Tere, mina olen Peeter Helme, täna räägime pikima pealkirjaga raamatust, millest olen eales siin saates kõnelenud. Selle raamatu autor on mitmekülgne talent Kaspariantsis ning teose pealkiri on seiklus salamandril ehk Morten viksi uskumatud juhtumised lollide laevas. Seal lasteraamat, aga tegu ei ole ainult raamatuga. Nimelt on seal esikaanele kinnitatud laserplaat kriminaalse elemendi muusikaga. Plaati võib täie õigusega nimetada raamatule kirjutatud muusikaks, ehk siis nii nagu on olemas filmimuusika on Jantsise värskele teosele lisatud raamatu muusika. Selles jutustatakse siis muusika keeles edasi sedasama lugu, mis raamatus sõnadega ja tähtedega kirjas ning mõndadel, lauludel on ka sõnad, milleks on kasutatud raamatus esinevaid luuletusi. Ja asi ei piirdu ainult teksti ja muusikaga. Nimelt sisaldab raamat teksti kõrval ka pilte. Nende autor on samuti Jantsis, pildid on värvilised ja aitavad samuti loo jutustamise kaaslasest. Kohati on piltide sisse pandud ka tekstikatkeid ja sõnu ning nõnda antakse sellise nagu pool koomiksi. Noh, nii ei saa siiski öelda, need on üksikud pildid, mitte pildiread. Aga antakse piltide abil kohati edasi siis lugu ennast. Tegu on seega siis tõelise, sellise totaalse kunstiteosega. Nagu sedalaadi nähtusele omane, võib see küll olla kirjutatud lastele, aga on kindlasti huvitav, kas või eksperimendina ka täiskasvanutele ja kriminaalse elevandimuusika muidugi ei küsi kellelgi vanus, see on lihtsalt nii lõbus ja koomiline, selline omalaadne tsirkuse džäss, et meeldib küll ilmsetest peaaegu igaühele. Iseenesest on seiklus salamandril üks üsna lihtne lugu. Väike poiss joob võlujooki, kahaneb pisikeseks ning satub iseenda laeva mudelile mida juhib moosipallidest ja laevareisijatest toitu ämblik Brist silla jagus, sebib veel terve galerii erinevaid jaburaid, putukalaadseid tegelasi. Teose lõpus selgub, et poiss piski jäänud oja kaldale tukkuma näinud kõik ainult unes. Või nii vähemalt tundub, sest ega päris kindel ei saa olla. Sest raamatu tegevus on ikkagi hästi kaasakiskuv, jah, võiks isegi öelda tormakas ja igas mõttes haarav. Ka aitab siis paralleelselt raamatu lugemisega sellele kirjutatud muusika kuulamine kaasa veel realistlikuma ja sellise peadpööritava tunde saavutamiseks. Muidugi seiklus salamandril on ainult 96 lehekülge pikk. Seega ta ei ole niivõrd mastaapne mereseikluse kirjeldus nagu näiteks Tove Janssoni muumipapa memuaaride keskne osa. Aga ega iga lugu ei peagi olema eepiline, mõni mõjubki just oma väiksuses ja kammerlikkuses. Nii võibki öelda, et Jantsist tean väga hästi, kuidas ühte lugu alustada, jutustada ja lõpetada. Ja ta teab ka seda, kuidas ei muutuks just väiksemale lugejale liiga lohisemaks. Tegelaste galerii on suhteliselt väike, iga tegelast kirjeldatakse selle võrra põhjalikumalt ja igale tegelasele antakse oma konkreetne roll. Nii et igaühe eripära ja koomilisus tõuseb esile, tuleb välja ja tantsis, teab ka, kuidas mitte koormata oma lugejat muinasjutumaailma liigse kirjususega. Olgu öeldud, tegelasi on suhteliselt vähe. Raamat on ainult 96 lehekülge pikk ja need 96 lehekülg on ka kaetud suure kirja ja ohtrate piltidega. Ning kõikvõimalikke veidrusi esineb just parasjagu. Jah, see maailm, mida Jeans, kirjeldan kirju, aga parasjagu kirju. Just nii, et igal detailil lastakse esile tõusta, oma roll ära teha. Usun, et see on tõesti just pisemate lugejate jaoks hea, sest niimoodi nad suudavad järge hoida ja ei kao sellesse Jantsise maailmas segapudrusse liiga ära, et see maailm püsib siiski ühe konkreetse ja sellise alguse ja lõpuga loona. Kuid see ei tähenda, et raamatus avastamisrõõmu ei oleks. Seal on nagu öeldud, toredaid detaile, väga lõbusaid tegemisi, lõbusaid ja huvitavaid luuletusi ja laule. Nii et ega seda avastamisrõõmu ikkagi jätkub ja ma usun, et jätkub ilmselt rohkemgi kui mõnes teises teoses. Ja nagu ennegi öeldud, et just selle tõttu, et muusika toetab teksti ja pildid toetavad teksti või või mine tea, võib-olla pildid toetavad muusikat. Ühesõnaga, et kõik need kolm erinevat kunstiliiki toimivad päris hästi koos. Ja just selles mõttes võiks see raamat ka paljudele täiskasvanutele huvi pakkuda, sest ega iga loojaisiksus ei suuda ikkagi niivõrd lähemat ja mitmetahulise teost teha, mille puhul tõesti lõpus jääb küsimus, et kas see nüüd on plaat raamatuga või raamat plaadiga või on nad teineteisest täitsa lahutamatult. Igatahes tasub järgi vaadata küll, head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.