Tere, head kuulajad. Jaak Ojakäär on tänases Vikerkääru saates tõesti kääride vahele sattunud. Ma olen omamoodi nagu ma ei tea, kas poksikohtunik või jalgpallikohtunik, sellepärast et siin on kaks meest, kellel on kummagi ees terve suur kuhi plaate, mida nad tahavad ilmtingimata mängida. Valter Ojakäär paremal käel. Tema on tulnud just läänest ehk Saksamaalt, et otsi festivalilt ja Lembit Saarsalu on minu vasakul käel, tema on tulnud Venemaalt, aga tal on sealt ka igasuguseid muid salvestusi. Nii et ma ei tea tõesti, ma pean siin hakkama, võib-olla vahel isegi kollast kaarti näitama ühele või teisele punast ei tohi küll näidata, sellepärast et siis läheb ära, siis läheb saatest välja, eks ole, aga saade peab lõpuni minema. Nagu sa ütlesid vale vasakul käel tulin õige olema endiselt riigis, kus vasakpoolsuses populaarne Ja nonii nii palju minu poolt, ma arvan, et nüüd teil on nii palju neid muljeid, rind pakatamas mõlemal, et kust otsast siis nüüd pihta hakkame, nagu Lembit juba vihjas, et tema tuli idast ja mina tulin läänest ja nüüd sain jälle kenasti kokku, siin vanas armsas Tallinnas. Aga eks muidugi põnevat on nii ühel kui teisel ja mis pikalt räägime, võib-olla. Lähme siis muusika juurde, mina pakuks kõigepealt. Kõigepealt ühe ühe huvitava kõlaga pala kuulamiseks. No ma ütlen, kaks sõna veel ette, et ma siiski ei saanud teisiti, kui pidin Saksamaal salt savu festivalil ära käima, kus ka Lembit on varem minust tükk maad varem. Jah, mul on väga pikalt kontaktid või üle 10 aasta salsa ju salsa asub ju meile väga tuttavas linna tuttava linna lähedal Kiilis nimetati ja mis on sõpruslinn ja, ja Schleswig-Holsteini liidumaa, kus ma olen kõige rohkem käinud. Ja, ja siis siis oligi nii, et seal seal oli siis niisugune festival jazz, Baltika ja mul muidugi natuke süda jookseb verd, et Leedu ja Rootsi ja Soome ja lätlased küll mitte, aga kõik need balti mere ümbrused ümbruses asuvad maad olid esindatud ja eestlasi kahjuks joon alati. Või te imestan ka seda, sest kõige rohkem on tõesti seal leedulasi, ma ei tea, kas nad on väga aktiivsed ja natuke temperamentsemad. Tarassovi promo ilmse lobitöö tegijad on ja, ja väga head. Pärast teinud ju seal väga huvitavaid projekte, kuni selle kuulsa veemuusikani välja, mis maksis oma 120000 tembine. Kurioosum ka, mis selle festivali ajaloos on toimunud? Noh, võib-olla nad põdevad siiamaani seda praegu, aga selle järgi, kui palju seal ikka neid maailmanimesid koos on, võib arvata, et ega nad nii vaesed just ei ole. Aga võib-olla jah, et jutt liiga pikaks ei läheks. Üks huvitav rootsikvintett oli seal. Saksofonimängijat ja mõlemad mängivad, no praktiliselt kõiki saksofoni ja klarnetit ja mida iganes. Ja selle ansambli juhi nimi on Päär, Texas Johanson. Ja ja neil oli üks, nad mängisid terve kava kohe oma viimase plaadi pealt, ühesõnaga väga ilus mõte. Tõsteti plaat kohe kõrgele, näidati publikule, et võimalik on osta ja plaati müüdi seal meeletult seal mitu niisugust kohta, kus neid ja rahvas vist päris kõvasti. Nii et seal on eesotsas siis Siber, Texas, Johanson ise baritonsaksofon-il ja siis on teine mees, Fredrik liunkvist on. Kontrabassklarnetit. Ja see oleks põnev kuulda seda häält, niisugust asja nagu ei teagi bassklarnetit tean kontrabass jah, ja siis see on ratastel, seisab ta niuke. Ta näeb välja umbes nagu, nagu mingi madrats, niuke, suur, lai ja kõrge niuke paljude torudega ja ja. Peab ütlema ka seda, et mehed tulid lavale ja tegid väga ilusa kummarduse meie kõigi eestlaste džässisõprade vanale tuttavale ja, ja legendile legendile Jann Johansonile. Nad peavad Johanson siis seal väga lugu, üha ilmub ikka CD peal tema vana seda materjali Eik antakse uusväljaandeid ja, ja see palavliga Jan Johanssoni pala pluus oktaavides ja mängivad siis baritonsaksofon ja kontrabassklarnet oktaavis. Tänase Vikerkääru saate vahekohtunik Jaak Ojakäär annab nüüd vabalöögi Lembit Saarsalule, mitte küll, et Valter Ojakäär oleks teda särgist tirinud või midagi sellist, aga sinul on ju ka väga palju rääkida sealt ida poolt, kust sina tulid. Ja peab ütlema, et me tihtipeale idasõna ida juba tekitab meis kõigis mingisuguseid negatiivseid emotsioone. Aga ma olin kaks nädalat Venemaal ja eesti võid öelda, et tulin väga hea tujuga tagasi Eestisse. Ja põhjus muidugi selles, et meil oli väga palju huvitavaid, huvitavaid kontserte ja nimelt Leonid inskeewisson nüüd tegeleb ka mänedžeritööga ja on organiseerunud Ühe rahvusvahelise džässifestivali, mille nimi on Chiesa, vajab provintsi ja ja tõlgime ta siis, eks ole, provintsiks jazzi provintsiks, jah, ja siis tema kodulinnas, see algab tema kodulinnas muidugi käib läbi Moskva ja lõpeb Peterburis, on muidugi, mis mulle on väga soodne, ei ole sugugi enam provints. Ja see hõlmab siis seekord oli Volga linnad alustades Volgograd ja Samaara ja tol jäeti ja siis muidugi. Siis ta oli, jättis ikka autosid. Muide, huvitavad just ongi see, et kui ma olin tal jäätis, mõtlesin kahe asja peale, et ma mäletan hästi, kuidas me kõik ootasime, kus saaks selle ostuloa ja ootame ja ootame, teda pole ja nüüd on siis niimoodi, et auto maksab seal kuskil kaks pool 3000 dollarit ja keegi ostasid, pole jõudu, pole inimestel raha, et seda osta, lihtsalt et vot see on odav tegelik fantastilised aru, aga kohalikud võivad osta väga soodsalt ja siis ma mõtlesin, et küll see elu on ikka kummaline, eks ole, et et nüüd on teine hädad. Nüüd nüüd siis tehas ootab, et inimesed ostaksid, aga ei ole ostujõudu ja keegi ei saa jälle autot osta, sest noh, tegelikult see uus Lada 110 on selle number, seal pole ju väga vigagi ja ma sõitsin seal linnas ringi lihtsalt kaasa, proovisin ka proovida, aga lihtsalt oli väga vaikne ja korralik, kuigi see tagumine pool on tal kuidagi natuke kõrge. Millegipärast ma ei tea, pilte natuke kentsakas, aga noh, ikkagi uus autoga korralik auto ja noh, nii palju autodest siis. Lühidalt öeldes siis nii, et enne oli raha, ei olnud autosid, nüüd on autod, ei ole raha nimelt täpselt, et see on elu niisugune, kuidas öelda oma paradoksi tega, et me kunagi jõuab mingisugusele õndsas see aeg, kus kõik on olemas ja kõik on tasakaalus. Ja siis niipalju, et see oli siis muidugi ka nõndanimetatud musta mullavöötmes, need linnad, mis seal on siis Kurski lähedal, kus me teame, et hästi kasvab suhkrupeeti ja nii edasi, eks ole. Orjoli Tuula ja Brjanski det ühesõnaga kokku 18. linnas ja mis põhiline seekord peale vene muusikute ja noh, siis mina esindaja Eestist, kes kuulub, eks ole, džässiduo niimoodi kollektiivi väikses väiksesse kollektiivi, eks ole, protsenti džässi tuues just, oli väga hea lauljatar oli New Yorgist, oli väga hea, kvartit tuli Londonist, Tennis, papp. No põhiliselt jah, muidugi su Hendersoni niisugune liini oli tunda, aga ka omanäolisust ja omad kompositsioonid. Ja muidugi siis teist aastat järjest oli, Meil on väga-väga hea vokaalgrupp Ukrainast, Kiievist kelle, mille nimi on siis mann sound. Aga mida võib siis öelda ka, et noh, niisugune kõik me teame, milline maailma niisugune Greenbonon rent on olemas, aga materjalid laulavad väga hästi ja need ikka kui ma arvan, et kui panna niimoodi küsimusena kuskil kas publik suudab eraldada, kes laulavad. Ma arvan, et ega vist ühekorraga kohe ära ei ütle, kui mingit vihjet idee. No ja seal tegelikult muidugi vihjasse tegid juba hoiatasid, et nad on sealtkandist. Et mina jõudsin ka enne tänast saadet korraks seda kuulata ja pisike pisukese sellise aktsendi võib-olla tabab ära, kui nad inglise keeles laulad. Aga muidu ma pean ütlema, et kohutavalt puhtalt, kohutavalt hästi, nii et tõesti pane sinna kõrvale The XX või ütleme ükskõik milline meesteansambel, mis praegu on väga populaarne, siis ega nad alla küll ei jää. See oli siis vana hea biitlite lugu, tripper ja meeste laul Ukrainast Man Sound, ehk nagu Valter Ojakäär siin tõlkis selle kohe eesti keelde ära, et meeste saun. Midagi niisugust on ja ka hästi laulsid hästi vinge, hästi vinge. Sajandiga pole midagi öelda. Väidan, mina olen nüüd oma 14 kontserdi koosnedega teinud suures kavas, mis oli mõnikord kestis neli tundi ja nad olid meil kuskil seal alati lõpupoole, et see, mis ikka saalis toimus, olla võrreldav ainult tõesti selle suure džässifestivali pärast nende ülikoolide festivalidega, kus, Rahvas kisab ja karjub ja tüdrukute hõikeid ja kilkeid kuulda, nii et see oli täitsa niisugune tõesti väga-väga hea vastuvõtt ja tulles nüüd selle idaploki juurde tagasi, et mis seal alati üllatab, on see, et seal on fantastilised maruline vastuvõtt, tähendab see niisugune sümpaatia ja, ja niisugune emotsionaalsus. Ja see on ju, mis on siis artistile kõige tähtsam, noh, ei ole sooja vett, hea küll, eks ole, aga kui sul pärast on 1500 yli veel Stahlis, kõik võtavad selle, neli tundi käib, kontsert võtavad fantastiliselt hästi vastu. No ma arvan, et see korvab selle kõik. No nüüd kohtunik annab palli edasi jälle Valter Ojakärule, et sinna lääne poole minna, ma ei tea, kuidas seal see vastuvõtt seal salt sous oli ja kõik nii edasi. Sa muide rääkisid mulle ka, et et kuna jalgpalli Euroopa meistrivõistlused olid juba alanud, et siis seal isegi muusikud käisid tihtipeale kõrvaltoas teletelerist, neid mängivad samas meite kontserte kuulamas, kas ei ole mitte halb märk? Seal oligi nii, et Lembit, kui sa mäletad seal lossiloniga poolkeldrikorrus ja seal all on, siis toidetakse neid pillimehi ja niuke kogu aeg. Hommikust, kuni keskööni on, on niuke külmlauda. Ja, ja siis seal on mitu-mitu, niux, tuba ja igas toas on televiisor või kaks. Ja muidugi siis kogu aeg olid ikka siis kõrvad silmad lahti selle jalgpalli jaoks ka sellepärast, et noored mehed ja kõik olid nii väga põnevil, mis seal sünnib, aga praegu kui nüüd muusika juurde minna, siis ma pean ütlema, et mul on õieti väga niukene raske ülesanne ja sellepärast, et minu käes on plaat mille on teinud Toomas Stan, ka. See on üks vana tuntud Poola trumpetist. Helilooja ja selle plaadi nimi on from the Green Hill ja see on tehtud niisuguse rahvusvahelise koosseisuga. See on niuke tervikuline kava. Nii et mitte üks lugu siit, teine sealt, vaid ta on mõeldud ühe tervikuna. Ja seal on peale stancosid, mängivad väga kuulus briti saksofonimängija Johnson Bergman, siis on väga kuulus Argentiina pandooniani mängija tiinosalutsi no momendil maailma number üks selle pilli peal kahtlemata. Ja siis on üks väga-väga sümpaatne Poola nimega daam misel Makarski, kes elab Ameerikas ja istus alguses kolme esimese laval, naeratas salapäraselt nagu Moona, Liisa ja mina mõtlesin, riiul süles ja mina mõtlesin, et milleks seda seal niimoodi istuvad teised kõik mängivad ja ja lõpuks tuli välja siis, kui ta hakkas mängima, kui tuli nüüd see muusika, mida tal oli mängida, ta mängis pala sissejuhatust. Nonii, kui see oleks nagu moodne, Bachi soolosonaat, moodne, niisugune pikk ja niisugune meisterlik ja ja muidugi siis said kõik aru, mispärast ta seal niimodi naeratas ja siis passi mängis Rootsis praegu üks väga kuulus bassimängija, andes Jormiin ja, ja trummar Jon Christensen ka kõigile tuntud, nii et noh, ikka nagu öeldakse, viimaselt. Realzee rütmigrupp on väga hea ja mul tuleb meelde, et ma mängisin pori džässinädalal ja mõned head aastad tagasi. Just siis toorbassimängija oli just niimoodi tähelepanu köitnud ja igal pool mängis ja tal on väsimatu niimodi ammidel ja kõik ja need ühesõnaga kahtlemata ta on tõesti väga hea. Ja tal on praegu tulnud oma plaate kõvasti välja ja ja nii, et noh aga nüüd lahendada siis sama probleem ära, seal on terve plaat, siin tahaks, tahaks näidata, aga kõike ei jõua, ei jõua kõiki. No võtame kõige viimase loo, kus on tõenäoliselt, ma tahaks tiinosalutsit näidata, sest noh jakk siia neid jätsi, pilli me kuuleme siin edaspidi ka nüüd siin praeguseski saates, aga aga mind võlub see pandoone on, see on niisugune, mingisugune niisugune kõlamis läheb nii südamesse ja eriti kui nii mängitakse, naudin osalutsi, mängib. Ja kes võtab jutujärje üle, ma tahtsin just öelda, et kõigile teadmiseks, Argentiina ei ole mitte ainult Diego Maradona, vaid on ka tiinosalutsi, heina ja sealt on väga palju head muusikat, on tõesti see ühendus praegu tõesti need kaks pilli ja kompositsiooni haruldane ja väga emotsionaalne ja ma peaks ütlema seda, et et vot nagu me siin Lembituga kuulates natuke vahetasime mõtteid, siin on see Poola rahva melanhoolia ja see argument Tiinaseniga, tango, kurbus ja nii kui niisugune tuli, mis põleb. Kui ma seda salutsid, kuulan, siis ta mängib kogu aeg ennast tagasi juhides, sa ootad kogu aeg, millal ta plahvatas ja kui ta siis tuleb mõne inimese kiire käiguga siis see on nagu mingi lahendus ja aga see on suur kunst niimoodi mängida, et sa et sa annad mõista seda, et sa sa ei pane kõike välja, jätad midagi oodata, kogu aeg oodata? Ikka. Ja see on huvitav, et samal ajal teades, et noh, et väga temperamentsed inimesed, eks ole teadagi, et, et seal võib-olla ainult mingisugune tulevärki ja kõik just tõesti, vaid see on harukordne, et see tõesti see niisugune ootused ja kui tuleb mingisugune eriline tõus mis muusika nagu nõuamlikke dramaturgiliselt juba siis ta Ma sain ja siis ta kohe läheb tagasiteed. Tõesti, ma ütleksin isegi niisugune traagiline alatoon kuidagi on küll jah, ja noh, mis me räägime, seal on ju kõik need viita peroon ja kõik need, need maailmakuulsad nimed sealt Lõuna-Ameerikast kogu see kogu see manner, onju omamoodi ka. Tal on ju tegelikult ka siiski eelkäija, kui mõtleme astrorbijad Solla peale, näiteks. Jah, tema on praegu see ikkagi number üks, nii et. Ja, ja noh, terve see koosseis noh, iga iga viimane kui muusikese selles ongi see võlu, et seal seal on kõik staarid koos, aga keegi staarid. Just see, vaat see vaoshoitud just see tihtipeale me just rääkisime ka sellest, et praegune põlvkond, kes õpib džässi, eks need saavad korraliku hariduse, nad saavad harmoonia tundmise, mis skaala sinna sobib, eks ole, mis, mida sinna kõik võib mängida, see on õige. Aga ega siis noodid ja käigud ei tee veel muusikat, eks ole. Ja kui see on ainult testisid peast ainult läbi käia käinud materjal ja kus puudub emotsioon, tähendab süda siis siis need noodid on ta külmad, nendel ei ole sellist emotsionaalset laengut, neil pole väärtust. Mul on siiani meeles, stan keskkonnaga ühes oma intervjuus löönud öelnud, et ma pole ühtegi nooti elus mänginud, vähemalt on püüdnud mängida. Südamega, tähendab, ja teades ketsi, on ju tõesti, et kõik see tema meloodiajoonis ja see on ikka harukordne selle kõiki polariseeritud, selliseid meloodiad praegu on, tõesti, aeg on, teine, püütakse. Need väljendusvahendid on hoopis teised, noh, ütleme saun nagu Kenny Garrett juurde tulema, et see natuke lõpetamata noodid ja kuskil intonatsioon kuskil vajub ära ja nii edasi. Et muidugi tema nii suur isiksus, et ta võib endale lubada, aga kui noor noored muusikud hakkavad seda nagu jäljendama, siis natuke tekib niisugune mulje, et, et nad mängivad lausa mööda seda asja niimoodi. Mina armastan väga intonatsioonis väga täpset mängu ja mulje. Eriti hea meel oli sellest, et publik saab sellest muusikast aru, näitas juba see asja, olgugi, et see plaat ostetud plaksti ära. Ma läksin veel küsima, seal oli mitu punkti ja, ja seal öeldi, et ei, meil enam ei ole ka mingi nüüd kiiresti sinna sinna taga seal kassa juures on veel üks punkt, äkki sealt saate ja tõesti oli veel võimalik, paar tükki oli seal, aga need läksid kõik nagu. Ja muidugi Toomas tank on, eks ole, me teame, mida ta mänginud, eks ole, millised stiisid läbinud ja mitukümmend aastat juba olnud aktuaalne ja ikka rivis ja. See näitab seda, et inimene on kogu aeg küpsenud. Niisugust muusikat ei ole ta kunagi varem teinud, ei ole. Sest et see oli see totaalne free, eks ole, ka mäletan, ja ma arvan, et võib öelda ju endise DDR-i muusikutest, keda me kõik tunneme ka niimoodi personaalselt, et see oli tõesti mingi ajajärk, kus oli, mis on, testib vastavalt sellele totaalsele süsteemile ja muusika tuli ka vastav, eks ole, see oli, ma arvan, et see väljend on päris täpne kui ühendeid ja see oli taalne frii, eks ole, feel on ka muid võimalusi nagu teeme, kui me olime koos Bratislavas eksale Lester povi olemas, et see oli ikkagi noh, niisugused muud emotsioonid ka. Ma mäletan, kui olime Laidzigis Jambil kell neli öösel mängiti nii kõvasti ja tükk üheksa meest laval. Ja samal ajal kõik on väga rahulikud, joovad õlut, suitsetavad niimoodi, mina ei pidanud vastu, läksin poole tunni pärast pineva, aga ma räägin, et aeg oli selline lihtsalt. Aga muide, see on päris huvitav, et tänases saates on tegelikult kaks saksofonist Lembit Saarsalu ja Valter Ojakäär, no ütleme, kaks ja pool, kui mind kaasa arvata. Päris amatöör Amal olen isegi sinu pilli proovinud küll, jah, aga et ei ole saksofonist selles saates eriti veel esile toonud, on siin olnud vokaalansambleid ja wandoone on ja nüüd järgmiseks on Valter välja valinud. Mis ühe vibrafonisti See on selles mõttes üks väga huvitav profonist. Ma natuke paar sõna ajasin taga jutuga tanudki, pisike väike must mehike, väga noor, mina nii silma järgi annaks talle umbes umbes 20 aastat või nii. Ja tal on natukene niukene. Perekonnanimi on väga levinud, Harris aga ees nimentes defon, mitte Stefan, vaid Stefan ris. Ja temast oli nii palju teada, et ta oli möödunud aastal sealsamas Saltsa laval olnud koos Milt Seksoni ja vist bobi Hazzersoniga ja Jackson pärast seda suri. Ja siis ta mängis ühe ühe loo, mida siin plaadil ei ole. Miltsaksoni mälestuseks. Ja muidugi kõik peavad teda praegu nii vibrofoni, mängijate niisuguguse suurlootuseks, ta mängib peale selle veel, tal on tohutu suur marimba veel kaks pilli kõrvuti ja jookseb nende pillide juurest ühe juurest teise juurde kõlalist vaheldust saada ja ja selles mõttes peenmuusik ja ma arvan, et et kui kuulata temalt midagi, no siin on jällegi ta oma kompositsioonid on väga pikad, me jõua neid kuulata, killukest pole mõtet ka kuulata, aga siin on üks, üks vana säkloorentsi pala. Ei ole olemas suuremat armastust Svenska paari minutiga, teine lugu ja, ja teema on võib-olla nii mõnelegi tuttav, et annab lihtsalt muljet sellest, mismoodi see poiss vana 1930. aasta meloodiat õngitseb. Tänase Vikerkäru saate vahekohtunik Jaak Ojakäär võtab nüüd selle tänamatu rolli jälle enda peale, et noh, mitte päris ära keelata Valter Ojakääru juttu, aga suunata edasi Lembit Saarsalu peale, kes tuli sealt ida poolt ja sul on mõned päris naljakad sellised mälestused sellest reisist. Kõigepealt tundub, et me ikkagi saame hakkama siin ilusaid meelele ida, ida ja Lääne vahelist, niisugune asi ei ole läinud ja ei luba ka, muide jätan vahele ja ütleksin niimoodi, et tegelikult ju määravaks jääb ikkagi muusika ja see on vist aegadest aegadesse olnud, et ega muusikud ei ole ju eriti poliitikas olnud, võib-olla nad midagi räägivad ja kiruvad, aga nad ise sinna eriti roni tõstma ja kõva häälega oma arvamust avaldada, lasigi lesbi küll kunagi Türgis, USA presidendiks vist isegi korduvalt või? Korra vist, või korra jah, aga, aga noh, see oli, see oli nali. Hea nali, jah. No muidugi, Venemaal tõesti. Mida meie juba oleme ammu ära unustanud, noh näiteks nagu ma juba ütlesin, et hotellis terves linnas näiteks ei ole seal sooja vett, eks ole. Ja lauljatar New Yorgist muidugi. Ta käib ringi, silmad suured, ei julge nagu midagi öelda ka, eks ole. Aga näed, et kogu aeg on rahulolematu, vilek. Muidugi siis kummalised hommikusöögis, mõnikord, kus järsku tuuakse sulle mingisugune suur liha tükk kohe hommikul kell üheksa pead hakkama sööma, sest teist valikut. Aga kas see tähendab seda, et hommikul sööd selle ära ja pärast ei saagi? Ega siis veel antakse midagi lisaga, just need kõik on harjunud ikka, selles on kerge, kindla, kindla niukse mahlakene, nagu me teame. Aga siis ma tegin liaanidele iha, naljad, jätamegi, mis me seda komfort üldse taga ajame, et tähtis on see, et järgmine kord, kui Moskvas teeme, nüüd oli kinomajas oli see suur saal ja eelmisel aastal oli Tšaikovski nimelises saalis Majakovski väljakul, mis on head saalid mõlemad. Ja siis mõtlesin, et miks me seda komforti taga ajama, parem teeme kohe Kremli kongresside palees järgmine kord selle ürituse, et oleks asjal noh, ühesõnaga niisugust kõlajõudu välismaalased remondivad ka seda ja, ja loomulikult need niisugused väiksed nüansid, aga muidugi noh, ega lääne inimene on ka selline, et lõpuks me teame ju väga hästi, et kui esimesed jäätis, muusikud, ameeriklaste hakkasid siin käima ja olid suured saalid olid puupüsti täis, et noh, see oli ju enneolematu, eks ole, nad ei võinud ette kujutada, kui palju rahvast tuleb kontserdile ja huvitub sellest. Need sama on ka praegu siiski pärast see, mis toimub siin saalis ja vastuvõtt on igal pool suurepärane ja muidugi eranditult oli just see, et pärast kontserti olid niisugused vastuvõtud igal pool, lauad kaetud ja viin laual ja nii edasi siis saad ja et see nagu see nagu iseenesest paar head toostiga alla, eks ole. See määrab sellise emotsionaalse seisundi ja kui kontserte tõesti hästi läinud, rahva seisab seal püsti, tänase oli ka niimoodi, et sel aastal oli mõeldud ka siis selle peale, et papa Louis Armstrong 100 aastat ja siis viimane lugu oligi niimoodi, et mängisime seda, ma annan sulle öeldi ja siis tuli veel plaadi pealt jooksis peale, noh siis oli ikkagi niimoodi, et rahvas püsti ja pisarad silmas. Tõesti, seal oli väga ilus moment. Muide, Lembit, kas sa oled üldse tänases saates täpsustanud ka seda, kas sa mängisid koos Leoneediga tuua või oli seal suurem koosseis? Esinesid, muidu oleks peaaegu unustanud, ma just hakkasin mõtlema, et me räägime pikalt-laialt, aga mis koossessis oli? Minule niimoodi, et tuleb välja, et Peterburis elab üks noormees Kuubast, kes on väga hea löökriistamängija, kõik Kongad ja kõik on tal olemas, ta elab, abiellus, leidis endale naise Peterburist ja juba üheksa aastat elab siin ja siis tema, mina mängisingi, niisugust bossanova ja natuke ladina rütmide peal põhinevat muusikat, nii et see oli minu. Kuna Leonid on kunstiline juht, siis raudmänedžeri ja kõik, mis me talle nimeks, õpetaja meile kõigile siis lavalolijad ja väga hea inimene. Meil puudub selline stiil, et ole hea, mängisid hästi, ilmusid, milles küsimus. Ja see oligi siis rütmigrupp, oli vale. Victoria paneeznikov ja, ja muide väga hea kontrabassimängija Harkovis, kes on seal kohalikus konservatooriumis õppejõud Denistud ka tõesti väga hea ja võin öelda, et tema, ta kutsutud praegu. Mikko Põhjala. Ta mängib nüüd turnee, kutsus Mikko Põhjala, kuulis neid Kiievis ja kutsub neid suvetuurile, et vaat niimoodi see elukene liigub. Muide. Mainisid nüüd seda bassimängijat sa kindlasti mäletad, oli omal ajal eesnimi Viktor wowskin. Jah, see mees on ka vist läinud iva, tema läheb jah, nii. New Yorgis. Ja nii, et noh, see oli ikka fantastiline bassimängija, niisugune väga hea tõesti, aga no nagu näha, et ikka, kes tõmmatakse ära ikka, kes, kes ikka. Aga see noormängijad on 24 aastat vana, tõesti, mind üllatas, et tal on kõik see niisugune jala. Kui Mikko põhjale kutsus, siis minu riisusid tühjad kiidusõnad praegu, kui teda kuulda ei ole, et võib-olla ei määrage midagi, aga ma arvan, et see on ikkagi näide, et miga põhjale kutsuda tuurile Soome, nüüd suvel vist viis, kuus kontid Asso ja vist isegi Imatra pigmendifestivalil mängivad nad selle sellest koosseisust Riiaga. Kas nüüd see lugu, mis sul on siin järgmiseks valmis valitud, kas seal osaleb ka neid muusikuid? See kahjuks ei ole, kas see on siis, ma teen väga põgusa sissejuhatuses ja siis mis keevis juunior, kes möödunud aastal lõpetas Aleksander osi Chucki juures, Nissanite muusikainstituudi on diplomeeritud saksofonist ja see on tema siis esimene CD? Loomulikult see ei ole nüüd otse niimoodi Tšassiga seotud, aga minu arvates noh ikkagi arvestades noorust 25 aastased noored inimesed on selline CD välja tulnud Moskvas ja eks me siis räägime, mis stiil see on, teie vast aitate mind kaasa? Et nimetada, mis, mis muusikastiili Allase palaga. Kuulame ära kõigepealt sellepärast, et ei Walteriga, mina pole seda plaati veel ennem kuulnud. Parvede pärast saab öelda. Ma pean ütlema, et ma olen täiesti liigutatud veel täitsa mõnus selline. Kui sa küsid stiili kohta, siis ma Ma ei oska muidugi öelda Valtri poole, ei, ma arvan, et ta Waltari tea neid nimesid on nii palju uusi väljamõeldud, et siia võib ju alati mõni nime, igaüks mõtleb omale nime, me võime kas või kohapeal muusikal ongi see võimalused iga fantaseerinud varjata tellisse. Ta käis seal rohkem kriitikute asi, aga ma arvan, et selge oli see, et siin niuke peidetud tümps oli ju all ja ka hästi ära peidetud. Mitte mitte niisugune lammutav tümps, vaid niisugune. Ja noh, ilus ilus meloodia ja harmoonia, eks hajutan w ja f, projekt võiks mõnel Raivil päris tõsiselt esineda. No see on muidugi selline vaikne lugu, aga ma kujutan ette, et neil on kindlasti ka palju selliseid vingemaid. Minu arvates igal juhul noore muusika niisugune välja tuleks sellega ja arvestades eluolu, sa pead praegu natuke mõtlema ka selle oma elukese peale, kuid kuidas seda rahakest tuleb ja no ühesõnaga ikkagi see, et kui sa ainult mängid piibopi või, või mingid muud stiil, et ega see on ikka päris raske pähkel praegu saada löögile. No ta on ju varem siin paar korda, ma olen seda vist üks, kaks korda kuulnud ükskord Sossi klubis ja teinekord siin viimati jazzkaarel. Aga no siis ma pean ütlema, et siis oli tunda ikka veel niisugust üliõpilase Isa isa Leonid ütles minule tema kohta, niiet Need sundisin Dayatsuga mängima, tegelikult ta teeb muidugi midagi muud, rohkem, parema meelega. Siis näiteks seda Võib-olla ja no teine asi, et mina sain tuttavaks siis, kui ta oli 11 aastane, nii et see on kõik toimunud ka minuni sihukese pilgu all. Nii et ma võin öelda, et noh, natukene võib-olla lega, mina siin rolli mänginud. No igal juhul need nimed võiks, ma arvan kõik meelde jätta endale siis selle pala autor oli muide Aleksejevi Limonov, kes siis mängis klahvpille ja tegi kogu seda programmingut ja sämplingut. Ja saksofoni mängis siis vintske juunior Nikolai ning skeemiks Kohtunik mõtleb, kuhu poole pall lüüa nüüd Walteri poole. No ma arvan, et üks asi, millest need tingimata peab rääkima seoses selle Saltso festivaliga on Charles Lloyd meile kõigile väga armas nimi ja armas inimene. Ja, ja peab ütlema seda, et ta oli seal oma kvartetiga ja ja tõepoolest väga heas tujus, nägi hea välja, paistis olevat puhanud ja ja kui ma väga oluline asi ja väga-väga oluline, sest ta mul on hea tunne, kui ta viimati siin Tallinnas oli, siis ta oli natuke nagu tundis võib-olla vastutuse koormust, et siin kõik tead, tõstsid seda tema 30 aasta tagust esinemist ja ta ei teadnud täpselt, kuidas temasse suhtutakse, aga seal ta oli väga, väga vaba ja otsekohe kuidagi nii haakus väga hästi ja ja naeris ja viskas nalja ja, ja oli väga rõõmus, kui ma talle Tallinnast tervitusi viisin, ma küsin, kas mäled, no miks ma ei mäleta taevas. Ja tegelikult huvitav ongi see, et tema kvartett, seesama koosseis, mängis siingi Säret sektoris Janet ja siis kloor see kvartett teeris 19. aprillil 1966 Stockholmis, see oli nende tee oli aasta varem siis aasta aasta varem aasta varem ja, ja nad olid siis täiesti tundmatud, mitte ühte neist keegi tundnud. 18 kuuga olid nad mänginud 18-l maal, sealhulgas ka siis Eestis. Ja, ja siin Poola, Rumeenia, Slovakkia, nendes, rääkimata Austrias, Itaalia, Jaapan üldse ma ei tea ühtegi teist džässansamblid, mis oleks niimoodi plahvatanud ja teine plahvatas Euroopas. Just just euro Stockholmis sai alguses, sellepärast ma mõtlen, Jan Johanson küsisid, et kas sa oled niisugust meest kuulnud, nagu see nuid ei mõõda midagi. No nemad kõik teadsid, soomlased ka teadsid. Nii et see oli, see oli väga huvitav ja tagantjärele muidugi me oleme väga palju vaielnud, et näed, et ikka pidi ta siia tuleme ja lõpetati meil tema pärast need festivalid ära 67. aastal pärast ei lubatud enam edasi teha. Skandaal läks nii suureks. Aga teisest küljest on jälle öeldud, et seega tasus ennast ära ka, et niisugune mees Ei no see plahvatus, mis siis ikka 67 Tallinnas oli ja mul on endal väga värskelt ikka meeles, et ma mäletan, et saime kokku, kas Tiit Paulus ja Tõnu Naissoo Loisid loid lais, muidugi keegi ei pea midagi talle. Kogu aeg see sõna suus kõigile loid tuleb ja see oli tõesti ta sillide vapustas, eks ole. Ja ma arvan, et eriti noorele muusikule, mis, mis andis. Ma arvan, et meile kõigile ikka pikaks ajaks, isegi kui see festival jäi ära. Aga tõesti valter, see oli, võib õiged, see andis meile selle suuna ja muidugi niisuguse lendamise. Pikemat aega oli õhus, et ja nagu öeldakse, saime selle viiruse ikka nii külge, eluks ajaks. Pole pääsenud siiamaale. Nojah varem ei olnud keegi kuulnud elavat plaat plaadiks, aga aga elavalt niisugust muusikat, nagu nad tõesti siin praadisid ennast kolm päeva ja kui nad siis välja tulid, nad mängisid vihaga. Praegu ma vaatasin, Ta oli seal salsa laual, oli nii, nii tore, nii leebe ja naeratas ja ja nii nii lahkelt rääkis ja mängis niimodi. Paar pala oli nii täiesti vaikselt nagu sosistades. Hoopis nagu teine. No eks aeg teeb oma töö ja see, sa puudutasid just seda interpreet, interpreedi, muusikud, teemat tõesti, et tihti on elus tõesti niimoodi, et eelreklaam juba niimoodi tehtud, niivõrd sind on viidud kuskilt üles taeva alla ja siis sa tõesti kogu aeg mõtled, et mida ma nüüd tegema sul täitsa õigus, see, et ta tõesti teadnud, mis tema käest nõutakse, mis ta nüüd peab mingit maailmaimed ja tõesti, ega tal siis võrreldes nüüd natuke ka tema mängu tol ajal, 67, nüüd hiljem, eks midagi on tõesti niisugust emotsionaalset natuke, tõesti on see tunduvalt leebem, eks ole, et see emotsionaalne laeng, mis tal siis oli, eks ole, kui ta 67 välja tuli, jah, oma pead natuke seal liigutades ja need lokid lehvisid, eks ole, et et kõik me oleme ajas, muutume ja tõesti see emotsionaalne laeng on natuke, võib-olla väiksem, aga nüüd on teised asjad huvitavad, mis selles muusikas, mis joobes intellektuaalne intellektuaalne liiniusteks ja mis on palju huvitavam ja tõesti, see rahu on võib-olla hoopis tähtsam. Ja muidugi, selge on ka see, et näiteks see põlvkond, nad on juba vanad inimesed ja no võtame näiteks. Liigonits ei saanud tulla välja Saltsousse, kuna tal oli südameatakk, eks ole, siis oli, oli Bogostenson ei ole muidugi vana inimene, see oli käeluu ära murdnud ja ja siis oli seal Maicel projekteril oli vist mingi operatsioon olnud seal ja ja, ja, ja seesama Tšašoid mängis esimese esimese pala pealkirjaga palvepilli eest ja rääkis pika jutu sellest, kuidas tema hea sõber, trummar, kuulus trummar Billy Higgins on raskelt haige. Tähendab, see on omamoodi kaduv põlvkond õige ja neid praegu veel ütleme, noortel neid veel kuulata, see on kulda väärt. Nüüd sekkub vahekohtunik, ütleb, et raadiokuulaja tahab ka muusikat kuulata. Charles Loidist, kas sa oled valinud nüüd midagi sealt vanast ajast või uuest ajast või midagi? No kuivõrd seda seal Saltsous mängitud kava ei ole, siis ma võtsin just selle 67. aasta ühe teise plaadi. Ja selle plaadi peal oli seesama koosseis, millega nad Tallinnas olid. Seda balanatsiin ei mänginud. See on taas Loidi oma kompositsioon. Teekond sees mu sees. Tänase Vikerkääru teekond on otsa saanud, stuudios olid Valter Jaak Ojakäär ning Lembit Saarsalu. Kõike head teile ja kohtume jälle Vikerraadios.