Nii tervitab Paide tornikell. Tulijat meenutab õiget aega, näitab teed, juhatab paiglase juurde putukas, on keskväljak. Üllatavalt rahvarikkad on tänavad 714 aastases paides. Valge paekivi järgi nime saanu, võrrelgem Paede Paide on toodud sajandist tänasesse ainult valge heleda tooni. Ent veel 1923. aastal kirjutas ajakiri odamees paide kohta. Väike unine jaam, üks pikk kitsas tänav, mille kahel pool Kügitamas kümmekond kastmaja paar lärmakad kõrtsi, nõndanimetatud kadakate klubi krohvitud näotu maotu kirik ja magusalt tukkuv väikelinna publik. Tüütu ning ääretult igav mudila. Tema peatänavalt ei tohi kõrvale kalduda, et mitte linnast välja jõuda. Paide on võrratu omas vanas stiilituses. Siin pole kapitalistide ega kommuniste, vaid üks väikekodanlus ja hääd inimesed. Nii kirjutas odamees 56 aastat tagasi mudila oma vaikse sogase veega. Mis on siis mudilast saanud. Paide on rajoonikeskus, asub Eestimaa keskel. Tooni annavad 700 kommunisti ja nüüd kõige auväärsem neist. Karl Tomberg, Te, olete Paide inimene juba hästi kaua aastaid. Nii aastast enni maalin siin volinikuks ja kuu aega volinik ära olnud, siis kinnitati mind siia. Täitevkomitee esimees. Siit tulebki teile küsimus, mis ameteid paides pidanud olete. Üksi tööstuskooli direktor peale seda linna täitevkomitee esimees. Siis hakkas pensionipõli peale, mida ma õieti pidanud, no päris pensionile jäin alles esimesest veebruarist 1979. Muid valiti üks ja teine dieet inimmida, teha tuli ja oli nice tegijate nimekirjas. Linnajuhid ütlesid, et te olete linnas üks staažikamaid, kommuniste. See on ka õige, mis aastast 1900 32.-st. Ja Paide on nüüd teie kodulinn kodukoht ja nüüd on kodulin kodul, nii nagu ma tean, olete teie aga sündinud hoopis Kaukaasias. Nüüd on meie kord aadressi muutnud. Kõigin oli ta eesti Kinski küla ning viigi kreisis Stavropoli kubermangus. Siis läkski üle kalmõkid autonoomseks vabariik. Tavaliselt öeldakse nii, et kes on ühes kohas sündinud, ei harju nagu teises kohas elama olema. Harjub ja harjunud väga hästi kodukohast, mina läksin ära kohe peale 20.-te aastate algust ja olen pool maailma, nagu öeldakse, läbi käinud kauges idas, kauges põhjas, lõunas, meredel maadel. Isegi kaunis põhja pool siin-seal pikka aega ei olnud, aga siis olen siin juba 50.-st aastast. See on juba 29 aastat. Arjub küll inimene, võib-olla mõni taim ei kohane. Sellepärast ta ei oska ise enda heaks mitte midagi teha, aga inimene, kes oskab oma elu juhtida, harjub küll. Mina olen küll harjunud, ükskõik kus ma olen, baidi, kipun tagasi kodu. Ja see on kodu, isegi kui vanasse kodukohta läksin, siis ütlesin, et aga mul on vaja hakata kodu minema. Ma tean ka seda, et teie algne elukutse on olnud lendur on sedasi? Ei, see ei olnud siis algne, see oli juba siis, kui ma ikke täiemaks meheks sai. Olin masinate peal. Olin ka päris talusulaseks. Siis olin ma maavägedes yhe kõrvu leiti, kõlblesin lennuvadki, siis võeti ära, siin. Selle elukutsega põhiliselt lõpetasimegi sõjaväeteenistus, kaugele lennanud olete. Siis olid muidugi teistsuguseid lennukeid, aga siiski sai pikka reisusid teha. Nii nagu Moskvast kauges itta. Nii sai ka tehtud. Kui nüüd ka paides olete üsna suure tüki oma elust elanud ja Paidet ja Paide rajooni juhtinud. Mis on teie ajal siin muutunud? Muudatused on siiski aja jooksul väga suured olnud. Kui mina siia tulin, siis oli kolhoosid juba loodud. Mina omakorda lõin nad Valgamaal ja Valgamaalt tulin siia, siis anti mulle juba rajoon üle kolhoosidele. Kolhoosid olid viisikest talgelised. Kõik see asi oli primitiivne, tehnika ei olnud ja rahvale oli tema uudne. Mulle ta uudne ei olnud, sellepärast ma olin seda ennem juba teinud ja näinud. Isegi juhtinud. Linn oli õiti algupäraline niisugune, kui ta saksatanud teedest maha jäi. Pisikesed puu, eetikesed igal pool, ühtki suuremat ehitust ei olnud. Kõige suurem ehitus oli see, kus praegust rajooni täitevkomitee sees asub. Linnamaja oli ka ülemisel korral oli pank. Minu aeg sai ehitatud saun, täitevkomitee kõrval olev kaubahoone siis restoran ja toiduainete kauplus, kombinaadi maja ja kombinaadi vastas elamu ka. Ja siis ka tuli lugeda, et see oli suur saavutus. Aga niisuguste ehituse mastaapi, nagu ta nüüd on, ma ei osanud ette kujutada omaette vaatasin ka, et olnud midagi teinud, aga ega aastat mitu niisugust suurt maja saab, millises me praegust asume, seda ma küll ei oska ette kujutada. Kuidas te nüüd iseloomustate Paide inimest, paljude rahvas ei ole halb rahvas, baidi rahvaga võib kõike teha. Võib kõike teha. Rajooni rahvas, linnarahvas, raske oli, kolhooside tee teati, me olime eesotsas, meil oli sagedamini ikka kõik tehtud. Ükskõik, mis üritus see oli, meil oli tema hästi läbi viidud. Nii et Paide rahvast laita, keski Skype'i rahvaga tööd teha ja saabki teha ja ta tahab tööd teha. Öelge, palun, mis selle koha peal oli, kui teie siia tööle tulid, et siin oli heinamaali nagu teame, oli siin vanasti tikuvabrik oli, siis oli siin tikku, väävlihunnikud oli siin maas, oli heinakuhjad linna naistel olid, lehmad, olid siin käides, praegu on aga siin koondise Talleksi Paide filiaal. Keevitaja Ernst Söödi, öelge, mida te toodate täpselt. Teie toodangu nomenklatuur on üsna lai. No peamiselt me toodame pea tihases, monteeritakse kokku meil tranžee ekskavaatoreid. Ja meie teeme siin siis nendele ala sõrmesideme, tööorganid, transportööri, siis on meil sinna hammasrattaliinid, on, mis hammasrattaid toodavad. Siis on Treia reis on väga palju detaile, mis valmistatakse masina jaoks, ühesõnaga kõike, mida mida masinale vaja läheb. Aga muidugi keevitate teade oodanud on ikka tööorganeid. Kui nüüd võrrelda sellega, kui teie siia tulite ja tehas oma alguse sai. Mitu korda toodang on suurenenud ja inimeste arv ja toodang on meil suurenenud, võib-olla paar korda ainult, aga kuidas mõtlesin alguses töötasime seda nüüd võrrelda üldse praegu saaga ei saa, sellepärast et siis oli peamiselt käsitsitööpuudus, meil iga asuvad seal mehhanismid. Näiteks keevitajatel pearaami, valmistamise juures oli, et vaja nüüd pöörata raam teise külje peale, siis tuli kokku ajada umbes 14 16 meest. Raam teise külje peal, lükkad seda oli, see ei olnud meil. Praegu on siis kõik mehhanismile peale nagu meiegi praegu ütleme, võhikud, võime seda siin teie hoovi peal näha, elektritõstukid ja autod sõidavad, ega käsitsi palju midagi tõsta teha vaja ei ole. Jah, käsitsitöö on jäänud ikka juba ja tahaplaanile ja siin ehitatakse pidevalt juurde, üks korpus on, siia tuleb, ees tuleb meile kõrge hoone, katlamaja tuleb uus katlamaja, mis hakkab siis andma. Terve Siliaalil hakkab soojus andma ja juurde arvatud ka uus mis läheb, on juba osaliselt käigus teada, aga päris nii täie pingega, ühe töötaja veel, mis see uus seksi endast kujutab? Uus, see on juba ta mõõtmed on midagi seal nii 50 meetrit või enamgi lai ja 126 meetrit pikk, seal on. Pingid, on juba täisautomaat ja poolautomaatpingid programm juhtimisel. Ja kaader on ka muidugi suurem osa tulnud meil tehnikumidest ja vastavas õppeasutuses, nii et seal on osa pinke, nagu võib öelda täiesti lollikindlalt, kus võib igaüks seal töötada. Osa nõuavad ikka ikka vilunud kätt ja vastavad kooliharidusega. Teil on näha üldse hästi palju noori. Nii et niisugused uued tsehhid, jõued, pingid, nõuavadki just värsket pead ja noort pealehakkamist. Just seal ilma teadmisteta seal läbi ei tule. Kui kaua teie siin teinud olete? Mina tulin siiani päris poisikesest peast, kuuenda aasta suvel. Võib-olla läheme, teil on üks väga tore roheline, nurksin tehase territooriumil koos basseiniga ja läheme sinna taha, võib-olla pisut väiksemast, Lähme, istume siis seal õige. Meie uus asukoht on praegu tehase territooriumil nõndanimetatud rohelises nurgas või kuidas teie seda ise nimetate? Jah, ta on, meil on siin täiesti väike ilus roheline nurgake on, palju on siin puid ilutaimi ja ja lõunaaeg tihtipeale siin mõni oma leivatüki jalaga, mis on kaasa võetud seal tiigi ääres ja vaatab kalu ja söödab kalu ka ja kui teil on väga palju huvitavaid hobisid, millega te tegelete, või tööpäev näiteks tänagi, et peale tööd ma olen väiksel aednikul on siin suvemaja, on linnast väljas kolm kilomeeter joodil ja siis suveõhtud lähevad peamiselt lähevad seal kõik kasvata lilli ja aias tööd ja jõgi on kohe vahetus läheduses ja suitseta kala ja kõik, nagu need suvemõnud on. Näiteks täna hommikul, kui ma tulin, tulin puhkemajas, tulin mitte linnakorterisse ööbinudki. Ma mõtlen neid hobisid, margikorjamist ja mündi kogumist. Noh, selle pisikuma sain vast õemehel Valentiin Translate'i ema oli väga palju rännanud, mees oli, ta elas 20 aastat Prantsusmaal ja siis osa sellest ajast oli kassa plangas Maroko vabariigis ja osa elas Tokaaris seal nüüd nüüdne Senegali vabariik on väga palju rännanud, mees oli ja tema oli üks Eesti suurimaid, eks Brist ja ta oli ka väga suur Nõukogude Eesti eks liibriste propageerija välismaal. Sellepärast ta oli paljude ühingute liige, oli Taanis, oli ja Prantsusmaal ja Itaalias ja ja eks ma olen tema käest selle pisiku sain, hakkasin ka midagi koguma, isi graafikad ei hakanud, hakkasin siis market marke ja mul on kaks põhiteemad Eesti kaasa arvatud seal Kodanlik, Eesti ja siis Ameerika Ühendriigid. Aga olümpiamündid mul on enam-vähem alates Helsingist peale ja lähvad ilusti reas. Muidugi ei ole see mõeldav nüüd Montriool täiuslikumaks olema, aga maanteeveol on, osaliselt on nii, et nendest võib teha väikse väljanäituse mida annab niisugune harrastus nagu müntide kogumine. Jaa, markide kogumine ja Margit, tema on nagu entsüklopeedia eest ja võib ütelda, vat omal ajal ma olin ise sinna ametiühingust tegelen ja olin ametiühingukassapidaja, olin ja tellisin liha, selle tellisin. Tellisin entsüklopeedia ja sel ajal mõtlesin, et oo, et ka teda tuleb ikka kordustrükid ja asjad endale ei võtnudki. Aga margid ja margikataloogid ja need asjad, see on peaaegu sama, mis on, mis meedia on midagi mõnda meest vaja vaadata või midagi või siis need sünni- ja surmadaatumid ja kesta oli ja need on kõik nii väga lihtne välja võtta, et ega see on kohe lahti ja albumi ja võit udune kohe. Aga müüdid, mündid, tema on täiesti siis ikka ajalugu, tema on ikka kajastab kõiki neid perioodist, mis on raha areng läbi teinud ja millega inimesed on üldse hakkama saanud. Küll igasugupettustega ja küll igasugu võtad seal mõne vana raha kätte, vaatad, et temal on tükikene sealt küljest ära siis see ei ole kuidagi nüüd kulunud või midagi, vaid need on rahavahetajad ja omal ajal tegid sealt omale juba tükikese hõbedat, lõikas lihtsalt tüki ära ja määris tema siis teistele kaela, tead, et see ikka täisväärtuslik kraam. Kas te oskaksite leida mõningaid põnevaid ja ka teie jaoks huvitavaid detaile? Paide linnast, tema ajaloost ja inimestest? Meie lauluisa Kreutzwald ütles, et kui tema isa oli Silviisus, oli aidameheks tihti külastas Paidet, Kreutzwald ise siis ütles, et Paide tütarlastega on tore flirtida, nemad oskavad saksa keelt ja ta oli niisugune kadakasakste linnake, oli aga, et kui hakkad Hillerist Götest rääkima, et siis nad punastavad tavaliselt ühesõnaga kultuuritase just kuigi kõrge ei olnud siin väikses maakonnalinnas, aga muidu omal ajal isegi ajaleht ilmus, sindad saksa, vene ja eesti keeles, nii et üürikutestki on märgitud, et linnaisad meil otsustasid omal ajal, kui raudteeteid eriti läbi Paidet siis depo viidi üle Türile. Et paides, et pidi lehmapiimaandi pidisegamase vedurite hülgamine ja ja viidi üle Türil need paisude poodi ehitatud. No nüüd on see väike raudtee ka paidesse ära viidud, mõni aasta tagasi juba? No ma ei usu nüüd, et piimaanni pärastus ei, aga nagu jutud käivad, ehitavad hoopis meile laiarööpmelise. Lähemal ajal vaatame pilguga tänapäeva, siis näeme ikka, et meil on tõesti, millest rääkida ja ja kelle üle uhke olla paides näiteks on, võib lugeda üheks suurimaks Eesti piimakombinaadiga, mis praegu võtab hoogu juurde kus pidi olema torustik, isegi nii pikk pidi olema, et piim kui ühest otsast teise jõuab, et võib ennem hapuks minna, triibik. Torustik on juustutsehhi ehitakse? Minu seisukohalt muidugi on ikka see tehas on olnud mul nagu teiseks koduks ja mina vaatan ikka CPU tsentriline naba on ikka nagu siin tiha soovi peal, sest mina olen koos selle tihasega kasvanud ja vaatan ikka sinitihase vaatevinklist seda kõik. Inimesed ikka inimesed kujundavad oma kodu inimestelt, vaatab vastu ajalugu. Ajalugu meenutab inimesi. Nimed ja ikka nimed räägivad pürgimustest ja kodunurga kuulsustest. Oma elu viimased 14 aastat elas paides 18. sajandi Baltima ade teenikam kirjamees. Eestimaakodu-uurimise rajaja August Wilhelm Hupel. Siia reopalu kalmistule on taga maetud. Paides sündis tõenäoliselt Eesti perekonnas Tallinna kujur puulõikur Johann Gottfried eksner kes valmistas Tallinna Oleviste kirikule kõik gooti stiilis kaunistused ja sammastiku. Eli preemia laureaadi Hermann Hesse vanaisa oli kauemat aega Paide kreisiarstiks. Eesti esimene kutseline helilooja Johannes Kappel elas varastel eluaastatel paides, kus tema isa oli köster organistiks. Üle 20 Asta töötas Paides muusikapedagoogina Johan seiger. Paides sündis muusikateadlane ja helilooja Harry Kõrvits ja rahvusvahelise kuulsuse omandanud helilooja Arvo Pärt. Paidest oli pärit teadlane ja riigimees Johan Eiffelt. Põlve kodu oli siin professoritel arst Ernst rauda, Mil ja jurist Paul vihal emal. Ajakirjanikuna tegutses ajaloodoktor Johan Kahk ja Paide keskkooli kasvandik on meistersportlane võrkpallis Peet Raig ja nii edasi ja nii edasi nimede nimed, mis moodustavad ju kultuuri mõiste ühe kihi. Arvud, arvud, mis on tüütud, ent sisurikkad, mis lasevad aimata inimeste tööd ja nende hoolt. Arvud kuuluvad ühe osana ladestuvasse kultuurikihti. Kui kõnekad nad tänases paides on? Paide rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja Eduard Aesma Kui märgiti ära 23. aasta kirjutises oli paar tänavad ja kui sellest kõrvale läksid, siis olid rabas, siis nüüd on tänavate üldpikkus juba 31 kilomeetrit, millest 19 kilomeetrit on asfalteeritud. Sellel tuhandelise ruuthektarilise maa-alal on 34,8 hektari haljasala 105000 ruutmeetrit elamispinda, rida tuntuid, tööstusi vabariigi ulatuses, isegi ligi 11 kilomeetrit. Kanalisatsiooni. Üheksa kilomeetri pikkune vesivarustuse võrk ja keskküttega on varustatud ligi pool elamu ja asutuste ettevõtete. Kasutusel olevat kest pinnast võrkude pikkusega neli ja pool kilomeetrit. Täna Paide laste iga-aastaseks suursündmuseks võib lugeda nüüd viimastel 10-l aastal laste kevadpäevad, noorte suvepäevade lõpetamine, iidsel vallimäel ja traditsioonilisi rongikäiguga läbi linna vallile toimuvat rajooni, koolinoorte ja taidlejate rahvaste sõpruse, rahvakunstiõhtud ja laulupäevad. Kui vana te olite, kui teie Paidet mäletama hakkate? 18 endise linna karjamaa asemel on ju nüüd terve seitsmes uus linna kvartal rääkimata, aga muidugi südalinnapilt on ju muutunud, seal asub meie uus kaubanduskeskus meie suur toiduainete kauplus koos söökla, restorani, kohvikuga ja nii edasi ja nii edasi. Pärnu tänavat, millel kaks korda päevas troskaga foori Mess sõitis raudteejaama rongi vastu. Kirjandusest on teada, et üksainuke voorimees oligi vist. Vaid veel ja, ja, ja see oli siis, kui mina tulin siia elama, sellest on siis möödas, nüüd 46 aastat. Linn oli ju väiksem, elanikkond peaaegu tundis 11. Minu tööle asudes läksin ma kusagile kauplusesse. Ja minult küsiti kohe. Preili, kas te töötate haiglas või apteegis. Ja millesse, kuna tolleaegne meditsiin oli hoopis midagi muud kui praegu siis ilmselt ei jõudnud vaatamata ka Hanuga raskusele ära tulid. Ei jõudnud eetrilõhnast vabaneda ja kui ma siis ühele enda tuttavale sellest kurtsin, et mulle tundub, et kas minu juures on midagi erilist, et mind nagu jälgitakse, siis ta naeratas ja ütles, et et pole viga, varsti sa ehk sooviksid, et sind vaadatakse, kui juba teatakse, kes sa siin oled, siis ei tunta enam huvi, sinu vast. Meditsiiniõde Loviise Vahter nüüd tulimegi teie põhiameti juurde ja nüüd, kui te jutu otsast kinni võtta, siis no eks ikka vaadatakse vä. Ei sugugi mitte, sest linn on juba kolmekordistunud, rahvaarv niivõrd suur, et siin üksik inimene enam ei ole, see ei ole enam 33. aasta Biden. Ma mõtlesin vaatamise all tuntust, et neid teatakse-tuntakse. Omamoodi on ka huvitav siiski elada selliselt ja olla ja oma kodulinnas. Nii tore on vaadata, et kunagi keda kord õnnelikudele vanematele haigla uksest tasid beebina on saanud juba ise vanaemadeks. Võib-olla see, kes on praegu vanaema ja kärukest, temal pole vaja teada, tema ei tea seda, aga minule on see omaette elamuseks, sest mina mäletan tekki võib-olla millises ta haigla beebide toas oli mul ja nüüd on ta vanaema ja see on omamoodi, paneb mõtlema, paneb elule, paneb sügavuti mõtlema ja niiviisi ongi tore oma kodulinnas vaikselt rahulikult mitega eakena liikuda ja mõelda võib-olla teisiti või 30 või 33. aga siiski siiski küllalt küllalt huvitav kellelegi see vanadus nii ränk ja raske kui võib-olla keskeas ja ka võib-olla nooremas eas temast arvataks. Pöördun uuesti paide kõige väärsema kommunist ja inimese Karl Tombergi poole. Tema minu meelest sümboolse, aga konkreetse aja kulgu määrava tegevuse juurde. Kunagi kirjutati Paide kohta, et Paide keskel asub kirik, mille Kelbli hästi kärisema. Te olete ka kellameister ei täi käriseda käiv jääst ainult siis, kui ta, nii et see on mehhanism, reguleerimise mehhanism kõriseb, aga muidu ta käib hästi ilusasti, hästi täpselt. Külamemmed kui linna tulevad siis vaatajad kella peale ja panevad oma käe- ja rinnakellad kõik tema järel. No ja siiani siiani paneodja ja te olete selle kella, kuidas öelda parandaja või arst või hoolealune, on ta mulle. Niiviisi ma nimetasin. Aga oli ka lugu, arvati, et tuleb minema visata ja tuleb sinna elektrikell asemele panna. Elektrikell on vaevalt üks nii suurukene, aga selle sihverplaat, mis seal näha on, see on minu kõrgune. Noh, siis vaatasin üks ja teine küsis raha, eriti suurt raha. Siis mõnda meest, kirusin kohe ja saatsin kõrgu testi juured. Kell saab korda ilma teieta. Sai. Praegu oleme tulnud Paide kiriku tornikella juurde roninud õige mitme korruse võrra ülespoole ja see on teie, Karl Tomberg hoolealune ja see on minu hoolealune ja ta on 13 meetrit maast kõrgel. Siia üles tulla on 13 meetrit. Paide inimeste õige ajanäitaja. Jah. Ta on olnud juba teist sajandik selleks inimesed temaga harjunud. Kui mõni pisikene äpardus on, kui tema juba paar tundi seisab, siis juba otsitakse taga, et miks ta seisab. Missugune on siis selle kellaajalugu lugu on tal pikk. Kell on üles pandud 1800 48. aastal. Ta on puhtkäsitöö, mitte ühtki detaili ei olnud siin varem. Pingi peal tehtud, kõik olid käsitsi tehtud, ainult näete, siin üks hammasratas on, selle ma tegin pingi peal, hakkasin tegema käsitsi, kuid tuju läks ära. Tuju läks ära sellepärast, et on neid asju saanud teha pingi peal, hakka niisugust vaeva nägema. Siin on siis nüüd pingi peal tehtud ese selle kella küljes, teine on kõik käsitsi, hambad käisid lõigatud, isegi tegu on ka käsitsi lõigatud. Töö on täpne, arvestused on täpsed, kell käib väga täpselt. Näha on, et meister on mõistnud, teha, mina näinud kuule, aga mulle öeldi, et Võru kirikutornis pidi ka sama laadi kell olema. Meister tundub, et oli eestlane. Tema nimi on kirjutatud kella pendli peale Haasi kaheaaga. Muide, kui pikk sa kellad endale andmis meie ees nüüd siit ülevalt õige mitu korrust allapoole ripub, see on neli ja pool meetrit. Ja raskus on temal umbes 20 kilo. Selle bell ja alumine raskus. Ja need tiksume sellest praegu meieni kostavad ongi kella käik. Jah, see on kella käik. Ta on isesugune käik sarnast käiku testil, kelladel peale tornikellade maa ei ole kohanud mitte kusagil Ki. Võib-olla et oli esimene ja sarnase süsteemi välja arvestada just see gaas ise vaatan, et seal liigub edasi-tagasi, meil seal plaadi mulje, vene keeles nimetatakse neid kelkudeks. Nad on kahelt poolt, üks on siiapoole, teine sinnapoole ja nüüd nad lasevad selle kõrval allolevad hambaratta, ambakkisid ükshaaval läbi. Kord ühe, kord teise kelgu peale. Ja need klõpsumised ongi just see hammasrattalangemine kelgule lega sondil nagu sekundi mõõtja kaasas. Jah, ta on sekundiga arvestatud. Me oleme kella. Kuidas öelda, siis plaadi taga, jah, sihverplaadi taga ja selle kella erand on niisugune, sihverplaat ei ole kella küljes, kohe aga on viidud kaks ja pool meetrit kellast eemale. Sellepärast kella nii väga seina sisse ei saanud, Aada sihverplaat on võlli abil siis viidud kaugemale. Jaga ja ei ole mitte kella juures jagaja. Vot see värk, seal kutsutakse jagajaks. Üks hammasrattad suure ja väikese ja suure seieri jõuks. Üks läheb otse võlg, see näitab minut isi, teised hammasrattad, mis mitmekordselt käivad. Need ajavad siis tunninäitajaid. Ja kell käib, kuidas öelda, pommide abil ja trastrossilja pommide abil ja terastrossid on temal keti asemel. Varemalt oli nende peente trosside asemel 16 millimeetrine köis. Köis täitis oma ülesannet ka, kuid ta ei olnud pida umbes nelja viie kuuga rebistagema, venitas tema välja, rebis lima kaiki sõlmed sisse. Tuli panna, aga sõlmedega kell enam ei käinud. Kallis Bastide või blokkide peal läbi läinud, jäi seisma. 1900 63. aastal viisin selle kella üle köiteedijalt trosside peale ja sellest saadik on ühed ja needsamad trossid käinud. Ei ole neil viga veel midagi. Vähemalt teist, nii palju, kui nad käinud käin, käivad nad veel. Aga ma olen kindel, et nad siiski palju rohkem käigud käinud. Kui palju raskust peab olema selle trossi otsas, seda trossi otsas on ümmarguselt üks, 30 kilo. Vanas mõõtudes paarikuudel. Kuidas see kell siis nüüd näiteks lööd? Sest löömise mehhanism on hoopis üleval tornis teemisemal, Leenesi mehhanismil, temal siin all. Näete, see on löömise mehhanism, kõik, mis teeb, kell on üleval ja ainult üksainukene juhe läheb, mis tõmbab seda kell kohe ma näitan, mismoodi me teda Essegeerume, mismoodi me lööme ja mismoodi Kell need hammasrattad pannakse veemoodi. Ja nüüd hakkab siis see kõrin peale vänt kätte ja kätte nagu suure kaevu väntan. Sõela kella üles keeramine, pommide tõstmist ei ole. Sellega tõstabki pommi üles, käsitsi tõstmist ei ole ja neid pommisi saaks käsitsi tõsta, see oleks suur rebimine ja vaevalt keda keski sellega toime tuleks. Nii peent trossi venitada? Need labad ka, niisiis mul siin see pool on nüüd kellalöömise jäägu. Siin on armuMõetja, mis teeb kindlaks, kui palju kell saab lüüa. Ümmargune plaat salkudega, ümmargune seal kui teda näete, siin on veiksimaid vaheline, see on suurem vahe. Hakkame siiapoole minema, siiklev üks, siit kaks, kolm, neli, siin on juba kaks teis näkku pikk salkade vahe siin on. Siin on kang, mis vabastab löömise. Kui ta selle kangi ülesse tõstab, ärge nüüd tõstab tema selle ülesse teeb paar klõpsu. Repeteeris leemist neid teist korda saab üles, hakkab lööma. Kell seitse. Kahju ainult, et siia ruumi ülemine kelleriti kosta, leeme nii ei kosta ja iseäranis siis veel kui luugid kõik, küll meil on praegust luugi kinni, aga muidu kostab kellalöömine peaaegu üle linna.