Kunstiministeerium. Tere tulemast keskkonnaministeeriumisse, mille nimi on Maarja mürk. Eestis on olemas kultuuriministeerium, kuid spetsiifilisemalt kaasaegse kunstiteemadega tegeleb konverentsisari Kunstiministeerium mis toimub omaalgatuse korras igal aastal. Klassikaraadio, kes oli meie partneriks sel kevadel ja salvestas kunstiministeeriumil toimunu tegi ühtlasi ka ettepaneku kunstiteemade käsitlemiseks raadioeetris. Ja seega ongi Kunstiministeerium laienenud nüüd kord kuus toimuvaks kunstielu jooksvaks rajastuseks. Klassikaraadios. Ja meie esimese saate esimene külaline on Marco Laimre Eesti kaasaegse kunstimuuseumist, küsiksin Marko kohe sinu käest EKKM-i slõugani kohta, värske kunst rokib, EKKM-is ja väsinud kunst vireleb väljal. Kas EKKM on suuresti prajanenud kuidagi vastandumisele. Kuidas sa kommenteeriksid seda teie slõugan? Noh, see esiteks ei ole meie nii-öelda ametlik slõugan, eks ole, et tegemist on teatava huumoriga ja natukene irvitab teatavate lapsikud selliste slõuganite üle, mida siis erinevad sellised riiklikud suured institutsioonid konid oma turustamiseks turundamiseks kasutavad, eks, et noh, tegelikult EKKM-i selline ametlik slogan on siiski mopi Komingsaks saav saav muuseum ja ei midagi eriti keerulist, aga loomulikult võib iga iga EKKM-i ürituse puhul kasutada ükskõik missuguseid slõugani teha. Aga rääkides natuke nüüd veel käivastaga kohe lõppevast hooajast, siis äkki sa iseloomustaksid seda lühidalt, et mis päevased märksõnad ja, ja peamiselt sellised kõrghetked sellel näitusehooajal. No tegelikult on niimoodi, et sellega 2000 siis 10. aasta hooaja puhul tuleb märkida seda, et noh, iga hetk on kõrghetkeks loomulikult, et me oleme siis liikunud sellisest õudselt mulle see ei meeldi, aga ütleme siis tudengite hängimise pleisist või kohas noh, selgelt natuke tõsiseltvõetavaks Rusty institutsiooniks. Sellel aastal on meil olnud üks väliskunstniku personal alaiduse Emil Karinal, näituseks siis üks rahvusvaheline näitus Next To Nothing, mis oli siis eelmine minu enda personal, jumal näitas kevadel sedasi kütkestas kultuur ja ja praegu on käimas väljendada Mašimm siis nagu põhimõtteliselt On päris tükiks ajaks selline selgelt siis nooremale kunstile siis orienteeritud näitus või selline positsioneering. Ka sellel aastal on kindlasti väga tähtis see, et Me oleme päris edukalt saanud käima oma nii-öelda EKKM endale taimed poole, siis meie meie klubiline tegevus on kogumas aga väga jõhkrat tuura. Mis on täpsemalt EKKM-i klubiline tegevus? See on siis kõik võimalik ö globinduse rock n roll, eks ole. Ja hakkimine hea küll, ma katsun väga lihtsalt öelda, et sellisest nagu kunstis sisalduvast kolmest aspektist, eks et üks on kahtlemata meelelahutuslik siis teine selline ühiskonnakriitiline või sotsiaalkriitiline aspekt ja analüüsiv aspekt, eks, ja kolmandaks siis muidugi kuna kunsti puhul on tegemist enamasti asjadega, siis majanduslik kaubanduslik väärtus on selline asi, et muideks need kolm asja on väga raske niimoodi korraga ühendada või et nad on suhteliselt nagu jaburast situatsioonis, me üritame seda teha. Ja see on raske, aga kuna me saame nii-öelda nagu näitusetegevusega tegeleda ainult soojal perioodil praegu, kuna meil on suhteliselt kütmata maja ehk siis veel suhteliselt ja lõkke ääres võib alati istuda ja siis teha sellist noh, tõepoolest nagu kruviprojekti ja noh, mis seal siis noh, tõesti projekti ühe õhtukeskne enamasti ja mis on nagu võimalik teha siis talv läbi ja hoida siis ikkagi keskkond ja maja mingil määral käigus, eks ole, ja loomulikult ka selle juures palju uut, huvitavat, põnevat muusikat ja muid üritusi siis tehase selle jooksul. Nii et selle hooaja erinevus on siis võrreldes eelmiste aastatega ka selles, et et EKKM pane talveks päris ukse kinni, vaid toimetab. Tasapisi edasi jah, et nüüd ongi see näitus lõpeb ja siis nüüd viimane näitus esimesel oktoobril siis inimesed minge vada welcome to the Machine EKKM-is kella seitsmeni esmaspäeval teisipäeval nagu kõik muuseumid maailmas kinni. Ja pärast siis seda läheb esimene koorusega köömis nagu remont ja siis me kuu aja jooksul teeme sinna täiega uue sisustuse, uue disaini, uue ruumi loogika ja ühesõnaga Raco saanud. Aga see kõlab väga nõnda, et, et see, kuidas ta alustasid alguses, oli tõeline selline rohujuuretasandi Scottimine ühes tühjana seisval hundil aga et see, mida sa praegu kirjeldad, see protsess viitab sellele, et EKKM-is kujuneb tasapisi välja vastavalt oma nimele toimiv institutsioon. Ja kahtlemata see oligi eesmärk, eks ole. Mitte jääda Scotti eksamite ajal imeliseks anarhilise. Tähendab, selles mõttes Scott iseenesest muideks puht juriidilises mõttes siiamaani Scott, eks ole, aga muidugi, see on ka üks suur suur tipphetk sellel aastal, et me väga selgelt oleme siis institutsionaliseerinud mas, eks ole, ja mis siin salata, mul on lihtsalt nagu suur üllatus, et see on tõepoolest nagu ka võimalik isegi, et mäletav varsti oli EKKM-is skeem, nii et esimesed kaks aastat eurota niisama järgmised kaks aastat siis institutsionaliseeruda nii-öelda ja siis järgmised kaks aastat siis põhimõtteliselt juba viimistleda siis täiesti hästi töötavat infrastruktuuri. Kõlab suurepäraselt, tahtsin küsida, sinu enda näituse raames toimus ka selline Acted Sa tatoveerija, Endale EKKM-i logo. Ja sellega on see trikk, et kui on tegemist kunstiteosega, siis nõudmise peale ma olen nagu kohustatud seda näitama seal avalike avalik kunstiteos, ta on tehtud Kultuurkapitali siis maksumaksja raha eest. No selles mõttes ma ei saa seda pidada siis väga intiimselt. Mul on praegu pika käistega särk, pärast näitame Ja omane kõigile kuulajatele, saatejuht kohe kohtub ta ühe teosega eheda kunstiga EKKM-i lähihooajal. Aga see on väga suur žess selline akt, et just nimelt Atoveering, mis on raskesti eemaldatav, üldse mitte eemaldatav, et kas kuidagi märgib sinu sellist. Leksin kihlumist või sellist väga manifest staalset. Kahtlemata on sellel mingisugune mõte ja tegelikult vabandust, ma tõesti ei võrdle ennast Sirje Helmega, eks ole, kas ta tätoveerimis omale kunstimuuseumi loba kuhugi või see näitab teatavat nagu positsiooni, eks ole, ja sellega natukene lähtub sellisest suhteliselt nagu poeetilises, sest et noh, et see, mida me oleme nagu tõsiselt välja öelnud või teinud, et eks me surenega sellega ahaa, nii fataalselt plaanid on lihtsalt, et ma ei saa sellest taganeda, nagu enam ei saa, ei ole ja teine asi on noh, et kui sa töötad välja brändi või logo näiteks EKKM on kahtlemata seda on, eks, et siis tekib see esimene küsimus, et noh, kapi, Raitad, sa peaksid seda nagu kindlustama jubedalt ja ühesõnaga kuidagi omandi nagu, nagu kindlustama, aga noh, et on ju veel võimalusi, eks ole, nagu kunstiteos on selles mõttes nagu copy raadio automaatselt, eks ole, ilma igasugust. No kuidas öelda siis erilisi patendi registreerimisrahasid kulutama? Ta ainult Systatoveerimise raha eest on see nagu sisuliselt kaetud copyraadiga minu kappi. Raidiga. Kas sa nüüd kuuled ka EKKM-i kollektsiooni? Kui nüüd nagu täpne olla, siis tuleb nii välja, jah. Selle teose puhul ma seda ei mõelnudki. Kui ma tohin küsida, et kas sa oled kaalunud näiteks Eesti kunstiakadeemia logo sidumist enda isikuga lähemal? No täpselt see oligi nagu huvitav asi, et ma seda EKKM-i logo tehes ma mõtlesin, kas ma teeksin seda tõesti just nimelt ja ma kardan, et mitte. Et see on nagu päris veider, et selles mõttes, et ma olen kahtlemata Eesti kunstiakadeemias veetnud palju rohkem oma elust aega ja, aga see ei ole päriselt see kontseptuaalne teosed, kus on kõik sponsorite logod reaalseks, et siin on väike, teine, teine nüanss. Aga rääkides nüüd tulevikust, tulevikuplaanidest olete välja käinud sellise mõtte nagu Köler, Prize, kahe sõnaga. Palun Köler Prize'i tegelikult väga vana idee ja lähemalt tutvudes erinevate Sis kunstipreemiatega ja selliste väärtustavate institutsioonidega, eks noh, selgus see, et nad on üdini korruptiivsed, üks võimalus. Ühesõnaga jaga jagatakse omavahel, kaks jagatakse ebaprofessionaalselt, kolm jagatakse kurat teab mille pärast, eks ole, ja siis tekkis selline lihtsalt nagu idee, et peaks tegema siiski ikkagi niukse natukene siis kuidas öelda võis oma kaasaegse kunstipreemia ala tõrnerbriseks, et sealt tuleb see Köler, Prize, mis on mõnes mõttes nagu päris päris kuuleks. Aga noh, idee on tegelikult teha ka siis noh, tõepoolest natukene tõrelbrizil sarnasel moel seda, et, et tõepoolest nominendid, nad esitavad oma tööd, et noh, väga selgelt näha, nad võistlevad, eks ja siis üks valitakse välja, eks, et selles mõttes, et jällegi ikkagi tagada teatavad diskussiooni teatavat. Kahtlemata populistlik aspekti on siin sees, eks ole, teatavat populariseerivate aspekti ja kuidagi jällegi asja segasemaks ikkagi. Kui palju on teie EKKM, ütleme struktuurselt ja, ja sisuliselt programmi rahastamise mõttes seotud arengutega Kultuurikatlas. Ega mul neli aastat vana, eks saab, nüüd just ja me oleme seal nelja aasta jooksul küll erinevatel moel püüdnud leida neid sidemeid ja koostööd ja kõike, kõike sellist. Oleks mõistlik tegelikult areneda koos, eks. Aga kuna see ei ole olnud vilja, kas siis te lähete arenema ja me oleme liiga kiired? Me oleme liiga tõhusad, liiga osavad, liiga efektiivsed, ühesõnaga võib-olla ka liiga intelligentsed. Ja seetõttu EKKM areneb praegu täiesti omal jõul. Kultuurikatelt ei ole vajadus rohkem EKKM-i puhul mainida, kui et lokaliseerida asukohta. Selge, see on nüüd ka kirjas. Vabandust, me oleme koostööks avatud loomulikult, ega ma midagi mingeid uksi kinni ei ole löönud, aga noh, põhimõtteliselt me oleme kultuurikatlaga seotud ühe ühe toru kaudu. Ja see on seal ikka veel püsilisel täiesti olemas. Aga te olete leidnud endale partneri Tallinn 2011-l näol, kes siis toetust selle aasta programmi ja ka järgmise aasta oli seal võimalus instituitsionaliseeruda nii-öelda. Noh, kahtlemata eks ole, selles mõttes, et noh, kui on kultuuripealinn ja selleks nagu suuremaid summasid nagu eraldatakse, et meie, siis armast pealinna kuidagi näidata kultuursemast vaatevinklis oleme igal juhul kohal ja esimeses reas, eks ole, et selles mõttes, et Kamon Me oleme selles rajoonis sadama ja Linnahalli kõrval ja taguses, eks ole, vahest kõige kindlamad tegijad Tallinna avamine siis merele või siis selle Linnahallitaguse ja kõige sadama rajooni siis selline väärtustamine ongi kultuuripealinna üks põhi nagu ideoloogilisi aluseid, nagu ma aru saan peale, siis okei, keskerakondlik, aga aga noh, põhimõtteliselt noh, see ongi see, mis ongi nagu EKKM-i jaoks tehtud nagu kultuurile. Ja sa ei pääse merele mitte kuidagi, ilma et oleksid käinud läbi näituselt EKKM-is, sest see jääb sulle täpselt tee peale. Tõsi, tõsi, järgmisest võib-olla näitusehooajas, nüüd on jälle koht reklaami minutit, eks, et mis on järgmised sündmused, mis teil on tulemas ja järgmised võib-olla ka selle sooja hooaja näitused. Meil on niimoodi, et me oleme institutsionaliseerinud, aga mitte nüüd siis sellel määral, et me väga täpselt saaksime öelda, vot nii on. Ei ole ovaalne jäigalt paigas, plaanib. Tegelikult järgmise aasta plaanid on selged, eks ole, et et see on juba seotud rahastamisskeemidega tuur 11 poolt, esimene näitus tõenäoliselt kevadel ongi, siis kulus Köler Prize, eks ole, kus siis noh, tõenäoliselt viis nominenti näitavad lasevad produtseeritud teosed ja siis sealt valitakse välja parimatest parim või noh, mis ikka kunstiväljal tähendab. Aga siis on kavas kaks rahvusvahelist näitust, need on koostööprojektid, põhimõtteliselt üks on siis koostööprojekt Soomega, sest et noh, mis sa siin ikka sinna pääsküla ja Tartu poole vahime või Pärnu poole, et meil on ka Helsingi väga lähedal, lõppkokkuvõttes eks ja EKKM sisuliselt asubki Helsingis peaaegu. Teie realiseeritusele Talsingi. Just nimelt ja meil on nagu kohati Helsingisse lihtsam minna kui raekoja platsil, eks ole. Ja siis on teine selline rahvusvaheline projekt, on siis Karolin Tampere projekt, pardipaar paari, mis asi, see sobib, väga hästi, meelelahutuslik, jõhker selline piduda siis programm tihedalt kuu aja jooksul väga spetsiaalselt väga eksklusiivsed siis formaarid sobib meile hästi jah, et meil saab lärmata. Ja Neid ei ole ja siis vist peaks lõpetama praeguste ideede järgi selline üllatuskuraatori näitus, mis on Eesti sisemaine, kus siis näitust kureerib inimene, kellel ei ole kindlasti põhitöö ja kes on siis natuke nagu kõrvalvaldkonnas, kas siis film, kirjandus, teater, muusika või põllumajandusvot, see selline natukene nagu tõepoolest täiesti ootamatu, ebaprofessionaalne pilk Sis kunstile meie siis tagama, et tal oleks noh, see võimalikult nagu mugav teha seda, eks. Ja ma ootan suure põnevusega seda See kõlab tõesti nõnda, et EKKM-i järgmine hooaeg rokib veel ägedamalt kui see, mis praegu ei ole. Jah, see oli kahtlemata veel kõik, meil on plaanis ikkagi töötada oma brändiga on tulemas EKKM Records tõenäoliselt, mis siis hakkab kaduma selliste just nimelt nagu audio ja muusikapoolset sektorite EKKM-is ja loomulikult on tulemas ka EKKM Fashion mis hakkab võrdlemisi jõhkra ja agressiivse, sellise kaasaegse disainiga. Muidugi on ka tulemas EKG on kirjastussektor, et siiski tulla välja EKKM-i enda kriitika ajalehega lumi. Ja muidugi toimuvad ka igasugused kriitika, toad, seminarid, workshop id ja nii edasi ja nii edasi. Suurepärane. Tere tulemast EKKM-i avatud kella ühest, kella seitsmeni, ma rõhutan, mida ei ole mitte iga institutsioon. See oli siis Marko Laimre kunstiministeeriumis andmas ülevaadet lõppenud ja, ja kohe algavatest mitmetes sektsioonides EKKM-i töös. Aitäh Sulle, Marko, aitäh kutsumast. Te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Püüdes anda kiire ülevaade Tartu kunstiväljal hetkel toimuvast, loetleksin järgmised näitused. Artist kukkunud Y galeriis, kunstikool Pallas ja litograafiakeskus Tartu kunstimuuseumis. Tartu kõrgema kunstikooli juubelinäitus nooruse galeriis, mis on oma sisult nii paradoksaalselt tähtsusetu, et vääriks lihtsalt sellepärast eraldi käsitlemist. Mihklil Kleis tsink, plekk panges. Loomemajanduskeskuses on üleval noore kunsti sügisoksjoni näitus, vali vitamiin. Ja käesolev saate eetrisse mineku päeval, 16. septembril avatakse Tartu kunstimajas maalikunstnike liidu aastanäitus viimane Maal. Eklektika raames ärkas Mihkel Ilusa ja Mihkel Maripuu ühisnäitusega hetkeks ellu endile Rael Artel Gallery pin linnaraamatukogu keldris ja kuskil veeriku kandis on ühes teises suurepärases keldris avatud martiini eksklusiivne personaalnäitus mida näinud inimeste arvu saab ilmselt sõrmedel üles lugeda. Mina paraku nende sõrmede hulka ei kuulu. Aga kuivõrd nimetatud aga suuresti paralleelselt kulges teisest septembrist kuni 11. septembrini Tartu kunstimajas artišoki biennaal ja siinkõneleja on artišokiga olnud seotud selle algusest peale on üks 10-st kriitikust, kes biennaalil üles astus ja on biennaali mõjutanud Tartu Kunstimaja galerii galeristi. Siis andke andeks, head kuulajad, kolleegid ja kuraatorid galeristid. Aga ma loodan, et ei eeldanud, et tänases saates tuleb juttu millestki muust kui artišoki biennalist. Tartu möliseb saate jaoks on tänane päev sellise ajalooline sest saadet salvestatakse esimest korda reaalses stuudios. Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks on saates ka esimest korda külaline kelleks on biennaali Peetrina kurikuulsaks saanud Tartu kunstimuuseumi uus foto ja videokoguhoidja Peeter Talvistu. Tere, Peeter. Tervist. Peter, et kuivõrd sa võid nagu ainukene muuseumitöötaja, kes artišoki biennaali väisas, et ma tahaks kohe küsib, et kas sa üritasid muuseumi mainet päästa ja sellega konkreetselt. Et ma pigem käisin omast huvist, aga tegelikult oli üllatav, oli näha seda, et täiesti kurval kombel jäid vale Tartu Ülikooli kunstitudengid ja väga kummalisel kombel ei kõrvale vanema kunstihuviline publik kaasa, võtad siis Tartu kunstimuuseumi inimeses? Jah, et mina ka ta tundsin täpselt kahte kunstiajaloolaste nendest külastajatest, võimalik, et noori, keda ma ei tundnud, nägin näiteks mingi treenika gümnasistide, olen retsenseerinud ja nii edasi, et, et võimalik, et keegi neist on vahepeal hakanud ka kunstiajalooliseks. Ja vanema publikuga ka, tõepoolest esimesed kaks päeva oli külastajaskond väga nagu selline härra Queen, aga, aga hiljem juhtus ka täiesti selliseid päevi, kui mitte ainult külastajate keskmine vanus ei olnud 25, vaid ma arvan, tippvanus oli kuskil 30. Panen, ma olen publik paraku või ei jõudnud väga arvukalt üritusele. Ma arvan, et seal on, teatas side sellega, et ma võin liiga teha, aga ma arvan, et varem publik peab neid üritusi noorte mässamiseks. Ma ei julge isegi mitte öelda, kes korraldustoimkonnas nagu viitas korra sellele ja, ja nagu üks tagasisidemoment ka näitas, siis õieti tähendab üks võimalikest probleemidest oli see, et nii-öelda kohtumised, kunstnikega või vestlused kunstnikega olid nimetatud artist tookiaks. Ma kahtlustan, et selline ütleme, võõrapäraste sõnade kasutamine peletas ka vanemat publikut eemale jäi natuke arusaamatuks, mis see on, ja üldse tegemist oli võrdlemisi uudse formaadiga asudes artišoki tenori enese kallale ja püüdes natuke seletada seda formaati kõigepealt kuulajaskonnale sisse artišoki finaal on siis kunstikriitika blogi artišoki poolt läbi viidud selline näitus mis esimene näitus leidis aset siis 2008 Tallinnas linnagaleriis toona artišoki aastanäitus nime all kureerisid, seda siis margustami Maari nektermann. Aga väga ruttu sai selgeks, et majanduslikult ja puhta inimressursid ei ole võimalik ega mõistlik näitust korraldada iga aasta. Ja nii see näitus lihtsalt ta kordus nüüd seekord siis nagu üleaastasena ehk biennaali vormis on planeeritud ka edasi nagu Pennaalina funktsioneerima. Ehk siis järmine näitus peaks olema 2012. Ja loomulikult saanud selle käesoleva aasta näituse kuraator Kati Ilves selle üle aastase kordumise juures seda biennaali mõistet kasutamata jätta lihtsalt sellepärast, et nimemaagia hakkab nii hästi tööle, eks ole, seos Veneetsia biennaalil teadlike taotluslik aga artišoki näitus ise siis koondab kümmet kunstnikku ja kümmet kriitikut. Näitus ise kestis 10 päeva. Iga päev oli siis kunstimajas teise korruse suures saalis, selles keskmises saalis oli eksponeeritud kunstnik ja siis kummalgi pool väiksemates külmistest saalides olid siis nende 10 kriitiku tekstid, mis käsitlesid too päev eksponeeritud kunstniku, nii et noh, sisuliselt meil oli ütleme 10 kunstiteost ja, ja siis ühtekokku 100 nii-öelda kriitilist artiklit. Funktsioneeris, nii et iga päev uh, näitus iga päev avamine kell 17 kell 18 aset nii-öelda artist took ehk siis nagu vestlus kunstnikuga ja näituse avatud õhtul kella 21-ni. Kunstnikest astusid üles Merike Estna, Toomas Detlef, Taavi Pipman, ühisprojektiga kunstnike rühmitus Chimm Anastina, Treumund, Marge Monko, Kaisa Eiche, Johnson ja Johnson Rauno-Toomas Moss, Laura pihlapuu ja Jevgeni Zolotko ning Kriitikutest osalesid Anneli porri Karoliina Kirsch Chicagost. Elme härra taidre, Gregor Taul, Indrek Grigor, Jaak Tomberg, Kiwa, Marin Mürk, Margus Tamm ja Rebeka Põldsam. Et kunstnikud olid võrreldes 2008. aastaga kõik uued, et ükski neist ei osalenud nagu eelmisel artišoki näitusel, aga Kriitikutest kordusid Elmar taidre, Anneli porri ja Indrek Grigor, et Peter, kuidas sulle nagu kõrvalseisjale tundub, et kas see, et, et kriitikud kordusid kuidagi tähenduslik Ma ei pea seda tähenduslikuks, ma arvan, lihtsalt seda, et palju meil ikka sellises formaadis osalejad vaht, vaid kriitikud võiks olla ja kindlasti on seal seal ka mingisugune kliki mentaliteet, et korraldajad kutsute teatud isikuid. Ma seal nagu sellepärast küsisingi, et kas sealt jääb nagu selline tunne, et ma pean täiesti Arsatavaks kriitikutakse, et mul ei ole midagi, seal on, aga, aga see on, nagu viitas sellele, et meil kriitikuid ei ole piisavalt, aga kunstnike tundub siis selle pildi järgi nagu olevat ikkagi täiesti ühesõnaga, artišoki pionaal sõnastatud sellena, et meil on liiga vähe tagasisidet, siis sellest võiks nagu järeldada, et tõesti meil nagu kunstnikke rohkem kui kui võimalike tagasiside andjaid, mis on mõnes mõttes ka loogiline. Kevadel sellest tunnistust ses suhtes, et mina kutsuksin seda, mis sel aastal Tartu kevadel toimus, kui kutsuksin seda kaitsmist festivaliks. Seal lihtsalt oli niivõrd palju kunstnikke. Jah, seda küll jah, kaitsmistel maraton, kuigi olles nagu mitu aastat nendel maratonidel osalenud, et noh, maalikunstnik oli erakordselt palju, aga aga kõrgema kunstikoolilõpetajate arv oli küll vist võrdlemisi tavapärane. Aga hea küll, et kui ma nüüd nagu vaatame seda näituse formaat ennast siis siis no ametlik nagu selline põhjendus on Andri Sartsüklort ikkagi selline noh, kunstikriitika populariseerimine, kunstnikele tagasiside võimaldamine edasi, noh mis on ka loogiline, tõsi ja siiras mingis ulatuses mingis ulatuses Legmanna. Aga et kui nagu vaadata tekst, ütleme sellises abstraktses sisulises kontekstis ja vaadata ka ütleme siiski võrdlemisi vähest nagu kommunikatsiooni, mis tekkis biennaali eneseformaadis nagu kriitikute ja kunstnike vahel siis sealt kumab kogu aeg läbi see sihuke võitluse moment, main kamp oli, oli kogu selle biennaali selline läbiv teema, seda tsiteeriti otseselt Rauno-Toomas kasutas seda oma töö pealkirjana. Rauno Thomas Mossi projekti pealkiri oligi main kants. Ja sellist vastastikust võitluse momenti on oli väga palju tunda. Marin hektermann kirjutas kõik oma tekstid pealkirjaga camp tõid erinevad Camphid erinevatel teemadel. Võimetaks Rebecca palsami tekstis tsiteerida, et tegemist ei ole just lahinguväljal, näeme, raisk metsa, telluliku pateetilise võitlusega kodumaa mulla nimel vaid tunduvalt peenekoelisem võitlusega mitmel rindel. Ühest küljest kunstniku isiklikud draamad, mille täpselt lugu ei avaldata, lisaks kunsti, tehniline võitlus artišoki biennaalil, Moss veel kümnekunstist kirjutajaga, pannes proovile meie, see on siis kunstiajalooteadmised ning konkureerib ülejäänud üheksa näitusega, kunstnik on valmis tegema kõik, et püsida pildil seinal nähtaval. Et sellist retoorikat ja, ja ütleme sellist nagu suhestumisele tunda näiteks ütleme et Johnson Johnsoni projektist mingis mõttes, kes siis ehitasid kinni nende kahe külgimise saali uksed, nii et inimesed ei pääsenud nagu, nagu teostele ligi ja nii edasi. No sa oled nagu korra öelnud, et sul jäi mulje, et kunstnikud tegid kriitikutele ära. Esiteks. Noh, see on, mingil määral on küsimus selles, et kas tegu on kunstnike ja kriitikute vahelise noh, et ta kindlasti võistlus, mingil määral viisik võitlus, aga küsimus oli mul, ma ei jõudnudki lõpuks vastuse, mis suhe tekkis lihtsalt eksida ja kunsti vahel, et kas need olid komplimenteerivad või eakas kriitika oma niivõrd vahetu kohaloluga kunsti nagu lämmatama aga igal juhul tahtlikult või tahtmatult eriti seda just Rauno Thomas Mossi näitel, kelle algsest kavandist vist sai lõpuks hoopis midagi muud. Tänu sellele olid kriitikute tekstid nagu 100 protsenti mööda kirjutatud, et sellele kokkuvõttes Zolotko võimas lõppakord, millest ei olnud võimalik kirjutada ilma selleta, et sa näed, et minu arust kunstnikud tegid lõpuks kriitikutele ära. Aga mul on sulle igal juhul kondi jääda sellega, et minu arust tänu sellele, et sa ei pannud näitusele üles kunstnike poolt saadud tekste, sest tänu sellele sa jätsid osa dialoogist kõrvale No see sihuke kuraatorite otsus, et käesoleval aastal kureeris artišoki finaali Kati Ilvese ja mul seal kirjutaja tekkis mingi hetk, see küsimus, et kas need tekstid lähevad ülesse? Et, et me võime tegelikult oma sellise väga põgusa välk kommentaari artišoki Pennaalist kokku võtta tsitaadiga Anneli porri tekstist, mis puudutas Rauno Thomas Mossi tööd tegelikult konkreetsemalt, aga ütleme iseloomustab ka siis seda tähendab võitluse situatsiooni nagu olukorda ja võimalikke tulemeid ja, ja lahendeid, milles seisnes kirjutajate, milles seisnes kunstnikke, sellised tugevamad ja nõrgemad küljed, kellel on millised relvad siis Anneli porri oma Rauno-Toomas massi käsitleva teksti lõpetab punktiga, et näha ja kogeda, kas see pole mitte parim järeldus kunstniku jaoks. Te kuulasite saadet Tartu möliseb kuulmiseni. Järgnevalt on kunstiministeeriumis külas Tanel Rander ja Erkki Luuk Tartu stuudiost ja püüame kombata sellist nähtust mille nimi on eksk. Alustaksin kohe lähtuse piiritlemist või kompamist nimest, mida tähistab, eks kas ekspressiivne eksperimentaalne ekspansiin ekspositsioon ekspluateerima ekspromt. Mis läheb sellest Expist edasi või kas see on oluline? Ma arvan, et see on oluline, see on eksperimentaalne eksperimentaalsust ja see kirjutatakse e k s p. Tegu on formaalselt võttes listiga. Google grupp, siis mis loodi aasta 2006 kevadel. Seal loojad olid mina ja Bartholomew hoor, kodanikunimega Pärtel viisak, tuntud noormees, kirjanik, muusik ja kunstnik üritas luua Expy ja see õnnestus. Ja edasi, nad toimusid suhteliselt tormilised, kuigi see võttis viis aastat. Et nüüd on meil 100 liiget listis, kuigi aktiivseid on neist umbes paarkümmend. Ja olles ka natuke püüdnud seda listi läbi käia või läbi lugeda, läbi lugemine, olime seal palju öeldud, aga rohkem tõesti läbi sirvida. Jäi mulje, et peamiselt arutatakse kokkusaamiste üle, mida siis rikastavad täiendavad sellised kollektiivsed autorlus, hetked või loomingu hetked otse meilile Eestis. Ühesõnaga millega listis tegeletakse. Lolistis tegeldaks asjade tekitamisega ja vaidlustega sel teemal, et mida on vaja selleks, et midagi tekitada. Ja mis laadi asjad, suvalised asjad. Me eksperiment ja need asjad. No karta on jah, aga minu nägemuse kohaselt on kõik eksperimentaalne see suur avastamata väli mingisuguse kitsakaanoni ümber. Et kui sa ei tee just midagi sellist väga puist ja reglementeeritud, siis automaatselt lahterdud kuhugi. Eksperiment taalsuses ja meil ei ole kunagi olnud, vähemalt minul ei ole olnud mingisugust plaani hoida seda asja kunsti- või kultuuri piires. Tegelikult otse vastupidi Expil on, ehkki ta ei ole rühmitus või täpsemalt, tal on midagi põhikirjalaadset, kus on muuhulgas ka punkt, et eks on ja, või ei ole, rühmitus on tal või vähemalt minul siis alati olnud nägemus. No seal on üks teine punkt, millest võib-olla võiks ka praegu rääkida, et palun, eksti eesmärk on hävitada kultuur, ühiskond ja tegelikkus. Sellest johtuvalt on minu eesmärk, kas on olnud alati välja murda kultuurist rääkimata siis neist teistest valdkondadest. Seda ma just tahtsingi küsida, et mida te mõistate eksperimentaalseal või, või mis on teie jaoks üldse eksperimentaalne, võib-olla Tanel siinkohal ütleks oma eksperimentaalsed definitsiooni. Ma jätaksin nendest sinu esimese küsimuse puhul välja öeldud märksõnadest välja võib-olla eksprompt ja ekspluatatsiooniet eksperiment, statistika ei ole selline traditsiooniline nähtus või siis tähendab Expy puhul siis, et tal puudub selline traditsiooniline järjepidevus võib-olla mingisuguse avangardi perioodil tekkinud eksperimentaalkunstiga. Et eksperementalistika on Expy puhul ütleme siis selline tegevus, mis väljub teatud konventsionaalsetest nagu piiridest, ükskõik mis valdkonnas need piirid on. Et Expy kuuluvad väga erineva taustaga inimesed, pole sugugi ainult kunstnikud või kirjanikud. Seal on ka teadlasi, peamiselt noori teadlasi, seal on nii-öelda harrastusteadlase või harrastusfilosoof vanusegrupp. Ma ei oska öelda, milline võib olla Expy liikmete keskmine vanus, aga ilmselt ei ole see, kuigi noor vanim liige on kusagil 70 ringis vist kui teda nii-öelda liikmeks nimetada, kuldse Expy mingisuguseks selliseks nähtuseks nimetada, kus on võimalik liige olla, sest et liige on võimalik olla listis nähtuses isenesest nähtus kaasneb väga palju erinevaid inimesi, kes noh, põhimõtteliselt isegi ole listis, vaid see on ikkagi mingisugune, eks, siis on teatav mõtteviis elus teel. See kõlas aga nagu väga nagu hulluste praegu. Et anima jah, et võib-olla ma ei tea, et küsida, millised on näiteks Expiga seonduvad tekstid. Võib-olla küsimusele oskab näiteks välja tuua härra luuk ja ma kuulen teid. Ma olen kirjutanud sellest pikalt ja laialt ühes see vihikus mille pealkiri oligi eksperimentaalne tekst, kus ma jõudsin põhimõtteliselt samale järeldusele. Et meil on kaanon, mis on määratletud esiteks selle poolest, et tegu on mingisuguse Khaniga, teiseks statistilise normaalsuse poolt see, mis statistiliselt normaalne kirjanduses ja see, mis on kaan, on noh, see ei ole päris üks ja sama, aga nende kahe asja poolt on see traditsiooniline kirjandus määratletud ja siis seal ümber on selline tohutu avastamata põld mis ongi eksperimentaalne kirjandus ees kusagil võib-olla veel kaugemal. Eksperimentaalne tekst puhul ei ole enam selge, kas üldse on tegu kirjandusega või mitte. Ma umbes nii näen seda asja ka laiemalt võttes, aga kirjanduses on see väga selge, sest seal on kaan on nagu täiesti kivistunud. Ideaalis kaasaegses kunstis see nii olema ei peaks. Seal on tõenäoliselt juba ajaloolistel põhjustel sedasi, et me lubame suuremat vabadust ja mingisugust sihukest kaanonit vähemalt kaasaegses kunstis otseselt nii väga ei rõhutata. Tahtsingi küsida ka selle kohta, et mõlemad tõite välja teatavad konventsioonid ja luuks ja ütles väga konkreetselt, et eesmärgiks on olemasoleva kultuurikaanoni või traditsiooni purustamine siis tegelikult hävitamine, vabandust. Ja kuigi Tanel ütles, Expil ei ole otsest seost ajaloolise avangardi praktikatega, siis kõik see tuletab mulle väga meelde aga üheselt nii nii futuristlik manifesti kui dada tegevust ja nii edasi ja nii edasi, alustades sellest liikudes edasi. Kuidas te määratlete ennast sellisel üldisel kultuuriteljel ajaloolisel teljel või teie sidumine sellise avangardiga klassikalise avangardiga on liiga meelevaldne? No ma ütleksin kohe ära, et nüüd ei saa enam edasi Expist rääkida selle määratlemise juures, sest et ta siis tuleb rääkida erinevatest autori positsioonidest nende autorite positsioonidest, sekti kuuluvad. Võib-olla siis me saaksime edasi rääkida, täpsemalt teie kahe autori positsioonidest. Tanel. Keeruline on rääkida, kuna ma olen seotud erinevate identiteetide sega. Nagu mis on, ma saan aru iseloomulik kõigile ekski liikmetele, identiteetide paljusus. Võimalik ka näiteks noh, igaühe kohta ma seda ei ütleks, ma ei oska öelda, kas näiteks Erkki luugid on mingisugune oluline identiteetide paljusus peale selle, et teadlane versus tähendab see palju see võib olla nagu marginaliseerida teatud tegevused ära. Et ma arvan, et mingisugune läbiv autoripositsioon on ja kui mingisugune keskkond üldse nagu sellist keskset autoripositsiooni soosib siis on see kindlasti eksib. Pigem kui näiteks mingisugune eesti kirjandusskeene Luuk esemest rääkides võiks rõhutada seda, et kuna sa 100 inimest listist, siis ma tõesti ei saa, eks ole kõigi nende nimel rääkida. Mõistetav. Teisest küljest on tegu avatud võrgustikuga, ta on algusest peale postuleeritud kui eksperimentaalne platvorm. See on nagu kahe sõnaga selle asja sisu paremini kokku võetud platvorm, mille pealt võib aretada ja kasvatada enam-vähem ükskõik mida mis ei kuulu siis loomulikult keskmesse või traditsiooni. Ja meil ei ole mingisuguseid kindlaid suuniseid, kuigi on mõned punktid, millest võiks lähtuda, millest ma siin paar tükki esile tõin. Samas kui Expy liikmed nendest punktidest ei lähtus, mingeid sanktsioone ei järgne, kedagi pole kunagi välja visatud, välja arvatud pämmerg. Ja ühtlasi tegelikult ootab eks uusi liikmeid pidevalt, see on ka üks neist punktidest. Tegu on siis Google krõpsi listiga, kuhu võib saata taotlused vastu võetaks. Vaatame selle üle ja tõenäoliselt võtame ka vastu. Nii et lugupeetud kuulajad, palun pange kõrva taha. Aga ma tahtsin veel küsida, kas traditsioone konventsioon hävitada on tänapäeval raske. Mis ei oleks raske, loomulikult on see raske või minu meelest tuleks üldse küsida võib-olla teistmoodi, et kas see on võimalik, kas see on võimalik, et juba sellele küsimusele on väga raske vastata. Ma siiski kardan, et me nagu sellega ei tegele, tähendab, et ennem sai programmist nii-öelda räägitud, mida ei ole ja nüüd siis nagu saab rääkida nagu tegevusest programmilistest tegevusest nagu justkui mida absoluutselt ei eksisteeri. Tulles tagasi autoripositsioonide juurde, et mingisugused tendentsid on Expis näiteks olemas, et näiteks mina, Erkki Luuk. Meie need tegevused, mida me oleme koos teinud, on väga palju seotud keskkonnaga ja maastikuga nii-öelda suhestumisele. Ma ise nimetan seda phenomena loogiliseks psühhogeograaf peaks. Seda võib nimetada ka hukultistlikuks, psühhoga geograafiks. Kui nüüd hakata rääkima kultuuri hävitamisest ja tegelikkuse nagu lahtikonstrueerimisest, siis okei, oleks kohe psühhogeograafia puhul nagu hea öelda, et, et see on nagu situatsialistlik tendents. Ja sellisel tegevusel põhimõtteliselt on mingisugune ajalooline järjepidevus. Ei, seda ei eksisteeri sellist programmilise aktiivset, nii-öelda mingit hävitustööd, et seda ei toimu. Et see on liigselt sotsiaalne, liiga suur poliitilise ambitsiooniga nagu nähtus paljude Expy liikmete puhul või tähendab, et ekspon, selline rahumeelne platvorm, kus peaks olema kõikvõimalikke, kus ei tule nagu põhimõtteliselt arvestada, nagu mitte millegagi, millega enamasti arvestatakse, väljas poleks pees. Võib-olla räägikski konkreetsemalt toimunud üritustest leidsin kodulehenihe ee kaldkriips ekspert. Ja seal toimunud üritustest olid välja toodud käkimäe kägu. Ekspecis festival 2009 päkapikk jookseb vastu. Esimene tühifilmide festival, rahvusvaheline konverents, kuma, teaduslik konverents, haare, vain, ahtan Tekstist masinani kangelasema toitepiim, helieksperimendid. Ja lõpus oli väike kull, et võib-olla te räägiksite toimunud üritustest parimatest Expy hetkedest üldiselt luukpalun. Alusta. Selle viie aasta jooksul on toimunud mitukümmend üritust hakkama, et see üldarv jääb kuskil 30 50 vahele. No paljud neist on muidugi kadunud ajalooavarus võib-olla isegi teadvusest enam-vähem pühitud. Võib-olla kusagil paar sõna minu koduleheks. Mida siis öelda kokkuvõtteks on siukseid täiesti noh, pealtnäha institutsionaalseid üritusi nagu näiteks Kiwa kureeritud tekstist masinaid näitamise, Rael Artel Galeriis, eks kes olid lisaks paljudele Expy liikmetele väga kuulsad kunstnikud välismaalt ja on ka täiesti selliseid sissepoole pööratud üritusi, kus osalevad all Texpy liikmed, tõenäoliselt käputäis, mis võib-olla toimuvad kusagil võsas, kus ei ole isegi publikut. Loomulikult me oleme väga palju üritanud suhestuda publikuga linnaruumis siis linna ja maa piiril ja. Me ei ole just konkreetselt roninud raekoja platsi kõnesid pidama, küll aga oleme korduvalt kõnesid pidanud rahvamassidele tänaval, kus on umbes mingi paarkümmend 30 inimest ja kõnet seal on ainult üks asi, loomulikult meil on, peamiselt on tegu siis ikkagi võiks nimetada neid asju ilmselt etendust, eks, ja installatsioonide eks, ja on toimunud kirjandusõhtuid ja on tehtud maal kõikvõimalikke aktsioone on kahtlemata kõige rohkem korraldatud ja kui rääkida konkreetselt mingisugustest juhtumitest, mõned aastad tagasi toimus üks üritus nimega haual, refeldiks on, kuhu inimesed pidid kogunema, kostümeeritud? See oli üsna keeruline, sellepärast et tulid tulla läbi linna. Ja no näiteks minu kostüüm seisnes, et mulle tõmmatud mantli peale aluspesu aluspüksid ja siis ma jalutasin niimoodi läbi linna tungisime ühte majja, mis oli maha jäetud ja lavastasime seal mitmesuguseid stseene, sellest tehti too installatsioon, mis kusagil osaliselt ka üleval. Ja samal ajal me saime muidugi täiesti mingisugusel teisel lainel, see ongi oluline, et saada nende üritustega teisele lainel, murda välja harjumuspärasest rutiinist tegelikkusest, et see on see kõige rohkem, mida ma pidasin selle hävitamisel silmas, et see on pigem võib-olla täiesti lihtsalt selline selja pööramine reaalsusele ja selle täielik ignoreerimine, sihuke möödaminek, kulgemine mingisuguses teises dimensioonis või läbi mitme teise dimensiooni, mis lõikab täiesti võib-olla risti läbi tegelikkusest maailmast ja nii edasi. Vabandust, kui palju teie eludes üldse on rutiini, sellepärast et minu jaoks esindajate, nende kõik kui peamised Expy liikmel ikkagi suhteliselt ebakonventsionaalse elustiiliga tegelasi, kelle puhul ei saa rääkida sellistest üldkonventsionaalsetest, päeva, kavadest ja ütmidest, et. Ekspirutiin iseenesest on nagu võib-olla kõige soovitatav rutiin noh näiteks arvestades tulevasi võimalikke eksiti liikmeid, et see nii-öelda vaimsus või selline meditatiivne mõtte kulg, mis nagu nendest tegevustest tekib, see jääb püsima ja mingisuguse joonena nagu läbistab mingit aega. Minu puhul ta aeg-ajalt katkeb kindlasti kõigi puhul, et mis siis jälle tuleb tagasi vahepeal vahet sunnitud tegema proosaliste küsimustega, vot nende küsimustega ma kardan, eks ei vastanda. Pigem eks vastandub nii-öelda loomingulise mõtlemise klassikalise, sellise seisukorraga, kus nii nüüd ma siis nagu tegelen kultuuriga või jäta nüüd, ma olen kunstnik, jah, nüüd ma olen siis kunstnikeks olema, et, et see on nagu meeletu rutiin. Nii palju, kui ma olen kunstiakadeemias näinud väga paljude kunstnikute puhul on see totaalne rutiin ja vastanduda mingi igapäevaolme, aga on nagu see vastandumise aktisa niivõrd rutiinne, reaalne, igav, harjumuspärane eeldatav. Luuk soovituse täiendada. Ma arvan, et kõige olulisem ongi see, et saada kätte mingisugune seisund ja siis sellel püsida selline eksplayne või ekslaeng, et see võib kanda inimest tegelikult päevi või noh, mingisuguse siukse järel Kumana saata veel päevi peale mõnda õnnestunud üritust, et see ongi kõige suurem tasu võib-olla kogu selle asja eest, me oleme loomulikult teinud ka eelarvega üritusi, aga niisugune klassikaline ekspüritus on nulleelarvega vaid siis nagu negatiivse eelarvega mis ei ole küll õnneks eriti suur, kõik sünnib mingis mõttes nagu ülepeakaela käigu pealt, aga samas on siiski läbimõeldud ja Me anname nagu täpselt endale aru sellest, mida me tahame ja mida me suudame teha vahenditega, vähemalt mina olen üritanud seda silmas pidada. Mul on tunne, et vähemalt minu jaoks praegu, eks kõlab natuke nagu spetsiifiliselt Tartu või seal Lõuna-Eesti nähtus, ma ei taha siinkohal kindlasti mitte sisse tuua sellist vastandumist Tallinna Tartu vahel, aga võib-olla kokku panna Emajõgi kogu see fluidum. Pluss selline akadeemiline sfäär, mis, mis toodab nii-öelda teadusest huvitatud ja võimaldab ka sellega tegelemiseks teatava elustiili või jällegi sellise mentaalse seisundi. Kas oleks väga räigelt öeldud, kui öelda, et ekspon Tatu sellise mõnes mõttes spetsiifiliselt viljaka pinna nähtus? Geograafilises mõttes on tõsi, et need Tartu ja siis nagu see, kus mina luuk tegutseme, ühtivad, aga põhimõtteliselt see Tartu on nüüd nagu selle geograafilise punkti selline kultuuriline tõlgendus või tohutult intensiivse tähendussfääriga märk. Nagu sa just mainisid, et äärmiselt viljakas pinnas, eks ole. Et sõnaga Tartu absoluutselt seostub kohe ülikool taas, eks ole, et sellise Tartuga nagu vähemalt mina enda seisukohalt sõnade küllatud sellise Tartu eest tahaks nagu just peitu pugeda või nagu üritad nagu varjul püsida sellise Tartu eest ja kas õnnestub, tüdruk, kogu aeg on õnnestunud selles mõttes, et me oleme viis aastat tegutsenud ja mitte keegi eriti nagu ei tea midagi meie asjadest. Arvad, et esimene selline suurem välja tulemine oligi selle ema ja Expiga, mis toimus mingi paar nädalat tagasi enne seda niimoodi avalik kolt Expy nime kui lipu lehvitatud kusagil Ayala. Kuigi meil on juba, eks ole, nagu ma ütlesin, et 100 liiget Ma arvan, et selleks, et aru saada, et midagi toimub, mida sina oleme üritanud kombata, ei pea isenesest üldse Expy lippu lehvitama, aga keegi seal olnud Ta võrdlemisi suur väljatulek oli tegelikult see Expy luuleõhtu, mis oli kirjandusmajas, millal see oli selle aasta kevadtalvel ja sellest põhimõtteliselt nagu ei tulnud mingisugust meediamärki ja mis on nagu ka väga hea, et tegemist ei olnud rühmitusega, vaid tegemist oli põhimõtteliselt nagu juhuslikult kokku tulnud inimeste, aga, aga mingil põhjusel need inimesed olid nagu küllaltki sarnased üksteisele. Aga neljas oktoober, kui ekski päev Ja see on rahvusvaheline ekspäev ja traditsiooniliselt toimub siis loomulikult ka mingisugune ekspüritus, sel päeval. Seda vist peetakse sel aastal. Mälu mind ei peta, neljandat, kolmandat korda ja selle aasta plaanid ei ole veel paika pandud, aga mingisugused ideed on juba õudsed. Kuna elamuse Expy liikmeid tõepoolest vaiksem Tartus siis korraldame oma üritusi siinkandis paikseks kusagil mujal, siis teeksime seal, eks ole. Et siit kogu see niinimetatud Tartu teema, et kui mingid inimesed lihtsalt elavad seal, kus nad elavad, siis nad on tahes-tahtmata sunnitud rohkem seal tegutsema kusagil mujal. Ja eks päeva jah, see on niisugune tore üritus, sellepärast et oli aegu, kus list oli väga vaikne ja kuid ei tulnud sinna ühtegi sõnumit. Sihukestel inkubatsiooniperioodis oli võib-olla isegi nagu, kui tekib mingisugune tühi aastaks õieti mitte midagi ei toimu, siis on minu meelest erakordselt oluline, et oleks aasta saavad ükspäev kus saaks sellele Expy lainele kuidagigi. Selles mõttes neljas oktoober on muidugi väga oluline päev ja ei saa kuidagi sellest üle ega ümber ja nii, nii ka sel aastal. Ekst festival, pigem peaks vist küsima, mis oli eksfestival, sellepärast see on toimunud üks kord ja see toimus ka täiesti ülepeakaela, umbes sain mingipäev või kaks vähem teada, et midagi niisugust on võib-olla isegi alles tagantjärele pantis selle asja nimeks, eks festival, ma ei ole päris kindel. Võib-olla siiski ka päev varem või midagi sellist. Selle pealkiri siis päkapikk jookseb vastu hekki. Seal toimusid erinevad ülesastumised, minu see ja näiteks Seimo pargi ja veel Jaanlisi jaan lössi kihva Kiva kes veel rohkem nii-öelda umbes selliste inimeste osalusel. Rahvusvaheline teaduslik konverents abstraktide aeg on praegu möödas. Millal toimub, kas on see jututekstiga või see ainult tundub nii? See tundub ja ta on ka seotud. Kui tegemist on konkreetselt minu ideega, siis on seal palju esinejaid, ma loodan vähemalt, et on palju. Expist. Ma ei ole konkreetselt vaadanud seda abstraktide lasu, mis sel aastal laekus, mida on kahtlemata erakordselt palju ja mille hulgast tehakse asjatundlik valik, mis jõuab publikuni teise lokk. Oktoobril kell üks. Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Rääkida seal üritusest teie psühhogeograafilistest, ekspeditsioonidest, käkimäe, kägu ja ka see Emajõe lülitus käib sellesama egiidi alla. Tanel. Need kaks üritust olid nagu siis minu poolt algatatud või eks see on selline siis võib-olla jah, phenomena loogiline nagu liin Eesti puhul, et et väga palju suhestuda ümbritseva maastikuga ja siis see käkimäe kägu toimus põhimõtteliselt siis teel Tartust alas Kivila ehk siis justkui nagu selline noh, mingisugune piirkond tähendab, et ta ei olnud mingi kindel koht, kus see toimus vaid vaatluse all oli maastik nii-öelda siis Tartust Alatskivine, ehk siis nii-öelda selle Juhan Liivi sellist taaka kandev maastikat on ju teada, et Juhan Liiv kõndis sealt. Et erinevalt sellest, mis on eesti konventsionaalses kirjanduses toimunud Kristian Jaak Petersoni retked, eks ole. Mis on seisnenud põhimõtteliselt mingi teekonna läbimiseks ükskõik kuidas enamasti üsna Rekreatsioonilist iseloomu nagu kandes et see Liivi teekond nüüd polnud midagi sellist, et ta nagu kollektiivselt läbitaks põhimõtteliselt seisnes tegelikult seminaris, mis oli Alatskivil, kus räägiti niisiis ta maastikust maastikusidemest Juhan Liivi fenomeniga Juhan Liivi, tema tekstidest kindlasti seal oli Performatiivse ettekandeid, mis interpreteerida mõningaid liivi tekste või siis oli ainult maastikuga, mitte Liiviga seotud. Ja teekonna läbisin jalgsi, mina üksinda Tartust Alatskivile, lisaks minule tegi seda kunstnikvideele Signe rood ja Emajõel Emajõe ekst toimus siis nüüd alles hiljuti, kolmandal septembril Tartusse oli laevaga retk Emajõel allavoolu, mille pardal toimusid ettekanded ja kus oli külalisesinejaks kogenud Emajõe tuuker Valdur Udumäe kes andis Tartu Postimehele intervjuusse lasta maikuus. Ja see lugu, mis sellest tuli, oli tõsine hitt Emajõehuvilistele tartlastel. No põhimõtteliselt see ema ja ekspordi üsnagi võõrandunud formaadis üritus tänu sellele lõbusõidu laevale ja tänu sellele isoleeritusele maastikust nii-öelda, et sealse osaduse element puudus, mis oli kohal näiteks liivi üritusel minu autoripositsioon või siis minul selline. No võib-olla kunstiteaduslik või siis keskkonna esteetiline huvi ongi siis põhimõtteliselt selline sotsiaalse stiimuli mitte teadlik otsimine võib olla kaardistamine nagu maastiku, kuigi ma üritan pigem neid stiimuleid vältida, sest vähemalt minu praeguse hüpoteesi kohaselt need stiimulid on seotud mingite kokku põrgetega või siis huvide konfliktiga. Selge ja siis edasi kõrvalt vaatava Expy ja uute kohtumisteni aitäh teile. Saatekülalised olid. Marko Laimre ja Eesti kaasaegse kunstimuuseum Tanel Rander ja Erkki Luuk Expist ja meie püsikolumni autorina Indrek Grigor. Ühtlasi tahaksin tänada ka klassikaraadio meeskonda ja eriti Tiia Tederit ja Annika Kuudat. Mina olen maarjamürk ja kohtumiseni järgmises ministeeriumis. Kunstiministeerium toimub klassikaraadios neljapäeval kell 21 Kunstiministeerium.