, et Cheralt olime väikesest peast fantastilise vaatlusoskusega poiss. Ta võis vaadelda kannatlikult mõne eluka tegutsemist tundide viisi, istudes puu otsas väga ebamugavas poosis või olles seal rohu sees või tuues elukas koju pannas akvaariumisse, teda seal vaadates ja sellest kojutoomisest enamasti sündis aina pahandusi. Noh, see kuulus stseen skorpionid, aga kui ta pani demoscord Nonii koos poegadega tikutopsi ja netoLarry, kes hakkas sigaretti süütama, avastas seal tikutopsi ja segadust majapidamises nii palju, et oi, oi, oi ma kusagil kunstikaupluses nägin ühte vana Kabüüri, aga kahjuks ei, ei olnud see müügiks sellise deklaratsiooniks seina peal, kus oli Korfu saar aastast 1932. See oli ääretult maaliline krabüür ja väga ilus pilt, tegelikult ma hirmsasti tahtsin seda, seda omanik ei olnud nõus müüma, sest see oli just see, mida ma sinna otsima läksin. Tegelikult see pilt sellisel kujul. Kas see turism on ilmselt inimesi natuke muutnud ja teistsuguseks teinud ja ja loomulikult ei sõida seal enam kaks autot, nii nagu tol ajal või viis autot, Need on need oluliselt rohkem ja neid häirivalt palju. Ja häirivalt palju rollereid ja, ja mootorrattaid, mis seal põristavad, koledad palju, et sellist ütleme sellist vaikust tegelikult Ta on väga vähe seda, sa pead otsima ja võiks öelda, et ma siiski leidsin ka seal, mida otsisin, ma leidsin tegelikult väga põneva saare ja, ja huvitavad inimesed toredaid putukaid ja muid elusolendeid fantastilise looduse ja hakkas minus jällegi üha võimsamalt mängima see, et ma ei saa ikkagi aru, kuidas saab see maa ja, ja kõik, need loodusjõud olla nii võimsad, nagu nad tegelikult on. See aukartus selle looduse vastu tõusis ikkagi kohutavalt selle reisiga. Sellepärast et see, mida ta on teinud, noh, mitte ainult seal, aga kuidagi seal ta kontsentreerus eriti silma, et see on hämmastav. Kuulsite keskeprogrammi Jeraltarelli radadel. Stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.