Tere, head vikerraadio kuulajad Valter ja Jaak Ojakäär on 100 aasta lauludega endiselt aastas 1960. Tundub, et see on nii viljakas aasta, et sealt ei ole siiani veel minema pääsenud selle saate jooksul, ma arvan küll. Aga 60. aasta Ameerika poplauludega läheme nüüd edasi. Esimene neist on üks selline tõelises kantristiilis väljapeetud laul, mille esitab koni Francis. Temalt ilmus 60. aastal tegelikult koguni neli menukas. Kas laulu aga vast kõige rohkem on neist ajahambale vastu pidanud Howard Green Fildi laul nimega evolybadis sambades fool ehk igaüks on kellelegi narr. Ja eks igaüks on oma elus seda kindlasti kunagi ka kogenud. Üks vaatlusaluse aasta laule Thierry Wilkinsoni krunn fiilse ehk rohelised niidud jõudis Heldur Karmo sõnadega ka Eesti raadio meeskvarteti repertuaari on tänapäevani heas kirjas. Keegi sonil olid muide kaasautoriks Frank Miller ja Richard Deer. Kolmekesi nad laulsid selle oma laulu ka plaadile, aga menu jäi tulemata. Ta tuli tegelikult alles siis, kui selle esitas ansambel Brothers foor. Aga meie kuulame ikka oma nelja venda, kuigi nad tegelikult vennad ei ole, siis Eesti raadio meeskvartett koosseisus Arved Haug, Kalju terasmaa, Uno loopia, Eri Klas. Nõustajaid. 15 aastane Brenda Lee oli jõudnud end 60.-ks aastaks juba lööklaulustaariks teha jätkas samal aastal edasi väga menukalt ja vast kõige enam lõi tema esituses läbi albumit Nonii laul. Anna andeks, ainult sorry. Kuulaja ei osanud vist isegi arvata, et nii sügava naiseliku kurbuse väljendaja on tegelikult alles koolilaps. 1960. aasta muusikalidest oli menukaim Frederick lõuja Alan Joy löörnari kõnelejat mis esietendus New Yorki teatris jestik suurepärase koosseisuga. Julian roosi, Richard pöörtoni ja Robert kolleega eesotsas. Lavastus püsis kavas 873 etendust ja jättis 16-st muusikalisest numbrist igihaljana ellu. Näiteks sellise laulu, mille nimeks if ever Aivo Liiv ju kui peaks kunagi sind jätma. Siin laulab seda Kärol tuura penni Coulsoni orkestri saatel. Pikkamisi juba 60.-le eluaastale lähenenud vanameister yous tain oli aastaks 1960 oma parimad laulud varsti juba kirja pannud, kuid poetas siiski aeg-ajalt mõne kullaterakese näiteks sellise laulu, mille nimeks Justin Tim just õigel ajal. Ja see sai ka liin Mortinilt väärilise esituse. 1960. aasta suvel tegi esimese plaadi 16 aastane prajanhaelanud ja sööstis sellega otsekohe edetabeli tippu. Põhjus oli väga lihtne heliloojad, pool väens ja liipogress olid ju kirjutanud laulu milles oli juttu just äsja moodi tulnud uuest rannarõivast nimega bikiinid ja ühtlasi neiust, kes tahab väga moekas olla, aga samas ikka nagu kõhkleb selle niivõrd napikehaga tega end rannas näidata. Niisiis meelitas kõiki juba ainuüksi laulu Pealkiri itsiibitsi tiini vini lidud polka Dot Bikini ja kuulata seda nüüd projenhaelanud esituses. Johni mähvis oli see mees, kes viis äärner Silveri laulu. Mu armastus kuulub sulle kõigepealtkuulajate teadvusse. Kuid selle laulu La For You plaadistas hiljem ka Frank Sinatra, kes võib-olla isegi veidike paremini ja sellepärast kõlabki siinkohal just Sinatra eksimatult äratuntav. Ja. Kunagi olid ajad, mil suurem osa lööklaule tuli valgelt linap ehk tiimidest Mine tea, kas aastaks 1960 oli televisiooni võidukäik juba niivõrd võimas või laadi kaubanduse osakaal kasvanud sedavõrd, et filmid hakkasid plaatidele tasapisi alla jääma. Muidugi tehti ikka ka filmilauludest nagu praeguseni plaate film, kui levitaja ka enam nii olulist osa ei omanud või ütleme siis, et mõne erandiga üks erand oli film sajandi alguses puhkenud kullapalavikust pealkirjaga põhjakaarde Aloskasse, mis linastus 60. aastal. Filmi nimilaulu laulis seal Johni Horton, aga väga uhke bändi tegi ka sellest Phillipsi laulust franki lein ja seda pakume teile praegu kuulata. Maailmas on kindlasti miljoneid üksildasi inimesi ja neile adresseerib Roy Ormisson oma laulu õmbly lõulli nõu. Feel ehk ainult need, kes on üksi, teavad, mis tunne mul on. Ilmselt need miljonid ruttasid siis kohe kõika plaati ostma, sest tulemuseks oli esikoht Inglismaal koha võrra madalam USA tabelis. 60. aastal tõusis edetabeli tipuga topomuse ja Mord Schumanni laul seintel ajast Dance formi. Jäta viimane tants minule ja seda laulis menuansambel Reuters. Ja veel üks 60. aasta Ameerikast pärit edetabelivallutaja, mida võiks isegi veidi pikemalt kommenteerida. Ühes Texase raadiosaatjas oli diskoriks mees nimega Chip Richardson, kes võttis endale kunstnikunimeks Big Popper ja sai tuntuks esimese omakirjutatud lauluga šantiibits aga oma sõbrale Johni preestonile kirjutas ta laulu nimega ranning, veer jooksev karu. Inspiratsiooni sai ta ühest seebireklaamist. Seep kandis muide nime Dow ehk tuvi. Ja nii olid siis tema laulutegelased indiaani noorukid, jooksev karu ja valge tuvi. Laulu sisu on õigupoolest päris traagiline. Võib-olla see muusikaline kujundus ei lase seda nii tõsiselt võtta. Taustal kuuleme ka kummalist indiaanlase häält, mida tegi muide Popper ise, kelle elusaatus kujunes ka kahjuks üpris traagiliseks. Ta kirjutas ju tegelikult selle laulu juba 59. aastal, aga samal aastal hukkus ta lennuõnnetusel koos modi hollija roidsi välentsiga. Nii et seda ta kunagi teada ei saanudki. Järgmisel aastal läks laul esikohale nii siin kui sealpool ookeani. Oleme viimaste palade puhul rääkinud palju just nendest edetabelitest, kõrgetest kohtadest. Ja see rahva maitse on ikkagi kummaline, sellepärast et Schmidt kirjutas 60. aastal väga ilusa valsitaktis pala Tšuaitu remember ehk püüa meenutada, mis ka Eestis on üpris populaarseks saanud aga sellistesse edetabeli kõrgustesse nagu eelpool kuuldud, millegipärast ta ei küündinud. Vokaalansambel Swingers on Limited, on aga teinud sellest loost nii kauni seade, et see väärib kindlasti kuulamist. Enne kui läheme viimaste 60. aasta menulugude juurde parudist veel sellest aastast. Nõukogude õhutõrje tulistas alla Ameerika lennuki U2 lendur Francis käri Powers vangistati sellest tekkinud tüli tõttu. Too jäi ära nelja suurriigi valitsusjuhtide kohtumine Pariisis. Hruštšov tühistas oma USA visiidi ajal haisen Hoverile antud küllakutse. Kaks aastat hiljem aga vahetati 10-ks aastaks kinni mõistetud Powers välja nõukogude spiooni Rudolf Aabeli vastu. Kompromissid on ju alati võimalikud. Nõukogude liidus saadeti pensionile marssal Vorošilov tehti muidki ümbernimetamise ja uueks ülemnõukogu presiidiumi esimeheks ehk noh, jutumärkides Nõukogude Liidu presidendiks tol ajal ei olnud sellel kohal eriti suurt tähtsust, sest partei peasekretär oli kõige tähtsam mees. Aga selleks niinimetatud presidendiks sai Hruštšovi toel Leonid Brežnev kes Stalini ajal oli ebasoosingus, aga hiljem kõrvaldas oma teelt omakorda Hruštšovi. Nikita Hruštšov läks aga 60. aastal diplomaatia ajalukku kui sellega, et ÜRO plenaaristungil New Yorgis vennastus ta kõigepealt Fidel Castro kant. Siis katkestas kaks korda Briti peaministri Mc miljoni kõne ning lõpuks oma kõne ajal tagus protestiks Filipiinide delegaadi sõnavõtu vastu kingaga vastu lauda. Prantsusmaal rööviti autotööstur Beuroo kaheaastane poeg. Pärast lunaraha maksmist said vanemad lapse tagasi. Argentiinast toodi Iisraeli kohtu alla SS Ooberst Urban füürer, Adolf ähmann kes oli seal ehk siis Argentiinas elanud tavalise kodanikuna nime all Ricardo Clement. Egiptuse president Kamala Abdel Nasser andis määruse vaba ajakirjanduse ratsionaliseerimiseks. Ja et Ameerika muusikaga 60. aasta lõpetame, siis mõned uudised ka sealtpoolt. USA ringhäälingus lõppes seebiooper Helend tranti armulugu, mis oli alanud 1933. aastal ja olnud eetris 7222 osaga. Uskuge või mitte, kuigi tänapäeval on ka mõned televisiooni seebioopereid vist juba üle 1000 osaga. Rakettlennuk X 15 tegi lennukite uueks kiirusrekordiks 3440 kilomeetrit tunnis. Firma Shell raag lasi aga turule esimese rasestumisvastase tableti, samuti vist väga tähtis uudis. Ja uueks presidendiks valiti 1960. aastal USA-s napi häälteenamusega John Fitzgerald Kennedy. Ja muide, valimisvõitluses kasutati esmakordselt teledebatti. Aga nüüd siis taas tagasi muusika juurde. Vennad Don ja fill Evemi tegid tuuana aastail 57 kuni 67 kokku umbes 30 menurikast lööb laulu. Üks neist pärit Philleverly sulest kandis pealkirja uuenn või laivi lavda ehk millal siis mind armastatakse ja oli vendade esituses järjekordne õnnestumine. 15 aastat hiljem leidis Linda Ronstad selle viisi üles ja tegi uues seades oma plaadi ka selle vana 60. aastal kirjutatud looga. Ja nüüd edasi ühe 60.-te aastate moetantsu juurde. Hank vallard laulis esimest häält ja soolhoosi ansamblis Minna ters. Juba 1958. aastal kirjutas ta pala nimega tuist. Plaadi tegi ansambel kaks aastat hiljem. Loodetud menu jäi siiski poolikuks, sest lugu jõudnud hakatuseks kõrgemale edetabeli 28.-st kohast. Aga juba samal 60. aastal ilmus samast palast k Chabi checkeri versioon ja see läks juba nii üles välja kui üldse võimalik ehk tabeli esikohale. Pole vist vaja lisada, et ka samanimeline tants läks kohe peale seda hullupööra moodi. Chabichecker panebki punkti 1960. aasta lööklauludele äng palardi lauluga tuist. Tere tulemast aastasse 1961, ütlevad Valter, jah, Jaak Ojakäär 100 aasta laulude sarjas. Aga kõigepealt siis soojenduseks paar uudist tollest aastast. Valikuvõimalused on kas katastroofid, poliitika või sportkatastroofidega. Me oleme millegipärast viimaseid aastaid kogu aeg alustanud, võib-olla siis nüüd poliitikast. Soome peaminister sukese lainen teatas, et valitsus suhtub eitavalt kavatsus korraldada Helsingis 1962. aastal ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival. Ehitada võib ju kõike, aga lõpuks see seal siiski ära peeti. Ja eks Soome tundis pris tugevat survet sealt ida poolt kogu kuuekümnendatel ja hiljemgi. Veel 61. aasta novembris näiteks selgitati Soome välisminister Ahdikaarja laisele Moskvas, et poliitiline olukord Soomes on muutunud ebakindlaks. Ja nõukogude liit ootab kinnitust, et miski ei ähvarda kahe maa sõbralikke suhteid. President Kekkonen sai kohe vihjest aru, saatis Eduskunna laiali ehk siis parlamendi määras uute valimiste tähtaja. Kuid see kõik ikka veel idanaabrit ei rahustanud. Kekkonen pidi kohtuma tahkružoviga Novosibirskis ja õiguskantsler Honga, keda Moskvas ilmselt peeti poliitiliselt valeks isikuks teatas pidulikult, et Isamaa huvides ei kandideerida järgmistel presidendivalimistel. Eestist sai 61. aastal ülemnõukogu presiidiumi esimeheks ehk selleks niinimetatud jutumärkides presidendiks Johan Eiffelt asemel Aleksei müürissepp. Tallinnas avati botaanikaaed ja eestlased said koos vennasrahvastega kogeda suure liidu rahareformi. Endise suure kümnerublase tšerboonentsi asemel sai nüüd hakkama pisema rublasega ja rongiga Moskvasse sai 50 kopika võrra samuti odavamalt, aga väga palju asju läks kallimaks ja kõige tähtsamaid tarbekaupu sai ikka osta vaid ametiühingutalongidega või siis näiteks külmikut ja pesumasinat ihaldades siis kui läksid juba eelmisel õhtul sappa ja seisid seal öö läbi. Aga nüüd Eesti muusika juurde ja Eesti filmimuusika juurde 61. aastal. Toona tuli ekraanile Tallinnfilmi 13. täispikk mängufilm, juhuslik kohtumine lavastas sele Victor Nevežyne. Eesti soost režissöörid polnud veel õieti löögile saanud. Eelmise tosina filme olid vändanud manud röökin Jegorov, Kun raport, hoogelmann ja see samane veesin. Kahes filmis olid pearežissöörid kasutanud siiski assistendina Kaljo Kiiska ja ühes Reet Kasesalu. Filmi juhuslik kohtumine võib pidada ka muusikafilmiks, sest seal kõlas ja tervelt kaheksa Edgar Arro ja Uno Naissoo laulu laulutekstid kirjutas Heldur Karmo. Mis siis muud, kui hakkame otsast pihta. Kõigepealt Edgar Arro, vana hea valsiviis ja esitajaks Georg Ots. See oli veel üks Edgar Arro laul filmist juhuslik kohtumine nimega, kui aus heliseb viis ja selle esitaja oli Vanemuise solist Valentiine hein. Samast filmist jätkub veel laule, mida võiks neile pakkuda. Üks neist on üpris huvitav võte. Nimelt Uno Naissoo kirjutatud Marika laul, mille esitas Liia Laats. Naissoo keeras selles laulus oma džässiregistrid üpris tublisti lahti. Tavaliselt filmimuusika puhul ei olnud tollal see asi eriti võimalik. Ning ma istun jänni. Film juhuslik kohtumine linastus aastal 1961 ja kui mõni terane kuulaja võib-olla meenutab seda, et juba eelmises saates, kus mängisime 60. aasta muusikat kõlas Uno Naissoo laul läbi uinuma linna Georg Otsa esituses, mis on pärit sellest samast filmist, siis põhjendus on väga lihtne. Uno Naissoo oli see laul lihtsalt aasta varem juba valmis kirjutatud. Nii nagu ilmselt ka see järgmine nimega. Meil on täna pidupäev. Seal on siis jutt kolhooside suurest jõukusest, mis võib-olla ehk tol ajal veel nii suur ei olnud kui hilisemal ajal sõjast oli juba siiski 15 aastat möödas ja Eesti põllumajandus sai kindlasti palju kiiremini jalad alla kui mujal nõukogude liidus. Igatahes nii nagu paljud mäletavad, oli linnameestel jõukamate kolhooside pidusid üpris raske sest seal oli võimalik siga veristada ja lauale panna ükskõik mida ilma et ükski koer oleks haukunud. Aasta jälle vanemaks saanud meil kolhoos, kus rahvast, maad ja parandus on päris ohtralt poos ning tõotas ja meie esimees küllap näevad kõik krisaastapäev appidada, eks jõukas pere või? Küll siis lauas mängib kallis Cesar, õige soonel leiad jutujärg. Oi kuskil juba lõhnava son, pirukad ja praed, eks ana imesid sealid, kuidas. Ja toidukraami rapi raskuslauad lookas ja õlled tulid sellised vähe, ühest peast. Et meil jõulumehe mudijateks essa uue karjalauda üles päästa, loodri kirjas. Ostja vilja tema ees. Ja selle mõnusa laulu esitajad olid Georg Otsa, Uno Loop ja Eesti raadio, meeskvartett ja saatejuht, võib öelda, et see tegi temal ka südame väga soojaks, sellepärast et jaakjaakjaak tuleb ja läheb ju lauldi ka selles laulus. Ei lähe veel kohe praegu, vaid on siiski siin tänase saate Tondil lõpuni viskaks, lugu jõuame veel mängida ja järgmine neist on Edgar Arro laul õnnest. Valter Ojakäär arvab, et see on üks paremaid Edgar Arro laule pärast seda kuulsat Kodulinn Tallinnat ja miks ta nii vähe levis, võib-olla ka sellepärast, et kuuekümnendatel hakkasid ilma tegema juba noored heliloojad naissoiku ja teised. Nende kõrval oli Arro eelmise põlvkonna laulik. Aga see laul on siiski isegi üpris moodsa orkestratsiooniga, nagu te kohe kuulete ja esitaja, kes muu kui Georg Ots. Loo doosi arr eesteni idest saab, ei muuda. Nibin Ta ma ees, kui osta. Et. Aga suure? Ja mees. Läbi. Kõikjal neli. Jul. Vale. Roodovee. Toob käidud. Tänase saate lõpetame Evald Vainu loominguga. Selle helilooja süda kuulus nagu paljudel teistelgi näiteks Boris kõrveril, Uno Naissoo või Aarne hoidil Tšassile. Ja sellepärast on tema laule praegugi väga hea vastavas stiilis seada, sest see vajalik seeme on juba algselt seal olemas. Üks Eevald ja Erika Vainu ühistöö nimega esmakordselt teatud 61. aastal leidis hiljuti Jaak Jürisson, seades koha kiigelaulukuuiku kena nimega plaadil Koidulast. Nonii. Sellega tänase saatega lõpetame Walter jah, Jaak Ojakäär ning produtsent seeni Bruznyydsin soovivad teile kõike head. Kohtumiseni järgmises 100 aasta laulude saates. Ja ma. Suhtutu. Ülelaane aga uni.