Kirikuelu tere õhtust. Kui eelmisel pühapäeval oli meil jutuleerist, siis täna jätkame kiriklike talituste tutvustamist. Seekordseks teemaks on inimese saatmine maisele viimsele teekonnale. Mina olen toimetaja Meelis Süld. Tänase saate teema on meil üsna tõsine ilmel matustest, kiriklikust, matustest ja stuudios on Jaan Tammsalu, Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna praost ja Tallinna Jaani koguduse õpetaja. Kirikuõpetajad peavad tegema väga mitmeid asju, laulatama abielu, ristima, lapsi võib olla vahele mõni matus. On mälestamised, jälle mõni matus, laulatusjahtlaeva õnnistamine, eks ole, kuidas kirikuõpetaja vahetab neid maske nii kiiresti. Mask ei peagi vahetama, et kui kaks maski vahetama, siis peaks minema jo kuskile teatrisse või kui võetakse. Aga ja aga minna jah, ütleme siis ühelttalitusel teisele kurvalt rõõmsale, rõõmsalt kurvale. Hiljaaegu oli mul hommikupoolikul kui kaks matust ja õigemini üks matus ja teine hauapühitsemine järjest kohe ja seejärel kolm erinevat laulatust ja lõppes õhtul siis kella seitsmest ühe eesti hispaania laulatada katusega, kus tuli veel hispaania keelt natukene rääkida, kuna osad inimesed olid Hispaaniast. Niiet sellistel puhkudel ausalt öelda, endal on natukene alguses hirm, kui see päev tulema hakkab, aga kui see päevane õhtul siis taipad, et ei olegi püüdnud surnuaial hakata kedagi kellelegiga laulatama või ei olegi laulatusel olen püüdnud kellelegi kolme peotäit mulda peale panna, ehk siis kuidagi see tuleb iseenesest ja ja võib-olla see, kui omal ajal Eestis saunas sünniti ja surm viidi sauna lõpuks et inimesed ei käis ikkagi kodus tema kõikides etappides lapsed nägid seda, täiskasvanud nägid seda kõik oli kuidagi loomulik, siis võib-olla seesama loomulikus on ka kirikuõpetajate elus, et nad näevad elu kõiki etappe ja ma ei tea, kuidas teistega olen küll rääkinud oma ametivendadega ka, aga keegi ei kurda, et see neid häiriks, et nad peavad nii erinevaid asju tegema. Pigem on mul selline tõsine kaastunne nendele inimestele, kes on valinud näiteks mat ja elukutse ilmaliku Mati elukutse ja kes peavad päevast päeva ainult matma? Vaata, see on küll raske töö. Mina ei kujutaks sellisena ennast ette, et ma päevast päeva ainult matan võib päevast päeva ainult kogu aeg panen inimesi paari. See võib küll ära tüütavaks muutuda ja seal võib küll plaadimasin küll väga sügavalt uuristada neid neid vagusi. Kuigi võib-olla ka kogudusi, kus tõepoolest matuseid on rohkem kui teised Tõsi jah, õnneks on minu elu küll viimased 20 aastat olnud selline, et ma olen olnud kogudustes, kus ma ristin, leerit on kordades rohkem kui mata on, nii et jah, aga ma tean, minu töö algus oli Saaremaal kogudustes, kus ma matsin kolm korda rohkem, koristasin ja ja mulle meeldib see aeg praegu rohkem, millest ma nüüd olen? Aga siiski, rääkides matustest kiriklikust, matustest, mis paneb perekond otsustama kirikliku matuse. Üks väga erinevad on need asjad, mis panevad otsustama nii kõige enam levinum on see, et, et see, kes sureb, see, kes on surnud, on seda tahtnud, on seda selgelt väljendanud ja minu meelest on ääretult tark inimene see kes oma lähedastele väga selgelt ütleb, kuidas ta tahab, et teda maetakse. Me võime küll praalida, et mis see meie asi enam on ja me enam ei tunne ega näe midagi, aga mina küsiks, kus sa tead, et sa ei näe, ega tunne. Aga jätame praegu selle igal juhul jäta oma lähedased selles mõttes hätta, et mitte keda nendest asjadest on minu meelest väga rumal. Need asjad tuleb selgeks rääkida, need asjad tuleb lausa kirja panna. Minu meelest tuleks lausa kirja panna, aga see, keda kutsuda, kuidas teha ja nii edasi. Et miks peaksid selle selle tohutu šokiseisundis nädala jooksul või selle paari päeva jooksul sinu lapsed või sinu lähemad sugulased. Siis otsustame ära asju, mida on neil leinaolukorras väga raske otsustada. Ja miks nad peaksid nad hiljem tundma selle südametunnistuse piinad, midagi vist valesti teinud ka mõni sugulane tuleb, ütleb. No see oli küll väga valesti ette, nõnda tegite teie ema oli jõu ja nii edasi ja nii edasi. Et tark inimene, mu meelest iga mõistlik inimene, iva teistest hooliv inimene peaks sellest, kuidas ta tahab maetud saama, minu meelest oma lähedastega rääkima. Aga me ei taha ju mõelda surmast. Ei taha väga paljusid asju, aga ma räägingi seda, et me peaksime seda tegema. See, mida me ei taha, on üks asi, aga aga, ja me võiksime, me ju hoolime teistest inimestest. Miks me peaksime endale selliseid olukordi põhjustama? Mulle väga meeldivad need inimesed, kes, kes on asjad korralikult kirja pannud, kasvõi ka telefoninumbrid. Märkinud, et võix matusele kutsuda, sest kust leiavad need vaesed lähedased need inimesed üles jälle aega, nii ainult mõned päevad, kui kuskil välismaal maetakse inimesi kuu aega peale surma, kus hoitakse külmas kuid tihtipeale siis eesti tingimustes maetakse ja eriti suveperioodil nelja-viie peale päevaga, et muidu läheb ju lõhnama, eks ole. Et siin on see traditsioon ja see aeg on liiga lühike selleks, et jätta seda teiste otsustada, mida kõike peaks siis tegema. Aga kui perekond peab siiski otsustama, lähedased peavad otsustama, siis tihtipeale on seesama valik, et kas, kas nüüd kirik, ehmatus või ilmalik matus. Oletame, kus inimene pole ka väga tihe kirikus ka ei olnud, võib-olla ka kiriku maksan maksmata olnud. Jah, see kirikumaks on küll kõige väiksem asi, mille pärast peaks inimene või inimesed oma lähedase surma puhul nagu muret tundma, nende asjadega saab alati kurda, seda on võimalik tagantjärgi nii-öelda annetusena teha lihtsalt kirikule, aga selle võib ka tegemata jätta matuse eest. Nii või teisiti tuleb tasuda, kui seda läbi viib ilmalik või vaimulik. Kas seda tehakse kirikus või kabelis? Need asjad on nii või teisiti seotud mingite kuludega. Nii et inimene ei jää nagu võlgu või ei pea võlgu jääma või pea juba ette mõtlema, et kuidas ma lähen, kui mingisugune aasta või aastakümneid on liikme õnnetus tasumata emal-isal olnud või, või onul või tädil. Aga ma usun seda, et et see tunnetus, kui ei ole lahkunu ise sellest rääkinud, kui ei ole seda tema käest küsitud julgetud küsida siis siis ikkagi mingit teistel kriteeriumitele see otsus tehakse. Lõpuks ma ei ole kuulnud, et väga palju oleks inimesi maa peale jäetud siin Eestimaal. Nii et see otsus on lõpuks tehtud ja lõpuks saab ka ju vigu parandada, kui tuntakse hiljem, et on tehtud viga. Aga küllap siin siis sõltub ka sellest, milline on nende lähedaste võimatuse, korraldajate suhe kirikusse või või kogemus kiriklike matustega või näiteks ilmalike matuste ka, et, et ka sealt tuleb nii mõnegi matusesuunitlus, kas ta on vaimulik või ilmalik, et kui sa oled kolm korda kuulnud midagi, mis on kohutav siis nagu neljandat korda oma lähedastele, seda nagu ei tahaks või iseendale seda ei tahaks, et mina näiteks olen ka käinud kaks korda matja matusel, kus me esimest korda pidin peaaegu et kätega kallale minema, sest see oli kohutav, kuidas inimesi inimestega manipuleerida, digikuidas pisaraid välja pressiti. Järgmine kord ma juba talitsesin ennast päris päris soliidselt ja temagi käitus natuke normaalsemalt, aga aga pärast ma ikkagi läksin juurde ja ütlesin, et palun ära ütle vähemalt seda lauset enam, et iga kord, kui ma kedagi matan, panen tüki oma südamed, värvati inimestele kirstu kaasa. Selline kannibalism on küll kohutav, aga see oli tema lause, mida ta kordas iga kord matusele. Mina nagu oma lähedast küll ei tahaks lastama, aga tol korral kaks korda olin ma lihtsalt sunnitud olema matuseline ja kuulama selliseid õudseid lugusid ja, ja luuletust luuletuse otsa, mis oli üks oli hullem kui teine või haledam kui teine. Kui sai pisarad kätte, siis enam luuletuste loetud, kui saadud, siis loeti järgmine luuletus veel. Ema süda oli kindlasti üks, mida tuli kohe kindlasti lugejatel lugeda hästi haledalt ja nii edasi. Et see sõltub inimese kogemusest, inimese kogemusest, talitaja, inimese kogemusest, kirikuga kirik, matuseid võib-olla päris kohutavaid mahus. Mis on üldjoontes ilmaliku ja kirikliku matusevahe. Ühes räägitakse lootusest ja teises räägitakse sellest, mis on olnud. Ja öeldakse, et kõik. Ja veel kiriklikus matuses usaldatakse. Nüüd tuleb kahes oota vahel üks üks illusioon. Ühendjoon kui me rääkisime ristimisest, siis ma ütlesin, et ristimises usaldatakse inimene jumala kätesse. Kolm voolavat peotäit vett pannakse inimesele pea peale. Nüüd, mis toimub matusel kolm peotäit mulda visatakse jälle kolm vesi, muld. Ja taas usaldatakse lahkunu jumala kätesse palutakse, et jumal ta võtaks ja valgustaks talle teed, ta jõuaks igavest shell. Kirik usub seda, sest inimese elu võib olla igavene. Kirik usub seda nii nagu on usutud ka enne kirikut siin sellel maal, kui me olime lihtsalt soomeugrilased. Me oleme uskunud enne kirikut juba seda, et surmal lävepakk, millest tuleb üle astuda ja teisel pool läheb elu edasi. Me usaldame inimesi jumala kätesse kristlikul matusel. Kuigi ma tahaks öelda, et mõnede ilmalike ja kiriklike matuste vahel väliselt puudub isegi igasugune vahe. Sest ma olen kuulnud küll ja küll seda, kuidas ilmalikud matusetalitajad perekonna soovil loevad ka meie palvele põhilusti ja vajaduse korral ka veel mõne muu palve. Mis nendele ette ette antakse vene taas, et nii mõnigi nendest on taibanud, et see on midagi, mida mida võiks tarvitada teda. Ja kui need inimesena ristiinimesed, kes matavad nii-öelda ilmalike matjatena siis on minu meelest enam-vähem kõik OK või hästi. Aga kui see inimene ei ole ristiinimene, siis ta võiks meie isa palvet küll lugeda teie-vormis, et teie isa, kes te olete Taevused, siis oleks võib-olla natukene ausam. Ma olen ise käinud ühel ilmaliku matusel, kus organist mängis vaimulikke laule, vahepeale. No ja töötadega Kremli tornidest kirikutornides tõmmata ristid maha ja pandiviisorga tasemel, et et aga, aga, aga samas pühapiltidega ehk siis Engels, Marx ja Lenin kõnnib ikka nii nagu kiriku protsessioonis kõnniti Jeesuse pildiga Maria pildiga, nii et et on asju, mis lihtsalt töötavad. Ja eks nad jagavad selle ära, et, et kirik on ikkagi nii kaua aega nende asjadega tegelenud ja et on teatud laulud jumal sul ligemal või või, või palju muudki veel, mis on inimese kuidagi inimesele nii omased, et kuidas seda kuuleb, siis võib teda isegi ilma sõnu kuulamata lohutada või, või anda talle mingisugust rahu, hingerahu ja nii edasi, et küll nad teavad. Kuidas on kiriku suhtumine nüüd tuhastamisse. Siin on kirikute vahel üks eraldusjoon kinod ja nimelt ma vähemalt tean seda, et Eesti õigeusu kirik ehk siis nii-öelda Konstantinoopoli poole või kreeka poole ortodoksi kirik, õigeusu kirik, eestikeelne õigeusu kirik siis kindlasti ütleb kindla ei tuvastamisele ja, ja tänu sellele on juhtunud ka see, et väga paljud õigeusklikud on, maetakse, maetakse Lotalike vaimulike poolt, sest me arvame, et tuvastamisega ei ole midagi halvasti. Niiet erinevatel kirikutel erinev erinev suhtumine, aga ma hetkel jään vastuse võlgu, kas mõni muu kirik veel ütle käiduvastamisele igal juhul praegu olemasolevatest Eestis olemasolevatest ma tean, et et esse eitus tuleb eelkõige õigeusu Eesti õigeusu kiriku poolt. Nii et ei ole mitte midagi valesti, kui inimene soovib tuvastamist ja samas ka Raamatust jah, ainuke soovitus on see, et kui tohustamisele läheb siis lahkunud, siis võiks ikkagi enne tuhastamisele minekut juba teha kasvõi väikese intiimse, sina ei pea tohutut rahvast kokku ajama, aga, aga väikese matused ürituse ära pidada inimese jumala kätesse usaldada vaimulik kohale kutsuda vahel vahel ma pean tegelema ka sellega, et, et mulle öeldakse, et tulge ja tulge ja matke, siis tuleb välja, et juba ammu on tuli otsa pandud. Ühesõnaga inimene Tarmo tuvastatud ja, ja see tuvastamine oligi lihtsalt nii, et öeldi, et minge, tehke sära, mingid mehed tegid, aga ei mingit palvet midagi, lihtsalt lihtsalt asi käis ära ja siis lõpuks siis urni maetakse, et minu soovitus küll on see, et et urnimatuse puhul peaks olema see mõlemad pooled, nii, nii kestumatus kasutatakse ju seal nii-öelda korduv kirstusid, selleks ei ole vaja kirstu osta. See ei ole kulukam, selles mõttes ütles, et väikse palvega inimese aerosooli mõtlemine ja, ja siis pärast urnimatus, kui, kui selle urnimatus tahetakse suurem teha, aga või siis teistpidi, kui on enne tuhastamist teha, aga kas see siis see suurem matus ja siis võiks ikkagi vaimuliku kutsuda haua peale seda urni matma, nii et et see on ainult see nüanss, aga muidu jah, luterliku kiriku poolt urni matustel ei ole mingit küsimust. Kumba rohkem praktiseeritakse ka seda, et enne puhastamist on selline suurem matus. Seda, seda ja seda enne ja, ja, ja mina igal juhul, iga kord, kui inimesed tulevad sellist matus tellima, ütlen, et olge head, et ma olen valmis tulema ka. Ja oleks hea, kui ma saaksin tulla ka siis haua peale, et, et kuidagi inimesed jäävad väga abituks tihtipeale seal haua peal selle urni juures, et mis me nüüd teeme, paneme ta lihtsalt auku, lähme laiali, eks ole, võideti kas seal mõni pühakirja lugemine, väike palve, küünalde süütamine, et see kuidagi korrastab selle hinge paremini ära ja ja eelkõige just järelejääjate hinge. Ja ei teki sellist tunnet, et kuidagi lihtsalt käia tegime ja, ja ei osanud midagi teha, kuskil astuda ja nii-öelda elased vaimulike seda korraldab ja, ja seal on selline 10 15 minutiline talituses ei ole mingisugune, nüüd hakkame uuesti kõnesid pidama ja nüüd hakkame uuesti mingeid pikki palveid pidama, kirjakohti lugema ja nii edasi, vaid see on lühike, väike, väike hetk, juhul kui seda nõnda tahetakse, aga, aga veelkord ütlen, et kui see pikem matus osa tahetakse teha just nimelt seal Horni juures, siis võib ka see olla selline pooletunnine talitus. Kuidas matus tavaliselt läbi viiakse, kas kodust kirikust, kuidas otsustatakse üldse see koht? Kuna kuna me räägime raadios, mille levi on üle terve Eesti, siis siis võib õelda, et jälle väga-väga erinevalt, kui ma läksin tööle Valjala karja Jaani koguduse õpetajateks, siis mul hoiatati jääteks, matus võtab seitse tundi. See algas koduhoovist kõigepealt ära tootmisega, siis edasi mindi kirikusse, sealt edasi mindi siis hauale, sealt edasi mindi teie lauda ja olnud ja pikalt ja, ja nüüd Tallinnas olles on mul üliharva koduhoovist ärasaatmist, et, et see on ikkagi eelkõige kas saadetakse ära kirikust, kus jumalateenistusega leinajumalateenistusega selline pooletunnine matusetalitus orelimuusikaga ruumise annab tohutult palju juurde ja nii edasi või siis alustatakse kuskilt välisja edasi minnakse juba haua peale, nii et et need mõlemad pooled tehakse ära, seda lääne, lääne poole kiirmatuste soovi on väga-väga vähe siin Eestis, et olen Kanadas töötanud aasta, aga seal oli kindlalt matus kas kirikus või kabelis. Aga hauale peale noh, heal juhul mindi aga ainult selleks, et viia keisrinna haua peale ja, ja jäeti oma lilled sinna ja lahkuti kiirelt teie lauda, väike kohvi ja kook ja laiali. Et see Lääne Lääne-kiire-kiire elu ei ole õnneks veel meile jõud on, meil istutakse päris pikalt ikkagi pärast peielauas ja, ja inimestel on aega ka haua juures olla nii-öelda lõpuni lõpuni välja kui ja panna omaenda käega pärg ja, ja lilled ja küünlad ja nii edasi. Et tehakse asi otsast lõpuni kaasa, mitte ei jäta lihtsalt labidameeste teha seda viimast otsa ja ja ei kiirustata peale kohvitassi kiirelt kiirelt laiali. Rääkides Beiravust, kas kirikuõpetaja tuleks ka kutsuda sinna? Ütleme kirikuõpetajad, et kui kutsutakse, siis oleks ääretult hea, kui teda kutsutakse, siis, kui matus tellitakse, et ma olen taas ja taas sellises olukorras, kus mul haua peal võetakse nööbist kinni, öeldakse, et te tulete siis ju ka peielauda, aga enne ei ole sellest midagi räägitud. Aga, aga nii nagu üks üks viimastest kordadest jälle oli, et pidin ütlema, et ei, et ma lähen laulatamas, lähen ristima ja siis lähen jälle laulatama ja siis on veel üks laulatus, et et see peaks ette olema nii-öelda kutsutud siis, kui matustest rääkima tullakse ja mis on vaimuliku funktsioon lauas, et eelkõige see, et vähemalt mina küll olen see, et kui ma olen, olen juba lauda kutsutud, siis magan laual lauas natukene seda toimlemist püüan reguleerida kas või inimeste lauda istumist ja see, millal kõnelema võiks hakata, meenutama võiks hakata, et nagu reguleerin kogu seda kogu seda teie laual ka teie loo olengu olemist ja et see asi asigi kaunilt ja kenalt ja, ja õiges järjekorras tehtud saab, et et kui ei ole endal sugulastest kedagi, kes võiks selle juhtimise enda peale võtta lauas, siis ma ei tea, võib-olla see tuleb. Minu isa tuleneb minu iseloomust, võib-olla teised vaimulikud seda kuuldes hoiavad praegu pead kahe käega kinni ja mõtlevad, et oioi, kui ma seda peaksin ja veel tegema hakkama, siis ma ei jooks midagi enam teha. Aga mina olen jõudnud küll laudadesse, kui mind on kutsutud ja kui mul ikkagi on aega, siis ma lähen hea meelega, et eks ma pean niikuinii kuskil sööma ja miks siis mitte olla nende inimestega koos nende inimeste kõrval, kellel on olnud rasked ajad ja kes võib-olla tahavad ka lauas veel mõne küsimuse esitada ja ja midagi veel midagi veel jagada. Kui inimene on ilmalikud maetud aga keegi tuleb ütlema suguvõsast, et ilmselt see inimene oleks soovinud siiski kiriklikku matust mida. Teha ei ole hea selles mõttes, et me vaimulikke enam väga paljud aastas toosja toos sõidame surnuaedadele selleks, et mõne lähedasega kuus Oll süüdata küünlad ja, ja pidada palvus. Palvetada siis nende inimeste pärast, kes on ilmalikud maetud ja, ja kelle lähedased tunnevad, et asi vist läks viltu. Mitte sellepärast, et see talitus oleks ilmulikult kuidagi valesti või halvasti tehtud, tihtipeale on ka ilmalikud matusetalitajad, läbiviijad väga professionaalsed tegijad. Aga lihtsalt hinge, palun, et oma ja, ja swing saab rahu. Enamus kordadel on, olen saanud ka tagasi selles selles ja eriti siis, kui ongi selline tunne, et, et et lahkunu ei leia, rahutunne on kuidagi väga reaalne lähedastel siis peolaua pühitsemis on rahu tulnud vähemalt leinajate südamesse. Nii et saab kutsuda vaimuliku Auda pühitsema vähemalt luteri kiriku vaimulikud ja usun, et ka paljude teiste kirikute vaimulikud on valmis seda tegema, seda hingehoidliku ja ja, ja teises mõtteski, ühte ilusat talitust jälle seal on lühike ja ei ole mingit lõpmata pikk graafika ja arusaamatut asja seal. Kui palju meie palved mõjutavad neid inimesi, kes on, siis lahkud, küllap me, küllap me saame seda kunagi teada, aga aga jälle see, mille põhjal mina ütlen, et et väga palju mõjutavad seal lihtsalt see kogemus mus, mis tuleb nendelt elavatelt inimestelt. Nagu ma just hetk tagasi ütlesin, et et kui inimestel on väga selline tunne, et midagi läks väga, väga valesti ja et see hing ei leia rahu, kes on maetud kuidagi teistmoodi, kui ta oleks võinud maetud saada siis on piisavalt palju mul kogemusi sellest, kuidas asjad lahenevad peale seda palvet peale seda hauapühitsemist täiesti kardinaalselt ja, ja sellest on minu järeldus lihtsalt selline, et väga palju mõjutada. Palve mõjutab meid ennast, meid, kes me palvetame ja mõjutab kindlasti ka neid, kes on teisel pool elu ja surma piirisüst jumala juures ei ole aega ja ja, ja ma olen täiesti veendunud, et ta kuuleb oma laste palveid. Kui inimene pole üldse kiriku liigagi pole ristitud, pole leeris käinud, kas teda saab siis ka. Võtmata ei ole, vastus on selline, et see sõltub erinevast kirikust või kirikutest, sõltub vaimulikest, kuidas nad neid olukordi lahendavad. Mina pidanud kordagi ära ütlema matuseid, sellepärast et et nii-öelda maetav ei kvalifitseeru, kui nüüd ütelda selline imelik sõna selle kohta minu poolt maetavaks ehk siis ristimata inimeste puhul olen ma läbi viinud matusetalituse, seal jääb üks detail ära nimelt kolme peotäie mulla panek, sest vaimulik võiks seda panna siis kui, kui sellel inimesel on pandud ka kolm peotäit vett või kui ta on ristitud, siis siis ka peaks vaimulik oleme oma kolm peotäit. Sa võid seda teha nii-öelda mittevaimulikuna, kui sa oled selle ära riides, aga aga kui sa kannad oraati, kui sa oled oled siis talaris või halvas, siis ma arvan, et, et see osa on ainus asi, mis on nagu selgelt teistmoodi vaimuliku puhul, kus inimene on ristitud, ristimata. Aga üldjoontes minu mõtteviis on küll selline ja paljude teiste vaimulikel oma täpselt samuti. Palju mitte sellele, kes on surunud vaid neile, kes elavad neile, kes leinavad, see on hingehoid, see on inimeste hingedehoidmine, see on inimestele elu kinkimine, lootuse kinkimine, usust kõnelemine ja minu meelest on üpriski kummaline see, kui kui ma keeldun inimestele kõnelemas jumalast, kui nad seda tahavad. Olukorras, kus nad on, on väga-väga kurvad. Või nendel on kriisisituatsioon, nii et, et selles mõttes eelkõige võtan mina seda kui misjoni võimalust mitte peale surutud misjoni võimalust, vaid vaid selle positiivse misjonivõimalus, nii et tasub kindlasti küsida. Et ärge eeldage, et ei ole võimalik. Ärge pange vaimulikule suhu ütlemisi, mida ta pole kunagi öelnud, vaid helistage vaimulikule vaimulikele, helistage koguduse kantseleisse, küsige, kas sellisel puhul, nagu Teil on, oleks võimalik, et vaimulik mataks oleks võimalik kättamatuseleks kirikus. Sest ajad on selles mõttes väga palju muutunud, et kui vanasti oli, oli see mõnede inimeste puhul ei tulnud kõne allagi, kirikus mina ei tulnud kõne alla ka kirikuaeda matmine ja nii edasi siis siin on väga paljud asjad muutunud, näiteks enesetapja matuste puhul Jako kirglikult maetakse, isegi kirikust maetakse ja ma olen sama meelt nagu üks norra vaimulik, kes ütles, et kui ma olen valmis matma inimest, kes kes on purjus peaga kujutage ennast surnuks sõitnud, kes on kiirust pidevalt ületades ennast puruks sõitnud ja teisedki kaasa vedanud. Kui ma matan inimesi, kes tapavad ennast tööga Tohutu kriitilises situatsioonis meeletus valus või meelesegaduses endalt elu võtab, et, et me oleme ühel või teisel viisil kõik siin elus enesetapjad ja näiteks ka selles osas on väga suur murrang väga paljudes vaimulikest tänaseks päevaks juba toimunud. Üks vaheküsimus rahast, palju siis kiriklik matus maksab? Et võimalik vastata igal vaimulikul sellele küsimusele oma vastusega, kuna täna stuudios mina siis vastan ma nii, et tollane Jaani kirikus on selle kohta olemas oma nii-öelda hinnakiri. Ja see hinnakiri, see hinnad sõltuvad sellest, mis on meie enda koguduse liikmega, kes on aastaid või aastakümneid oma kogudust toetanud, siis on see matusetalitus kirikus või kabelis pea poole odavam. Sest inimene on oma osa andnud ja andnud kuhjaga tihtipeale. Aga kui on siis inimene, kes ei ole kordagi kogudust toetanud, kes ei ole koguduse liige, aga keda soovitakse kiriklikud matta siis Tallinna Jaani kirikus ja tean, et mitmetes teistes kirikutes on see ka kallim. Aga kindlasti ei ole ta nii kallis, et see oleks, see peaks olema põhjuseks kiriklikud mata. Et kindlasti on ta väga-väga võrreldav ilmaliku nii-öelda hinnakirjaga. Aga olgem ausad, et, et ka matused on ajakulu ja päris palju pinget nõudvad asjad ja, ja ma arvan, et iga töö on, iga töö on oma tasu väärt ja inimestel on vahel väga suur kergendus, kui nad kuulevad, et selle jaoks on oma kindel hindi ja neile öeldakse sind ära ja oi kui palju ma olen neid uhkeid kuulnud, et nii vähe ja, ja ma arvasin, et hoopis rohkem ja küll on hea, et siin öeldakse konkreetselt ära jäi keerutada, et noh, andke nii palju, kui saab Teie pärast Emossitata, kui vist oli vähem või kui oleks võinud olla ja nii edasi, et et kaheldamatult tuleb arvestada sellega, kui vaimulik kutsuda kuskilt väga kaugelt matma väga kaugel, et siis need kulud, mis siis nagu tekivad, kas bensu kulud, autokulud ja ajakulu mul on, võib minna ühe laulatuse pähe, matuse peale, terved päev, kui ma lähen kuskile Viljandisse või nii edasi. Ja, ja, ja siis pole lahedalt imestunud, kuidas inimesed imestavad, kus ütled, et matus maksab 2000 krooni või 1500 krooni või midagi taolist oma kulud kokku löönud päeva, kus ma oleksin võinud paljusid muid asju teha, et siis imesta, ise ma seda küsin ja, ja meil on kõik need hinnakirjad on ametlikud ja vaimulik saab sellest maksud maha oma osa ja see ei olegi väga-väga suur osa, nii et, et asjad on ametlikud ja, ja kindlasti ei maksaks vaimulikele libistada mingeid ümbrikke, kõik need rajad peaksid olema ammu mõõdas ja, ja kui kuskil neil libistatakse, siis võiks teada anda vastavatesse organitesse. Ma tean, kui palju vaenlasi ma praegu endale sain, aga olgu sellega, kuidas on, minu meelest. Me elame Eesti vabariigis, me tahtsime seda vabariiki ja me maksame siin vabariigis ka makse. Et see vabariik kestaks. Matuse eest peaks maksma siis, kui kokku lepitakse ja minnakse kiriku kantseleisse. Ja et mitte mitte siis nii, et oleme selle piduliku ja pühaliku talituse ära pidanud ja õpetaja ütleb aamen ja siis äkki tunneb, et mingisugune ümbrik libistatakse piibli vahele või ma ei tea, et, et minu meelest see on ja annaks jumal, et seda enam ei oleks eestimaal. Ma olen kuulnud ka seda, et matus on just nimelt see talitus, mis paneb väga paljusid inimesi mõtlema taas kiriku peale ja oma sideme peale mis on jumalaga, emission, kirikuga. On see nii, absoluutselt on see nii ja selle tõttu olen, olen ma ka seda meelt, et seal talitus, mida tuleb nii nagu iga talitust kirikus teha maksimaalselt hästi, sest selle läbi tajub inimene, kas kirikus inimestest hoolitakse või mitte, kas tal on mõtet sinna tulla või mitte selle läbi võtta oma hirmudest üle, et need on nii kaua eemal olnud või et ta ei ole üldse käinud või et ah nüüd nüüd ta siis tuleb, et sealt võiks ta ära jagada selle, et kui ta tuleb ja kui ta selle sammu astub, et ütleb, et ma tahaksin tulla leeri või taastada oma suhet. Ta sellest matusetalitusest võiks ka saada sele tõuk. Kuule sinna ma tahan tõesti tulla, et kuni väärikalt ja kenasti inimene ära saadetakse, kuni osavõtlikult leinimatusse suhtutakse, siis, siis on see küll koht, kuhu ma tahaksin kuuluda ja, ja minagi tahaksin niimoodi siit saada loodetud saada. Minagi tahaksin seda, et minu lähedastel jääks sellel raskel päeval selline rahu südamesse, nagu minul jäi oma lähedast. Nii et ma isiklikult panen hästi palju energiat ja, ja aega erinevates sedelit. Dustes räägin väga pikalt lahkunu lähedastega. Ja, ja püüan endale asja hästi-hästi selgeks teha ja iga matus on erinev, iga iga laulatusi karistamine peab olema erinev ja nii edasi ja tean, et enamus vaimulikke teevad seda täpselt täpselt samuti. Aitäh tulemast täna stuudiosse. Jaan Tammsalu, Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna praost ja Tallinna Jaani koguduse õpetaja kirikuelu. Mina olen toimetaja Meelis Süld ja soovin teile rahuliku õhtu jätku kuulmiseni taas järgmisel pühapäeval kell 19, null viis.