Tere, olen Jaanelbula. Mul on suur au kokkusaade mehest, kes oma 73 eluaastaga laulis ennast igaveseks eestlase südamesse. Täna, 25. septembril 2010 oleks Artur Rinne tähistanud oma sajandat sünnipäeva 73 eluaastat ja see ülejäänud aeg praeguse hetkeni vajaks tunduvalt rohkem eetriaega, kui on see 55 minutit. Rinnest võiks teha terve saatesarja, aga jäägu see tulevastele saatejuhtidele. Mul olid selle saate tegemisel abiks Ivo Linna, Jüri Aarma ja sünnipäevalaps ise, kes Hubert Veldermanile 1970. aasta veebruaris Narvas Narva poisina vastas. Ma olen sündinud Juhkentalis Joaoruse selle Aleksandri kiriku juurest siin kuskil ja elasin ja kasvasime esimesed eluaastad raja tänaval ülesse Roose majas ja seal ma siis tegin ka esimese kümbluse kogu riietega kuulsas solgikraavis, kus siis Balti keest alla jookseb Narva jõkke ja sain ka emaga käest vägevad triibulised. Sest ta pidi selle talvepalitu ära viskama, millega ma seal suplesin, sest vesi on nii puhas, et see kõlbaks enam kandmiseks, see palitu. Hiljem ma elasin ja Seitsmenda Peetri ja Linda tänava nurgal just vaadake juurest alla läheb see. Ja siis muidugi mul see Narva keel on meelest Ma vaatan, Gurjev paneb küll vägevamini kui mina, temal see Narva murre, täitsa selge, aga mul on veel natukene. Muidugi ma tean, et Parusina vabrik oli seal ja parakoti priistan seda mad kirvisse. Sautseja Pantelejevi kõrvitsasaavutusena on mul selgesti meeles, missugused nurgad ja kraavid kõige enamik meelde jäid. Esimene. Mööda sellest kohast läksin, isa viis mind juukselõikajale, siis kaks poissi ütlesid, et näe, siin on see mammapoeg, kes pidi solgikraavi ära. Ja siis ema ütles mulle pärast seda, kui ta mind porgandpaljaks kooris ja ja riideid hakkas hoovi peale kuivama viima, vaatas ukse pealt tagasi, ütles, et alla käinud inimesed on solgikraavis oma elu lõpetanud. Sina, poeg, algad sealt, kuhu sa küll välja jõuad, kes seda teab? Millal muusika meeldima hakkas? Muusika hakkas mulle meeldima väga varakult mäletan, üks leierkastimees oli, käis väntamas väntorelit ja käis kõik hoovides mängimas. Ja siis talle oli papagoi, oli see papagoi võttis kaardid, tal oli see niisugune kartoteek, kus ta ulatas nendele neidudele, kes igatsesid mehele minna igavesi, tõotusi, ahv oli sellel leierkastimehe õlal ja ta mängis väga vägevaid lugusid seal siis ma muidugi hakkasin sellest ajast peale, armastasin muusikat, aga enne meil naabriks oli. Üks Narva tšellomängija oli Anton Roose ja tema tütar Anton Roose mängis kinos Illusia või teda nimetati, mängis tšellot ja siis Taagi, tema, kes gümnaasiumis õppis klaverit ja siis nad pühapäeviti mängisid koguda, tavaliselt Taagi tüdines ära, lõi klõpsti kaane kinni ja, ja vana saagis üksi heliredelid, mina tegin ka siis omale, võtsin ahjuroobi ja tuletangid ja hakkasin ka saatma. Tšellot tähendab esimese laulu muidugi, mis ma õppisin. Ta oli, mis ema õpetas ära, see oli Ma tulen taevast ülevalt ja millegipärast ma ei saanud aru selle kohu kohutav vastuolu, sisu ja vormivajaduse pärast seda lauldud tuli mul kuuse ääres põrandal maas, ise karju. Ma tulen taevast ülevalt. Hiljem toodi meile grammofon, siis mulle üks laul hakkas väga meeldima, eriti emale. Jah, mis emale kõik meeldis, mulle ka. Uksekell. Taas. Kui veel armastaažine damage ellu, kees ESTO siin see kui see sõiduda asuks ka. Haki. Nüüd ma sõira teed. Laadatöö õliseks veel. Ma. Ühel päeval Peeerr erilise ja siis Ivo Linna, millal sina esimest korda teadvustasid endale sellist laulumeest nagu Artur Rinne? Ma arvan, et ma nimepidi ja, ja hääle kaudu teadsin teda ikkagi 50.-te aastate teisest poolest alates, sellepärast et siis ta oli ju külmalt maalt tagasi tulnud tema lugusid jälle mängiti ja küllap Eesti Raadio oli see tarkuse allikas, kus ma teistegi lauljatega tuttavaks sain, aga ma usun, et võis olla kas 50.-te lõpp või 60.-te algus kui järjekordse Eesti NSV riikliku filharmoonia brigaadi koosseisus jõudis ka Artur Rinne Kuressaare lossihoov ja sellepärast, et igal suvel neid brigaade käis. Ja Ma mäletan, et esimene üllatus oli see, et Artur Rinne oli ju ütleme, lühikest kasvu mees. Ja mina kujutlesin jällegi tänu tema häälele ette seda, et ta pikem mees, aga see linik, et kerge pettumus, aga see möödus sellepärast, et Arturi lauldud laule juba siis kõik laulsid kaasa ja sellised lood olid tuttavad. Nii et seal midagi suurt üllatust ei olnud ja kuskil nendesse aegadesse esmakohtumine. Kas Artur oli justkui mingisuguse valge laeva või pätsu-aegse valitsuse kehastus sellise eestlase tavaeestlase hinges, et noh, et kui on rinne veel alles, et ju siis ikka veel läheb hästi kokku. Jah, et kas võis see olla niimoodi? No eks ta oli ka, noh, see oli sellise legend, mis tema ümber muidugi olid tekkinud ja see, kes ta Eesti ajal oli olnud ja ta oli ju menukas plaadi artist juba siis ja kõik see sõjaaegne asi ja pärastine Siberis ja see on suurepärane ja suurt kõmu vitanud Kadrioru kontsert, esimene kontsert pärast Siberist tulekut ja see oli loonud sellise pildi jätavat Artur Rinne, õige eesti mees ja ja laulab neid eestiaegseid laule ja eks see tõi paljulgen laulda, eks ju. Jaheksa tõi paljudele temaealistele ikka pisara silma vankumatult ja ja andis lootust, andis, andis nagu võib-olla lootustki ja halvad ajad ei pruugi pruugi igavesti kestma jääda, aga ma tahaks veel siia juurde seda, et nii-öelda eravestlustes eriti tema elu täiesti viimastel aastatel, kui me kohtusime mõnikord televisiooni kohvikus, siis siis nagu ilmselt vanemad inimesed tahavad ju kukkuda nostalgiast tagasi ja ta rääkis, kui ilus linn oli näiteks Narva olnud enne sõda ja ta võis sellest rääkida pikalt sellest eestiaegsest elust, kuidas ta oli teatris ja kuidas ta seal plaadipoes oli müüa ja kuidas kuidas need peod käisid ja kes need inimesed seal olid? Tema ütleme interpretatsioonis eesti aeg oli, oli nägudelt üks kuldne kuulama, kus, kus kõik särab, õitseb ja helisevad, murupillid mängivad kauneid hääli, helisid jah, et ta, ta oli küll selline läbinisti eestiaegse ilma kuulutaja või, või selle selle mälestuse alal hoida või ma ei oskagi öelda, aga jah, temast õhkus seda küll. Ja ta oli muidugi vastavalt, et selleaegsetele tavadele tali saanud härrasmeheliku käitumise kasvatuse, kuigi ma pean ütlema, et jälle televisiooni kurjad keeled omal ajal ei rääkinud temast tohutult sõbralikkust ja džentelmeni ja sellisest töökaaslasest, et tal ei olnud režissöörina päris kuri ülemus ja ega tema peale väga naeratusega ei vaadatud, seal aga lasevad teistmoodi töösuhe. Mina tean teda kui siiski lauljate artist. Hajub päevakära ja ärkab iga tänav ning esimesi kiiri puistab vaikse, kuna palk linna taha paju hommikul tab maju ning kahvatuvad taeva sinikupli all ja vaikne, kuni saab hoogu koidu. Spurguriga värvinuga katused, jama. Üksik. Praegu tunnen endas, et ta oli selline, nagu sa ütlesid Kungla rahva maaletooja siin sellises Nõukogude Eestis, et et kui Artur on olemas, siis pole veel kõik läbi. Nojah, see on selle teema jätkuks, eks need teised eestiaegsed näitlejad, kirjalikud luuletajad, kunstnikud, kes jäid siia erinevatel põhjustel mani, tahtis jääda, mõni oli sunnitud jääma ja nii edasi. See on ikkagi terve põlvkonna vaim, mis, mis ulatus ju kasvõi meie armsate kooli tatagi kaudu meieni. Me saime viiekümnendatel kuuekümnendatel väga-väga hästi tunda, milline kasvatus oli olnud enne sõda. Kuidas, milliseid tõdesid peeti siis pühadeks ja milliseid jagati lastele. Meie õpetajad olid ju paljud need, kes olid juba olnud enne sõda õpetaja, nii et me saime seda hingust ja tänuga oma vanematele me saime seda. Seda eesti ajaäärt nagu kuidagimoodi tunda ikkagi. Ja oli väga hea tõepoolest, et Artur ei läinud kaasa sellise sotsialistliku realismiga, et oleks hakanud laulma. Ta laulis küll igasuguseid laule, aga tema temast Tiiveli rahvalik mammad Rile vaderid Irall, eks ole, ja, ja seal ei olnud mingisugust poliitilist sõnumit, aga tegelikult toon võiks olla küll väike poliitiline, sest et see näitas, et kõik ei olegi ainult ametliku poliitika kiitmine, eks ole, poliitilisi laulud, kui see oli ju küll, eks ole tellitud muusikat ja neid käsitati, mis seal salata esitas ikka suured lauljad, isegi Valgre kirjutas ja Valgre kirjutas ja Georg Ots laulis ja kõik, kõik on seda teinud, aga aga Artur Rinne langes nagu sellest natuke välja, ta, ta laulis oma lõbusaid laulukesi ja kur pigi kogukubralleele sugugi lõbus laul. Aga ju ta siis ikka kuidagimoodi pinnuks silmas, sellepärast et, et kui oli ta minek, siis hoolimata sellest, et tema filharmoonias tõi oma kontsertidega palju raha sisse elu jooksul siiski teda Estonia kontserdisaalis mata ei lastud, toimus et tema jaoks kui endisele televisiooni raadiokomitee töötajale toimub siin raadio uues saalis uue maja saalis, kus praegu on fanaatik, eks ole. Ma mäletan seda matust hästi, nii et mingisugune okas nendel rinna vastu oli. Estonia kontserdisaalis ei saanud. Ja ja, ja siis, vähemalt nii räägiti, et ei leitud, et tan vääriline. Ta vist ei saanud ka rahvakunstnikuks teeniliseks skulptuuri tegelaseks, aga mitte. Seda, seda ma ei kahjuks ei oska ka öelda, sellepärast et minu jaoks need aunimetused on üks, üks kummaline vaht ja ma olen selle üle täpselt niimoodi olema ka sellest mõelnud, isegi hoolimata rahalisa oli ju omal ajal ikkagi ei olnud, ei ole midagi, seal oli, mina sain ka teeneliseks kunstnikuks ja, ja seal naljatati, et on neljas haigla ja tasutamatus kumbagi nagu ei läinud nagu deklareeritud tahtma. Et sellised selline värk, aga, aga noh, mõnele tiitlid muidugi meeldisid ja, ja ma arvan, et Artur oli siiski üsna edev mees ja, ja küllap ta ikkagi nautis seda, et tal seal mingi tiitel oli ja ta oli minu meelest Stahli piisavalt, et auahne ja edev ka. Ja, ja ta oli laia žestiga kes teda lähemalt tundsid, et neil on sellest rääkinud. Samas võis ta olla ka oskamatult koonerlik. Mõnikord kui oli mingisugune ühine napsivõtmine, siis tal oli oma konjakipudelipersed jaganud mitte kellelegi ja nii edasi ja nii edasi. No need on kõlakad ja ma siin vastutus selles mõttes enda peale võtta. Näegi teen ka ilmselt Moviga uhkelt ja sirgelt ja kerge. Kaadriimsed paagiga. Kaotalt metsik. Kes see ikka? Et. Seegaardriimset moniga. Kaotas metsik lääs Tuuri süütulisi. Jõhvi. Raudtee. Mis on? Koolis. Kes nägesi kaardi viimsed paagiga lasknud? Nii et sõjakirves käes? Kes vägisi viimset Moviga? Kaotas metsik. Kes vägisi viimset Muubiga olla kärtsajakirjades? Kaardeemsetooriga. Kaotas metsik. Alguses nagu pidi olema tema ärasaatmine Estonias ja siis ma küsisin, Jüri Aarma, kas seda täpsemalt järele ja siis tuli kõnet, kuna ja tele-raadiokomitee, siis palun väga, vaadake. Ise seal jah, ja see oli päris jube, sellepärast et temaealist publikut tema publikut oli väga palju elus siis. Ja need ummistasid selle Raadi uue raadiomaja küllalt väikse fuajee ära. Nad ummistasid selle saali ära, Nad ummistasid need trepid ära ja seal oligi selline intsident. See on täielik võllanali, aga see oli tõesti nii. Me olime noored nagu seal auvalves, seisime vaheldumisi ja saal läks kangesti palavaks ja üks vanaproua minestas ära ja nüüd kutsuti kiirabi ja kiirabil koos selle kanderaamiga murdis ennast ikkagi treppide kaudu saali. Aga täna sealt välja ei saanud selle selle venestunud prouaga. Ja nüüd tuli appi võtta see nipp, et selle saali taga üks tagumine uks, lahepoolne, üks osa kitsam, teine laiem ja seda võtit otsiti seal tükk aega, aga minu meelest lõpuks löödi see lihtsalt hoobiga see uks laiali ja aga lahti läks kitsam pool. Ja täpselt siis, kui meie seisime ühe seltskonnaga auvalves ja just oli Heli Lääts oli laulnud, lauloomampab, man papa, ja siis need sanitarid läksid selle kirstu tagant sinna ukseni. Ja eks nad on elus palju näinud, siis üks ütles, et me ei mahu siit välja. Ja teine etestele keerame serviti. Ja siis see oli niisugune niisugune hetked. Ma ma olin täiesti purskama täiesti täiesti ebaõige koha peal naerma, aga, aga noh, niisuguseid asju elus juhtub. Ja see näitas ära, et Arturi publik oli suur, aga, aga läks niimoodi, nii et. Ja ta läks küllaltki ootamatult selles mõttes, et mõned nädalad ennem veel rääkisime telemajas ja ja ta käis pärast oma abikaasa surma, käis ta tihti telemajas lihtsalt selleks, et oleks seltsi ja saaks juttu rääkida. Ja muidugi kahju on sellest, et meie hulgas ei ole ka Tarmo Pihlap enam, kes oli suur Artur Rinne kunstiarmastaja austaja ja tema tema üks suuremaid iidoleid kahtlematult oligi Artur ja nad käisid Arturiga läbi seltskondlikult ja perekondlikult. Tarmakene ilmselt teadnuks palju rohkem rääkida kui mina. Meie kokkupuuted olid siiski üsna üsna õhukesed ja õhukesed. Pigem võib-olla seal jäi selline vanema heatahtliku ja noore ja lolli artisti, kelle suhedata ta alati õpetas midagi, ütles, et hoidke poisid oma hääli ja ja nii ma dünaamade, mis ta seal kõik rääkis, kuidas käituda, kuidas kummardada. Öeldule. Igal juhul kui järgmine kord metsakalmistule lähed, siis kabeli juurde minna sellest väravast siis vasakule, hoidki siin ja seal on siis kõik meie kadunud laulumehed rivis. Otse on Mati Nuude kabeli taga sportlaste seas, aga Artur on siis vasakut kätt, kui mõni kuulaja tahaks nüüd näiteks kartulile sünnipäeva puhul või sünniaastapäeva puhul siis küünlakese viia aitäh meenutamast kartulit ja ta oli suur mees. Ja seda Sees on ka see, et ega lausa Aga? See vaadan. Oma. Lausa. Tänane teine saatekülaline on Jüri Aarma ja Jüri Aarma kutsusin siia mitte ainult sellepärast, et ta on väga tark inimene, eks ju. Et ta teabe tarkade klubi siis vaatad kõige rohkem igasuguseid vastuseid. Aga sellepärast, et Jüri Aarma mängib Artur Rinnet Ugala lavastuses ja peaks nagu selle mehe hingeelu täpselt teadma. Tere, Jüri. Tere, Jansa, siin sa nüüd pisut küllutreerinud, üleni alates minu sellest kaasasündinud tarkusest seal on tublisti andekam, minust eelkõnelenud. Ja teisest küljest ma nii väga ei mängi selles Ugala loos Artur Rinnet ennast. Pigem me toome kahe peale Juss Haasmaa ka välja selle kuju olemuse, mitte tema sarnasusest. Just see on ma tubli meeter 85 pikk, mina temast neli viis senti lühem, Artur Rinne oli teatavasti veel lühem, nii et kui juba pikkusest asi pihta hakkab, siis me ei kavatsegi seda otseselt järgi teha, ammugi mitte temale iseloomulikku nasaalselt lauluhäält. Milleks üldse ei ole põhjust, pigem katsume välja tuua selle rataste. Kääride vahele jäänud mehe, sellised kummalised, elulised valusad aspektid see 1910, tema sünniaasta, see on nagu sinna nii-öelda kodeeritud see. Nüüd tagantjärele vaadates, et et see mees elas kuradi halval ajal selles mõttes, et esimene ots väga hästi ja siis vahepeal väga-väga halvasti ja lõpuks proovi kuidagi ennast tõestada ja ellu jääda. Ei saa öelda ühe inimese kohta, et ta elas nagu sa ütlesid, kuradi halval ajal. Ei ole, aeg on üks ja ainus ja paremat meil pole antud ja ma olen kindel, et Artur Rinne tema elu- ja loometee jooksul oli tuhandeid välk, valulisi õnnehetki, sama palju kaga kurbust ja traagikat ja nagu meil kõigil jah, nagu meil kõigil. Aga lihtsalt selline mitme valitsuse vahel oma kunstijagamine, see on natukene keeruline, keeruline. Keerulisem kui nii mõnelgi meist praegu. Just et me siin enne ilma mikrofonid rääkisime, et mis meil häda, meil on kõige õnnelikum aeg ja 2010. aastal. Jah, ja seda enam peaksime me väga suure respektiga suhtuma inimestesse punkt üks, kes ennast enam kaitsta ei saa, punkt kaks, kelle elu me ikka päris leht leheküljelt ei tunne, kelle samme me ei ole oma elus kunagi samamoodi sammunud, selliseid otsustusi kunagi teinud, nii et eelkõige oleme väga aupaklikult, kuid ajaloo kaasa arvatud kultuuriajaloo vastu, kelle üks osis kahtlemata eesti kultuuris Artur Rinne on. Kes oli siis Artur Rinne sinu arvates? Mis mees ta oli? Uhke võimas läbilöögivõimega kuju tüüp kes tuli Narva linnast ja surus ennast läbi päris mitmest kadalipust, kas või näiteks Estonia ooperikoori, kas ta oli andekas ka? Ta oli päris andekas, ei saa öelda, et ta ei olnud, loodus oli talle ikka oli andnud päris tugeva hääle selle väikese kasvu kohta, tõsi küll, teatud tüsedus aitas selle seda häält siis natuke tüskemaks ka teha. Aga andekas ja läbilöögivõimeline tooli küll, muidu poleks Estonia tolleaegsed juhid teda leidnud ja pakkunud Talle Figaro osa Sevilla habemäes üle kuue korra ta ilmselt seda edendada ei saanud, sinna sygenesid siis teatud intriigid. Ega tema ei olnud kah nii väga vaiki ja mees ja lõpptulemusena võetise vähemasti temaga peaosas maha, sest sel ajal oli uus tõusev täht Tiit kuusikest Viinis täieliku furoori teinud ja, ja kuusikut oodanud. Niisiis järgmist sellist suurt tulekut ja rinne jäi nagu kõrvale, mis mõjus talle väga valusasti. Teinekord, kui välja lähen olen, pole kuigi palju. Oleneb varasemalt mänginud on ta. Ma ei tea. Halvad kombed, teeme nagu vajada staabi daami hobusena tulema. Vahepeal oli väga tore enam vaja, kui väga vaja ei olnud, mina ei ole küll tulla kogu maja peale, kogu aeg, aga pole enam vaja rahulik mullal. No me siin Ivoga rääkisime tema elu viimasest osast, aga ei rääkinud üldse seda pärast konservatooriumi mitte lõpetamist Estonia teatrisse minekut, siis läks ta millegipärast plaadipoodi müüjaks. Ja pärast sõda vist oli isegi tartus õllevedaja ja nii edasi. Kuidas kuidas need ajad olid? Eks nad olid sama valusad talle ja kõik käis ikka üle väga suurte kivide ja kändude ja kusagile. Vabatahtlikud ta nüüd selliste krateeringut endale ei tekitanud, intriigide pärast pidid Estoniast loobuma. Eks ta seal auku siis ega vastu ja nagu ta ise ütleb, minut baseerub nüüd muidugi näitemängul, mille, mille hea ja väga täpne üleskirjutaja Mati Põldre on stsineerinud. Ja kui nüüd väga täpseid fakte edasi teada tahta, siis ilma isand Põldre märkustega vaata siin hakkama ei saaks, nii et mina jään praegu selle loo juurde, mida me siis kahekesi teise noore Arturiga justkui laval kanname ja kogu minu faktoloogia põhineb ka sellel, järelikult võivad siin olla sees küsitavused üksused. Aga mingil määral õppisime me selle lavastusperioodi jooksul küll seda meest pisut lähemalt tundma. Seega siis intriigide tõttu lahkunud Estoniast pakuti talle siis, kui ma ei eksi, vist isand Lemberg juures Esto muusikapoes plaadimüüja kohta. Ta oli selleks ajaks endale juba nime teinud, Eesti oli veel väiksem, kui ta praegu on ja Tallinn oli veel väiksem, kui ta praegu on. Nii et Ta on lugenud olevat eestiaegset või siis 200 vahelise vabariigi aegset päevalehte, kus on suur pealkiri Artur Rinne, nii oma Alt paras intrigeeriv meie kollast meelde tuletama. Pealkiri, ja seal ta siis müüs oma häält muidugi teisi hääli ka ja poel läks hästi tänu sellele, et müüakse, oli Artur Rinne. Ja Lemberg lubas talle maksta sama palga, mis Estonias, nii et vana võis rahul olla. Iseasi, kas ta südames seda tegelikult oli. Ja kusagil seal selleks ajaks olid hakanud juba tema plaadid tulema tema lauludega. Nii et ta oli rahvamees ja, ja müüjana oli ta selles poes kui näit. Ja maskott kindlasti, ja kui näitemängu järgi võtta, siis kuni venelaste tulekuni. Ja sealt algas tema jaoks üks teine periood. Aga mis siis täpselt tingis tema 25 pluss viis. Kuulu järgi olla ta läinud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Tõsi küll, kuivõrd vabatahtlikult ta nüüd läks, aga munder tal seljas oli ja rindekorrespondendi ks ta Narva alla läks. See ei jäänud märkamata ka vastavatele organitele. Ta kirjutas sealt lookesi ja igasugu nupukesi. Loomulikult oli neil lookestel teatud, et rõhk ja see rõhk ei olnud sugugi mitte punameelne. Seda kõike arvestati pärast, võib-olla ta oleks saanud ka kuidagi peituda, aga siis räägib kuulujutt, et keegi pettunud austa ei anna. Ei jää me praegu selle nimetuse juurde olla üles riputanud Vanemuise valvelauda, kuhu ird oli selleks ajaks õllevedamise koha pealt kutsunud teatrisse mängima ja lavastamagi. Sinna valvelauda oli siis üles riputatud Artur Rinne pilt Saksa mundris. Sellest piisas, et organid ennast kätte võtaks ja, ja talle mehed järgi saadetakse. Ja seal ta oli juba jutt lühike 25 pluss viis, millest õnneks ta suhteliselt vähe ära istus. Ja pärast seda tuli ta tagasi ja andis oma nii-öelda tänapäevases mõttes Kambek kontserdi Kadrioru pargis, see vist oli olnud tohutu rahvamelu. Ja teda ei loodetud enam näha. Räägiti ju igasugu juttu ja kõikidest väljasaanutest räägiti ju igasugu juttu, aga tema tuli tagasi ja soostus seal siis laulma. Selle tähtsus on võib-olla mitte ainult selles, et Artur Rinne tuli tagasi, vaid see, mis laule ta laulis. Nüüd olid Jaha poliitilised, aga iga laul oli märg vanast ühiskonnast, kus oli tunduvalt parem elada kui selles uues Nõukogude omas ja seda vanarahvas veel väga hästi mäletas, teda võeti kui mingisugust häält vanast ajast minevikust, kui, kui tüüpilist endist ja nende lauludega, müts maha ta järgmised aastakümned vastu pidaski loomulikult Ko uusi vastu võttes uusi lauldes. Nii et selles mõttes ta vedas. Tulen tagasi sinu arvamuse juurde. Ta elas väga raskel ajal, ei tea, see viis aastat muidugi on jube vangilaagrisse metsa langetada, minu meelest on isegi üks päev vangilaagris juba on, kindlasti on siin meiesugused, kes pikalt vähemasti kinnistunud ei ole, ei tohi mingil juhul oma arvamust avaldada ja ometigi tulite sealt eluga tagasi ja sai pärast päris tuntud rahva laulikuks. Artur Rinne on teadupärast pärit Narvast ja seal ta sündis ja selle üle oli ta väga uhke. Laulis ta ju ka populaarseks Narva valsi ja nii edasi ja ta on oma kohtumistes publikuga kogu aeg maininud seda praegu on Narvast pärit. Pik saab vene keeles laulnud sellepärast et Narva linn on ju piirilinn ja vene keel peaks olema seal ju praktiliselt teine keel. Sa mõtled 21. sajandi moodi praegu narval ilmselt küll, tõepoolest vene linn tol ajal Meil on Narva, ei olnud nii väga vene linn, tõsi, seal seal räägiti natukene teistmoodi keelt, aga ma ei ütleks, et seal nüüd oluliselt nii palju venelasi oli, kui praegu oli puhas eesti linn, väikese kaldega, väikese nihkega narvakad kui sellised. Nii et vene keeles ei olnud tal mingit mõtet laulda paaril mulgi põhjusel. Need laulud ei kõla vene keeles ükskõik kui heas tõlkes, venelased on head, tõlkijad aga meelel, kuldne kodukotus ei saa laulda, vene keeles. Leian mina, saab muidugi, aga mina ei laula. Siis on mul tekkinud veel üks küsimus, tema ühe ütleme vaatad kõige populaarsema laulu kohta mida peaksid küll kõik teadma igas vanuses, no ma ei tea, kas tänapäeva kümneaastased kodanikud teavad seda laulu, aga ütleme üle 30 küll mets mühiseb ja kägu kukub raal, et ma kunagi oma saates originaale koopia mängisin selle loo saksakeelset versiooni ja ja siis mängisin rinnet, rinnan seda salvestanud vist kaks või kolm korda kolm korda, siis ükskord oli siis Valtside popuriis. Üks oli siis 60.-te salvestus ja üks oli siis esimene krõbisev Taani poolt pressitud vinüülplaadi salvestus. Et kuidas seda laul vene ajal lubati laulda, sellepärast et sellest on tehtud täiesti tore, saksa, ütleme SS-vägede sisse marssimise marss saab täpselt samaviisi peale. Kõiki laule saab mitut moodi laulda. Soome talvesõjas laulsid soome võitlejad Katjuša viisi peal. Venelastevastast võitlus laulu, muuseas täpselt samaviisi peal, mis venelaste kuulus Katjuša. Igat laulu annab igasuguse vankri ette rakendada saksa viis ta muidugi on tüüpiline liider tahvel. Originaalis on ta siiski valss, temast saab teha marsi ja temast saab teha ka väga Marsi. Meie interBrettidest on seda marsina ja ütleme siis läbi läbi inimelu kulgeva lauluna esindanud kunagi Andres Ots sootuks teises kuues või soostis. Artur Rinne laulis seda üks ühele. Ka iva mainis oma usutluses siin, et ega see ei ole väga lihtne lauluke, ehkki viisi poolest on, aga sõnades on seal ridade vahel päris palju hirv, ojal joob ja muretu ta meel. Kas aimab ta, kui pikk ta elu veel? See on see märk märgiga lugu ja ja kui siiani juurde panna Artur Rinne mitte eriti õhkav mitte eriti üle tunnetatud laulustiil, siis tuleb võib-olla see ehedus just nimelt läbi tema suu ja südame kõige paremini välja. Nii et nõukogude võim ei saanud parema tahtmise juures sellele laulule eriti kätte panna. Pigem küll võib-olla mu meel on kuldne kodukotus, sest igasuguste vana asjade mäletamise vastu oli tollaaegne kamarilja üsna verine. Taheti ju eelkõige läbi lõigata meie mälu ja, ja kultuuriallikad ja, ja need kännud välja juurida, mida veel keegi mäletas, rinne mäleta tas ja rinne laulis neid mõnikord ka vastukeeldu ja pärast vastavalt selle eest aruandes aga teda õnneks ei puututud pärast enam. Nii et ma leian, et, et selles seisneb tema fenomeni ja selles seisneb tema suur kasutegur Eesti. Kui me võime öelda kerges muusikas. Kui me jääme veel sinna teise ilmasõjavõitluste tandrile, siis kas ta ära ei saanud, putkata? Jah, sai küll, oleks saanud, ta on ise oma mälestustes, mis kunagi avaldatud ei ole, väitnud. Tal on jah, kolm mälestusteraamatut lugesin just vahetult kõik läbi, kui mina olin väiksekenesin, siis 69. aastal ilmunud laulud ja aastad 72. eelmisel sajandil ja viimane Sis ja kägu kukub raal 1980. aastal. Ja nüüd siis Päevalehe kirjastus on sellel aastal välja andnud ka Eesti mälu sarjas. Kolm mälestusteraamatut ühe raamatuna. Jutud käivad, et seal olla neid ära lõigatud osasid sees. Oled sa lugenud? Häbi mulle ei ole kahjuks seda uut väljaannet lugenud, ärme seda kommenteerime, ärme seda kommenteeri küll, aga neid vanu raamatuid oleme üsna hoolikalt läbi uurinud, püüdnud ridade vahelt vähegi midagi leida, küllaltki ära nuditud minu meelest. No tolle aja kombe kohaselt ütleme, Lakeeritud ja praegu on, ma tunnistan ausalt, olin minul neid igav lugeda, kui poleks olnud mõjuvat põhjust. Ma poleks need uuesti kätte võtta, nüüd aga oli mõjuv põhjus ja võtsin ja lugesin hoolega läbi. Jah, seal ei ole mitte sõnagi tema minekutest, tulekutest, jäämiste valudest või siis vahelejäämistest aga oma mitte avaldatud mälestustes, kui uskuda isand Põldrit, siis oli tal paadis koht, aga keegi maksis Ta üle ja paat läks ilma temata minema. Nii et ta jäi nii-öelda oma patukoormaga, aga Wehrmachti vabatahtliku teenimine oligi üsna üsna suur patt. Ja sellega ta varem-hiljem vahele jäigi. Ja siis 25 pluss viis ehk siis millest siis reaalselt? Jah, talle heideti ette neidsamu rinde nupukesi, mida ta ajalehtedes kirjutas ja tol ajal oli väga vähe vaja selleks, et kinni kukkuda. Piisas, kui mõne isamaale nende laul sinu dirigendi käe all liiga vohama läks nagu Tuudur vetikul või, või aafrid Karindil või need said ju kõik, kõigepealt said teenelise tiit ja siis said 10 aastat, see oli nõukogude võimule tol ajal omale Taali siis Tuudur Vettik uga koos vangilaagris, jälle räägitakse, nii et jah, Tuudur vetikuga, ta arutas asja ja, ja ei uskunud oma kõrvu Arvo, et, et Karindi ja Vetik ise kah kinni on kukkunud. Ja samal ajal käis ju laulupidu. Ja üks mees jäeti siis nagu ikkagi juhatama ei keegi muu kui Gustav Ernesaks. No üks põhjus oli see, et Ernesaksal otseseid patte ei olnud vaid ta oli korpuse noh, nii-öelda korpuse mees, aga Jaroslavli kunstiansamblite mees. Ja keegi pidi lõpuks ju juhatama nagu Vettik rinnelega ütles, keegi peab ju Eestisse jääma. Nii et. Ei olnud sellel korpuse või siis Jaroslavli mehel ka siin kerge. Üldse mitte tema pidi siin tegema Hoodia Stalinist neid juhatama, ükskõik mida ta siis seespool mõtles. Ja ma arvan, et ei olnud kellelgi kerge, ei olnud Ernesaksal kindlasti mitte kerge. Läheme siis nüüd pärast seda, kui ta andis oma Kadrioru kontserdi ära, mis siis sai millal ta sinna telesse läks, ta oli ju vahepeal, eksju ka Vanemuises siis ikkagi mingi asi kiskus Tallinnasse tagasi. Pärast vangilaagrist saabumist ta minu teada Tallinnasse jäigi ja need kontserdid võeti väga suure hurraaga vastu. Nii et hakkas nagu kahte ametit pidama, nüüd ma võin siin kusagil faktidega pisut mööda panna aastaarvudega ka, kuhu ta täpselt varem jõudis kas, kas nüüd kutseliseks lauljaks või siis kutseliseks telerežissööriks. 56.-st seitsmekümnendad on kirjas, et ta oli siis Eesti Televisioonis ja Eesti telefilmis režissöör. Kaheksa ja ühtlasi siis ka teenis lisa või ütleme, arendas ka siis seda laulukultuurirahvas 21 kuni 80 ENSV riikliku filharmoonia solist jõust teost. Nii et need ajad, ma ei oskagi öelda, ju siis juhtkond vaatas, et see on üks kasulik puhvermees kelle peal saab nii välismaal kui ka Eestis ära näidata, et pole meie õitsva kultuuril viga midagi. Näete, endised lauljad on oma karistuse ära kandnud ja laulavad muudkui edasi, järelikult on siin elu õnnelik ja, ja õnn ongi õue peale tulnud. Üks näitajatest oli siis. Artur Rinne, kuidas temal nende järeltulijatega on, tali ju teadupärast vähemalt kõlakad käivad, et hästi naiste armas inimene, meesterahvas, kellele kenad daamid väga meeldisid, nii nooruspõlves kui ka hiljem. Ei julge jälle lahmima hakata, sest et need on väga ettevaatlikud teemat üks poplaulja, aga kahtlemata Artur Rinne seda mingil määral ju oli. Kas poplaulja kannab endaga alati kaasas mingisugust lepet, kuhu takerduvad ka siis lugematute austajate Jausta ei anna ta jalad? Ei jah, enam-vähem teada on fakt, et tal oli väljaspool abielu tütar, kes elab praegugi Tartus näitus ja ma ei tea, kui palju minu asi on neid asju kommenteerida, aga tütrega ma olen korduvalt kohtunud, üks väga armas ja tark daam. Ja kõlakas käis, et see tütar pidi olude sunnil oma isa elu lõpuni talle onu ütlema. See võib olla ka nüüd mingil määral dramaatiline ülepaisutus, aga nii vähemasti me näitemängus seda mängime. Ega see ka kerge asi ei ole. Pealegi teadis tema seaduslik abikaasa sellest tütrest. Nad käisid omavahel läbi, tütar käis neil külas. Artur mattis oma seadusliku abi kaasamist. Jah, tema mattis oma naise, mitte vastupidi, nii et ta jäi lõpuks päris üksiku tütar. Mitte arvestada, kes teda ikkagi tütar toetas, siis pärast seda seda ja arvatavasti ta õismäel üksikuna sinna 84. aastal siis ära suri. Ja siin Ivoga rääkisime tema matustest, et oli see siis nii, et et talle ikkagi tehtud nii-öelda riiklikku matust ja Estonia kontserdisaalist, mõni nagu kõik meie tolle aja suured läksid. Mälu järgi lehitsen jälle stsenaariumi, nagu ennist ütlesin, ma ei saa millelegi muule toetuda, sest et ma ei ole selle mehe eluloouurija, vaid pelgalt tema mingi lavaline vari praegu. Jah, minutit ta suri ta 83 84,84. Noh, see oli päris viimane stagna veel. Meil on etenduses sees üks poliittöötaja, Rein, jätame tema perekonnanime praegu ütlemata, mängib seda Peeter Jürgens, kes vannub ja ja kirub seda, et Artur Rinne surmaga seoses tuleb teha avalik matus talle. Arvatavasti tema diktiga, siis keelati kontserdisaalis ärasaatmine ja kuna ta oli tõesti pigem telemees, siis kõlbas raadiosaal küll. Too poliittöötaja karjub veel, mis meie, Artur, meie Artur Ta on nende, Artur tähendab arekitajad teiste Artur, kelle me kaks nädalat tagasi kinni panime. Aga mul on Andropov Moskvas haige kunstneer juba kaks nädalat iga minut ootanud telefonikõnet, tulete siia oma pidulikum matusega ja nii määratakse siis ta matus. Kordan taas praegu apelleerin ainult tekstile, mida laval ei ole. Jah. Aga näitame olla kuuldavasti ajaloolistel faktidel üles ehitatud. Ja nii ta siis jah sellest saalist läks, selle kohta teadis ju, teab iva rohkem rääkida, mina sellel matusel ei olnud. Ei olnud siis üldse suurt, veel mitte keegi. Korra olen. Vanahärrale tänaval tere öelnud aitäh Jüri ja nagu joogi käest küsisin, kas oli suur mees väikese. Kehaga Eesti muusika õukonda nii väike et kui üks mees paarkümmend aastat suudab rahvast kõige paremas mõttes hullutada, aplausi torme välja meelitada, sadades kolhoosides olla peaaegu aukülaline, au, kolhoosnik. Kahtlemata oli ta eesti muusikas täiesti omal kohal. Suur mees või suur mees, kes me kirjutame seda, need kokku või lahku, see jäägu igaühe enda otsustada. Et on veel viimast korda, et Me ei tohiks olla lõplikud otsustajad. Lõplik otsustaja on, on aeg. Kui palju nüüd siis täna siis 100 aastat hiljem Artur Rinne sünnist. Teda mäletatakse, see olgu iga mehe ja kuulaja enda asi, mina mäletan küll ja, ja pean tema laule. Muuseas, ta ei olnud mitte ainult ka laulja, ta on isegi ühe laulu ise kirjutanud, tõsi küll, vangilaagris aga väga ilus viis, see on tema plaatidel olemas ka seda nagu kuulan. Nii et jah, ta oli minu jaoks küll suur. Aitäh ihvile ja Jürile ja suur kummardus sulle, Artur saate lõpetab haruldane salvestus, kus Artur Rinne laulu kodurannal laulab autor koos oma sõbra Tarmo Pihlap iga ja neid saadab ansambel palderjan saategi Jaanelgula. Jaa. Seal laenud, tõelevastavus ja. Aadu.