Heligaja tere, klassikaraadio kuulajad algamas on 25. septembril süliga ja saates leiavad käsitlemist järgmised teemad. Eesti Interpreetide Liidu uue hooaja avakontserdil esines kolmapäeval Estonia kontserdisaalis šopääniga vaga pianist Ralf Taal. Kontsade käis kuulamas ning oma muljeid jagab muusikakriitik Maarja kindel. Samas rõivas annab laupäeva õhtul kontserdi Niguliste kirikus Taivo Niitvägi ja Ta valgustab oma soolokontserdi kontseptsiooni intervjuus Maarja Petersonile. 11. septembril esinesid pianist Mihkel Poll ning Eesti riiklik sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel. Kavas kõlas rauda, vara, kriigi ning Rahmaninovi looming ning muljeid jagab muusikakriitik nelevastendželt. Eestist ilmuvad Olav Ehala 60. juubeli tähistamise kontserdid ja loo saatis meile Ülle Hallik Pärnust. Eesti meestelaulu selts ning Eesti kooriühing tähistavad laupäeval algusega kell 18 Tallinna mustade majas kontserdiga Konstantin Türnpu 140 viiendat see aastapäeva ning loo on kokku pannud Kuuda. Vanemuises esietendub Owen Bachi operett Orpheus võrgus, mida tutvustavad lavastaja Marko Matvere ning solistid Allapova ja Atlan Karp ning Neid küsitles Hedvig Lätt. 21.-st septembrist kuni kolmanda oktoobrini leiab aset rahvusvaheline festival. Kreedo. Festivalist kõneles lähemalt soetumanova intervjuus Stiina. Igale Eesti filharmoonia kammerkoori algavast hooajast ning välisreiside ning kohalike kontsertide tasakaalust ja ka eelseisvast, 29. septembri kontserdist kõneleb lähemalt koori direktor Anneli Unt. Intervjuust Karingop. Ja Eesti Kontsert tähistab rahvusvahelist muusikapäeva päeva esimesel oktoobril Mozarti laulu mängugaabast Jeannie Bastienn. Sellest kõnele vähemalt produtsent Neeme pundar. Sellised on tänase 22. septembril esines Estonia kontsertsaalis pianist Ralf Taal. Ralf Taali kontsert oli pühendatud bänni loomingule. Kui talis Openi esituste pianistliku stiili kuidagi iseloomustada, kasutaksin sõnu väljapeetud, elegantne ja täpne. Šotayni muusikat esitatakse enamasti äärmiselt lüüriliselt. Kõik kujundid ja emotsioonid on tavaliselt võimalikud. Välja mängitud. Taali interpretatsioon oli pigem sissepoole ja karge kuid kindlasti mitte väheütlev. Minu jaoks oli sellist esituslaadi vahelduseks üliemotsionaalsetele interpretatsiooni televäga värskendav kuulata. Märkasin uusi detaile, mida pole varem suure paatosega esituste puhul veel tähele pannudki. Ralf Stahlil on väga peene hea tehnika. Teatavasti ju esindab pääni muusika sellist briljantsed ja sädelevat Averi käsitlust millele siis mõneti vastanduv Beethovenit lähtuva koordiline ja võimas klaverikäsitlus mida esindab näiteks listi klaverilooming. Kolmapäevane kontsert tõestas taas, et Ralf Taal valdab suurepäraselt seda pärilikku sädelevat, kerget ja peent mängustiili. Kontserdi esimeses pooles kõlasid kõik soo bänni 24 prelüüdi. Teos tervikuna on pianistile päris keeruline ülesanne. Kuna 24 erineva meeleoluga ja erinevate tehnilis-külaliste ülesannetega väike vormi üheks suureks tervikuks kujundada on paras väljakutse. Kuid ta sai sellega hästi hakkama. Seda näitas ka võimas aplaus peale viimas prelüüdi. Kontserdi teises pooles kõlasid ballaad number neli Scertso number kaks ja Polonees Ast tuur. Kui rääkisin enne Taali sissepoole suunatud esituslaadist, siis teises pooles oli seda tegelikult vähem. Natukene tundsin puudust dramaatilisusest sisemisest pingest neljanda palaadi puhul. Kuid Scertsas oli kõik nii, kui peab ja vajab. Esituses oli mõtiski, elu, puhangulisust, jõudu, kirglikkust. Viimasena kõlanud Poloneesi esituse puhul oli ta eriti hästi tabanud Polüneesia olemust. See kõlas pidulikult väärikalt, võimsalt ja pani uhke punkti kogu kontserdile. Publik oli vaimustuses ning tal pidi publiku muusika nälja kustutamiseks ka paar lisalugu mängima. Lisalugudena kõlasid bänietüüdid. Kokkuvõtteks ütleksin, et mul on äärmiselt hea meel, et Ralf Taal jõuab õpetamise töö klaverisaatja ameti kõrvalt soolokontserte anda, sest nagu näha oli, armastab ja hindab meie kontserdipublik teda väga. Tänases saates tuleb meil juttu soololaulust, nimelt on oma solistikarjääri alustamas või taas käivitamas Taivo Niitvägi. Kuidas mõte või see kontserdil see tekkis? Et on tegemist paljude nii-öelda juhuste kokkusattumus, aga ühest küljest olles interpreetide liidu liige, on kohustus mõtelda, et mis siis on see minu interpreedi osa selles ühingus teisest küljest on kogunenud ütleme muu loomingulise tegevuse kõrval mingit sellist materjali, mis ühtegi sellesse muusse žanris ei sobi. Sa ei ole ju ka päriselt olnud üksnes orkestri liige, vaid ka ütleme, Hortus muusikuses ansamblist või ka linna muusikutes, et sa oled sellist soolomuusiku põlve pidanud ju varemgi. Ma olen osalenud mitmetes poeesia projektides ja kui ma olin nukuteatris aasta või paar muusikaala juhataja, siis ma kirjutasin hele Ellen Niidu lasteetendusele muusika, kus ma pidin seda siis ise ka laulma, hakkas kahe näitleja, Anni Kreemi ja Veiko Jürisson iga, aga üldiselt muidugi sagedamalt tuleb seda soololaulu viljeleda ikkagi liturgias, et see tänapäeval üsna harva tuleb ette, et oleks nagu võimalik, väga palju valida neid lauljaid, et see on väga väike ring, kes laulavad ja, ja tihtipeale sellest ringist ka mitmed ei saa alati kohal olla, nii et siis tuleb seda asja teha praktiliselt üksinda. Seda soolokontserti, mis siis rees seisab, oled sa ise nimetanud Avantööriks, aga kui sa hakkasid kava kokku panema, sellele mõtlesid, et siis kas sul käis läbi, ütleme, endal silme eest või tuli meelde mõni selline soolokontsert, kuhu sa oled sattunud ja mis see võis olla või kes võis mängida või mida mängid? Ma pean ütlema, et mitmed sooloesinemised on mulle küll tulnud meelde ja päris niimoodi üksi esinemine ei olegi Mulle kuskil väga mõju avaldanud, et, et ma olen alati muidugi nautinud seda tsirkust, mis kaasneb ühe solisti soolokontserdiga, kui ta üksinda lavale tuleb, et seal on väga palju sellist atraktsiooni ja käteosavust. Aga ma pean ütlema, et seisundiliselt, et see ei ole mind nii väga puudutanud. Küll aga on väga palju selliseid üksikuid sooloesinemisi, mis on kas mingisuguses väikeses koosluses või spontaanselt kellegagi mingis seltskonnas. Et need on jätnud suhteliselt Paksu elamuste ja mälestustekihi hingepõhja. Näiteks mäletan ja näigi festivalid üks juudimuusika kontsert kuskilt aafrika maalt olid need lauljat ja, ja seal oli küll kolm meest, kes laulsid, aga see jättis väga sügava mulje ja siis käisime Lõuna-Prantsusmaal festivalil, siis oli see Mirjam, kes suurepäraselt laulis araabiakeelseid kristlikke laule. Muide sealt sellest repertuaarist on üks laul ka minu kontserdile. Aga jah, ma pean ütlema, et solist üksinda ei ole mulle nagu päris sihukest muljet avaldanud ikka mingisuguses koosluses. Sa juba mõne sõnaga mainisid oma kava ülesehitust, ühte laulu, aga mis üldse sa oled, sinna kasvavad? Nad püüdsin valida need tõesti sellesse nagu oma muusika või oma laulud, et see tähendab, et kuidagimoodi, kas mina olen siis adapteerinud nende omaks selles mõttes, et nad on ju ikkagi minust suuremad, mis puudutab traditsioonilist laulu või siis mina olen neid adapteerinud enda omaks, aga mingil moel mingi suhe on omalt poolt nendesse lauludesse, et tegemist on küll enamalt jaolt välja arvatud üks täiesti traditsiooniliste rahva koraalidega pluss veel ütleme need gregooriuse Antifoonid, mis ei ole enam koraal, vaid ta on ikkagi professionaalne liturgiline muusika, aga samas on kas tehtud omalt poolt tõlge või uued sõnad või helikujundus. Et mingil moel on nad kõik nagu siin ka läbi ajaloo olnud kombeks, et kui on mingisugune hea või pühamaterjal, siis seda on põlvest põlve edasi pärandatud ja ja iga põlvkond on selle Omalt poolt muutnud oma ajastule vastuvõetavaks. No ma olen tegelikult niimoodi mõelnud, et väga paljud laulud on nii-öelda rahva koraalid, et see tähendab seda, et kui tuleb kohale sõpru ja mitte ainult minu sõpru, vaid ka laulusõpru, kes suudavad ja teavad seda materjali, et siis on teretulnud ka seda, et isegi kavalehes ning sõnad on kõik ära toodud, et on võimalik kaasa laulda ja ma usun, et leidub sõpru, kes võtab pilli kaasa ja et tahaks nagu seda sellist tavapärast standardset kontserdiõhkkonda natukene leevendada, et see on muutunud sageli väga kramplikuks. Et lõppkokkuvõttes kontsert on ju, kui me vaatame suuremat maailmatraditsiooni, et siis ta on ikkagi selline perekondliku ühislaulu moment, kus jagatakse omavahel muusikat ja jagatakse omavahel õpetust, pühasid tekste, sellisesse rahvalikus ja rõõmsas ja, ja sellises positiivses vormis. Et, et see on see taotlus, et me ei pea sellest kontserdist ja kõikidest nendest standarditest, mis on praegu tekitatud, me ei pea sellist sellist püha lehma kujundama, et et me nüüd kõigepealt vaatame seda standardit ja siis alles hakkame, vaata, mida me selle standardi sees teha saame. Pigem ma leian, et standard peaks ka muutuma vastavalt meie eluga, et, et kui me tahame elada, siis me peame ka vastavat standardit selleks nagu kasutusele võtma. Niisiis laupäeval, 25. septembril kell seitse õhtul on Niguliste kiriku uksed lahti ja eestlaulja on seal Taivo Niitvägikontserdi või koosviibimise kohta. Kui soovite, leiate lähemat infot kindlasti interpreetide liidu koduleheküljelt. No. Ta. Esmajarüüd aga. Helga ja alanud hooaja esimene kohtumine dirigent Olari Eltsi ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees kus väga põneva kontserdielamuse ja üheks oluliseks määrajaks oli siinkohal kindlasti väga hästi üles ehitatud kava. Kontserti raamisid kaks üpris tõsist ja tumedatoonilise teost alustati Eino Johani raudawara teosega ehingers. Dickens ja kontserdi teises pooles kõlasid Sergei Rahmaninovi sümfoonilised tantsud. Nende kahe keskele oli paigutatud Aga Edvard Griegi klaverikontsert raamoll, milles soleerib pianist Mihkel Poll. Kui alustada kirjeldamist kontserdikava keskosast, siis Edvard Griegi klaverikontsert sobis oma karge loomusega rauda, määraja, Rahmaninovi tumedatest hoovustest tulvil teoste vahele väga hästi ja eriti just klaverikontserdi teine osa taoch mis kõlas kontserdi kavas väga helge keskpunktina ja oli ka vast Mihkel Polli parimaks õnnestumiseks sel õhtul. Kriigi kontserdi esitus jättis tervikuna tegelikult väga hea mulje, olles poolte emotsionaalne, aga samas ka mitte ülepakutud ja tegemist oli Mihkel Polli viimase aja ühe parima esinemisega. Kontsert oli väga professionaalselt kujundatud solisti poolt ja mängitud ka väga kindla üleolekuga ja Mihkel Polli pianism on kahtlemata üks kõrgetasemelise maid meie noorte klaverimängijate seas. Pallil on ka palju külalisi, huvitavaid ideid, mida laval väljendada. Aga vahel on tema mängus ka hetki, mis jäävad võib-olla pisut eemalolevaks ja liialt ilus see maks. Ja võib-olla tuleks siinkohal kasuks suuremate muusikaliste pingeväljade loomine ja nende lahendamine ja mõtisklemine ka selle üle, et kuidas muusikalisi kujundeid veelgi ehedamalt partituurist välja lugeda ja neid siis oma instrumendi väljendada. Eino Juhani rauda pööralt peetakse olulisemaks soome heliloojaks pärast šansibel just ja tema looming on muidugi maailmas üsna tuntud. Eestis on teda aga kahjuks vähe mänginud üsna vähe. Ja seda enam pakkuski kõnealune kontsert publikule suurt huvi, mida kinnitas ka saali suurt täituvus rauda. Teose years and püsitations, mis on loodud aastal 1978 on esimene teos tervest ingliteemalisest sarjast, millesse kuuluvad siis veel kontrabassikontsert Einshavdask ehk tõlkes hämariku ingel ja samuti seitsmes sümfoonia insula flaid ehk valguse ingel. Ja selle niinimetatud kolmeosalise inglise Rev teosed on kõik üsnagi erinevad ja kõige rohkem eristub neist vast viimasena ehk 94. aastal loodud seitsmes sümfoonia valguse ingel. Ja nagu pealkirigi ütleb, on see teos üsnagi helge iseloomuga. Seevastu ei saanud, võisid teationson seitsmendale sümfoonia-le küllaltki vastandlik. Teos meenutab sümfoonilise poeemi, milles on väga palju müstilisi kontraste ja erinevate teemade ja kõlavärvide vastandamist. Rauda vara on ise öelnud tema inglite seeriat ja sele temaatikat mõistetakse muidugi sageli valesti sest nimelt pole tema inglitel midagi pistmist niinimetatud taeva, inglite või muinasjutuinglitega vaid otse vastupidiselt on tema inglid sageli hoopis sünged ja kurjakuulutav tahavad ka teose ENSVs tation pealkiri on üsna mitmetähenduslik, kas siis inglid ja külastused või koguni inglid ja katsumused. Ja see on inspireeritud ka helilooja enda lapsepõlve üsnagi painavatest unenägudest kus üks olend või siis hingeldada korduvalt kummitas. Sellele vaatamata pole rauda Raingli teostel otsest programmi ja tegemist on ikkagi puhta muusikaga. Igatahes sai Olari Eltsi juhatusel kuulda väga põnevat kõlamaailma, milles andsid ähvardavat tooni madalad keelpillid mis vaheldusid omakorda kõrget, et ja rahulikke keelpillid ämbritega ja sekka siis üksikuid kellalööke, väga uudseid harfi kõlasid ja üsnagi meeleheitlike vaskpillide hüüdeid. Kontserdi teises pooles esistatud Sergei Rahmaninovi sümfoonilised Est-tantsudes on palju erinevaid rütmikujundeid ja palju meeleolu muutusi mistõttu on selle teose juhatamine kindlasti dirigendile üsna keerukas. Kas ülesanne, aga rütmipoolus on ju alati olnud Olari Eltsi väga tugev külg ja tema interpretatsioonis jaotus rõhuasetus sümfoonilise tantsudes üsnagi võrdselt. Silmas oli peetud nii tantsulisust kui ka sümfoonilised mitmekesised Detaile tämbrid ja arendust. Esimeses osas jäi kõrvu meeldiv saksofonisoolo Jandra Puusepalt mis sulandus väga huvitavalt. Soolot saatnud puhkpillide ansamblisse ja Rahmaninovi polnud ka muide kunagi varem saksofoni oma teostes kasutanud. Väga huvitavalt kõlasid ja need sordiiniga trompetit valsilikus teises osas ja väga suure intensiivsusega esitati kontserdil ka teose surmatantsu meenut dramaatiline finaal. Sümfoonilised tantsud haakusid igatahes väga hästi selle süngevõitu maailmaga, mille lõi kontserdi algul rauda, vaara teos Einserzenfisid teations ja seega võib öelda, et sulgus väga loomulikul viisil ühe kontserdi poolt tekitatud kõlaja ideede ring. Olav Ehala tähistab oma 60 aasta juubelit kontsertide sarjaga, suvi kaob heinareel, mis täna õhtul jõuab Tallinna Estonia kontserdisaali. Nelja Eesti kontserdisaali läbiv minituur sai alguse neljapäeval jõhvi kontserdimajast, peatus eile Pärnus ja jõuab homme lõppjaama Tartu kontserdimajas. Populaarseid lauluviise esitavad solistid vokaalansambel meelega ja Tartu noortekoor, saatjaks Pärnu linnaorkester koos instrumentaalansambliga. Et õige sünnipäev sai Olav Ehalal peetud juba juuli lõpul, uurisin, miks juubelikontserdid sügisesse jäid. No väga lihtsal põhjusel, sest Eesti kontserdile on ju suvel vaheaeg, kus ja ka erakorraliselt selline nagu öeldakse, project kokku panna ja üritada nendes kontserdimajades, ma kardan, et nendel kuumadel päevadel ei oleks äkki seda publikut ka tulnud, nii et see oli igati mõistlik, see oli meil enne kokku lepitud, et et me teeme seda sügisel, siis kui kontserdihooaeg on alanud ja muuseas, 10 aastat tagasi oli meil samasugune asi, siis oma õigel päeval nagu ikka sõpradega sai ära tähistatud, aga suurem tähistamine oli Linnateatriga oktoobrikuu sees kogu aeg, nii et ma olen pidanud harjuma asjaga, et ma pean oma juubelit kaks korda tähistama. Kuuleb juubelituuril nii seda kui paljusid teisi Olav Ehala tuntud laule solistidest on lisaks Hanna-Liina Võsale laval Liisi Koikson, Helo Toodo, Lauri Liiv ja Ott Lepland, kellele on kontserdil esitatavad laulud, uus kogemus? Tegelikult pole varem laulnud küll aga, aga ka need lood, mida mina olen nagu laulnud, kõlavad siin kontserdil teiste solistide esituses. Olav valis mulle välja sellised teistsugused laulud, natuke et väga huvitav ja niisugune tore kogemus jälle uut materjali omandada nii-öelda selles mõttes, et Ehala lugudega, kui ma esimest korda neid lugusid kuulasin, siis ma nagu mõtlesin, et vaat et mis seal siis nagunii rasket on, aga tegelikult Olavi lugudega ongi see asi, et et nad kuulates tunduvad jube lihtsad. Aga tegelikult, kui hakata õppima neisse süveneda, siis siis on tegelikult päris keeruline, et mul ikka natuke võttis aega, et et see materjal omandada. Lisaks realistidele on laval Liisi Koiksoni juhendatav vokaalansambel meelega ning instrumentaalansamblit toetamas Pärnu linnaorkester, kellega Olav Ehala varemgi koostööd teinud. Muidugi oleks võinud ju proovida ka ersaga, aga nende vastavad organisatsioonid on ka siin sobilikud just sellele koosseisule, mis siin Pärnus on, see tuli kuidagi iseenesest, pealegi ma olen Pärnu orkestriga teinud ühe ka kõikides kontserdimajades kontserdi nime all, isad ja pojad on head kogemused nendest ja veel võib-olla üks nüanss, et üks pikk plokklugudest, mida me siin esitame, pärinevad luulen, Spiegel ei muusikalist, aga seda mängiski Pärnu orkester kõige esimesena siin Pärnu linnas pidada, siin Endla teatris lavastati tee laulud pealtnäha kerged laulda tegelikult mitte kerged, et kas kontserdil on teretulnud, kui publik tahab kaasa laulda? Mõni laul võib-olla on selline, mida võib kaasa lauda jahe, aga ma ei usu, et mitmeid veidi keerulisemaid laule oleks võimalik kaasa laulda ja seal pole ka mõtet, et ma arvan, et need on rohkem kuulamiseks ja läbielamiseks. Aga ma usun, et tuleb midagi niisugust ka, mida saab kaasa laulda. Linnaorkestrit juhatab Paul Mägi, kava pani kokku Olav Ehala ise ning tuuri korraldusliku poole eest seisis ja Kulno Tamra helikajale Pärnust Ülle Hallik. Vahel 25. septembril algusega kell 18 tähistavad Eesti Meestelaulu Seltsi ja Eesti kooriühing Tallinna Mustpeade majas helilooja Konstantin Türnpu 140 viiendat, et aastapäeva ja selle kontserdi kunstiline juht on Ants Üleoja, kelle olengi palunud klassikaraadio stuudiosse. Konstantin Türnpu on eesti koorimuusikas vist üldse väga oluline nimi. Tõsi küll, jah, ta on ikkagi selle aja kohta, kus ta elas, kuidas ja kus tema põhiline looming toimus ikkagi väga tõsiseltvõetav mees, kelle koorimuusika kujutab tänapäeval endast ikka tõelist eesti klassikat ja ja seetõttu sellest mehest tuleb lugu pidada ja seda me nüüd nagu püüamegi teha, jõudumööda tema plaati välja anda tekkis tegelikult juba viis aastat tagasi. Aga iga asi tahab tugevasti ja pikka aega seedimist saada, nagu seegi kord, et tegelikult plaadini jõudsime alles nüüd, 145.-ks sünniaastapäevaks. Ja selle kontserdi näol ongi tegemist, siis plaadiesitlus. Jah, see on plaadiesitluskontsert kahjuks seekord küll ilma sega koorideta, sest plaadi peal on ka segakoorimuusikat, aga segakoorilaule laulsid, et tookord plaati Tallinna tehnikaülikooli kammerkoor ja Tallinna kammerkoor. Aga Tallinna kammerkoor on praegu Eestist ära ja seetõttu nii-öelda segakoori pool jääb sellel kontserdil nagu esitamata, aga plaadil nad on. Ja väga väärikalt kõige tähtsamatel segakoorilauludega. Kaua selle plaadi valmimine võttis aega? Noh, ta valmis niimoodi väga pisitasa, iga koor püüdis neid asju, mida ta oli lubanud plaati laulda, nii-öelda oma Igapäevase tegevuse graafikusse kuidagi paigutada. Neid lindistati siin aasta-paari jooksul pisitasa, nii et kui midagi sai valmis, siis tuldi siia stuudiosse ja lauldi plaati. Aga ramm meie rahvusmeeskoor, kes laulab sellel plaadil, need kõige tõsisemalt võetav, võtavad ja kõige keerulisemad Türnpu meeskoorilaulud tema plaadistada, neid minu teada küll suhteliselt väga lühikese aja jooksul. Aga noh, taidluskooridele läheb asi veidi teistmoodi. Kes siis sellel kontserdil üldse esinevad? Kõigepealt esineb väga toreda sõnavõtuga siin Eesti muusika ja teatriakadeemia dotsent Tiia Järg kes annab ülevaate türpust. Kui tolleaegsest nimekas heliloojast koorijuhist siis puusoololaule laulab. Üks muusikaakadeemia lauluosakonna üliõpilane. Ja kooridest on muidugi meie rahvusmeeskoor, kes laulab pool sellest kavast. Ja peale selle veel siis inseneride meeskoor ja tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor, nii et tegelikult tuleb ta üks suur meeskooride õhtu ühe õrna naishäälega kaasabil. Nii et need, kes tulevad sellel õhtupoolikul seda kontserti kuulama, saavad minu arvates täieliku ülevaate Türnpu meeskooriloomingust tema parimatest teostest. Teil on tohutult palju kogemusi koorimuusika esitamisel, et kas te oskate hinnata, kui suur osa on üldse Türnpu kooriloomingust, see, mis jõuab kontserdisaali. No kahjuks see osa on suhteliselt väga väike, sest Türnpu kirjutas tõepoolest äärmiselt nõudlikult, kui me mõtleme, mis ajal need lood kirjutatud on. Kõik need laulud, mida meie rahvusmeeskond sellel kontserdil laulab, on põhiliselt sellised, mida meie taidluskoorid praktiliselt ei suuda praegu esitada. Seal on sellised teosed nagu luiged, põud mul lapsepõlves rääkis. Mis oli see, need on kõik sellised lood, mis kuuluvad tõepoolest nihukeste kooride repertuaari, kellel on väga hea vokaalkoor, peab olema suhteliselt väga mahukas ja suure kõlapildiga. Et Türnpu oli selles mõttes, sest kui hakkame neid partituuri vaatama väga suur spetsialist, kes teadis täpselt, kuidas neid hääli juhtida, nii head nad hakkasid seal, kus selle häälerühmal on kõige sobivam ja kõlavam register. Nii et kahjuks taidluskoorid, et hetkeseisuga väga paljud hõlbu laule laulda ei saa. Meil aiaäärne tänavas ja, ja võib-olla küürie ja, ja seal veel mõned väiksemad lood ja sellega nagu taidluskooride osa lõppeb. Kas sellele konkreetsele kontserdile ongi valitud need äsjanimetatud lood või oli teil lihtne lähtuda plaadi materjali? Ei, see on tegelikult sisuliselt kõik plaadi peal, mida te kontserdil kuulata, nii et kõik see, mida plaadi peal on, lauldakse ka kontserdile, aga plaadi peale on lihtsalt mõned asjad veel lisaks. Aga me tegime lihtsalt vali kui sellest, mida me saame otse publikule laulda, aga ramm laulab kõik oma kuus laulu, mida ta ka plaadi peal esitab, nüüd ka kontserdil, sest noh, see on see kontserdipärl. Nii palju mehi Tallinna Mustpeade majas, kuidas ta kõik ära vahuta. Ega me seda ei teagi, kui me saame kell neli kokku, siis on alles näha, kuidas me mahume. Me laulame, Me ju inseneride meeskoor ja tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor mõlemal eraldi ja laulame ka koos, nii et see kooslus saab tõepoolest suur olema. Ma arvan, et kuskil üle 100 mehe peab olema korraga seal lava peal, aga ramm on ju väiksem. Arvuliselt, aga hääleliselt muidugi vägevam. Nii et siis Tallinna Mustpeade majas sellel laupäeval kell 18 ja sellele kontserdile on sissepääs täiesti tasuta, nii et kõik on oodatud kuulama Konstantin Türnpu 145.-le aastapäevale pühendatud kontserti. Aitäh selle kontserti kunstilisele juhile Antsile ajale. Vanemuise teatris esietendub täna õhtul Jacques ohvenbachi operett Orpheus põrgus, mis on kirjutatud 1858. aastal ning seda teost peetakse esimeseks klassikaliseks täispikaks operettiks. Sisult on see antiikse loo paroodia ning lõikav satiir omaaegse Prantsusmaa ühiskondlik ja poliitiliste olude aadressil. Kuulsaim meloodia sellest operetist on kindlasti põrgu Kallop, mida tänapäeval tuntakse kankaanina. Oma teise lavastajatöö Vanemuise teatris teeb Marko Matvere. Meeldiv võimalus oli kohtuda lavastajaga ja teha operetist juttu. Mul ei olegi sellist avastamise rõõm olnud opereti vallased, pigem on see ikkagi selline näitemäng lauludega ja, või isegi koomiline ooper või ta ei meenuta opereti, nagu inimesed seostavad oma peas opereti, kus on frakid ja ilusad tualetid ja kus tehakse Sahhašahja ja šampanja Kiiseb, et see on natuke teistmoodi näitemäng, siiski, et ma olen muusikalavastustega ennem kokku puutunud ja neid teinud, aga konkreetset lavastust nüüd tõesti nimetatakse esimeseks täispikaks operetiga, mis siis nagu maailmas levinud, aga sellise opereti Tišeeleda ei vasta kõige rohkem inspireerib mind siis Porfiose nii-öelda valed valikud selles näitemängus, kes tunnevad Orphese eurotiike, eriti siis see näitemäng on konstrueeritud selle põhjal ja Orpheus oli Surboeetia eksameetri leiutaja, lüüramängija, mis ta kõik ei olnud, ühesõnaga selline üllas hing, aga meil siin lavastuses on ta üks viiuldaja üx, viiulikunstnik, helilooja, selline eneseimetleja, selline, kuidas öelda siis natukene libe, natukene reetlik ja nii edasi ja ta satub sündmuste keerisesse, mis viivad ta nii taevasse Olümpose mäele Põrgusse siis Pluuto koju, veid, Pluuto lossi ning lõpuks siis ta saab oma valede valikute eest siin elus saab karistada selline muinasjutuline ogar jänt. Kas seda lavastust on võimalik ka näiteks tänapäeva üle kanda, et seal on kujutatud nagu kõrgseltskonda ja satiiri selle ümber, kuidas olete lahendanud? Põhiline kriteerium, mille alusel saab üldse mingisugust näitemängumaterjali valida lavastamiseks või rolli lahenduseks on ikkagi see, et ta tänapäeva inimesele mõistetav, arusaadav, seostub kuidagi inimestel peades nende endi eluga või siis millegiga, mida nad konkreetselt siis näevad parasjagu oma ümber või oma kõrval ja meie lavastus siiski keskendub sellele Orfiosele rohkem seda kõrgseltskonda, seal külmar keerivad igasugused jumalad, jumalused ja kuradid ja pooljumalad ja haldjad ja sireenid jääb, aga kogu loo keskmes on ikkagi üks loojanatuur, kes üritab selles segaduses leida õiget rada. Kahtlemata kunstnikud on teinud ära suure töö ja efekte, kasutatakse ka pauku tehakse ja nii edasi, nagu ikka, see meelelahutus on. Operetis teevad kaasa Vanemuise solistid, ooperikoor ja balletitantsijad. Forsseuse rollis astub lavale Andres Dvinjaninov. Algselt nimiosa kehastama pidanud Urmas Põldma sai möödunud neljapäeval rahvuslane päris Estonias Silva esietendusel tõsise jalavigastuse ja taastumine võtab aega. Korpheuse roll pole mahult väga suur ja ainult see, too on nii kiire asendamine üldse võimalik. Andres Dvinjaninov on väga võimekas artist ning ootame huviga tema rolli lahendust esietenduvas operetis, kommenteeris teatrijuht Paavo Nõgene. Euri tiike rollis astub lavale Vanemuise solist alla papova. Minu jaoks see on väga huvitav Brul, ta on väga eriline euri, tikke on selline rolli mõttes, ta on primitiivne tüdruk, plika, kes nagu korraldab endale mugava elu, kasutab oma ilu noorust, käitub nii, nagu talle meeldib, selline huvitav ja naturaalne, selline ilus ja lõbus neiu huvitab, on see meie lavastus selline kaasa vaikne lavastus, kus me kasutame kaasaegsed vahendid. Ma arvan, et vaatajatele väga huvitav vaadata ja siis kuulata, mida me teeme lava peale. Me vaatame nagu siis sügavalt, mis toimub peres. Et kas abikaasade petavad 11 ja siis oleks hea, et abikaasad oleksid ausad oma peres ja siis elus. Milline on sinu rolli muusikaline külg? Muusikaline külg on nõudlik, partiis on nelja aariat, kaks suurt duetti ja ansambleid ja palju tantsu. Näiteks seekord me kasutame modernballeti, et näiteks meil tuleb modern minutit. Väga huvitav. Lavastaja Marko Matvere, milline lavastaja ta on? Väga hea inimene, on väga hea lavastaja ja see on meie teine koostöö pärast monooni, men, otsime uued vahendid ja uued ideed ja siis teeme koostööd. Millised need uued ideed on, need vahendid, just sellised kaasaegsed vahendid ja siis me räägime väga häälega, karjume lava, peoleo, meie jaoks natuke uus asi ooperilaulja jaoks, aga me naudime selle protsessi. Vanemuise solisti Atlan Karpi sõnul on tema kehastada peajumal Jupiteri roll. Ta on ikka üks päris pahane mees, et proovib korda hoida seal nii üleval kui allpool maailmas ülejäänud jumalat, keda ta loonud on, ise tahavad tema vastu mässama hakata, seal on vaja päris karmi kätt, kohati, et ütleme midagi niisugust rolli, mida enne ei ole eriti teinud, et noh, peab kohe nagu draamanäitleja päris nagu lava peal röökima, et see on päris hea kogemus. Lavastaja Marko Matvere, kes on laulev näitleja ja lavastaja, kas ta on andnud ka selliseid häid juhtnööre, näpunäiteid? Kui kellelgi midagi välja ei ole tulnud, siis ta on ikka ise ette teinud ja ta nagu mõtestada meie jaoks lahti tänu Matverele üldse minu meelest see operett mingi kuju saabki, sest mina olen alati pidanud operette just, mitte kõige paremaks kunstiliigiks. Tema on küll selle tekstiga ja selle sisuga nii palju tööd teinud, et ma pean oma sõnu sööma, et esimest korda ma näen üldse operett võib olla huvitav, see on väga head tekstid on, sisu on enam-vähem, et pole seda tüüpilist, kahe armastajapaari on, mida vaadata. Avastas ta ongi niimoodi, et ta pole nagu päris tänapäev, ka ta rohkem niisugune muinasjutumaailm. Ma ütlen, et päris huvitav, see on nii kostüümid kui lavakujundus, kui kõik koos ja isegi nalja saab. Murrak ahven, Bachi operett, Orpheus põrgus esietendub Vanemuise teatri suures majas. Klassikaraadio stuudios on täna õigeusu muusika festivali kreedo, kunstiline juht, soojadumanova Rodman. Festival toimub nüüd juba seitsmeteistkümnendat korda, see tähendab, et festival on pikaajalised traditsioonid. Kuidas ja miks see festival üldse toimuma hakkas? Lihtsalt tuli kunagi siuke idee, et Eestimaal nagu eriti eesti tunda siis õigeusu muusikat teavad, kuidas laulatatakse õigeusu muusikat Venemaale. Aga tegevuse õigeusu muusika ei ole ainult Venemaalt pärit ja see tuleb ja Gruusias ja Serbias, Horvaatias jäigalt pool ja nad on väga erinevad. Muusikas on sina tal seesama selle pärast nagu muusikatraditsiooni tulevad nagu rahvamuusikast ja see on väga seotud ja näiteks, kui te kuulete gruusia koord, sõit on täitsa erinev, nagu laulab, ütleme koor Venemaal, Moskvast ja isegi Venemaalt, kui tuleb koor Moskvas Sankt-Peterburgis, võit, tulekus Uraalide täitsa erinevaid asju. Ja see oligi meie. Et Eesti inimesed ja muidugi kõik inimesed, kes tulevad meie maale nagu külla. Nad saavad tutvuda erinevas õigeusu muusikaga. Kindlasti tahame seal music, meeldib inimestel, sellepärast ma kutsun alati professionaalsed kollektiivid. Kas see tähendab, et see muusika on kirjutatud kunagi varem Lähme õigeusu muusikatraditsioone järgides või On sellel festivalil ka täiesti uut vaimulikku muusikat? Meil on alati vanamuusika ja kaasaegne muusika, sellepärast isegi meie eesti keele loed, kirjutavad kiusumuusikat Urmas Sisask ja muidugi Arvo Pärt Andres Uibo ja Galina Grigorjeva. Siis me üritame kuidagi teha meie kontsert, meie festivalid, et inimesed saavad kuulda vanamuusika ja kaasaegne muusikat. Ja näiteks järgmine festival ja, ja järgmine aasta meil on Tallinn kultuuripealinn ja meie jaoks Galina Grigorjeva eest kirjutabki õigeusu vaimuliku muusika teosed spetsiaal, nagu järgmise festivali jaoks. Kuna tegemist ei ole lihtsalt kohaliku festivaliga, vaid see on rahvusvaheline õigeusu muusika festival, siis kes seekord on need kollektiivid, kes väljastpoolt Eestit festivalil osalevad? Sel aastal meil on kaks külaliskollektiivi, üks on Ukrainast ja teine on Venemaalt, Sankt Peterburist. Aleksandr Sergejevitš Puškini nimeline, Leningradi riikliku ülikooli ansambel viis solisti ja nende dirigent, seal kiikus Windows, isegi helilooja ja suurema osa ikka nad teevad seda just vaimuliku muusika kontserdid, aga muidu nad esinevad ka teatrites nagu solistid. Nende kontsert toimub esimesel oktoobril Niguliste kirikus. Nad teevad koos meie Tallinn ansambliga ja meesansambel kreedos nor kollektiiv, kes on kaks aastat vana, aga nad esinesid juba päris palju ja Venemaal ja praegu just paar nädalat tagasi tulid tagasi protslalist suurest festivalist Bradi Slavia kaldal. Teine kollektiiv, seon Ukrainas, Boris palli, kammerkoor, nende juhataja Aleksander Puškin. See kollektiiv on kolm aastat vana ja seal laulavad professionaalsed koorilauljad. See kontsert, mis tuleb teisel oktoobri Niguliste kirikus, kus esineb varissoli kammerkoor. Nad pakuvad väga huvitava kava, see on vaimulik muudiga, föderaditšikovski ja lihtsalt muusika, föderalitsi kuusk, seal võib kuulata, romansid ja kõik, see on väga huvitav programmi tasub külastada seda kontserti. Kas teie festival kreedo on siin Euroopa piirkonnas ainulaadne või on veel teisi samalaadseid festivale? Kui me räägime õigeusu muusikafestivalidest? Poolas on olemas Hainovka juba 20 või 25 aastat see festival rohkem nagu sellist ei ole, Venemaale on küll. Seekordne festival algab 21. septembril, kestab kolmanda oktoobrini. Miks on festivali algusaeg, 21. september 21 september, see on jumalaema sünnipäev. Ja meie festival ongi pühendatud jumalaema sünnipäeval. Tegelikult see esimene kontsert toimub pisut hiljem, 25. septembril, mis on ju täna. Milline on festivali kreedo avakontsert täna kell viis Toomkirikus ja seal esineb Vox Clamantis. Jaan-Eik Tulve on selle ansambli juhataja ja nad pakuvad meile väga huvitava kava, kus nad laulavad muusikat. Muidugi nad laulavad Arvo Pärdi muusikat, nagu see aasta on juubeliaasta ja me tahame öelda selle kontserdiga, aga see ei loe ja las ta edukalt töötab edasi ja edasi ja velgi vedalt midagi väga huvitavat. Tavaliselt festivalidega kaasnevad ka meistrikursused, seminarid, kas ka teil on see plaanis? Festivali raames juba teine astele korraldame rahvusvaheline konkurss, aga see juba mitte ainult õigeusu muusikasse eesti vaimuliku muusika konkurss. Ja see toimus laupäeval, teisel oktoobril Kaarli kirikus ja sellepärast me tegime seda konkursi, et inimesed teises konfessioonist saavad tulla jäiga osaleda lihtsalt meil on nagu kavas, nagu 20 minutit nad peavad laulma. Ja üks osa see aasta tuli isikovski. Eelmisel aastal oli hoovid teos, aga teised asjad võiks olla, mitte ainult õigeusu, muidugi võiks Mariaid ükstaskõik, mida muidu see kolgas, aga noor jame alles. Ja see aasta on neli kollektiivi, kes võtavad osa ja Venemaal ja Ukrainas ka mida me Eesti oma. Ja väga rõõmus, et seekord võtavad osa sellest konkursi ja galakontserdil ka TTÜ naiskoor Raul Talmar ja juhatus, et see näitab seda, et teie töö on vilja kandnud, siin päris palju inimesi kirjutavad meile välismaalt aga kaks korda lihtsalt ei saanud tulla, nad ei saanud rahad vussi ringi, tase on probleem nagu meil igal pool, sellest me ei räägi üldse. Me oleme väga rõõmsad, et näiteks juba galakontsert, mis tuleb kolmandal oktoobril Estonia kontserdisaalis seal võtavad kuus kollektiivi osa ja nendest neli kollektiivi on Eestis. Vox Clamantis, see on TÜ naiskoor ja see on laste kor, raaduga ja ansambel kreedo. Ja muidugi meie külaliskollektiivid Peterburist ja Ukrainast kogu festivali kava me ei jõua siin ära rääkida, aga kust informatsiooni veel saab? Festivali kreedo kohta nartsissid on, linnas on olemas info piletilevis piletimaailmas ja Eesti kontserdis. Ja muidugi meie lehekülgi. Suur tänu, festivali kreedo, kunstiline juht, soojadumanova Rodman ja palju edu teie festivalil, aitäh teile ja ootame teid. Kontsert. Sülgaja käesoleva hooaja esimeses helikaja saates oli meil põgusalt juttu Eesti filharmoonia kammerkoori uuest hoo ajast kuid nüüd on meil taas hea meel tervitada siin stuudios kooli direktorit Anneli hundi. Tervist. Tere. Tere. Enne kui räägime, siis 29. septembri kontserdist ülemlaul tahaks peatuda hooajal tervikuna tuleb see töine ja tihe või olete sunnitud andma lauljatele rohkem puhkust seoses raskete aegadega. Ajad on rasked ka meile ka, ega need puudutavad praegu ju absoluutselt kõiki kultuuri vallas tegutsevaid inimesi, aga rasketel aegadel tuleb ellu jääda. Ja üks ellujäämise viis on ikkagi see, et leida võimalikult palju tööd Pealt, kui kodus töö tegemiseks raha napib ja sellepärast pean ma ütlema, et hetkel kammerkoorilauljad ei istu väga palju kodus töötaja palgad. Ta vaid nende graafik on päris tihe. Võib-olla see hooaeg ei ole nende endi jaoks kõige huvitavam selle tõttu, et päris palju on samalaadse kavaga kontsert väljaspool Eestit ja selle tõttu ei olegi nii palju sellist aega, et oleks kodus ja omandaks uut repertuaari. Aga hetkel lihtsalt, et need majandustingimused ei võimalda meil öelda ära küll ühtegi pakkumist, mis tuled ja me üritame kõik töö, mis vähegi võimalik, on ära teha. Nii et hooaeg tuleb siis kontsertreisiderohke ja esimene oluline ülesastumine on Belgias ja Hollandis Taaniel Royce'i käe all. See projekt tegelikult saigi alguse amsterdami kontserdi Pau pöördumisest. Et nende laupäeva kontsertide sarjas, mis on tavaliselt keskendunud uuele muusikale oli nende kindel soov saada meilt Toivo Tulevi suurteose songs ettekannet. Me plaadistasime selle loo neli aastat tagasi või isegi viis ja pärast seda me ei olegi seda teost rohkem esitanud, kuna seal on suhteliselt keeruline instrumentaalkoosseis. Kuna amsterdami kontsert käib au, seda kindlasti soovis, siis loomulikult on see tegelikult väga suur ja tähtis asi, et niivõrd mainekas ja pikkade traditsioonidega kuulsas kontserdimajas on terve kontsert eesti muusikast. Lisaks Toivo Tulevile on meil seal kavas ka pool kontserti A capella muusikat, Erkki-Sven Tüüri, Arvo Pärdi ja Cyrillus kreegi loomingut ja sellesama kavame teeme kodupublikule paar päeva varem, ehk siis 29. septembril. Ja veel enne, kui amsterdami kontserdipausi jõuame, on eelneval õhtul Belgias Flandria festivalil üks meie oma hakatele kontsert. Aga kas kutseid on piisavalt? Kutseid on, aga väga sageli jääb mõni asi selle taha, et seda ei õnnestu teise asjaga kombineerida ja väga harva tegelikult saab üheks kontserdiks kusagile minna, see on päris suur luksus igal pool. Belgiale Hollandile järgneb peaaegu kohe Hiina Hiina. Ta on nüüd väga teistsugune, sest me läheme ju esinema. Eks poole Eesti päevale, et praegusel juhul on meil seal kaks ülesastumist EXPO raames puhtalt nagu seoses Eesti sealse ekspositsiooniga. Need on need lähiaja ettevõtmised, aga millised võiksid olla veel Eesti filharmoonia kammerkoori hooaja tipphetked? Ma ootan juba praegu ette suure rõõmuga Suumanni oratooriumi paradiis ja piiri ettekannet mis saavad olema Eesti kontserdi advendikontserdid novembri lõpus. Me tegime sedasama teost paar nädalat tagasi Stuttgardis Suumanni festivalil. Stuttgardi filharmoonia orkestriga juhatas Daniel Royce. Mõned solistidki, kes Tallinna tulevad, on samad. Aga ma kujutan ette, et siinsed ettekanded tulevad veel toredamad, sest et ERSO on natuke säravam orkester, kui oli sealne filharmoonia orkester. Ja seda me ootame põnevusega, see on imeilus muusika, ei saagi üldse aru, miks muusikamaailm on selle oratooriumi nii unustuse hõlma jätnud, et seda niivõrd vähe esitletakse ka mujal. Ja kindlasti meie koduse hooaja üks tippe on Hendelli mess ja see ettekanded detsembris. Me ootame seda ise rõõmuga, sest solistid tulevad meil valdavalt Londonist. Tõelised Hendeli lauljad, Hendeli staarid ja Daniel Rossiga ei oleme kodupublikule enne Nyssest esitanud. Et see kindlasti saab olema tore, sest messias on just selline teos, mida võib kuulata kümneid ja kümneid kordi ja ta ei lähe sellest ju kehvemaks. Peamiselt toimuvad kontserdid peadirigent Daniel-Royce'i käe all, kellega olen kuulnud, on kooril väga hea kontakt. Aga kas on oodata ka külalisdirigente? Ka just novembri alguses tuleb kolmandat korda juba Eesti filharmoonia kammerkoori juhatama saksa dirigent Friider Bernius. Kes on Euroop pass, ikkagi üks hinnatumaid koori dirigent ja üldse. Ja seekord me teeme kava, mis keskendub Hanris Südsi loomingule ja just sedalaadi vana saksa barokkmuusikaspetsialist on Friider bernes kohe kindlasti. Seda kava saab kuulata nii Tallinna kui haapsalu publik ja pärast me läheme sellega ka Saksamaale kasselisse Friider Berniasse juhatusel, kus kasseli muusikafestival on sel aastal keskendunud just nimelt Südsi loomingule. Teatavasti loodakse Eesti kontserdikoor, kuidas see mõjutab Eesti filharmoonia kammerkoori tegevust? Teatud määral on ju seda oratooriumikoori siin olnud ka varem küll projektipõhiselt, küll kombinatsioonis ramm, ellerhein ja nii edasi, et ega kunagi ei ole Eesti filharmoonia kammerkoor jaksanud ja jõudnud ära teha kõiki oratoriaalseid suurvorme Eesti vabariigis. Et see on täiesti loomulik, et sedalaadi muusikat teevad ka teised koorid, seda enam, et meie oleme ju ikkagi kammerkoor ja neid päris suure orkestri ja suure kooriteoseid me ikkagi üksinda tehtud ei saagi, see polegi võimalik. Et ütleme, meie võiksime suures kooris osaleda siis, kui teine samaväärne kammerkoor juurde panna, et siis siis võiks see kõne alla tulla. Aga praegusel hetkel mul ei ole küll mingit põhjust muretseda, et küllap me mahume sellesse Euratooriumide maastikus Eestis mõlemad ära. Ma väga ei usu, et see uus koor hakkaks hoolega viljelema sellist kammerkoori repertuaari, Bachi hindele või väikseid Mozarti Haydni missasid. Küllap nad ikka keskenduvad suurtele tehastele. Aitäh Annely, Hank tulemast klassikaraadio stuudiosse. Niisiis Eesti moonia kammerkoori uus hooaeg on juba täies hoos ja järgmine kontsert on 29. septembril Niguliste kirikus Tallinnas algusega kell seitse, kavas on Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Cyrillus Kreegi teosed ja Toivo Tulevi songs ehk ülemlaul. Kaasa teevad ka solistid, Kädi plaas, jams laing ja Mati Turi ning instrumentaalansambel ja dirigeerib Daniel Royce. Ja selle kontserdi kannab üle ka klassikaraadio. Helgaja. Mil moel tähistab Eesti Kontsert sel aastal koos muusikute ning publikuga rahvusvahelist muusikapäeva? Selleks korraks oleme valinud geniaalse helilooja Mozarti väga varase ooperi, võib-olla tal siis pigem laulumäng, võiks isegi öelda, sest ta on veel täismõõdus ju ka ei ole. Mozart oli siis 12 aastane, kuidas seda kirjutas, tegemist on siis basseani Bastianniga ja et küsimus, et miks nagu selline võib-olla, et minu nägemus on ausalt öeldes ka, et rahvusvaheline kuusk päev, nii kui ta omal ajal ei Hudiuminuhhini poolt tähistatud sai ikka ju pidas silmas noort muusikute järelkasvu ja kindlasti Sebastiani Bastian selles mõttes täiesti nagu märgiline ooper, sest tõesti me ju ei oska ju väga palju neid heliloojaid maailma ajaloost nimetada, kes 12 aastaselt ooperit kirjutavad. Lisaks kogu see temaatika on võib-olla ka selline, mis nagu noortele ju päris nagu selge, ta on, väga lihtne, seal on nii-öelda see äike, armastuse kolmnurk, ütleme niimoodi, sinna sisse ehitatud või isegi isegi mitte ka kolmnurk, see on pigem nagu noore inimese sellised väiksed kõhklused oma tunnete osas, kui võib olla kõikuv nagu ei lähe nagu ei laabu ja kuidas need saab nagu ületatud, et ehk siis see teema on võib-olla igale noorele inimesele ka väga. Ma ütlen isegi peaaegu et eluliselt vajalik. Aga loomulikult, teos ise on väga ilus, Mozart vaatamata oma noorele peale tema Anne on seal igas taktis juba näha, seal on väga ilusad viisid, seal on väga tajutav süžee ja meie nüüd omalt poolt, siis oleme seekord mõelnud, et et see kõik veel tuua rohkem nagu publikule lähemale, meil on ka lavastaja, kelleks on siis Üllar Saaremäe ja võib-olla isegi ka üks väga oluline võtmefiguur, seal on meie videokunstnik, kes lööb kaaslasel taavi vorm ja ma kujutan ette, et see selline kombinatsioon, sest lisaks siis Riina Vanhaneni kostüümid ja kujundus sinna juurde loob mitte ainult kontserdisituatsiooni, vaid see on ikkagi täiesti etendus kus on kasutatud siis kaasaegseid vahendeid lavakujundusest me kogusele tükikujunduses võiks nagu öelda, nii et et ma arvan, et see tükk on just noorele inimese eriti väga elav, aga ega kindlasti on Mozarti muusika just selline, mis mõjub absoluutselt kõigile, nii et mul tuleb isegi praegu meelde minu omaaegne kammeransambliõpetaja Villem Reiman, kes kusagil tunnis tõdes, et huvitav jah, et mida vanemaks saan, seda rohkem hakkab Mozart meeldima. Et, et tundub, et see on selles mõttes väga ajastuid ületav põlvkondi tahaks muusika ja ka teos. Ja loomulikult on ka meie valik olnud seekord just nagu selles suunas, et me ei ole kutsunud siia väga suuri nimesid teistpoolt piiri noh, tegelikult see juba see piiri pani peale keed, eks kogu see tükk esitatakse eesti keeles ja laulavad siis võib-olla veel mitte nii toetust saanud osatäitjad nagu Mik tede näiteks Bastiaania siis Eva-Liisa Hartema Bastien'i rollis ja noh, nii nagu ka sellest tüki sisust on väga selgelt nii-öelda tark võlur kola on siis juba väga meie lavadel kogenud laulja Uku Joller. Et need kõik need rollid ongi nagu natukene selle moodi kaetud, et ikkagi moodsad ehk 12. eluajal Mystery võib-olla pulmapäevaks kirjutatud selline laulumäng oleks nagu võimalikult õiges kontekstis ja veel ka lisaks ka see, et murdve On küll loomulikult meil väga palju juba dirigeerinud, aga me võime teda ikkagi nimetada meie üheks nooreks, suurtele dirigentidelt järele kasvavaks dirigendiks. Need kõik nagu institutsioon peaks olema päris see, mis Mozarti omal ajal kahjuks jah, 12 aastased anded meil ei ole, aga kõik muu nagu peaks nagu klappima, kontserdid toimuvad siis rahvusvahelisel muusikapäeval ehk siis esimesel oktoobril Estonia kontserdisaalis kell neli ja teisel oktoobril saab kordust näha jõhvi kontserdimajas kell viis. Klassikaraadio salvestab Tallinnas toimuva kontserdi ning seda on võimalik kuulata reedel, esimesel oktoobril kell 19, null viis. Tänasele saatele tegid kaastööd Maarja kindel nelevastentselt Marius Peterson. Ülle Hallik, Annika Kuuda, Hedvig Lätt, Tiina kuningas ja Karin kopra ja saate mängis kokku helioperaator Katrin maadik ning Saadet toimetas. Ei leevenda.