Kirikuelu lõppenud nädalal on meedias räägitud tavapärasest rohkem kirikust ja pastori ametist. Põhjuseks Halliste ja Karksi koguduste vaimuliku Kalle Kastoni ametist lahkumine. Millised on kirikuõpetaja ülesanded, milline on tema vastutus ja kuidas motiveerib kirik oma töötegijaid? Alustame otsast peale, räägime õpetaja Kalle Kastoniga maakoguduse vaimulikud tööst ning sellest, mis pani teda langetama tõsist otsust lahkuda nii äkitselt ametist. Seejärel uurime, kuidas kirikuvalitsus olukorda suhtub ja mida saaks või võiks teha teisiti, et tagada kirikuõpetajatele inimlikud töötingimused. Saatejuht on Meelis Süld. Räägime Karksi koguduse õpetaja, Halliste koguduse hooldajaõpetaja Kalle Kastoniga. Viimasel nädalal oleme meediast kuulnud sellest, mismoodi olete oma ametist loobunud ja on olnud ka juttu sellest, et et kirikuvalitsuse tuge nagu just väikestele kogudustele ja maa pastoritele ei ole olemas või kui, siis on see väga väikene. Aga alustuseks ikkagi Kalle Gaston, milline on üldse maakoguduse õpetaja elu? Siinkohal ma saan ainult endast rääkida, mitte teistest. Oma elu viimastel aastatel, maa pastorina kujunes selliseks, et ma pidin tegema kõik. Kuna inimesi on maalt vähem negatiivsed inimesed, kes tahavad panustada koguduse tööle, paraku peavad tööl käima, kellel tööd on? Neil on perekonnad, kellega nad tahavad nädalavahetusel koos olla ja nii edasi saati aga asju tuleb ajada. Ja mina tõstsin ühel hetkel käed üles, sest ma ei ole eriti võimekas. Ehitustööde organiseerija egoprojektide kirjutaja ja nii edasi. See, et tuleb teha kõike, tähendab siis sõna otseses mõttes tulebki kõike teha. Jah, ja võib-olla mõni inimene on võimekas, et talle meeldib, ta õpib kõike, aga mina minu võimetel on piirid ja ja ma tahaksin oma elu jooksul ikkagi tegeleda asjadega, mis mul nagu südamelähedased on. Näiteks nagu hingehoid, inimestega, suhtlemine, nende ärakuulamine ehk see, mida mina kujutasin selles ametis ette. Ideaalis ilmselt kirikuõpetaja peakski nende asjadega tegelema ja valmistama pühapäevaseid jutluseid ette, suhtlema inimestega. Aga nagu ma aru saan, siis sellist igapäevast tööd, ehitustööd, rahade organiseerimist, seda kõike tuleb palju rohkemgi teha. No minu kogemus näitab ju seal oli küll nii Kuidas tavaliselt mahu, kuidas õpetajad üldse ellu jäävad, mis nippidega ega väga kõrged need palgad just ei ole? Noh, et mina üldse oma perega siin sain nagu elad, toime tuldud on tänu sellele, et mul oli teenida kaks väikest kogudust, kus suutsid siis kahe peale enamvähem elamisväärse sissetuleku tagada. Kindlasti on teistel vaimulikel kogudustel sidemed seal väliskogudustega, kes siis kuidagi aitavad seda vaimuliku palka seal kompenseerida või midagi sellist, et tingimused on väga erinevad igal pool. Aga ma hetkekski ei kurda enda toimetulekut, et mul oleks vähemakstud. Lõppude lõpuks on vaimuliku töös väga palju enda otsustada valikute suhtes, millele sa panustad, millele sa rõhku paned. Aga noh, minu viga või see eksimus oli see, et ma püüdsin nagu kõiges tubli olla, et ma oleks pidanud selle valiku võib-olla varem ära tegema, et ikkagi ainult südamelähedaste asjadega tegeleda ja siis lasta lihtsalt kirikul laguneda. Et midagi pole teha. Niikaua, kui siis näiteks kohaliku omavalitsuse märkab, et näed, et meie auväärne hoone hakkab lagunema. Kuigi meil seda probleemi ei olnud. Halliste ja Karksi vald on alati võimete kohaselt toetanud nii palju, kui tal võimalik on. Kas selline seitsme ameti pidamine on üsna tavaline maal, et põhimõtteliselt, kui ei ole just väga aktiivseid inimesi, kes võtaksid nende projektide kirjutamised kirikute renoveerimisplaanid juhatuse tasemel näiteks enda peale, siis ongi vaimulik ikkagi see, kes vastutab organiseerima, et kirik oleks korras, et kirik oleks köetud, et koguduse töötegijad oleksid makstud, et ta ise oleks makstud. Selles mõttes, see on selline amet, kus tuleb kõik ise ära teha. Kui sa ei ole piisavalt agressiivne ega suuda jah, me räägime Telegeerimisest, võib delegeerida ülesandeid. Aga minul seda loomust ei ole, et ma hüppan inimesele peale, et mis siis, et sul on töö ja perekirik on püha paikese pead, oled koguduse liige või juhatuse liige, sa pead sinna panustama. Ma ei ole seda kunagi teinud. Ma olen küll väljendanud soovi, et kui sul võimalik on, tule aita see asi ära teha. Aga kui ma näen, et inimesel on reaalselt raske seda pühendumist seda aega leida, siis ma ei ole kunagi sundinud. Jah, ma tean, kes neid selliseid vaimulikke, kes suudavad tõesti, nagu ka lihtsalt panevad inimesed tegutsema kõigis peredes muu muu arvelt. Milline võiks olla kirikuvalitsuse roll, et toetada väikseid maa kogudusi? Te olete maininud, et seda praktiliselt ei ole. Mina tunnen küll, et nõudmised ja kohustused uute määruste asjade suhtes on nagu koguduste suhtes kasvanud, aga see tunne, et nad nagu siis vastu tuleb. Viimane näide minu jaoks oli see, et kui kirikuvalitsus ei suutnud nagu päästeametiga kokku leppida kõiki kogudusi käsitletakse võrdselt, et siiani oli iga piirkonna ametniku suva kas ta määras kohe sunnirahatrahvi või siis pikendas, pigistasid silma kinni, tegi kirikule nagu, et nagu eriolukorra kehtestas. Ja see abituse tunne, et sa oled ametniku meelevallas ja ka eriti ei suuda isegi sellises asjas sinu eest seista, siis see tekitab abitust. Ja ma ei räägi siin üldse, et ta peaks. Kirik peaks organiseerima maakoguduste, kinnisvara, hoolduse ja nii edasi. Ta ei suuda seda, see on selge. Aga sellistes asjades, mis ei nõua kulutusi jõuliselt esindada kaitstasageli absurdsete nõuete eest kirikuhoonega seotud asjades, seda seda ootaks küll. Kuidas on selle inimeste motiveerimisega ja soovige üldse maal tööd teha, ma mõtlen just, et maal ei ole väga palju, kellega koguduse õpetaja saaks tööd teha ja ühel hetkel võib ilmselt motivatsioon kaduda, kui kirikuskäijaid ka väga palju. Kuidas õpetajat motiveerida, tegema tööd tühja kogudusega? Kogudus ei ole tühi, kui on näiteks koguduses sadakond liikme annetaja, kas see tähendab seda, et neist võib-olla paarkümmend puutuvad nagu rohkem kui kord aastas kirikuga kokku? Ja kui vallas elab neid inimesi, seda ei ole vähe. Aga kui sa tajud seda, et sinu ajaloolisel Mulgimaal igal piirkonnal on oma eripärad suhtutakse pastorisse kui usklikusse, kes soovib sinu maailmavaadet muuta, sind jumala juurde tuua, kiriku juurde tuua siis inimestel on tõrge selle ees. Kardavad. Seda iseloomustab väga hästi see, et kui ma lähen pastorina kellelegi koju hingehoidu tegema või armulauda jagama siis naabrid nähes seda vaatepilti, kui ma tulen, siis neil on esimene reaktsioon see, et selle inimesed on lood ikka juba vist väga halvad, kui juba pastor tuleb. Et selline veel arvamused ja kompleksid on, selle rolli suhtes hakkasid mind nagu ka väsitama. Ja see koge, kui ma enda jaoks hingeliselt oleneda, ametist vaba, kuigi seda otsustus ei ole ametlikult tehtud. Minu kogemus on ka võhivõõrad inimesed ja need inimesed, kelle keskel ma olen siiani elanud, on hoopis teistsugune. Kontakt on tulnud, inimlik mõõde on sisse tulnud. Ja Ma olen juba suutnud nagu aidata kuulata inimesi, kellega ma varem pole südamest südamesse saanud, rääkida tänu sellele, et ma olen pastori rollis olnud. Nad on aru saanud, et pastor on ka inimene. No ilmselt võtab see aega veel aastaid ja teinekord oligi, kui ma kriisis olin, teinekord oligi see tunne, et hing nagu karjuks, et. Ma olen kõigepealt inimene oma puuduste, oma sageli ka veidruste aga samas ka vooruste poolest, nagu meil kõigil on, aga just see kuvand on, nagu peale surutakse, on see, et sa pead olema isegi nende jaoks, kellele kirik üldse korda ei lähe igas aspektis. Täiuslik, korrektne ideaalinimese kuju. Et ma lihtsalt ei jõudnud seda nagu väga pikalt, nagu taluda enda enda jaoks ka teistmoodi mõtestada. Kas kirikus on ka organiseeritud vaimulike hingehoid? Nii palju, kui mina kursis olen on praegu olukord selline, et iga vaimulik ise nagu leidma mentori kirikus, siis teiste vaimulike hulgast. Minul on paar head sõpra, maa, pastorid, kellega ma nendest asjadest räägin. Samuti on õigeusu kirikus paar sõpra, preestritest, kellega ma saan ka rääkida avameelselt. Aga seda puudust nagu iseenesest ei ole ja ma ma ei leia ka, et kus seda sunniviisiliselt nüüd organiseerida, et see läheb selle juurde ja nii edasi, et noh see sõltub kõik. Kas sul on inimliku kontakti sama lainepikkuse peal olemist. Ja selles osas mul küll nagu etteheited kirikul ei ole, et pigem olen tänulik, et nad ei ole seda kuidagi üle organiseerinud, kohustuslikuks. Mis oleks pidanud olema teisiti, et ei oleks lahkumisavaldust esitanud? Ma olen ise seda mõelnud iga kandi pealt, mis oleks võinud teisiti, aga praegu ma olen sellest küsimusest loobunud. Ma olen otsuse teinud, lähen oma eluga edasi nii, kuidas kuidas oskan ja liiga palju aspekte on minu jaoks, et ma lõpuks nägingi, et mind kõnetati kusagilt väga selgelt, et ma pidin nii ummikusse minema põige nii kiiresti äkiliselt loobuma, et ja ma ei keskendu enam mingisugustele etteheidetele süüdistustele, mis jah, mu hinges on olnud rõhuma sellele keskendun, siis ma sigma ei ole vaba maa, püüan endale andeks anda kõigile teistele kes on nagu kirikuga seotud olnud ja palun ka nendelt, et nad tõesti sooviksid mulle siis head teed ja laseks minna, et et ma noh, jah, paljudele ma jään ilmselt reeturiks või läbikukkuja. Aga noh, igal on oma arvamusega Millega saab tegeleda üks endine pastor, mis on need ametid, mida võiks pidada endine koguduse õpetaja? Võimalusel palju minul on pastorieelsest ajast olemas väike ärikogemus, olen parfüümi poodi pidanud seoses sellega, et ma kolm aastat tagasi mõtlesin, maamaja on põhiliselt ise selle renoveerinud on ka käelisi ehituslikke oskusi ja neid läheb maal, kus mehi on vähe, töövõimelisi mehi vähe, alati vaja. Samuti ammune kirg, mida ma olen oma pastori rollid nagu taandanud, sest siis ma arvasin, et ma pean nagu arvestama kiriku arvamusega oma mõtte väljendustes. Aga nüüd ma saan sellest nagu vaba olla ja pärast selle avalduse tegemist on nii-öelda sulg jooksma hakanud ja mul on juba kaks kolm nägemust kirjutistest, mida ma kavatsen kindlasti ka välja anda. Sellele teie ametist loobumisele on meedia üsnagi kiiresti ja päris laiaulatuslikult ka reageerinud, mida see näitab? Kõigepealt ma tahan öelda seda, et ma olen tulnud mitu etteheidet vaimulikelt, et ma promone ennast ja süüdistan kirikut. Et ma olen selle teadlikult selle meeste tähelepanu organiseerinud. Tegelikkus oli see, et maakonnalehe üks ajakirjanik on pastori poeg, tema aitas mul selle Halliste kiriku katuselooga avalikkuse tähelepanu, et pälvida, et mõjutada võib-olla ehitajad lõpuni tegema. Ja kui ta siis ükskord helistas, et kuidas katusega asi läheb seletasin talle ja siis ta muuseas küsis, et isa, kes kuulis, et ma olen sellise avalduse teinud ja uuris ka siis lähemalt seda, ta ei maininud sõnagi, et ta sellest loo teeb. Aga lugu tuli ja samas see on ka elementaarne, kui ma olen Mulgimaal kaheksa aastat teeninud kogudust, siis maakond peaks sellest teadma, sealt see asi siis edasi läks ja avalikkuse huvi seletan sellega, et et see ei olegi nagu see kiriku kitsaskohti nüüd iga hinna eest esile tuua, et noh, et sageli paneme tähele, et meediale nagu meeldiks, et negatiivseid uudiseid kirikust esile tuua. Aga minu jaoks on need olulised küsimused ja kui avalikkus nendega nüüd kursis on, siis ma usun, et muutuste ratas on juba käima läinud arvestades neid diskussioone, mis käivad Facebookis kommentaarides. Ja ma arvan, et teeb kirikule kokkuvõttes ainult head. Kas võib öelda siis, et Halliste kiriku katuse remonti, selle venimine oli nagu see viimane piisk karikas, mis pani teid ametist lahkuma. Jah, ta ei olnud nüüd määrav, aga tõesti selline nagu see märk, et ma ise kirjutasin lepingule alla, ma ise tegin firmale omal algatusel juhatuse nõusolekul muidugi ettemaksu 100000 krooni, aga lõppude lõpuks olen mina, nüüd tunnen ikkagi vastutavana selle eest, et inimeste sageli pensionist elavate eakate inimeste annetused, aastatepikkused on õhku haihtunud. Mida võiks kirikuvalitsus teha, et ütleme, selliseid sarnaseid juhtumeid ei tuleks väga palju, kus maakoguduse õpetajad väsivad ja panevad ameti maha, kas kirikuvalitsus saaks üldse midagi teha? Ma ei oska seda öelda, kirikuvalitsuselt oleks oodanud inimlikumad suhtlemist. Et protseduurireeglid on läinud minu jaoks nii keeruliseks, et inimlik mõõde on ära kadunud. Viimane näide, et kui sooviti, et ma tuleksin kirikuvalitsuse ette oma lahkumisavaldust seal arutama et keegi võtnud muga otse ühendust ikkagi olid kirikuvalitsus annab korralduse sekretäri sekretär, helistab praost ille, praost helist. Mulle ma arvan, et ma oleks läinud siin nagu ei oleks inimlikult keegi otse suhelnud ja seletanud miks see arutelu vajalik on. Ja teine asi on see, et viimasel kolmel neljal aastal on tõepoolest aruannete mingite paberit nõudmiste surve nagu mõttetult suureks läinud, et kirik elaks justkui teises maailmas minu jaoks. Et nad ei saa enam reaalsest elust aru, tegeletakse ainult iseenda organisatsiooni tugevdamise kindlustamisega ehk ühiskonna ja kiriku vahele barjääride ehitamisega, kuigi sõnades on eesmärk vastupidine. Aga mulle paistab, et kirik ei julge või ei taha selle kaasaegse maailmaga kaasa minna, seda teenida. Et ei ole selget sõnumit. Ametist loobumise põhjuste tagamaid selgitas Karksi ja Halliste koguduste õpetaja Kalle Gaston. Võtsin ühendust ka kirikuvalitsusega, et küsida, millisena nemad olukorda näevad. Kirikueluga. Ja siin stuudios on Eesti Evangeelse luterliku kiriku kantsler, õpetaja Urmas Viilma. See juhtum. Ma ei tea, kui suure üllatusena tuli, et üks õpetaja otsustas. Ta on ameti maha ja öelda, et aitab, mida rohkem ei jaksa. Noh, eks selliseid asju aeg-ajalt ikka tuleb ette. Esiteks on kirikus tööl samamoodi inimesed nagu igas teises organisatsioonis või institutsioonis ja kui nüüd vaadata seda nii-öelda kaadri voolavust, mida vahel mõõdetakse teiste organisatsioonide puhul, siis, siis me võiksime olla isegi uhked. Hoolimata nendest oludest, milles meie vaimulikud töötama peavad või, või töötingimustest või ka palganumbrist, siis hoolimata kõigest sellest meie vaimulike motivatsioon olnud ikkagi niivõrd suur. Et kui me peaksime võrdlema kaadrivoolavus teiste organisatsioonidega, siis on see, see arvatavasti üks väiksemaid. Ja loomulikult tuleb ette peaaegu igal aastal ühe kahe vaimuliku puhul seda, et esitatakse avaldus kas siis reservi arvamiseks või ajutiseks töölt kõrvale minemiseks selleks et võtta aeg maha puhata või siis on olnud tegemist õpingutega või mõne teise väljakutsega väljaspool kirikut. Aga vaimulik lahkuks omal soovil päris nõnda, nagu nüüd antud juhtumi puhul selliseid asju õnneks väga tihti ette muidugi ei tule. Et lahkumise põhjuseid on olnud erinevaid, varem mõnda ma juba siin nimetasin, aga on ka olukordi, kus, kus kirik on ise pidanud tegema selle, selle otsuse või kirikuvalitsus või kohalik kogudus on palunud valitsusel seda teha, et mõni mõni õpetaja töölt kõrvaldada, siis on tegemist olnud juba juba teistlaadi probleemidega, mis on takistanud õpetajal oma tööd jätkamast. Nii et loomulikult on, on kahju iga vaimuliku ettevalmistuse saanud ja oma oma tööd pühendumusega teinud inimese lahkumisest ja nõnda ei saa öelda, et et see ei ole üllatus, kui üks tubli vaimulik. Noh, sellise sammu astub. Kursis on üldse kirikuvalitsus sellega, missugune elu ja missugune töö on ühel maakoguduse vaimulikud. Kirikuvalitsus noh, kõigepealt me peame ära määratlema, keda me kirikuvalitsuse all silmas peame, kui me mõtleme, mida vahel tehakse, et kirikuvalitsus on üks büroo kuskil kuskil Tallinnas siis antud juhul meie büroo töötajad, sekretärid, tehnilised töötajad, see ei olegi nagu nende ülesanne otseselt süveneda. Kui me mõtleme kirikuvalitsust nõnda nagu, nagu ta meie põhikirjas seadustikus on, siis kirikuvalitsuse liikmed on meil kuna seitse inimest, kellest üks ei ole vaimulik. Ülejäänud on vaimulikud ja, ja ka tegev vaimulikud, nende hulgas on kaks praosti, kes igapäevaselt oma praost konnas puutuvad kokku nende teemadega. Seal on ka kaks piiskoppi, kellest piiskop Soone on ise koguduse vaimulik, küll Tallinna linnas noh, ka mina kantslerina teenin praegu Tallinna linnas ühte kogudust oleme olnud vikaarina Lääne-Harju praostkonna ase teeninud kogudusi. Ehk siis meie informi üritus on, on väga hea, me teame väga hästi, millistes oludes meie vaimulikud elavad ja töötavad ja, ja see kajastub ka koguduste protokollidest, mis, mis meieni jõuavad ja, ja noh, ma võin siin öelda, et kõikide koguduste protokollid jõuavad ka konkreetselt minu kui kantsleri lauale ja sealt ma saan ka kõikidest probleemidest vahetult lugeda. Selge on see, et meie võimekus, kui me nüüd räägimegi kui valitsuse seisukohalt meie võimekus tagada täna kõigile meie vaimulikele no kasvõi isegi miinimumpalka ka Eesti vabariigis kehtivat miinimumpalka ei ole sugugi hea ja see sõltub ikkagi kogudustest ja väga palju on kinni koguduste võimalustest, see puudutab nii eluasemepakkumist. See puudutab nii palgavahendeid aga, aga ka laiemalt, et suur osa meie vaimulikest on pereinimesed, see tähendab seda. Kui vaimulik läheb teenima ühte maa kogudust siis Me tahame ju, et ta, ta teeb seda nii-öelda, elades harmooniliselt oma perekonnas. Ja, ja see tähendab, et ka temaga koos peaks asuma sinnasamma elama tema, tema abikaasa, tema lapsed, nad peavad leidma samuti abikaasa, sealt töö, lapsed, kooli ja lasteaiakohad. Ja kõik need asjad hakkavad mõjutama ju ka vaimulikku motivatsiooni. Ja eks siin on palju teha ja, ja mis seal salata, on ka teine külg. Meil on väga häid näiteid kohtadest, kus, kus võib-olla aastaid on kõigil juba kohalikul elanikkonnal ja, ja võib-olla ka kuni kuni praostkonna ja, ja kirikuvalitsuseni välja tekkinud, et arusaam, et see ongi nii väike koht, kus ei olegi paremat loota ja kõik on hakanud käega lööma, siis ühel päeval on sinna tulnud uus inimene, uus vaimulik ja kahe-kolme aastaga on koguduse elu muutunud nii aktiivseks, et seda võiks võrrelda mõne linna koguduse eluga. Ja siis tekib küll küsimus, et täpselt samad inimesed, täpselt sama kogudus, täpselt samasugused elutingimused. Ja, ja ometigi on nüüd üks kogudus, kelle peaaegu et kõik olid peaaegu et maha kandnud on, on tuhast tõusnud ehk siis mida rõhutan, väga palju sõltub ka vaimuliku enda isikuomadustest aktiivsusest ka võimest teha koostööd kohapeal kohalike organisatsioonidega asutustega kuni kuni kohaliku omavalitsuseni välja. Aga vaimulikule, kas ei panda liiga suurt koormat, kui tal peab olema valmis endale palga muretsema, kooste organiseerima, kiriku renoveerimist, organiseerima lisaks ka veel pühapäevased jutlused, hingehoidlik, matused, laulatused. Seda võib kõike liiga palju kokku saada. Jah, niimoodi inimlikult võttes on see loomulikult nii ja me ju eeldamegi, et majandusasju ajaksid koha peal ilmikud ehk siis juhatuse ja nõukogu on selleks, et toetada koguduse õpetajat. Samas vastutus lasub paljuski koguduse õpetaja õlgadel. Ja eks see nüüd sõltubki palju sellest, kuidas kohapeal koostöö hakkab sujuma kohalike inimestega on ka ju vaimulikke, kes tahavadki ise olla kogu olukorra peremehed ja, ja kõiki asju ise otsustada, kõiki lepinguid ise sõlmida, kõikidel kohtumistel ise osaleda. Ja, ja samas on meil näiteid teistest vaimulikest, kes ütlevadki, et mina olen tulnud siia tegema vaimulikku tööd, ma ei oska ja ei peagi oskama raamatupidamist teha, ma ei peagi teadma ehitusest midagi. Ja reeglina sellistes olukordades, kus vaimulik seab ka ise need piirid ja ütleb, et tema on tulnud vaimulikku tööd tegema, on siiski leidunud ilmikuid, kes siis on võtnud selle vastutuse. Aga me peame iga juhtumit alati eraldi vaatama ja, ja teisest küljest on kõik kogudused, meil ka juriidilised isikud mis tahes organisatsioonid, mis tahes mittetulunduslikud organisatsioonid kannavad vastutust seaduste täitmise ees, nendel kõigil, on see siis mõni külakiigeselts või mõni muu mittetulunduslik organisatsioon, kui nad loovad selle ühingu juriidiliseks isikuks seaduse alusel koostavad põhikirja, valivad oma juhtorganid, siis nad automaatselt on ka kohustatud vastutama selle eest, et majandusaruanded on esitatud raamatupidamistehakse Eesti vabariigis kehtivate seaduste alusel. Ja seda eeldatakse iga asutuse juhilt, iga organisatsiooni juhilt, kaasa arvatud koguduse õpetajalt, kes on koguduse tippjuht ja nii nagu kõikides teistes asutustes. Juhi asi on ka meeskonda koondada ja koguda, kokku ning tööd jagada. Täpselt samamoodi peaks sellise vastutusega silmitsi seistes tajuma oma vastutust ja, ja oma võimeid ka iga koguduses. Sest nad on organisatsiooni juhid. Ja siin võiks muidugi esitada küsimuse meie vaimulike ettevalmistuse poole peale ehk siis kas õppides seda ametit teadvustatakse või kas ka see õppeasutus, kus inimene õpib, juhib piisavalt tähelepanu sellele et tegemist ei ole ainult jutluste kirjutamise ja ettekandmisel või vaimulike talitlustega, vaid tegemist saab olema ühe organisatsiooni juhtimisega. Kui suur peaks olema kirikuvalitsuse kontroll koguduste üleilmselt visiteerides erinevaid kogudusi regulaarselt on võimalik juba varakult avastada selliseid probleeme. Teisipidi küllap liiga tugevat kontrolli ei saa kogudustele avaldada. Mis on see tasakaalupunkt, võiks olla. Ma arvan, et järelevalve küsimus on meie kirikuseadustiku tasemel piisavalt ära lahendatud, nüüd on küsimus, kas see praktikas ka niimoodi toimib? Meil on näiteid olukorrast, kus õpetaja teeb otsuseid kaasamata juhatuse või nõukogu ja tihti lõpevad need olukorrad sellega, et juhatus leiab kätte on ületanud oma volitusi ja milleks siis nemad veel on. Ja samas on meil täpselt vastupidiseid olukordi, kus juhatus teeb otsuseid kutsumata õpetajat isegi koosolekule. Ja kõik sellised asjad peaksid tulema välja nii-öelda protokollidest, mille üle kohustub järelevalvet teostama nii kohalik praost kui ka siis teatud küsimustes kirikuvalitsus. Kui nüüd kogudus on see siis näiteks juhatus või õpetaja ise, kes nende protokollide koostamise eest vastutab võtab kätte ja viivitab protokollide saatmisega järelevalveorganile. Ma ei taha muidugi nimetada, et konsistooriumi jaa, jaa, taastame ainult selleks, et järelevalvet teostada, aga antud küsimus eeldab seda vastust. Kui protokolle ei saadetagi ja, ja on tehtud kas siis juhatuses või, või õpetaja ise või ka koos otsuseid, mis on kas siis riigi või kiriku seaduste vastased siis me ei teagi nendest asjadest enne, kui need hakkavad kuskilt mujalt välja tulema. Ja siis loomulikult ka küsitakse, et miks ei ole sekkunud ei praost ka kirikuvalitsus siis tihti nende probleemide juured on, on ikka sealsamas koguduse tasandil. Et ühes kohas on tehtud midagi valesti astutud, mingi vale samm või siis ei ole informeeritud piisavalt või ka nõu küsitud sealt, kus seda võiks küsida. Ja, ja lõpuks on ka konfliktid nii suured või probleemid nii suured, et inimesed kipuvad läbi põlema, sest nad tajuvad ennast, nad on üksi. Siin enne oli küsimus, et kas kirikuvalitsus on teinud piisavalt inimeste aitamiseks või ka vaimulike aitamiseks ja siin taustal on, on ju seesama Karksi Halliste koguduse õpetaja lahkumise juhtum, siis antud juhul me võime kinnitada sellelt õpetajalt vähemalt konsistooriumi suunas ei ole tulnud aastate jooksul mitte ühtegi küsimust või abipalvet, ehk siis pööra tähelepanu kohtadele, kus meile tundub, et kõik on korrektne ja korras. Ja siis selgub, et inimene on, on justkui unustatud või konsistooriumi kirikuvalitsus ei ole talle tähelepanu pööranud, hoolimata sellest, et ta on kogu aeg väga abi vajanud siis siin on pigem küsimus ei ole selles järelevalvesüsteemi toimimises, vaid see on juba vaimulik küsimus ja hingehoiu küsimus, ehk siis neid probleeme oleks pidanud märkama mitte niivõrd läbi bürokraatia, mida, mida nüüd ka ette heidetakse kirikule, sest see bürokraatia on toiminud. Ma julgen öelda siis antud juhul väga rahuldavalt ja hästi, aga neid samu bürokraatiavahendeid pidi või kanaleid pidi ei ole see info meieni küll jõudnud, et on mingid probleemid, järelikult on need probleemid olnud pigem hingehoiulaadi ja seda kahjuks tõepoolest kiriku bürokraatiamasin ei, ei tuvasta, selleks peaks olema meil meil vaimulikud ülemad, kelle juurde ka vaimulikud ise Sis pöörduvad oma hinge probleemidega. Need on siis noh, võtame on see siis praost, on see siis piiskop või peapiiskop ja ei ole, mina, ei ükski nendest ja, ja ma julgen nüüd rääkida näiteks Kalle kastani eest, kas ta käis ja kurtis hingehoidlikult oma probleemidest vaimulike ülematele või mitte, aga praegu pigem kõrvaltvaatajana tundub, et, et see on olnud sisemine küpsemine või praadimine. Ja ühel momendil on see väljapaiskunud ja, ja siis leida, et süüdi on need kõik teised, kes ei osanud silmist lugeda inimese probleeme, siis noh, paraku ei oska seda teha. Kalle Castrol ise maininud ka seda suurt bürokraatlikku aparatuuri, mis on kiriku puhul, aga võib-olla peakski sellest loobuma seid tuvasta, mitte midagi ja pigem oleks vaja inimeselt inimesele kontakti ülevalt alla, altpoolt ülespoole. Eks mõlemad on olulised, mis puudutab seda, et kirikus justkui oleks suur bürokraatia, siis mis tahes institutsioon eeldab seaduste ja oma põhikirjade raames tegutsemise juures teatud aruandlust. Koguduse õpetaja on kohustatud esitama aastas ühesõnalise aruande ühe statistilise aruande. Ma arvan, et meil on, noh, ma olen ise töötanud koolis ligi 20 aastat, töötan endiselt. Ma tean, milline on bürokraatia koolisüsteemis. Ma julgen arvata, et bürokraatia ja kõikides riiklikes institutsioonides on kordades suurem, kui see on täna kirikus. Ja võib-olla on inimestel lihtsalt kirikusse tulles või ka saades vaimuliku tööks ettevalmistust, eks see sõltub ka koolidest, kus seda saadakse. On teatud illusioonid ja need illusioonid on, on seotud eelkõige siis selle vaimuliku poolega ja kui inimesed asuvad tööle, siis selgub, et kirikuorganisatsioonina Eesti vabariigis juriidilise isikuna peab ka toimima, nii nagu meie seadused nõuavad. Ja nõnda on siis sellise illusioonide purunemise ka tegemist. Et kiriku bürokraatia, ma julgen täna öelda, olles olles näinud, milline bürokraatiaomavalitsuses või selles samas koolis, mida nimetasin, on kordades väiksem kui, kui, kui nendes institutsioonides päris sellest loobuda ei ole võimalik. Kui me vaatame konsistooriumi arhiivis, milline on olnud bürokraatia Eesti ajal milline on olnud bürokraatia isegi nõukogude ajal, siis täna me elame ajastul, kus meie vaimulike kohustus pabereid määrida on märksa väiksem, kui see on olnud varematel aegadel. Toon lihtsalt illustreerimiseks ühe näite. Omal ajal konsistooriumi arhiivis oma endise koguduse pabereid uurides nägin kirju, kus oli konsistooriumi peale kirjutatud, et tagastan teile selle kirja, sest te pidite selle saatma praosti kaudu. Selle peale avatud aega, Mark oli pandud, oli saadetud kiri tagasi kogudusse, sest kogudus oli saatnud selle kogemata otse konsistooriumi sisse ja, ja kogudust alustama kirja saatmise otsast peale, pidi saatma selle paavstile ja praost saatma oma kommentaariga selle, selle konsistooriumi, mis senini oli bürokraatia eestiaegses kirikus täna, nii et needsamad nimetatud protokollid ja aruanded saavad kõik vaimulikud saata otse e-postiga kondistoriumisse, kus konsistooriumi palub nendele seisukohti praostilt, see tähendab, et on vaja teha need paberid valmis ja üks nupulevajutus. Nii et aeg on, on muutunud ja bürokraatia tegelikult vähenenud. Aga samas küsimus nüüd koguduse õpetaja motiveerimisest tema töö jälgimisest lihtsalt selleks, et teda julgustada innustada, arvestades seda ka, et, et need töötasud ja töötingimused on üsnagi viletsad. Loomulikult. On Kalle kastanijuhtum juhtinud tähelepanu puudustele, mis on ilmselgelt olemas meie kirikus. Eelkõige ongi probleem selles, et vaimulik juhtimine on jäämas pisut tahaplaanile eelkõige seetõttu, et nagu kogudustes ilmikud ei ole olnud piisavalt valmis võtma vastutust ja siis on õpetaja tajunud seda vastutust, on pidanud hakkama ise kõike tegema ja lõpuks jõudnud ummikusse. Ja täpselt samal tasandil on need probleemid ka näiteks raostidega või, või kuninga kirikuvalitsuse liikmeteni välja ma ei räägi siin ju kõigi eest ja ma üldistan. Selline administreeriv tegevus on, on saamas ülekaalu eelkõige seetõttu et ma ei taha kõike asju tasandada raha peale, aga, aga see on eelkõige sõltunud natukene või paljuski sellest, et meil ei ole lihtsalt finantsnii, koguduste kui ka konsistooriumi tasandil palgata inimesi, kes tegeleksid ainult näiteks hingetööga. Meil ei ole ka nii, nagu näiteks Läti kirikus või meie õigeusu kirikus või mujal. Meil ei ole piiskoppe, kes võiksid käia kogudusest kogudusse, õpetajad ka vestelda, tema tema motivatsiooni üle arutada. Need piiskopid, kes meil on, on täna seotud ka paljuski administratiivsete ülesannetega ja võib-olla see kõlab niimoodi õõnsalt või sisutühjalt, aga see on paljuski sõltuv rahast. Ehk siis, et leida üks inimene, kes on valmis kandma piiskopi vastutust, kuni oma oma pensioni või elupäevade lõpuni paneme maha kõik muud ülesanded, siis ajab see inimene ka ka leiba, vajab samamoodi samamoodi palka ja täna majandussurutise oludes kogu ühiskonnas ja kirikus, samuti ei ole võimalik näiteks võtta järgmisest aastast ametisse kahte-kolme piiskoppi, kes siis võtaksid teatud piirkonnad Eestis hakkaksid vaimulikke hinge hoidma. Täna me oleme selle ülesande andnud praostidele, aga nagu ma juba ütlesin, Gabraostid on ühest küljest administratiivsed juhid. Ja kui praost on see, kes peab nõudma aruande saatmistähtaegselt ja samal ajal peab olema ka sellele samale vaimulikule hingehoidja siis need asjad tõesti ei toimi. Et vaimulik ei saa kurta oma oma administratiivsele ülemale, tead, et ma ei saa sulle tähtaegselt esitada aruannet sellepärast, et mul on mingid sellised või teised probleemid, et siin tekib selline ametite konflikt meil. On see on see nii ja, ja on nähtud selles väljapääsu just nimelt nendes piiskoppides, keda nad nimetanud, et et meil hingehoidjad, vaimulike hingehoidjad ei ole needsamad inimesed tingimata, kes, kes on nende nii-öelda kiriklikud. Hierarhilised ülemad. Aitäh selle intervjuu eest. Eesti Evangeelse luterliku kiriku kantsler Urmas Viilma. Kirikueluga. Ja enne saate lõppu veel üks kõrvalepõige Soome. Täna seati Soomes ametisse Vene naispiiskop Irjaskola. Sellele pidulikule talitusele olid kutsutud ka naaberkirikute esindajad, teiste hulgas piiskopid, Baltikumist. Teatavasti osalevad kohaselt piiskopi pühitsemise ka partneri kirikute piiskopid kes õnnistavad ülemkarjast ja annavad edasi aposterliku sukesessiooni. Ehk kannavad edasi ideed, et kõik piiskopid on vara kiriklike apostlite Teie järglased. Soomes on tähelepanu pälvinud asjaolu, et naaberkirik ja kahtlemata ka üks olulisemaid partneri kirikuid Eesti kirik ei saada Helsingisse uue piiskopi esimese naispiiskopi pühitsemise. Ühtegi oma piiskop idest osalemisest on loobunud ka Läti ja Leedu kirikud. Miks nii? Vastust küsisin täna saates kõnelenud kirikukantslerilt Urmas Viilma Alt reedel. Olgu veel nimetatud, et tegemist oli Helsingi piiskopi, seega väga olulise piiskopkonna ülemkarjase ametisseseadmisega. Eestist on minemas meie välissuhete talituse juhataja, õpetaja Arho tuhkru, meie meie esindajana oli välissuhete komisjoni koosolek ja ma küll olin sunnitud lahkuma sealt pisut varem, aga ma julgen küll öelda, et me ei ole mitte ühelgi koosolekul arutanud Soome saadetava isiku küsimust selles võtmes, et nii nagu küsimus oli püstitatud, et ametisse on seatud naispiiskop. Ma ei tea, et meil oleks sellel pinnal olnud kuskil arutelu. Küsimus on olnud lihtsalt, keda me saadame ja millised on olnud või on meie, meie võimalused praegu saata esindusisikud. Siin taustal on, on ka see, et vahepeal on olnud suvi on olnud puhkuste periood, on puhkusel olnud olnud meie piiskopid, sellele on järgnenud peapiiskopi puhul ka pikendatud, et puhkus suvel kogunenud ei konsistooriumi ega, ega ka välissuhete komisjon, kes tavaliselt neid küsimusi enne, kui see konsistooriumi Ta jõuab, arutab ja nõnda on sellele kutsele vastamine jäänud hiljaks, mille pinnalt ka Soome pool on, on siis olnud nii-öelda õigustatult noh, võib-olla siis pahane või, või juba valmis solvama, arvates et me ignoreerime seda kahetsusväärselt nii olnud, et, et see kutse on jäänud ootama üsna hilist ja viimasel minutil vastamist meie poolt. Aga praegu on otsustatud saata Arho tuhkru ja see on meie, meie otsus, nii et ma ei oska sedagi muud moodi kommenteerida. Nii et küsimus ei ole selles, et tegemist on naispiiskopiga ja piiskoppide tasemel ei ole valmis keegi minema või ei saa keegi. Piiskoppide tasemel ei saa ilmselt keegi minna, sest nagu ma ütlesin, on peapiiskop endiselt meil pikendatud puhkusel ja, ja tema kohuseid täidab nagu meie seadus ütleb, seadustik, ütleb piiskop Soone, kes on samamoodi hõivatud oma oma põhi-põhitegevusega ka Kaarli koguduse teenimisega ja piiskop Soone jaoks on praegune peapiiskopi asendamine erakordne, sest see, seda me ei näinud, kõik, või keegi, et peapiiskop on praegu praegu haiguspuhkus, on nii, et selline olukord on aga küsimus, nagu ma ütlesin, ei ole arutanud seda küsimust, vähemalt mitte ühelgi sellisel koosviibimisel või koosolekul, kus mina olen osalenud, ei ole seda arutatud kunagi veel selles võtmes, et tegemist on naispiiskopi ametisseseadmisega, kuigi noh, miks mitte ka arutleda selles võtmes, aga seda praegu ei ole täht võimalik ka seaduste järgi saada naisel piiskopiks meie põhikirjas kirikuseadustikus ütleme siis, vaimuliku sugu on nimetatud ainult ühes kontekstis ja see võib tunduda isegi võib-olla koomiline. See puudutab vaimuliku rõivastumist ehk siis millist rõivastust kannab mees, vaimulik, millist naisvaimulik kõikides muudes sätetes ei ole vaimuliku sugu meil kuskil määratletud, mis tähendab seda. Et seda saab lugeda nii, nii üht kui teistpidi, saab lugeda seda selles võtmes, et mõlema mõlemast soost vaimulikud võivad ka näiteks kandideerida ja saada ordineeritud piiskopi ametisse. Või siis selles võtmes, et et kui vaimuliku amet või ka piiskopi ametiajaloolises võtmes on mõistetud ainult nagu seotuks meessooga, siis siis nõnda võiks ka täna olla. Aga, aga nagu ma ütlesin, see on, need on erinevad tõlgendused ja me leiame Eesti luteri kirikus mõlemat pidi tõlgendajaid. Siinkohal tuleb vist mainida, et homme tuleb Eestisse Moskva patriarh taadi välissuhete juht metropoliit Illarion ja peapiiskopi pikendatud puhkus ei takista tal kõrge vene kiriku vaimulikuga kohtumist. Soome ja Eesti kirikuringkondades väidetakse, et Eesti piiskopid ei osalenud Soome esimese naispiiskopi pühitsemise ilmselt Irja Askola salliva ja toetava suhtumise tõttu seksuaalvähemustesse. Tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld. Ilusat õhtu jätku ja kuulmiseni. Kirikueluga.