Tere päevast, head raadiokuulajad kohale sammu tagaliinil, sõja sellega üldse rahul selles. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 24. september aasta 2010. Kui maga osundan ühe vastuolulise eestlase retooriliselt kõmiseval fraasile, kellele iseseisvus, kellele ike siis mitte sugugi sellepärast et toda öelnud isik vääriks millegipärast erilist tähelepanu või et tegemist oleks olnud ütlejaga, kes ilmselt oma eripärase nimetatud pidigi jääma lõpuni nii-öelda oma kingsepa liistude juurde. Samuti ka mitte sellepärast, et tunneksin sümpaatiat prolentaarse leksika ja ideoloogia vastu teame ju kõik, milles ka see kõik varem või hiljem lõpeb. Vähemalt mina ütlen. Tänan, ei. Seda me enam küll ei soovi. Pigem on tolles fraasis sisalduv iseseisvust iseloomustav ambivalentsus see, millega tahaksin jätkata. Sest nii selgepiiriline ja kallis asi, nagu seda meie iseseisvus ongi, kaotas see, ehk siis iseseisvus Euroopa Liiduga liitumisel mõne jaoks paraku hoopis oma tähenduse muutus eimillekski üle võib lõpmatuseni õppida, nagu näiteks nii, mis seal vahet alles olime N liidus, nüüd oleme Euroopa liidus. Ilmselt pole iseseisvus ainus asi, mida puhtal ehedamal kujul on raske, kui mitte võimatu tuvastada, seda enam väikesele rahvale. Väikese rahva jaoks peab iseseisvus avalduma ennekõike iseseisvas mõtlemises. Kui peaksin siia kõrvale tooma, aga mingi teise iseseisvuse mõistega samavõrd keerulise ja vastuolulise võiste, siis võiks olla vabadus. Nagu teame, on ka vabadusega asjalood sarnased Pole olemas sellist ühemõttelist ja absoluutset vabadust. Mida on väikerahval sellise teadmisega vabadusest siis teha? Ilmselt peaks tema vabadus avaldama eelkõige võimaluses ja soovis rääkida seda, mida mõtleb. Seetõttu räägime ka täna vabadusest ja kuivõrd saates osaleb kaks teatrimeest siis vabadusest siin ja sealpool eesriiet labast Peeter Volkonski ja Rein Pakk. Tervis tere. Kuulajale teadmiseks, et mõlemad, minu vestluskaaslased on täna, sedapuhku Tartus, mina siin Tallinnas MINA OLEN Ignar Fjuk. Hüvam konstrueerisin saate pealkirja üsna intensiivse tähendusväljaga mõiste eesriie mida, tõsi me oleme ju vabaduse kontekstis aastakümneid pruukinud, mõtlen siin seda nii-öelda raudset eesriiet, mis erinevalt teatrist, kus eesriiet tavaliselt iga õhtuselt vähemalt paaril korral liigutatakse püsis raudne eesriie liikumatuna aastakümneid. Nüüd teie teatriinimesed, Peeter Yalein, mida teie jaoks tähendab eesriie? No oma lubanud kõigepealt viisakalt vanemal mehel alustada. Kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis eesriidest on, viimasel ajal vähemalt teatriga seoses. Olen ma ainult kuulnud ja lugenud. Siin oli juttu, et Estonia teater sai uue eesriide ja vana eesriie kingiti nukuteatrile. Aga millal mina viimati teatris nägin, eesriiet liikumas või? Nagu öeldakse, eesriidega tükki? Seda ma ausalt öeldes ei mäletagi konkreetselt. Mina just äsja, augusti lõpus sain maha oma esimese iseseisva lavastusega, kus mul oli prooviprotsessi algusest peale üsna kindel veendumus et tahaks kasutada eesriiet, mis avaneb ja sulgub lõpuks. Ja me ei proovinud seda, tegime oma tööd, ehitasime ülestüki, tüki nimi on kaos ja siis, kui me jõudsime nüüd ütleme mõni päev enne kontrolletendust, et noh, proovime seal eesriidega ära, see oli Vanemuise teatri väike maja. Ja siis lasime selle eesriide ette. Siis ma vaatasin korraks, ütlesin, et nüüd võtame selle ära ja ärme seda enam rohkem kasuta, sest see oli just nimelt vana eesriie, et mul on väga hea meel Estonia teatri üle, kui nad said uue. See oli nii vana ja inetu nii ideoloogiliselt kui ka füüsiliselt kogu see ese, mida ma nägin, et et ma, ma ei julge teda kasutada. Ehk sellepärast sa, Peeter polegi neid näinud, et teised, keegi ei taha enam eesriiet kasutada. Vot ei tea jah. Black box is ei olegi ju üldse võimalik. Meil siin Tartus sadamateatris võimalike. Eks see viletsus on Tartus kindlasti kultuurirahadega kinnipanemisega tõesti suureks kasvanud. Aga ilmselt see eesriie ongi uues teatris üldse minetanud oma kunagise tähenduse. Aga, aga mina nii-öelda seda mõistet nagu, eks pluateerides kujutan ikkagi ette, et nähtamatu, mingisugune eesriie, isegi kui selles black box is seda ei ole, eksisteerib, et, et mingisugune oma maailm on seal, kus on näitlejad, kes teevad oma tükki, kes räägivad oma keelt. Ja teistsugune maailm valitseb nii-öelda publikumi hulgas. Et mingisugune eraldusjoon, mingisugune tinglik ruumijagaja seal nagu peaks olema. Ma arvan, et see, see on kindlasti olemas, aga ta on kuskil näitlejate või ütleme siis nende mängijat, et sees, et ühel hetkel astub lavale inimene ja hakkab mängima ja sellest hetkest, kui ta mängima hakkab, see eesriie kuskil tema sees justkui avaneb, et see on niisugune. Selline psüühiline ümberlülitus, mis mis näitlejatest toimub, on kindlasti olemas. Mis eesriidefunktsiooni äkki siis täidab. Ja sest kui ka eesriiet ei ole on ruum kuhu või ütleme väli kuhu siseneb näitleja teadmisega, et teda jälgitakse. Ja käitub vastavalt sellele et kui ka kui ka ei ole eesriiet, aga ta tuleb ikkagi ta ju kusagilt tuleb sinna peale ja seal hakata käituma vastavalt vastavalt sellele, kui ta selles väljas ei ole, selles, selles ruumis, tänava garderoobis ta on teistsugune. Kuigi ta on selles samas seltskonnas võib-olla puhkeruumis. Ja et teatriteoorias on ju selline mõiste nagu avaliku üksioleku tunne mida siis näitleja peaks tundma laval? Et see ongi niisugune ütleme siis loomulik orgaaniline olek tegelikult, teades, et sind jälgitakse. No vahel ma olen teatri peale tõesti mõelnud ja siis ma olen mõelnud eelkõige mitte selle peale, mis ja kes jumal, vaid just selle peale kes on saalis ja just selle vaatepunktist, et kuivõrd saale mõjutab laval toimuvat. Kujutame näiteks ette kahte erinevat olukorda, ühes on nii, et mängitakse ühte tükki, muide ka selles teises olukorras mängitakse sedasama tükki saalis kus ühel juhul on lihtsalt tõmmatud eesriie lava ja saali vahele, kuigi ka saalis on inimesed. Aga teisel puhul seda õieti ole. Nüüd ma olengi mõelnud, et kas nüüd see laval mängitav on kahel juhul täiesti erinev. Kas on nii, et, et see publik, kes saalis on, muutub sõltuvalt sellest, kuidas mängitakse või kuidas on see nii-öelda saali kliima kaasautoriks, kaaslavastajaks, kaasstsenaristi X või mitte? Ma ei saanud praegu täpsemalt aru, kas näitlejatele on sellest midagi, et saalis on inimesed, kas nad mängivad nagu ühes mingisuguses mõistelisesse ruumis või on see tõesti nii, et, Mulle tundub, et see on nii ja naa, et on erinevad teated, vot see see koht, kus eesriie liigub kinni ja lahti seda kohta nimetatakse teatris veel ka neljandaks seinaks mis tähendab siis justkui seda, et näitleja laval on oma ruumis, mida ümbritsevad siis noh, nii-öelda kolm seina, eks ole, mis on tema taga ja külgedel ja see neljas sein, mis on siis tinglik, mille näitleja mängib näitleja mängib selle seina, Valmis, ta mängib selle valmis siis vaataja jaoks ja see ongi see, et ta justkui ei arvestaks sellega, et teda vaadatakse, ta justkui tunneb seda avalikku üksioleku tunnet, aga on ka teatrit, mis teadlikult lõhub, ignoreerib seda neljandat seina, mitte lihtsalt teatrit, kus pöördutakse monoloogiga vaataja poole ja räägitakse vaatajaga. Mitte ainult selles mõttes, vaid minu jaoks on näiteks Von Krahli teater just niisuguses võtmes teater, kus näitlejad mängivad laval nõnda et lisaks sellele karakterile, keda nad kujutavad näiteks näiteks Jaagotellos, eks ole, kui Juhan Ulfsak mängib Jaagot, siis ma näen laval ühel ajal seda Shakespeari loodut tegelast Jaagot, keda siis Juhan kehastab, aga ma näen samal ajal ka seda Juhanit, ma näen ka seda inimest, et see Need on sedalaadi näitlejad või sedalaadi teater, kes suudab tuua ka lisaks sellele karakterile, mida ta kehastab, tuua ka sinna lavale kaasa iseenda suhte, sellesse et ma noh, nii ütleme nagu piltlikult või, või mõtteliselt, näen ma justkui kahte tegelast, ma näen näitlejat, kes midagi kujutab ja ma näen seda tegelast siis, mida ta kujutab, et et ühesõnaga on olemas ka teatrit, mis, mis ignoreerib seda seda piiri või seda seina, mis teadlikult ignoreerib, võtabki noh, siis vaataja kaasa ja see, mida sa küsisid, et kas võib olla, et et vaataja muutub ka siis kaasloojaks või, või on selle asja sees, siis vaataja saab ka kahel moel olla, saab jälgida seda kui midagi, mis toimub siis nii-öelda nelja seinaga ruumis. Aga saab olla ka mingisuguses mõttekäigus või mingisuguses ühises suhtluses, mis on nii-öelda kolme seina vahel, kus 100 neljandat ei ole. Et publikuga vesteldakse nii-öelda tõmmatakse ta vestlusse kaasa, kujundlikult öeldes. Kuigi publikuga vesteldakse nii või nii või teisiti, toimub mingisugune suhtlus, aga lihtsalt osadel juhtudel on see otsesem. Ja ega see ei pruugi ju nõnda olla, et, et, et seal kuidagi žanriliselt täpselt määratletud, et kui on üks etendus või üks tükk, kus siis see nii-öelda see neljas sein on siis peab see olema otsast lõpuni, nõnda et seda võib ka aeg-ajalt lõhkuda, et aeg-ajalt mingil hetkel ühes tükis võib järsku võtta näitleja või siis keegi lavalolija suhte publikuga ja võib siis jälle minna tagasi nii-öelda sellesse mängu, et, et selle, et selle publiku kaasatõmbamise või, või kaasavõtmisega võib võid ka mängida, võib seda teha nii ja naa. Aga ma tooks teile üheteistsuguse teatrikogemuse nimelt ma olen ka kunagi väga palju kordi ja siis ma hakkasin nagu sellest kõrval hoidma viibinud nendel nii-öelda 24. veebruari teatrietendustel. Nad on rohkem sellised numbrilised õhtut ja vahel ka mingisuguse kindla režiiga, aga igal juhul saali on kutsutud inimesi ja saadetud nii-öelda ühekaupa ilmselt ka kõlaritest eeldise nimi. Nii et kui ma sinna lõpuks juba sellesse saali oma toolis istusin, siis ma tundsin teatud ebamugavust, ma tajusin järsku, et, et ma olen pandud mingisuguse olulisemasse rolli, kui need, kes nüüd hakkavad lavad olema ja mille jaoks me siin üldse saali kogunesime. Ja kui ma nüüd hiljem olen seda televiisorist vaadanud, siis millegipärast need operaatorid armastavad flirtida nende nii-öelda eliidiga, neid tuuakse isegi etenduse peale, aeg-ajalt lülitatakse mõnele väga olulisele persoonile see kaamera ja näidatakse teda. Sellisena saab sellest isikust või isikutest, kes saalis on samaväärne või veel tähtsam osaline selles tükis, mida, mida tegelikult me pidime vaatama. Vahel olen kujutanud ette, et kui seal saalis ei istuks mitte need ministrid ja presidendid ja vaid hoopis mingisugune maffia perekond, et see oleks mingi reserveeritud etendus allmaailmale. Ja, ja siis ma olen mõelnud, et kas need näitlejad, kes laval mängivad, kas nad siis muudaksid midagi oma tükis see läheks verisemaks, kas ta muutuks mingisuguseks teistsuguseks. Ma arvan, et kui seal allmaailma perekonnad istuksid, siis oleksid need tükid need etendused ütleme siis veel tükk maad, südamlikumad, imalamatest. Maffia, rahvas tavaliselt armastab niisugusi hingestatud ja südamlikke laule. Emast. Teate seda peaks küsima. Võib-olla on veel mõni? Vaata, Herta võib-olla veel mäletab, herr Talviste seda aega, ma ei mäleta, kes mulle rääkis Nendest tema põlvkonna näitlejatest, et kui nad omal ajal enne enne sõda ikka kuskil kolmekümnendatel ja käisid teatriga ringreisidel siis Viljandis terve saal oli väljamüüdud. Kõigil muidugi hea meel, et no näed, saal on välja müüdud. Ja siis hakkas etendus pihta. Eesriie, muuseas, olgu öeldud, läks, avanes, läks lahti ja selgus, et, et saalis istub ainult. No ütleme seitse inimest. See oli üks mulgi talumees, mulgi peremees, kes oli ostnud endale naisele ja, ja viiele lapsele ostad terve saali ära, nii et keegi ei segaks. Tema ostis terve etenduse ära, terve saali. Eestlased oma perega vaatasid. Vaata, kas nad mängisid. Käis väike, nad ei tea, aga niisugune juhus olnud. Tühi saal muidugi dikteerib paratamatult mingisugust niisugust noh, näitlejate ja publiku vahelist energiavahetust, mis seal nõrk, et noh, selleks, et mängida on ikka täis saal parem, aga mine tea, äkki korralik mulk ikka täidab oma perega oma elujõuga terve saali. Kui palju tead, ma arvan, et, et see fakt iseenesest see ta ostis terve saali ära ja tahtis näidata, kui kõva mees ta on. Minule näiteks. Avaldaks muljet avaldaks voodi ja ma arvan, et mulle ka mulle tundub, ma näeksin neid väikesi rahatähti vaimusilmas seda energiat kõigil nendel saali toolidel. Teadsin siis see ei ole papist poiss, kes vaata jah, seda küll. Võib-olla, aga need need etendused Millest igareni rääkis, noh, mulle tundub, et nendel etendustel see publik, mille peale siis operaator võib-olla liiga tihti oma kaameraga pidama jääb, et see publik on nendel etendustel vist isegi tähtsam osa või et see on vähemalt televaataja või laiade rahvahulkade jaoks on etendus neist koosnebki, mitte mitte üksiti sellest laval toimuvast. No eks seda saab ka kuidagi teistmoodi lahti harutada, et ilmselt on meie ühiskonnas nii-öelda hierarhia ja lahterdamis põhimõte nii tugevasti juba juurdunud või juurdumased. Inimesed on justkui ma nüüd ütleks, ketti pandud, see on seesama, mis suukorvistada koerad kes on seeläbi kaotanud oma vabaduse. Ühesõnaga mingisugune sisemine sund sunnib seda operaatorit jälgima. Neid ühiskonnas üles ehitatud kaste, neid persoone, seda kummarduda. See on just nagu mingisugune selline täiesti seletamatu lojaalsus ei millegile, truuduse millegile millegagi, kas need koguaegse vabaduse minetamine, kas nüüd teatris ka, On olemas mingisugused hierarhiad, pida ehitatakse siis ülev selle järgi, kui palju kellelegi vabadust. Kasutada. Nii palju, kui ma aru sain, ei oska ma küll vastata, nõnda et ma teaksin, et sellised oleksid olemas, aga ma ei ole seal teatris õnneks. Ei, ma ei saanud üldse aru, mis tähendab, et see rarhiad, kui palju kellelgi teatris vabadust on. Noh, et kui ma õigesti aru sain, et kas teatris on, on neid, kellel on vabadust rohkem ja neid, kellel vähem ja et kas kuidagiviisi mis juhtus? No kasvõi näiteks kas suud pruukida olla nii-öelda iseseisev näitle, et lavastaja peab ta juurde tulema, kikivarvul talle kõrva sosistama, teised ei kuuleks, mida ta tyhi valesti. Kõlab nagu halb näitleja isegi, isegi kui väga andekas oleks. Et kõik näitlejad on siis hea Ei, see on, tead kui ma lavastan, siis mulle meeldib küll niimoodi minna minna näitleja juurde ja talle vaikselt, keda aga. Aga kuna mul on viimasel ajal näiteks, kui on juba lavaproovid, siis mul on lihtsalt raske ronida. Sahvale lihtsa hüüda ma muidugi võin kutsuda ta lava lava äärde ja ja, aga, aga niimoodi. Niisugust reeglit küll ei ole. Üks teatri selline arhetüüpne tegelane on Karabas-Barabasi, keda mina mänginud palju on jah, pisut tüsedus ja sa oleksidki täpselt Karabas-Barabasi tõesti ju tegelane, kes kelle käes siis näitlejad on nöörist tõmmata ja, ja kui nad parasjagu ei mängi, siis olgu vait ja pidage mokk maas ja olgu oma kohvris. Et ega see ei ole, miks ma ütlen, et on arhetüüp, et ma arvan, et see ei ole ka paljudes teatrites võõras, et ega näitlejad ei ole liiga tugevad iseseisvad mõtlejad, sest et nende töö nagu väga visti ei luba seda ka, on muidugi erandeid. Ei, ma ikka nii ei julgeks väita. Ei ütleks, et need läheb, et iseseisvalt ei mõtle, muidugi. Mõtlevad sellepärast, et laval Peab ju mõtlema. No see on ju kohe tunda, kui näitleja on laval ja ei, mõtleja lihtsalt ütleb teksti, see on kohe tunda. Jah, aga seda ongi natukene võib-olla liiga tihti tunda olnud. Aga ma nüüd proovin seda vabaduse teed mööda edasi minna ja ikkagi veel veidikene teatriga seotult. Kuskil paarikümne aasta eest olid teatrites väga tugevasti sellised meeleolud ka meil siin, sest aeg oli selline, et ainult teatris sai mängida vabadust või, või demonstreerida seda või, või anda sellise elamuse saalisviibijale. Et nad natuke said seda vabadust nuusutada. Ja. Ma olen mõelnud, et kas hiljem, kui me ei, ühiskond on juba vaba kas teater on üldse enam sellise vabaduse mingisuguse fantionina, mingisuguse vabaduse templi, nagu siis inimesed lähevad, et, et paar tundi õhtul nautida seda nii-öelda seda vabadust või on vabas ühiskonnas teater abis võtnud või võtab hoopis mingisuguse. Kardan, et ma nüüd jälle väga ähmaselt selle küsimuse esitanud eeter aga võtab hoopis mingisuguse sellise hoiaku, et ta hea meelega mängiks Kafka seda lossi, seda ahistatus, seda inimese sulgemist, talle piina valmistamist, teater juba ammu ei, ei tahagi vabaduse eest seista, ta seisab hoopis inimese vangistamise eest tema allasurumise eest. Et ma hakkasin praegu mõtlema näiteks proodwayle, prood muusikalidele et mis on siis need prod muusikalide, milline vabastav efekt seal võiks olla, et on küll, see vabastab inimesed igapäeva muredest, aga kuna see pilet sinna on ikka päris kallis siis nende inimeste mure, kes käivad Broadwayl muusikali vaatamas on see, et kuidas saada veel rohkem raha. Ja kui nad seda muusikali vaatavad, siis nad unustavad selle hetkeks ära. Muide, seda proodweiliku ja elu sellist kergendavad, oleme tajunud ka nendes muusikalidest, mida on mängitud Meil siin näiteks linnahallis. Õige mitmed tükid apa, nüüd kui sa Peeter, seda rääkisid, ma. Mul tuleb meelde, et tõesti midagi sellist oli. Aeg võis olla raske, väljas võis olla külm. Aga kui ma selle etenduse olin ära vaadanud, siis ma tajusin, et et see paik, kus ma olin, see Eesti või see maailm on, on kõige ilusam ja minu jaoks kõige parem. Ju see nii on. No vot, näed, tähendab, siis ikka on muusikali teile ka oma publik olemas. Väga hea. Räägiks nüüd sellest vabadusest veel rohkem, et tuleks sealt lavalt täitsa ära astuks saali või läheks saalist hoopis välja. Ja teie kui teatri ja, ja multiinimesed. Kuidas teie jaoks vabadusega lood on Eestis. Kas Eesti on vaba? Mis on see vabadus, mis peaks olema Eestis, mis teie jaoks oleks vabadus? Ma hakkasin kunagi mõtlema, et no hea küll, see on selge, eks ole, et ilus sõna on eestikeelse vabariik. See on muidugi sõnasõnaline tõlge saksa keelest Foraistadest, mis tähendas algselt vaba linna ja Eesti keelde, tõi selle sõna tema. Helistasin Kaalepile ja küsisin. Kes tõi selle eesti keelde ja ei keegi muu kui Ado Grenzsteini tema mäletamist mööda 100 protsenti, aga mis on väga tõenäoline? Ado Grenzsteini, kes tõi meile ka malesõna näiteks sõna male on tema välja mõeldud. Aga kes ajalooliselt olid vot kui suur verestaja. Velo väljastaa ajas neetilisega venestamispoliitikat. Ja vabadus ongi selline üsna vastuoluline fenomen. Jah, et kui on niisugune ütleme, niisugune suur saksa surve, siis tuli üks korralik vene asi püsti ajada. Ja kui tuli jälle suur vene surve, siis oli õige aeg korralik saksa Aashi püsti ajada. Ja, ja see uus asi oma olemuselt oli vabastava toimega, eks ole. Vabadus on ju niisugune asi, mis on üldse mõistetav, tunnetatav nii-öelda läbi, mitte eitus, ütleme läbi selle puudumise, sega sa ei saa ju öelda, mis asi vabadus on? Ei, sa ei saa seda tunnetada, aga sa tunnetad seda niipea, kui sul seda ei ole. Riigi tasandil ja rahva tasandil on ju eesti ometigi vaba. Vene keeles on, on vist vabadusel kaks sõna mis seal eeter, mis seal vene keeles. Inglise keeles on meil Liberty Frieda. Ja me teame, teame ju kõik seda Station lõdveti. Vabadussammas on seal kesk laintemöllu sees. Aga Washingtonis Kapitooliumi torni otsas seisab kaastatioffeidam. Mis on vanem, kui see libete meile kinkisid prantslased. Aga mis vahe on libertil Freidumil? Vot see on, seda ei ole siiamaani päris kindlaks tehtud, mina söön, selle üle, vaieldakse siiamaale, et mis asjad need on mille poolest nad erinevad. Kui vaadata veelgi eesti keelde tõlgitud Oxfordi filosoofia leksikoni ja võtta sealt eestikeelne vabadus siis on seal toodud ka see artikli nimetus inglise keeles ja seal on see live mitte Frida. Aga eesti keeles on ju veel ka kasutatud priiust, no see on laensõnana. Eks ole, Kumbasse priiuse tähendab, või tähistab, kas libertit referendumit? Vaata priius on ikkagi minu tajumise järgi on prii jus, millest. Kivi, just ja vabad vabadus millestki iseenesest jah, et et need kaks vabadust ka siis Liberty Freedom, ma ei tea, kumb on kumb, aga mulle tundub, et nad eristuvad selle selle kaudu, et üks on väline, teine sisemine Liberty on jah riius ja, ja see Friedemann vabadus, et see välimine on vabadus millestki, aga see teine on, on nii-öelda nagu sisemine vabadus inimese tasandil rääkida. No seda öelda vabadust millestki on sellises noh, kuidas öelda filosoofilises plaanis nimetatud negatiivseks avalduseks, et ta on defineeribki ennast, et ta on vaba millestki. Siis keelud, käsud, mingi osised poisina. Teene vabaduse negatiivne omadus, kusjuures negatiivne, negatiivne vabadus on jah näiteks vabadus ehk õigus mitte lasta ennast piinata. Ja see positiivne vabadus millekski ongi tegelikult inimese õigus, need ongi õigused, need nii-öelda positiivse Tobas, aga vist saarein ennem nagu nimetasid, et see vabadus on tajutav just mingisuguse puudumisega puudumise kaudu ja, ja nüüd võikski siis üles lugeda kõik need, kes ja mis meie vabadust siis nii-öelda ahistavad, võtavad kindlasti ajalugu, kirik, eneseteadvus, igas konventsioonid ja tavad ja, ja moraal ja, ja nemad seal ehk naabrid kes vibutavad näpuga ja, ja siis näeb seda, ütleb lapsele, et kui sa nii teed, siis naaber vaatab sinuga halvasti, ehk ühiskond laiemalt. Et milline neist teie jaoks kõige olulisem on, kas ikka veel moraal või, või Pole enam pole see, mis piiraks midagi, et siin ühiskonnas on kõik lubatud. Küllap ei ole. Kui sa enne küsisid, et kas Eesti on vaba, siis, siis selles valguses, mida me siin vahepeal kõnelesime, et et seda vabadust on kahte sorti vabadust millestki ja ja siis noh, nii laialivalguvat öeldes sisemine vabadus siis mulle tundub, et seda priiusevabadust millestki on Eestil täna päris palju või noh, ütleme vähemalt piisavalt. Aga seda teist on vähe. Ja siis mitte üksiti Eestil, vaid eesti rahval või Eestil, kui kui mingil fenomen või suitsumeil on, on seda naabrid ikka viibutavad üsna kõvasti. Mul on tunne, et moraal ei ole kuhugi kadunud, eksisteerib ikka rõõmsalt edasi ka kõigis oma topeltvormilise muus. Siin on nüüd üks väga keeruline küsimus ja see vajaks köiteid. Ma ütleksin, et alati on kasulik rääkida mingist asjast mingil teemal. Kui me lepime enne kokku, et mis tähendab see, millest me rääkima hakkame. Aga selleks, et selleks kokku leppida, selleks on kõiget kasulikum leida selle sõna või selle termini. Et mis tema vastand on, mis on vabaduse vastand. Ja kusjuures see ei tohiks olla niimoodi, et selle termini eitused vabaduse vastand on vabaduse puudumine või mitte vabadus vaid see peaks olema midagi, midagi muud. Ja samal ajal nad peaksid olema niimoodi, et üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. Ütleme, kui näiteks Claudelevis trass, kultuurantropoloog kui tema vastandas kultuuri ja loodust siis minu meelest see ei ole õige, sellepärast et kultuur ja ilma lootuseta ei saa eksisteerida, aga loodus ilma kultuurite pole. Tal on väga Et mis seal vabaduse vastand ja mis on vabaduse vastand, kuna ta on, kuna ta on kirjeldatav, ütleme siis ta on juba juba iseenesest puudumise või mingisuguse eituse vastanduse kaudu, siis on ta ka olnud väga tänuväärne fenomen, mille pärast on alati väga palju verd valatud ja mis on ka kõigi juhtide poliitikute demagoogide käes olnud väga nagu vaha. Et selle selle mõistega saab nii palju opereerida, et on ometigi nii tähtis inimestele samas, nii määramatu või, või nii. Aga mis on see vastand tõepoolest? Tere päevast, head raadiokuulajad. Pisukese sissejuhatuse tahaks jälle tema, tahaksin sammu tagasi astuda. Me oleme praegu käri üks siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks, et ikka psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid. No muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle maa keel laulu. Kuule reetsed, küsimus, et mul on väike saladus, ma vabandan, see tiriaadleks pikale, kas seal on ka, see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad. Sõnaõiguse eest. Hüva räägivad, jätkab, täna, räägime vabadusest siin ja sealpool eesriiet. Tartu stuudios on Peeter Volkonski ja Rein Pakk. Siin Tallinnas mina, arhitekt Ignar Fjuk. Ja saate esimene pool lõppes sellise retoorilise küsimusega, et mis on vabaduse vastand ja see sõna retooriline on siin ilmselt liigne. Sest me nagu ei tea seda, seda vastust oli nagu selline arvamused, Nad peaks olema mitte nii-öelda labasel viisil vastandatud, et nendest peaks olema mingisugune dialektiline seos või mingi põhjuslik seos või mingisugune muu selgelt tajutav seos, kus me näeme, et üks ei ole võimeline eksisteerima ilma teiseta. Selline nagu seos peaks olema. Ja ma mina ka ei tea, mis on selle vabaduse vastand, aga ilmselt on võimalik sellele küsimusele vastata siis, kui me püüame nii-öelda vastandid leida. Või mingit hälvet selles mõistes või fenomeniks või esemest, mis seda vabadust väga oluliselt määrab. Ja, ja meie võiks täna just rääkida sellest, et kuivõrd palju ikkagi moraal on selle vabaduse hoidja või, või vabaduse piiraja. Mina vahel olen tajunud, et see ei ole üldse õige, kui öeldakse, või see ei ole piisav. Kui öeldakse, et näiteks, et ajakirjandus on vaba, ajakirjandus on demokraatia valvekoer, minu meelest moraal on vabaduse valvekoer, ta on mingisugune sisetsensor. Moraaliga saab kogu aeg ühiskonda mingil moel ohjes hoida. Isegi mingisugused laiutavad ühiskonnakihid võivad oma huvide kaitsmisel lõpuks maanduda sellele nii-öelda võltsmoraaliplatvormil. Ja siis meiegi tajumegi, et ühiskonda enam ei piira mitte moraal, vaid võltsmoraal. Ja, ja siin ongi see vastandus. Ja sellega on nüüd niiviisi, et et kui me nüüd tuleme lõvist rassi juurde tagasi, kes nagu ma ütlesin, vastandas kultuuri ja loodust siis mina tegin enda jaoks selgeks ühe asja, et on võimalik vastandada kultuuri ja tsivilisatsiooni. Ja vajutasin selleni täiesti iseseisvalt. Avastasin, et seda on teinud juba kant. Ja just nimelt seoses moraaliga öeldes minu meelest väga tabava lause. Moraal kui niisugune kuulub kahtlemata kultuuri alla. Aga kuidas teda kasutatakse? See on juba tsivilisatsioon. Hakad võtlevasega ta ongi niiviisi, et kui vaatame laiemalt, siis skulptuur vastab küsimusele, mis tsivilisatsioon küsimusele, kuidas teatriharidusega inimesena tulebki leida, et mis küsimusele Ehk see, mida sa, Peeter nüüd ütlesid, et et tsivilisatsioon on see, kuidas seda rakendada, jah, on seesama eesti võid seda kasutada, selle asemel ühte eesti ilusat sõna, eestikeelsed südametunnistus. See on ka ju mingisugune selline nii-öelda hea kubjas, kes jälgib, et sinu vabaduse rakendused enda või teiste suhtes oleksid mingisuguses kõlblus, on halb sõna, aga, aga mingisuguse söömega seotud mingisuguse vastutusega, kuigi see sõna vastutus tänases saates ei tahaks kasutada, sest see viib meid mingisugusesse sellisesse lodevasse marksismi või ma ei tea millesse, kuigi see ei pärine sealt üldsegi. Vaat see probleem on minu jaoks selles, et niisugune kirjutamata reegel nii ei tehta, on asendunud kirjutamata reegliga tehakse küll. Aga mis, mis lodevus või siis ka mitte loodavasse marksismi puutub, siis ma ma ei tea, kas selle lause vabadus on tunnetatud paratamatus, kas sina ütlesid selle välja, Rein, nüüd ütlesin, ütlesin, aga enne mind tegi seda kindlasti marks, aga kes minu meelest see mõte ei kuulu Marxile, Peeter, sa tead, kellele. Ma kasutan seda seletades india muusikat. Et see on väga kohane india muusika puhul ja väga täpne, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Sul on antud konkreetne rraaga selles Raagas on oma kindlad seadused, millest sa pead kinni pidama ja kõigest muust, aga selle selle Raaga sees võid sa teha absoluutselt kõike, mida sa tahad ja mida paremini sa seda teed, seda suurem kunstnik sa oled ja suurema elamuse suudad anda sellepärast, et et nendes reeglites, mis seal sees on juba arvestatud, see, et kuidas on võimalik seda rassat seda tunnet, seda maitset, seda elamust edasi anda. Ja just nimelt meil, mis see peab olema? Tsingi selle vabadus on tunnetatud paratamatus. Ta juurde öelda seda, et minu meelest siis sellesse noh, nii-öelda teoreemis või lauses see, mis seda vabadust tunnetab ühiskonnas igapäevases elus, tsivilisatsioonis kultuuris ongi see südametunnistus see mehhanism, millega millega tunnetada näib mulle. Ja hakkas seesama, et vabadus on tunnetatud paratamatus. See ütleb meile ka, et, et see nagu oma olemuselt pisut tühi mõiste. Aga. Jah, ta ta kehtib puhul ja väga hästi, aga ühiskonnas kui seal on kõik, oleksid tunnetanud, et vot ongi nõukogude Gordon paratamatu ja tunnetame seda ja oleme selle seest, et vabad ja ja mingit muud vabadust nagu ealegi. Olles olles poliitökonoomia ja ühiskonnateadlane ja mitte muusikateadlane, pani marks muusikaliselt asjad väga paika, aga minu meelest ühiskondlikult antud septentsiga. Üldiselt on just nagu meil kombeks mõelda või arvata, et, et see vabadus on tõesti mingisugune ülim, mille poole püüelda. Ja ja aga, aga nüüd me jõuame ju kuskile mujale. Me jõuame budismi, nii kus on ju kõik tegelikult väga loogiline ja lihtne. Eesmärk on jõuda nirvaanasse lihtsalt täielik vabanemine, täielik vabadus. Ja selleks tuleb lihtsalt loobuda kõikidest soovidest, ihadest tuleb loobuda minast. Ja vabadus ongi kõigest loobumine ja järelikult ongi vabaduse vastand kõik ülejäänud kogu muu maailm oma soovide, ihade ja näivusega. Aga. Neist ju sellega kõik nõustudes ma pean ikkagi tunnistama, et, et neid, kes meil selle nii-öelda Nirvana poole püüdlevad, need on vähemuses igal Pigedelt, meil pigem on nii, et, et inimesed teevad kõik selleks, et nad kuuluksid kuskile mingisugusesse suuremasse või väiksemasse gruppi, kus nad ka oma minast loobuvad seletamatu tumm just sellisesse sotsiaalsesse keskkonda, kus nad lahustuvad ja kust nad võtavad omaks, siis selle, selle grupp b on ta suurem või väiksem grupi poolt välja töötatud või juurutatud reeglid. Igasugused reeglid on ju just see, mis piirab vabadust, vabadust, pigem on erisustest need, kes grupist kõrvale jäävad. Aga kuidas siis nüüd seda seletada, et ühelt poolt on vabadus nagu noh, priius, kallis anne, meie suurim ihalus teiselt poolt igapäevaelus inimene seob ennast kõigega. Mis see siis nüüd on? See ongi see silmakirjalik ja väljate vistlik. Vabaduse austamine. No korraks Peetri poolt sisse toodud budismi teemal ütlen ma, et budismi on ju väga raske tegelikult mõista lääne inimesel või lääne taustaga inimesed, sellepärast et see, mis kristlase jaoks on parim, mis juhtuda saab, on see, et sa jääd nii-öelda kuidagiviisi igavesti alles, on tegelikult ju budismis vastupidi, ideaalid sa pääsed igavesti allesjäämisest. Et see on niisugune. Mikk tavatasand või mitte, igapäevane tasand. Igapäevaselt me minu kardame, noh, ega me ju ei taha, ei taha, ei surra ega, ega ülepeakaela pääseda. Ümbersünni ahelast. Et me ikka seome ennast kõigega, mida sa nimetasid abielud. Ja teater ja teater ja ja muud sidemed, teeme oma poliitilisi valikuid ja, ja kõike muud. Et inimene toimib nagu erinevatel tasanditel. Ja see vabadus, millest Peeter ennist rääkis, see on ilus oleks öelda, et kõrgem tasand, aga aga noh, igal juhul on ta kuidagi selline kosmoloogiline tasand. Mitte argitasand, mitte igapäevane tasand, kus me paratamatult seome end selleks, et hoida ennast eksisteerimas, ennast elus midagi omada. Mis tegelikult siis piirab meid, on kuri vaim, vastuoluline asi. Üks mõte veel lõpetuseks. Ma ei tea, kas sellest saab küsimusega. Aga üldiselt nüüd seda saadet lõpetades ma olen väga õnnelik, et, et see üheski vormis ei, ei võtnud sellist poliitika saate formaati. Ta rääkis millestki, mis võiks kuuluda meie igapäevasesse mõtteharjutus või lihtsalt olemisse, nii nagu Sabrod veist rääkisid, kus me mingisuguse imelise esituse kaudu saame tunda mingisugust ülevust või mingisugust kõrgemal olekut. Aga selle juures ikkagi jääb ju alles väike inimene või meie kolm, kes nüüd sind stuudiotes on. Ja meid kimbutavad igasugused normid ja, ja need inimesed, kes on ei, inimesed, kes igale asjale ütlevad, et nii ei saa, nii ei tohi niite. Ta pole alternatiive. Kas teie jaoks on nüüd on see viimane küsimus, varsti saade lõpeb, on need ei, inimesed, kes ette juba oma vabadusest ütlevad, lahti on ka probleem või ei näe neid ette juba hõljuda selles peeterlikus nirvaanasse. Ja teid ei koti üldse see, mis isa. Sa pead silmas Molotovi Olen kelles julgnevega. Kas pole nii, et laulja oli selline nimedel tõsta? Ei, mina ei saa küll. Kunagi nii-öelda, et, et ei koti ma tunnen, et ma olen kõigi inimestega seotud ja nende nende sees käivad needsamad asjad mis minugi sees ainult et kas nad sellele tähelepanu pööravad kas nad seda tunnetavad naad ma ei mõtle et mina ja kõik teised vaided. Et ütleme siis enamus inimesi või vähemalt need keda siis nendeks inimesteks nimetad. Ehk ei, ei taju neid protsesse mida nad võiksid enda sees. Nad ei suuda. Pida tühjuse rõhuga ahtlejat tegelikult elementaarne ja täiesti inimlik laiskus tihtipeale. Minule tuli väga kasuks. Kui ma töötasin pool aastat teatris lavamehena ja ma tean, mis on võimalik ja mis ei ole. Ja seetõttu ma ei ole nüüd Vanemuises tükk aega midagi teinud. Aga kui ma tegin, siis lavastajana ei öelnud lavamehed mulle mitte kunagi ära. Ei olnud mulle kunagi ei saa, sellepärast et nad teadsid, et ma ei palu võimatut, vaid küsin seda, et kuidagimoodi ikka on, on võimalik võimalik. Hüva, see oli siis tänane saade vabadusest siin ja sealpool eesriiet. Jääme lootma, et igalühel meist on sees üks lavapoiss, kes teab täpselt, mida saab ja mida ei saa. Minu stuudiokülalised olid Tartus Peeter Volkonski ja Rein Pakk, MINA OLEN Ignar Fjuk. Saade on eetris uuel nädalal.