Vikerkäär. Tere kõigile vikerraadiokuulajatele Waltaria Jaak Ojakärul on tänases Vikerkaar saates hea meel öelda tere tulemast ühele omamoodi eksootilise eksootilisele külalisele. Sest et kuigi tegu on eesti lauljad tariga, pole Margot kiisi olnud tükk aega juba siin näha, kuulda olnud, sellepärast et sa elad vist viimased paar aastat Islandil, vastab see tõele ja tere kõigepealt sullegi. Ja tere kõigile ja see on täiesti õigus. Nimelt eile sai täpselt 21 kuud täis. Kui sai minna, mindud Islandile elama ja töötama. See on ikka üpris suur elumuutus, ausalt öeldes, kuidas see tulija ja kellega abikaasaga koos või kuidas või abiellusid mõne Islandi viik kingiga. Ei, ikka abikaasaga, jah. Aga kõigepealt ma räägin, sest nagu sa ütlesid, elu muutus, see oli tõesti väga raske otsustamine, sest et oleks mingi muu põhjamaa Norra või, või, või Taani või Rootsi siis poleks olnud üldse mingit küsimustki, aga me kaalusime seda õudsalt kaua. Ja ma mäletan seda, et meil oli vaja otsustada see kuskil ütleme üks kolme nädala jooksul, kas lihtsalt, kas jaa või ei. Ja see oli õudsalt raske ja lõpuks. Me valisime ikkagi. Ühesõnaga, sellise otsuse võtsime vastu, et minna, sest meil oli ka kergem minna, sellepärast et me olime kahekesi. Meil ei olnud lapsi, ei olnud peret, see on, on väga suur niuke, selline kergendus, sirgendus jah, et on palju kergem olla seal kahekesi. Aga ma saan aru, et teile tehti siis ikkagi mingisugune pakkumine, ega te ju päris huupi ka sinna ei läinud? Ja muidugi pakkumine ja see oli ka täitsa juhuse värk. Me olime Saaremaal 98. suvel ja seal oli kontsert ja me pidime tulema samal õhtul praamiga mandrile, aga me jäime kraamist vähe ja see sai saatuslikuks. See sai saatuslikuks, sest siis ühesõnaga kutsus minu abikaasa klassivend meid enda poole ööbima. Ja seal sai siis ka natuke pidutsetud. Ja siis juhuslikult jutu sees tuli välja, et temal on üks tuttav, kes on praegu Islandil, kes elab ja töötab seal ja kes on muusikakooli direktor. Et noh, minu meelest oli, räägib see ühesõnaga see mees, et minu meelest oli mingi jutt, et vajatakse sinna vajatakse laulmisõpetajat ja puhkpilliõpetajad. Et Teie just olete see paar. Muide, siia vahele tutvustama abikaasat siis ka ja tema on siis pupilli õpetajana seal tööle. Ja abikaasa nimi on Kaldogiis, kes siis töötas ennem Estonia teatri orkestris tromboonimängijana. Ja, ja siis see mees ütles, et aga minu meelest, et teie nagu peaksite sobima, et just selline abielupaar ja just kakras sobiks puhkpillimängija ja lauluõpetaja. Ja meie muidugi noh siis me nagu veel ei hakanudki seda üldse mõtlema veel seal Saaremaal siis tulime Tallinnasse ja ja mina nagu ei võtnudki otsast kinni, aga, aga Kaldo siis mõtlesin, et mina helistan sellele poisile, saime selle telefoninumbri, et ma helistan pulli pärast, lihtsalt uurin, uurin olukord, et mis, mis toimub. Ja võetigi kohe vedu. Ühesõnaga hakati asju ajama ja nii me sinna läksime. Aga keeleprobleemid, kas Islandil räägivad kõik inglise keelt või kuidas sellega on? Ei, vat seda ma kartsin ka kõige rohkem, et kuidas me sinna lähme, kuidas selle keelega. Algus oli väga raske, proovisime inglise keeles rääkida, kuid ega rahvas seal ei räägi, sest meie oleme siiski Põhja-Islandil. Inimesed Islandil räägivad rohkem inglise keelt. Lõuna-Islandil ütleme seal Reykjaviki Reykjavikis, rekvery Reykjaviki ümbruses. Aga Põhja-Islandil. Ütleme, seal rohkem maakoht ja ainukesed, kes nagu inglise keelt oskavad, on õpilased, kes õpivad nii-öelda meie mõistes keskkoolis aga ei räägi inimesed, kes on seal tavalised farmerid ja väikesed koolilapsed siis oli, see oli õudselt raske algus, mina mäletan, mina lihtsalt. Nii palju, kui ma rääkisin, nii nad aru said ja kui nad aru said, lihtsalt laulsin ette. Ja näitasin näpuga, et kas on vaja natuke madalalt laulad või, või kõrgemalt või hääleseadet, siis lihtsalt laulsin ette. Minul oli natukene kergem, aga Kaldol oli, oli selles suhteliselt raskem, et et temal tuli ühesõnaga õpetama hakata, mis oli ka ühesõnaga nagu nüüd külma vette hüppamine. Et ta tuli hakata õpetama kõiki puhkpill, mitte ainult trombooni, vaid klarnetit, flööti, saksofoni, trompetit, millest ta ei teadnud enne mitte midagi. No puhkpillimängija Valter Ojakäär võib kindlasti öelda, et midagi on seal ka ühiste diafragma tunnetus ja mis seal kõik on, aga, aga seal on väga palju erimomendid ja seda spetsiifikat nii palju. Aga see kõik on inimene, kes on ise puhkpilli mänginud, ma usun, see omandab ja ma usun, et, et sinu mees omandas ka üsna kiiresti Vistada. Ja teine asi mulle praegu seda juttu kuulates tuleb meelde need 1944, kes siit läksid Rootsi paatidega ja, ja kuidas keegi Need olid ju kah nagu vette visatud, need hakkasid kohe õppima. Ja oli ka niimoodi, et ma tean inimesi, kes on praegu väga soliidsed daamid ja ja kes olid lihtsalt taludes lüpsid lehm ja, ja tegid talutöid ja seal kõrval õppisid rootsi keelt. No teil on mehega vähemalt, see ei pruugi lehmi lüpsta, vaid te saate õppida keelt, nii-ütelda, muusikat õpetades ja, aga kuidas see, kuidas see keeleõpe, seal tuleb ta raskelt või kergelt või. Mina arvasin, et tuleb raskemalt, ma isegi imestan, et see tuli meil üsna kergelt, nii et me hakkasime rääkima juba inimestega peale uut aastat saadab me alustasime tööd septembris septembri alguses ja peale uut aastat hakkasime inimestega suhtlema ja nüüd ma võin küll öelda, et, et ei ole teemat, millest millest ei saaks rääkida. Muidugi loomulikult annab soovida grammatika ja see saagi kohe tulla, aga islandi keeles käib kogu suhtlemine. Jaa jaa. No see on ilmselt siis need on kõik suguluskeeled Rootsi, Norra, Taani, kas neil on päris omaette keel või on see mingi mingi murre või? Ja see on nagu omaette keel omadki, niipalju kui televisioonist seal näidatakse väga palju rootsi saateid igasuguseid filme, Taani filme, Norra, siis ütleme, sidesõnad on sarnased islandi keelega, midagi võid nagu aru saada, aga põhimõtteliselt on ta ikka omaette keel. Ma arvan, et nüüd on aeg tänases Vikerkõrv saates kuulata esimene ikka pala meie külalise Margotkiisi esituses Islandi juurde me tuleme kindlasti veel pärast tagasi. Muide kui juba keelest nii palju juttu oli, kas võid sa öelda ka mõne islandikeelse lause, nüüd enne kui me selle laulu mängima paneme ja võin küll ja neid Lõlgi siis ära ka pärast võib näiteks seda sisse juhatada, seda palavida islandi keeles? Jaa, jaa. Palun Olavi dispanid, tule. No meil oli mõeldud niimoodi, et võib-olla hakkame pihta selle palaga, mis on ka sellelt kogumikul diferent riigiks, kus on eesti džässiparemik kõik koos. Ja see on siis variant soul, see on vist sul, Helmut Anniko ansambliga. Ja ja Helmut Anniko, Mart Soo ja mina. Ja lausa siis senine nuna. Ei, eks Kalsinkja ihkarlaijev sem heitil Body and Soul paluks. Tõlge on selline, et nüüd ma kavatsen otsene tõlge, nüüd ma kavatsen teile laulda laulu mille pealkiri on Body and Soul. Mul on Margot kiisile just mõeldes äsja kuuldud laulupeole küsimus, kas on tulnud ka seal Islandil vahel üles astuda või niimodi pakkuda midagi neile omalt poolt? Ja ikka on. Ühesõnaga Meie elame nüüd Põhja-Islandil ja meist meist eemal on kaks linna, üks on 60 kilomeetrit meilt sõita ja teine on siis 40 kilomeetrit Meilt sõita ja see linn, mis on 60 kilomeetri kaugusel, kannab nimetust Akureeri, mis on siis Reykjaviki järel suuruselt teine linn, ütleme nagu meil siis võrreldes Tallinn ja Tartu muidugi noh, palju palju väiksemad. Ja seal siis on ka jätsklubi, mis käib suviti koos iga neljapäeval, talvel on ta muidugi harvem ja seal ma olen üles astunud samuti Reykjavikis. Kohaliku saatega siis ütleme Ja jah, kohalik kohalikud pillimehed on siis basskitarrist, trummar ja kitarrist ja mina ja Jaan alavere, kes tuli Kaagos meiega Islandile, kes on ka muusikaõpetaja ainult teises muusikakoolis ja tema siis mängis klaverit mängida ühesõnaga klaverit ja selline kursis. Aga kas selle kahe aasta jooksul on, on üldse sattunud Eesti muusika inimesi veel sinna, kellega on saanud eesti keelt rääkida ja nii suhelda? Ei, selle kahe kahe aasta jooksul ei ole, aga meid on ühesõnaga kokku seal nüüd kuus täiskasvanud inimest. Valmar väljad, kes oli seal enne meid, kes on nüüd kellel läheb neid kuues aastasel kes elab oma abikaasa ja kahe lapsega seal ja on nüüd selle muusikakooli direktor, kus ka meie õpetajad, nii et me ise arvame, et Eesti maffia. Ja just ja siis ja siis meie kahekesi ja Jaan alavere, kes tuli ka meiega koos. Ja hiljem tuli siis järgi ka tema abikaasa ning neil sündis maikuus nüüd aasta aega tagasi tütar seal, nii et eesti keelt saame rääkida palju. Mulle kogu aeg tuleb pähe üks paralleel ühe meie hea tuttavaga Waltari kunagise kolleegi Viktorignaatori tütrega, Marina Ignaati väga, kes koos oma abikaasaga lähknaadki. Tegelikult on Marina buss praegu juba mehe nimega ja aga nemad läksid Eestist ära juba, oi, see vist võis olla kümmekond aastat tagasi ja läksid Soome Heinolasse. Kusjuures Marina läks samuti muusikakooli tööle klaveriõpetajaks. No temal olid muidugi päris kõvad paberid tagada, oli ja selle kunagise Leningradi konservatooriumi aspirantuuri läbi käinud veel ja kõik nii edasi, niiet et minu teada tema vist hakkas seal kohe saama sellist palka, mida kohalikud õpetajad nagu ei saanudki. Aga kuidas seal Islandil puhtmajanduslikult seisukohalt see töö on? Kas palk on parem kui Eestis rahvas muidugi on huvitav, mis, mis maksab midagi, kas sõidate oma autoga ja vot niisuguseid detail loomulikult. Kus on täitsa loomulik? Palk on loomulikult toredad, siin ei ole kahtlustki. Palga maksmine käib hariduse järgi, minul on väiksem palk, kuna minul on keskeriharidus saadud Georg Otsa nimelist otsa koolist. Abikaasal on kõrgem, haridus on siis lõpetanud muusikaakadeemia sellest ka sõltuvalt loomulikult tema palk on suurem. Ja siis muidugi tundide arvust palju sul tund on kindel, ühesõnaga tunnitasu sõnal kindlad, ütleme mingisugused niuksed raamatut, mille järgi siis võetakse ühesõnaga tabelid, kuidas on haridustunnid nii et, et kõik käib nagu seaduse järgi? Muide, kas sa ennem seda, kui sa Islandisse läksid, tegid siin Eestis ka õpetajatööd. Absoluutselt mitte, ma ei tulnud, ma isegi ei mõelnud seda, et ma nüüd hakkaks õpetama. Aga see tuli iseenesest. See tuli iseenesest ja ma tõesti algul kartus kartsima, kartsin seda tööd. Ma kartsin seda islandi keele. Noh, kuidas selle keelega on ja kõik see, aga ma, ma ütlen, ma ise ka imestan, et inimene õpib tegelikult kui ta tahab, ta õpib. Teisi õpetades. Ja muidugi noh, keelega on nii, et tuleb hakata rääkima ja suhtlema, aku, te hakkasite juba mõne kuu pärast seal torkima, see on kõige tähtsam. See, et niimoodi teoreetiliselt istudes ja mõeldes ei tule, ükski keel suhu ei tule. Aga kas on olnud ka niisugust asja, et nüüd on juba mõned õpilased nahkele üle võib-olla natuke rõõmu tunda ja neid edusamme vaadata ja kuidas seal selle andekusega on? Anna andekaid lapsi. Jaa, on küll, seal on nüüd selline, kuuled, sinna? Võivad tulla, sinna võib tulla igaüks, kes tahab. Ja loomulikult ta maksab selle. Ilma mingi eelnoh, et, et oleks mingi eksam. Ja ei, mingit eksamit seal loomueksamit ei ole. Kuid loomulikult ei tule ka sinna nüüd selline inimene, kes ei pea viit või sellistesse kuidas ma ütlen, mõned on andekamad, mõned on vähem andekamad, mõned on lihtsalt ütleme ütleme nagu meie mõistes tavaline inimene, kes armastab muusikat, ta tahab õppida. Ja ühesõnaga tunnen sellest rõõmu. Ja ma olen küll tähele pannud, et kui ma alustasin, siis oli kohatised, mõnede õpilastega olid kohati trostituse, ma mõtlesin, et jumal hoidku, et need ka ühesõnaga, võõral maal võõras keeles ja lihtsalt inimene tuleb lihtsalt natuke, peab viit, aga, aga noh, et kuidas ta nüüd ütleme, kui me anname talle mingi loo kätele, kuidas, ühesõnaga see algul ma olin ikka päris hirm. Muide, siin on üks nüanss ka, et ega ei taha ju halvasti öelda kellelegi, eks ole, ja kui sa näed, et, et tõesti laps ei ole andekas, et ei suuda lihtsalt öelda, et ja ta järgi ja ära püüa sellega tegeleda või kuidas, kuidas sellega? See ei ole sellistesse iialgi, sa pead ikka olema heas tujus ja loomulikult, kui vahest ajab miskit väga üle, siis, siis sa püüad ikka naeruse näoga öelda, aga, aga mitte niimoodi, et vot nüüd on nii, sa rohkem ei tule, ma sind rohkem näha ei taha. Sinu koht ei ole siin sellist asja küll. Papa ja mamma käivad raha välja kogu aeg selle nimel. Loomulikult jah, aga kui kiiresti see, no see on praegu huvitav, võib-olla neid Eesti laste vanemaid ka, kes tahavad oma lapsi panna laule õppima, kui kiiresti selgub nüüd, kui laps tuleb valge paberileht nagu vanasti oli see hark, Laan tark plaan, Urmas otile tuleb sinna see valge leht ja millal saab selgeks, et tal ei maksa seda sellega tegeleda. No ütleme, üks esimesed kolm kuud läheb kindlasti aega või et, et aru saada, et mis, mis ta nüüd teeb ja ütleme, on, on väga palju olnud selliseid õpilasi, kes tuleb ja tõesti sõna otseses mõttes suust tuleb ainult sooja auru. Nagu Ülo Raudmäe rääkis, et Estonias tulid koori katsetele need, kes laulsid sissepoole hingates ja väljapoole hingates ühtemoodi toon tuli, toon tuleb ju ka siis, kui me ka tuleb. Aga minule meenub praegu üks kunagine Vikerkääru saade. Ma ei mäleta, kes see oli, üks produtsent oli meil külas, kes ütles niimoodi, et tänapäeva tehnika on selline. Tähendab, stuudiotehnika on juba selline, et laulja võib vormida igaühest, kellel ainult suus sooja auru tuleb. Ja nii võidki oli küll oli ju selline, oligi. Ja muidugi, kas päris laule nüüd aga, aga tean neid omast kogemustest, et, et see midagi täitsa võimalik teha. Ja ma mõtlen seda, kui nad nüüd mõned õpilased, kes esimest korda tulid, eks neil oli kõik see kramp, sest et võõramaalane, kuidas nemad samamoodi kartsid nagu mina, et kuidas selle keelega ja, ja ühesõnaga see ka, et enne mind oli seal lauluõpetaja, kes õpetas klassikalist laulu ja see oli nagu hoopis teistmoodi. Et nüüd, et see oli nagu nüüd tulin, mina, kes, kes on nagu võõramaalane, see nagu kõik mõjuse, ilmselt nad nii õudselt kartsid, seda oli kohe näha, sest kui nad tulid, suud kuivasid ja ja nad olid õudsalt pabinas õudsalt pabinas. Ja siis lihtsalt mõni tõesti laulis niukse falsetiga seganud val siit ka lihtsalt sõna otseses mõttes ajas sooja auru suust välja. Aga siis lihtsalt hakkasime tööle, hakkasime tööle ja nüüd ma ise tunnen ja näen, et et on väga palju õpilasi, kes nagu mu juures alustasid, et on nagu nüüd avanud ennast. Ja laul tuleb ikka siit ikkasid seest, mitte ei aeta enam sooja õhku välja. Noh, ühesõnaga ma tahan seda öelda, et seda, seda on tõesti rõõm või õudsalt tore on vaadata, kui sa oled millegiga alustanud, ütleme nagu mina täiesti nullist ja, ja kui tuleb ka mingi saavutus Ma arvan, et nüüd on paras aeg kuulata üks laul laulja esituses, kes ei aja mitte ainult sooja auru suust välja vaid laulab väga kenasti, see on siis tänane Viker, ker, külaline, Margot Kiis, kas sulle meenub selline laul, mille pealkiri on samba? Ma vaatan siit klindikarbi pealt, et see on Eesti raadios salvestatud 1993. aastal. Ja siin koos sinuga musitseerivad Kalev Veltud klarnet, Tiit Lauk, klaver, Dmitri Dmitrijev trummid ja andi Villental bassil. Ja loomulikult meenub tegelikult inglise keeles oli selle loo pealkiri tööd song. Tänase Vikerkääru külaline Margot Kiis on oma juttudes korduvalt rõhutanud, et sina töötad seal Islandil põhjaosas ühe tavalise eestlase jaoks. Island on Island, eks ole üks saar ja seal on üks linn, Reykjavik, nagu sinu jutust selgus, on seal ikkagi paar väiksemat linna veel, ma ei tea, kui väikesed või kui palju inimesi seal elavad. Aga ta on ikkagi niivõrd suur saar, et seal on vahe, kas sa oled põhjaosas või lõunaosas või kas seal loodus ka vaheldub kuidagi. Ma ma räägin, nüüd teen väikese informatsiooni üldse selle Islandi kohta. Ma nüüd täpselt ei oska neid ruutmeetreid öelda, kui suur see Island on, aga ta on kuskil Eesti ja Läti kokku. Inimesi elab Islandil 270000 ainult ja sellest arvust pool elab Reykjavikis ja selle ümbruses ühesõnaga. Igalühel on väga palju ruumi. Ja ülejäänud on kõik mööda saart laiali hajutatud ja oleme sõitnud mitmeid kümneid kilomeetreid, kus ei ole ühtki hingelist, ei maja, ei mitte midagi, ainult lagendikud ja näed, et ühesõnaga need inimeste arv siis seal põhjas on väga laiali hajutatud. Ja meie elame siis külas, mille nimi on lõigar. Ja lähedale jääb siis kaks linna, üks linn, mille nimi on fussarik, asub meist 40 kilomeetri kaugusel ja teine linn, mis on siis reiki Reykjaviki järel suuruselt teine linn nimega Akureeri asumist 60 kilomeetri kaugusel ja 40 kilomeetrit, mis on Põhja-Jäämeri, nii et me oleme ikka suhteliselt põhjas, Põhja-Jäämere ääres? Aga need väiksemad linnad, kui nüüd Eesti linnadega võrrelda, kui suured nad siis on, noh, ma ei tea, Rapla. Ja ütleme siis see Hussavik on, ütleme nagu rapla ja Akureeri on. Ja no kuskil kuskil nii ja mitte suurem mitte suurena. Aga kuidas on seal nende noh, kõik, kes on lugenud geograafiat ja õppinud koolis enesest keiseritest, räägitakse need kuumavee allikad seal ja kas teil äkki seal kuskil purskab ka midagi aias ka midagi purskab? Ei aias ei vurska, aga kuna eelmine suvi me Eestis ei tulnud, kasutasime selle ära. Islandil sõitsime lihtsalt ringi ja nägime ära ka need keisrid. Need keesid on. Ma ei olegi nüüd täpselt kindel, kas need on nüüd. Need ei ole igal pool Islandil, aga üks kohta on kindel, kus käivad ka turistid. Ja, ja tõesti on, see on vaatamisväärsus, kui lihtsalt mingi ajavahemiku jooksul tuleb maalt nagu purskkaev kõrgele õhku ja see on nii tore vaadata, kuidas turistid on siis seal kõik küürakil, fotoaparaadid käes, ootavad seda hetke, millal siis vesi purskab? Kas seal on mingeid legende ka, et võib-olla mingisugune allikas on väga tervisele kasulik? Vaat legendist ei oskama, vot sellest, ma ei tea midagi. Võib olla tervisele kasulik siis, kui sa seal supled võib midagi nii, aga nii nagu seal Karlovy Varys ja kus need on, need sapihaigetel ja maksahaigetele need joogid. Ma ei ole kuulnud, et Islandist käivad joomas tervisevett. Aga need geisid on ühesõnaga siis ka lõuna pool, nii et Reykjaviki kandis, aga meist siis ühesõnaga nüüd teisele poole 40 kilomeetrit on koht nimega myy vaht mis on siis väga, väga tuntud kama vaatamisväärsustega ja turistide üks meelispaiku seal on nimelt. Kuidas see nüüd siis on, maa alt, ühesõnaga on ühesõnaga, vaatad, nagu pudrupada keeb. Ja ühesõnaga hirmsasti lehkab ka. Siis on väävel või mingi niisugune. Kemikaal peab seal olema siis, kui ta haiseb. Et see ei ole kemikaal, ühesõnaga ta on nagu Ma isegi. Ma ei oska isegi öelda, kuidas seda nüüd nimetatakse. Sellist haisu ei tule kohe nagu pähegi. Õudne. See on õudne hais ja, aga see, no ühesõnaga vaatamisväärsus on juba ise seenepilte, see aisu, sa jätad lihtsalt kõrvale. See kuulub sinna juba selle programmi sisse. Muide minu Islandi teadmiste kohaselt, kas vastab see tõele, et seal on seda rohelust või kuidas meil on see viimasel ajal moodi läinud termin kõrghaljastust on seal suhteliselt vähe. Ja ega seal metsa pole. Ja esimene pilt, kui ma Eestisse jõudsin, hakkasin siis koju Sauele minema bussiga. Siis kohe ma panin tähele, et puud, mis on Vabaduse puiestee ääres Vabaduse puiestee ääres on nii suured. Ennem seda polnud kunagi tähelepanud puu nagu puu ikka, mets nagu mets ikka. Aga seal ju metsa ei ole. Ja, ja kui on mingisugune väike kaseke, siis see on umbes nagu meie rabakask niuke küürakil ja, ja ja niisugune noh, võib-olla on mingisugune meeter maad kõrge. Et puudest on asi kaugele. Mulle jäi, meie vestlesime siin Margottiisiga nad enne saadet juba enne ja mul jäi üks väga tore lause meelde, mida peaksin kordama, siin kuulajaile. Pärisime, et mismoodi see elamine on ja kui suur korter on ja Ta ütles ja ruumi on neli magamistuba, aga aga inimene harjub ju hea eluga ära. On nii. Peavarjumaa, viletsuse, peavarjupaiga ja eluga paljudel siin sauel on seda elamist. Sauel on meil oma maja. Magamistube on, ei ole nii palju ja kolm ja siis elutuba ja mis ikka kõik, mis sinna juurde kuulub, köögid ja vannitoad. No see on ehitatud ilmselt siis, kui oli see piirang ka. Mingisugune jah, me oleme ka ehitajad ja seal oli ju loeti täpselt uut meetodit, kui palju tohib. Just just nii see ongi. Aga no mis on meil seal Islandil korter? Avar lairuumi on. No kui arvestada tõesti seda islandi suurust ja rahvaarvu, siis ruumi seal peaks kindlasti kõigile jätkuma. Mina tahaksin tänases saates minna veel ka Islandi muusikute juurde. No üle maailma ja siin Eestiski teatakse kahtlemata sellist nime nagu Björgen. Kas seal Islandi, ma ei tea, mis ajakirjad seal ilmunud, meie sellised kroonika ja seltskonnalaadsed ajakirjad ka ilmselt ja kas seal on temast väga palju juttu? Ja, ja muidugi viimasel ajal, kui ta nüüd võitis filmifestivalil juust ja näitlejana ja, ja uudistes ja ühesõnaga ta on nüüd seal praegu eriti eriti kuuls. No siis kui sul midagi selle vastu ei ole, võib-olla kuulame veidi ka viorgi laulu. See lugu minu arvates illustreerib väga hästi just seda Islandi avarust ja kõike, mis seal on. Aga mina tahaksin ilmtingimata siiski rõhutada ka seda, et minu arvates on Islandil pärit ka üks väga hea ansambel kunagi jaatskaarelgi esinenud Metro forte mis on instrumentaalansambel ja, ja isegi üpris üllatavalt ühe oma looga löönud, läbi kogu maailmas kaotanud partei oli minu teada vist edetabeli esikohal, ma ei tea Inglismaal Ameerikas, kas igal pool kuidas seal Islandil üldse need pillimehed on, noh näiteks kas või kui sul tuleb minna laulma kuskile siis jätkub neid ikka, on nad tasemel või, või oli see täiesti juhus, et üks selline ansambel sealt esile tõusis? Ei, see on Islandil on väga palju häid, jättes muusikuid, metsa fortepiano, öelda niipalju, et ansambel on laiali läinud ja rohkema tõesti selle kohta midagi ei oska öelda. Nagu eriti jah, temast nüüd enam ei räägita. Ansambel on lihtsalt laiali, sellest on kahju tõesti. Aga mis puutub muusikutesse, siis muidugi kõik muusikud on, ütleme head muusikud on Reeki rikkis ja selle ümbruses, sest seal tegelikult käib see rohkem see elu. Ja noh, eks meie omad on ka kõik ikka Tallinnasse koondunud. Ja see oli aga nii, see on ikka nii. Aga kuidas üldse ikkagi niisuguselt maalt nagu Island võib tulla niisuguseid suuri tähti nagu peer ja nagu tuli see metsa forte, seal peab ju mingisugune mänedžerment või mingisugune ega siis poisid ja seesama biorki see ei tulnud ja ütled, et noh, et ma nüüd nii hästi laulan, kuulake mind, või löövad nad selle eksootika kahjust? Võib-olla Seksootiga ka mänedžeri kohta ma ei oska midagi öelda, aga. Ma tean, et paljud jäts muusikud on käinud õppimas Ameerikas näiteks fakt kui selline, et Islandil ei ole sellist kõrg kõrgkooli muusikakõrgkooli nagu meil, Eesti Muusikaakadeemia, Islandil puudud. Ja just väga paljud Ma tean, puhkpillimängijad džässivallas on käinud Ameerikas töödanud, töötanud, seal õppinud seal ja siis tulnutele Islandile tagasi. No selle jutu jätkuks võibolla tibake metsa, forte muusikat kaasas. Me oleme siin enda vestluses kindlaks teinud seda, et me teame üsna vähe Islandist. Aga kui palju teab islandlane Eestist. Islannale eestist tead üpris vähe kuigi seda fakti, et islandlane oli esimene, kes. Tunnis tunnistas uut Eesti ja Kas nad seda teada? Nad teavad seda, ütlevad alati, aga meie olime, meie olime, see fakt on neil teada. Aga näiteks mis puudutab seda? Et eestlased olid ikka 50 aastat venelaste all, siis see on jätnud muidugi oma märgi. Konkreetne näide. Võin tuua siin näite, läksime poodi. Tahtsin osta kingitust, siis veel seda islandi keelt nii päris suus ei olnud kuidagi Tõnkasime ja müüa muidugi küsis, et kuskohast teie olete ja meie ütlesime, et Islandi saan siis nüüd islandi keeles Eestist frau, Islandi. Ja siis ta nägu, see, see oli kohe näha, kuidas inimesel nägu muutus, trei, nagu mask oleks ette tõmmatud. Ja ta ütles. Hussar. Ja see, see, see lõikas nagu noaga südamesse see nägu, kuidas talle ette tulija. Ja meie muidugi. Võtsite kotist kaardi, hakkasite teda õpetama? Seda kohe tahtnud teha, aga seda kaarti polnud kaasas ja siis seda islandi keelt ka veel nii väga ei tulnud, sest me tundsime, olime ikka täitsa endast väljas. Ja kui oled natuke endast väljas, ega see võõrkeel ei tule kohe niimoodi. Läks paar kuud mööda. Ja me läksime sinnasamasse poodi. Võtsime kaardi kaasa, läksime sellesama müüja juurde ja tegime ühesõnaga puust ette ja punaseks ja näitasime, kus on Venemaa, kus on Eesti ja rääkisime veidi ajalugu, kuidas see kõik olnud on ja lõppes asi sellega, et müüja vabandas. Aga selle jutu järele oleks minu arvates väga hea mängida üks laul Marcotkiisi meie tänase külalise esituses mis on just nimelt eesti keeles ja eesti autorite kirjutatud autorid on siis Uno Naissoo ja Heldur Karmo tekst. Ja seal on jälle see vana hea ansambel Kalev Velthuti lauk Angvarts, Dmitri Dmitrijev ja Andivillettal ja laulu pealkiri, kui tahad olla hea. Enne. Mullega. Ma istun siin äsjase laulja Margot kiisiga teine teisel pool lauda, vaatame üksteisele otsa, ma ei oska inimest niimoodi otse näkku kiita. Ma katsun nii ümber nurga öelda seda, et aga läbi minu siis ma istun siin kõrval ja. Mul on kahju, et meil on üks selle klassiga laulja, nagu ma ei tea, kui kauaks, aga vähemaks jäänud sellepärast et et tõesti meie džässmuusikas nii head maitset ja nii peent tõlgitsust ei kohta just iga päev. Jaa, jaa. Kas on neile väga vähestele lintidele, mis meil raadios on veel lisa tulemas või marguttkiisil? Ma arvan küll aga see siis juba seal Islandi poole seal. Sul on juba mõeldud, kellega koostööd teha, angil? No jääme seda ootama, muide, küsin sinu käest, kas sa ikka kavatsed üldse nüüd jäädagi sinna elama või? Või on see ajutine? Konkreetne plaan on neli-viis aastat kindlasti. Ja siis ütlen nii palju, et tulevik on tume. Võib-olla jääme edasi, võib-olla. Jäme mõtlen, võib-olla jääme sinnasamasse kohta edasi, võib-olla liigume lõuna suunas Reykjavikis Reykjaviki suunas. Võib-olla tuleme Eestisse, lihtsalt ei oska öelda, aga neli-viis aastat kindlasti veel. Ja muidugi, suviti. Tahame Eestis käia. Muide, sellel suvel saab ju sindki ilmselt siin siin-seal kuulda, sellepärast ma tean, et Raivo Tafenau juba otsis sind täna taga, tahtis kutsuda sind. Tal on seal eeslitallis vist mingi uus jadas terass ja esinema. Jaa jaa. Ja nii palju, ainult tean, et kaheksandal juulil pean seal laulma. Aga kellega ja mis keeli, seda peab veel täpsustama. No sa oled selline professionaal, et jaa, Tafenau samuti, et ma arvan, ega ta sulle halba taustabändi organiseerisin. Ma loodan ka. Aga nüüd tänase saate lõpetuseks muusikat veel ühelt heliplaadilt, see on valminud siin mõned aastad tagasi Elmutanikuga koostes vä. Ja seal plaadil mängib Helmut Anniko Mart Soo ja mina, siis laulad. Ja ilmusse plaat välja 98. aasta suvel. Just vahetult enne, kui Islandile läksime. Aitäh Margot Kiis, et leidsid aega Islandilt tulla kõigepealt Eestisse ja siis ka siia vikerkäru saatesse. Suur tänu teile, tänan kutsumast.