Kuidas me käitume, kui inimene on kõnniteel maas ja ei liiguta. Kas me läheme tema juurde ja küsime. Kas sinuga on kõik hästi. Ja kui ei ole, mida me siis teeme? Kas me helistame kiirabisse? Püüame teda võimalusel aidata. Või läheme suure kaarega mööda ja loodame, et küll tuleb keegi, kes temaga tegeleb. Lõbusamaarlasest luuka evangeeliumi kümnendas peatükis räägib Jeesus ütles kõnelust jätkates. Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed. Ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda nõndasamuti kalevit. Kui ta sattus sinnapaika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks Omaarlane kui ta jõudis temani. Ta nägi hakas talale, taastus ligi sidus mehe haavad, valas neile peale õli ja veini. Tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit. Andis need peremehele, ütles. Kanna tema eest hoolt. Ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan sulle tagasi tulles. Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte. Seadusetundja ütles see, kes tema peale halastas. Jeesus ütles talle. Siis mine ja tee sina nõndasamuti. Halastamine ei ole kõige lihtsam töö sest see eeldab aktiivset tegevust, osavõtlikkust ja tahet aidata ka seda, kelle aitamiseks meil kohustust ei ole. Tõeline halastus on selline, mis ületab selle ootusi, kellele maha lastama. Kui te olete teeröövlite kätte sattunud, ei oska oodata, et keegi maksab kinni, mitte ainult hädapärase. Tagab, et te tunneksite end hästi. Jeesuse hea sõnum ei seisnenud mitte ainult selles mis tuleb pärast seda, kui me siit ilmast lahkuma. Tema hea sõnum seisnes ka selles aitab meid. Kui me oleme sattunud raskesse olukorda. Kuidas ta aitab? Ta palub oma järgijatel meid aidata. Siis mine ja tee sina nõndasamuti. Meie kristlaste kohus on halastada mitte ainult nende peale, kellele halastamine meile võib kasu tuua. Või on see meie kohustus vaid ehk eelkõige siis, kui meil omakasu täielikult puudub. Jumala halastus on suur mitte sellepärast et ta halastab hoolimata kõigest vaid sellepärast, et halastab neile kes seda alastust vajavad. Jeesus hindas Samaarlase tegu. Preestri Yaleviidi hoolimatust, aga mitte. Jumala jaoks ei ole tähtis, kes me oleme vaid kuidas me oleme ja mida me teeme. Sest nii nagu ihu ilma vaimutan, surnud. Ta on surnud, ka usk ilma tegudeta kinnitab Jakoobuse kirja teine peatükk, 26. sall. Et usk oleks elav, on vaja teha tegusid, mis usku kinnitavad. Inimesed, kes aitavad võhivõõraid ja nõus nende eest maksma ka siis, kui see ei ole nende kohustus. Teevad usutegusid, halastas on usu väljendus. Teise Saamueli raamatu 24. peatüki 14 kümnendas salmis ütles Taavet kaadile. Mul on väga kitsas käes langegem siiski issanda kätte. Sest tema halastus on suur. Aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda. Halastas olemas on suuremeelsus. Kui meie oleme suuremeelsed meiega, suuremeelsed, need, kellelt meie halastust ootame. Taavet teadis, et inimese jaoks on see raske kuid jumala jaoks mitte. Samaarlane sai sellega hakkama.