Tänases saates akadeemikud ajab Mart Ummelas juttu akadeemik Enn tõuguga istudes siin küberneetika instituudi neljandal korrusel. Akadeemik Enn Tõugu kabinetis, mõtlesin tagasi hiljutisele küberneetika instituuti 50.-le aastapäevale pühendatud konverentsile, kus teie, härra tõugu, võtsite kokku kogu küberneetika instituudi viiekümneaastase tegevuse. Ja kui meenutada, et teil endal oli tänavu kevadel ju ka juubel 75 aastat, siis võiks öelda, et küberneetika instituut on suuresti teie ise. Milline on teie side selle instituudiga, kuigi te olete ka vahepeal töötanud mujal ja olete EBSi õppejõud olnud? Aga mida tähendab see instituut teie jaoks? Ja vaatamata ütleme, minu vanusele, ma tunnen ennast siin veel väga hästi. Siin on praegu siiski suhteliselt noor seltskond ja seda oli ju need konverentsil juubeli näha ja mis on väga rõõmustav ja eks see annab natuke jõudu juurde, kui noorte seas saab olla nii, ütleme, mingisuguse treeneriga rollis või niiviisi. Ja ma tegin kokkuvõtte, jah, sellest, kuidas arvutiteadus küberneetika instituudis on areneda küberneetika instituut on ju tegelikult väga mitmepalgeline. Siin on tugevam mehaanikud ja siis siin on matemaatikuid, juhtimisteooria, inimesi, nendega meil sidemeid natukene vähem, kuigi me ju üksteise tegemistest midagi teame. Ma tulin ju küberneetika instituuti siiski mitte päris instituudi aegade alguses, vaid 16 aastat hiljem. Miks tekkis selline instituut siia Tallinnasse üldse omal ajal siin linnalehes väidetakse, et see oli Gustav Naan, väike vimka? No natuke on selles tõtt ka, aga tegelikult see oli ikka Nikolai Alumäe ettenägelikkus kuna tema tegeles selliste mehaanika ülesande, kas tuli palju arvutada ja sel ajal, kui tal need arvutid ka vaja, ta siis ei näinud vist ilmselt muud võimalust, kui teha endale instituut selline ja see tal ka õnnestus. Kas Gustav Naan abiga või, või kuidas need juhused kokku läksid, aga siis sellest instituudis, mis alguses oli tõenäoliselt Nikolai alumente kujutluses lihtsalt matemaatiliste ülesannete lahendamiseks ette nähtud kassas välja selline laia profiiliga küberneetika instituut tegelikult üsna alguses pandi sinna juurde juba juhtimissüsteemide osa. Sest sõna küberneetika seda ju tähendas. Tegelikult jah, tulekski võibolla lahti rääkida, mida see küberneetika endast kujutab. Räägitakse ju tänapäeval rohkem arvutiteadusest, küberneetika kui mõiste, võib-olla ei ole enam nii levinud. Küberneetika mõiste on jah, natukene moest ära läinud, võiks öelda, teaduses üldiselt käivad moed umbes nii nagu riietuses, nad ei muutu küll nii kiiresti, aga nad avaldavad üsna suurt mõju sellele, mida tehakse või mida hinnatakse. Küberneetika oli tõeliselt moes. Peale seda, kui Norbert viiner oli väga ilusti kirjutanud raamatujuhtimisest siis elusorganismides ja masinates igal pool ja siis küberneetika sai siis tähistama sellist asja, mis oli seotud informatsiooniga, juhtimisega. Tagasiside oli seal oluline mõista ja kõike kõike kõike sinna juurde käis muidugi kõigepealt siis ka rakettide ja lennukite juhtimine ja nii edasi. Ja hiljem siis hakkas esile kerkima arvutiteadus seal sees kui eraldi valdkond ja tänapäeval Läänes räägitakse ikkagi arvutiteadusest Computer sajasest ja küberneetika, nagu kes selle ümber võis laiema valdkonna tähis tihti jääb tahaplaanile või lihtsalt ei kasutata seda. Aga meie oleme kasutanud, instituut on saanud sellise nime ja seda auga hoidnud ja, ja, ja teatud renomee omab, siis ei ole mingit põhjust seda ju. Muuta kui ma nüüd veidikene veel püüaksin filoloogina asjasse sekkuda, siis tegelikult arvuti eesti keeles ja Campiuda inglise keeles ju ka mitte üks-üheselt ei kattu ja tegelikult on Eestis püütud leida sellele arvutile meid muid vasteid, omal ajal hakkas levima seal raal kuid see ei ole nagu püsima jäänud, et millest see tuleb, et tegelikult ega siis tõesti seal arvuti sees on ju ainult nullid ja ühed vahelduvad, et ega see ei ole mingisugune Felix, nagu omal ajal oli arvuti vändaga. No kõigepealt Rahli kohta ütlesidki kena sõna oleks ju võinud läbi lüüa ka, räägitakse, ta tekkis sellest, et Tartu ülikool oli uraal arvuti, kus õue ära võtta, siis on rahal ja võib-olla siis need, kes on Tartu Ülikoolis, neil seal ei meeldinud ja raske öelda, see asi oli. Aga arvab, võti tähendab kõigepealt nullid, ühed ongi kõige alus ju praegu, kui nii võtta. Ja tänapäeval üha rohkem hakatakse mõtlema, mida see arvuti ikka teeb. No ta ei ole ammu enam see masin, mis ainult arvudega töötab, eks ole, ta ikka töötab ju andmeid ja üha rohkem räägitakse, et arvutis nagu on teadmised ja mina olen küll seda usku, et varem või hiljem saab seal olema väga palju teadmisi või teadmastaarselt sealse oluline suund. Tulevik. Kui te püüaksite täielikule võhikule selgitada, mis seal arvuti sees tegelikult toimub, räägime üha rohkem sellest, kuidas protsessorid muutuvad kiiremaks, mälumahud kasvavad astronoomilistesse kõrgustesse, aga mis seal siis tegelikult sees toimub? Oma ettekandes te rääkisite üsna palju loogikast. Tegelikult arvuti on siiski üha rohkem selline loogiline masin. Ja see on tõsi, mida siis arvuti teeb tänapäeval siis öeldakse, et arvuti töötleb infot. Info on see, mida andmed sisaldavad, info on esitatud andmete kujul. Andmed annab alati pandud nullide-ühtede jadale, sest nendega saab kõik ära kodeerida, saab kodeerida tähti ja numbreid ja see tähendab tekste kirjutada niiviisi. Ja kui ma vaatan nii praegu riistvara tasemel, siis tõesti arvutis ja muud ei ole, kui need nullid ja ühed esitatud mingisugust elektriliste signaalide ennas ja ja salvestatud kujul. Ja siis nad on seal kas mingisugused mahtuvused või magnetiseerituse kuju. Aga see on selline tase, millest me tavaliselt enam ei räägi. Välja arvatud need, kes just teevad riistu, teevad uusi kaste, mida me kasutame, me räägime ikkagi rohkem andmetest ja ülespoole. Aga kui te nüüd küsite, eks ole, mis on info siis anda ühe definitsiooni ja selle järgi saab infot isegi väga hästi mõõta. Aga tegelikult see on siis see info mõista, mis on kasutusel sides või kommunikatsioonis, seal lihtsalt öeldakse, et kui ma saadan näiteks ühe teate, mille sisulise tähendus on jah või ei näiteks poiss küsib tüdrukult, kas jah või ei, siis poiss saab ühe biti informatsiooni, mida saaks nulli ka edasi anda, aga aga kui ta saab meili, siis mailis on hoopis pikem jutt alati. Nii et näete, sisu andmetel võib olla üsna tühine väike, aga see on see info ise. Aga sinna ümber koguneb palju muudkui seal teksti lugeda, siis seal on palju assotsiatsioone. Meie jaoks ja seal on mängus veel teadmised. Aga kui te küsite, mis on teadmised, nad, selle on sama raske vastata kui sellele, kui küsida, mis on energia. Ilmselt füüsikud mõistavad. Ma võin muidugi mingi definitsiooni kuskilt välja võtta, aga ma ikkagi ei tea, mis energia on. Ma tean ainult seda, et mida rohkem on energiat, seda rohkem võib ära teha midagi mehhaanilised füüsikalises maailmas. Ja sama on siis teadmistega, mida rohkem teadmisi, eks seda rohkem ma suudan ära teha. Aga kust tõmmata piiri arvuti intellekti või nagu nüüd räägitakse tehisintellekti ja inimintellekti vahel, kas nad kunagi sulanduvad? No, ega nad päris ei sulandunud, on ikka väga erinevad asjad, hakkavad, täpset piiri seal ei ole. Võtame näiteks sellise nähtuse nagu malemäng, eks ole, alguses oli ju kindel, praktiliselt etega arvutika malet hästi mängima ei hakka, no ütleme, 40 aastat tagasiasist hakkas järjest paremini mängima, paremini mängima ja tuli välja, et arvuti võib mängida malet väga hästi selle tõttu, et siiski on võimalik kirjeldada ära algoritmid selle malemängu jaoks ja lisada veel suurel hulgal andmeid andmebaasi, noh, avangutaja lõppmängude kõige jaoks ja muud vaja ei olnudki, tuli välja. Aga ma ei julge öelda, et kõik, eks ole, inimvaldkonna intellekti valdkonnad annavad niiviisi algoritmi seerida, ei ole üldse selge. Mis annab, mis ei anna, meil ei ole selle kohta lihtsalt vastust, me teame, on olemas selliseid ülesandeid meele jaoks algoritmi teha ei saa täiesti otsast lõpuni teatud klassi ülesannete jaoks. Aga see ei tähenda, et iga üksikut ülesanne seal mingite nippide ja täiendava noh, teadmisega ei saaks lahendada, ikka lahendame, aga see on ju insenerlik lähenemine, kui on vaja süsteeme. Maailmas tehakse väga palju filme, kirjutatakse raamatuid, suhtest inimene masinast, inimene ja robot. Kas on sellist? Noh, ma ei taha öelda ohtu, see pole võib-olla oht, see on lihtsalt loomulik areng, et tõepoolest inimene ja masin hakkavad tegutsema käsikäes. Ma ei ütleks ka, et see oht on, aga küllap me juba tegutseme. No robotiga on selline asi, ta on veel natukene kohmakad, kuigi mitte just väga, kui nüüd vaadata, ma vist nägin televiisoris jaapanlaste Otitest ilusat filmi, kus seal robot tegi mingisuguseid võimlemisharjutusi päriselt, eksju, kusjuures ta tegi need võimlemisharjutusi inimes kõne põhjal, ühesõnaga see roboti juht ja siis sõnadega ütles talle, et tee nüüd niiviisi, eks ole, siis nad leppisid roboti jõuakroboteegis on tänapäeva tegelikkus. Aga me jätame selle Haanilise osa ära, vaatame ainult, eks ole, nüüd jällegi infot siis inimene ju internetis juba tegutseb käsikäes veebiga. Mina kasutan kogu aeg veebi kaudu info saamist ja ma arvan, et enamus kasutab seda. Ma ei reageemelist, ma räägin kas või ütleme sealt Google'i abil otsimisest. Omal ajal te olite robotite eellaste ehk programmeeritavate tööpinkide loomise juures, kui nüüd võrdlete seda taset tollal ja tänapäeva roboteid, milles on siis kvantitatiivne erinevus, on kindlasti, aga kvalitatiivne erinevus. No kõigepealt, siin on kaks osa, üks on see mehaaniline osa, eks ole, ja kõik need täiturmehhanismid tänapäeval on fantastilised ja me räägime Mecatroonikast väga peened ja hästi juhitavad mootorid ja jõumasinad seal. Aga teine on muidugi see informatsiooniline osa, kus informatsiooniline osa räägime lihtsalt mingist metallilõikepingid, siis see arenes alguses üsna kiiresti, kuna seal oli väga suur vahe kas käsitsi programm meerida või ette kirjutada kõiki liigutusi või siis katsuda kuidagi, ütleme, geomeetria etappi võttes kirjeldada seda nii kõrgemal tasemel ja selles osas oli küberneetika instituudis muidugi väga suur edu. Tegelikult oli see Boris Tamm teadustöö, mille ta tegi, mis tegelikult, ma arvan, oli oluline selline verstapost küberneetika instituudi arengus, sest et tema tööd gospruudeniga tegin neid töid alguses levisid üle kogu Nõukogude Liidu, said tuntuks ja ma arvan, et küberneetika instituut sai tänu sellele ka ressursse juurde. See oli seis siis, no päris 50 aastat, aga ligi 50 aastat tagasi. Nii pealiskaudsel vaatlusel võib-olla praegu kui kõik on palju nii-öelda elegantsem, aga selles osas sisu on jäänud isegi samaks. Kuid see on nii, nagu ütleme, võrrelda autosid, mis olid, eks ole, möödunud sajandi tähendab sellel aastal ja mis on täna, muutus on umbes samasugune, Kalju protsessoreid on sees ja kõik läheb hoopis mugavam välja ja nii edasi. Teie olite ka esimese miniarvuti STEM-i loomise juures võiks loojatest, kui meil oleks olnud teistsugune riik ja ühiskond, kui meil oleks olnud iseseisvus, kes Eestist oleks võinud kujuneda eelkäija või eeskäijana arvutite loomise tootmisalal, noh kasvõi võrdluseks tooma Iirimaad. Raske on öelda jah või e-sellele vastuseks, aga ma hakkasin just mõtlema, et kes siis nüüd tänapäeval neid arvuteid toodab, õieti, kes tootis arvuteid kaheksakümnendatel aastatel, siis kui veel oli neid suuremaid arvuteid ja, ja siukseid keskmise suurusega või miniarvuteid, ütleme siis, tegelikult oli juhtunud selline asi, et alguses kõik riigid püüdsid ise oma arvutitööstust arendada, kaasa arvatud Rootsi ütlemine Norra, Prantsusmaal, siis inglastel olid omad firmad ja lõpuks jäid peale ainult jaapanlased ja ameeriklased. Kõik teised lihtsalt ei suutnud kaasa teha selle tõttu, et nad olid väiksed, tähendab, Inglismaa oli väike, Prantsusmaa oli väike, rääkimata skandina riikidest ja Saksamaalt Siemens midagi tegijaga. Lubadus ka. Selles mõttes muidugi Eestil ei olnud mingeid šansse. Aga siis hakkas ju personaalarvutite tulekuga juba miniarvuti tulekuga tekkis spetsialiseerumine, ühed tegid mälusid nagu Iirimaa ja Šotimaal, teised tegid protsessoreid intel, eks ole, mis kah läks juba rahvusvaheliseks ja nii edasi. Ja selles osas Eesti muidugi oleks võinud kaasa lüüa küllalt vara ja eks ta praegugi on samamoodi teatud selline spetsialiseerumine on, Eestil on oma roll selles. Miks ma seda küsisin, sellepärast et ka teie ettekandest tuli ju välja see, kuidas küberneetika instituudis loodi kooli arvuti Juku ja et seda võib ka pidada võib-olla kaudselt Eesti tänase arenenud e-riigi või selle mõtlemise üheks eelduseks ja aluseks. Ma arvan küll ja kuigi neid jukusid ei toodetud hoopiski niipalju kui oli soov ja nad ei olnud ka nii töökindlad kui üks kooli arvuti peaks olema, aga see oli teatud võimaluste piirides, meie saime ju komponente ikkagi põhiliselt, eks ole, siitpoolt raudset eesriiet. Aga ma arvan, et Jukule oli suur roll selles, et meil tekkis selline võimalus arendada kooli informaatikat hästi ja siis Tiigrihüppe. Ega ükski selline ütleme, IT arendamine ei seisne selles, et valitsus teeb otsuse, kirjutab alla, eks ole, ja nüüd läks seal peab olema ikka palju muud ka ajupotentsiaali ja lihtsalt teadmisi, mitte ainult võimekust ja ja, ja ka sellist usku ja soovi seda teha. Ja Juku kindlasti andis koolides tugeva tõuke selleks, et koolidesse läheks maatika ruttu siis nii et ikka läheb vaja paar põlvkonda, et asi areneb, hakkaks nii nagu Eestis. Jah, eks need ajaloolised mõjud on kahtlemata olemas, eks ole, küllalt tugevad. Ma arvan, et kogu see e-riigi taga on siiski see, et Eesti ei olnud sugugi nullseisus arvutiteaduse arvutustehnika osas. Meil tugev mikroprotsessortehnika siin. Kui me nüüd räägime tänasest päevast, kui te olete olnud viimastel aastatel tegev küberkaitse probleemidega, akadeemik tahaks, aga ka sellest natukene rääkisime, ma küsisin talt, et kas te tohite sellest rääkida? Ta ütles, et noh, ikka võib rääkida, kuidas teiega te olete olnud üsna lähedal ja selle küberkaitse keskuse loomisele. No küberkaitsest võib rääkida küll, ma arvan, isegi on kasulik rääkida just sellepärast, et me üldiselt võiksime käituda mini internetis või surfates internetis, me käitume väga hooletud ja ja mida rohkem sellest räägime, mida rohkem kõik arvutikasutajad sellest aru saavad, seda ohutumaks asi läheb. Seda on võrreldud just ütleme haiguste levikuga ja seetõttu me sel teemal palju rääkida. Ma vaatan, kuidas mõni surfab internetis, klikib väga hoolimatult siia ja sinna see on nii-öelda nakkuse või pahavara endale arvutisse laadimine, praktiliselt seda võiks võrrelda sellise asjaga, näiteks et keegi uudishimulik tahab teada, mis maik on trepi käsipuul kuskil avalikus kohas ja tõmbab keelega üle. No miks ma rääkisin? Sellest salastatud, sest me teame, et meil siin on ju vastav nato keskus ja on ka nüüd ajakirjanduses räägitud, et Eesti on selles vallas omamoodi suurriigiks kujunenud, millel põhineb see kompetents Melsi. No eks ta ikka oleneb inimestest, meil on olnud selles mõttes õnne siin on olnud esiteks meil ka tugev andmeturve pankades. No elu on peale sundinud selle lihtsalt, kuna pangad ründe all olnud ja meie suuremates pankades on saanud igati paigas. Ja peale selle oli no kaitsejõududes ja kaitseministeeriumis mingil hetkel piisavalt arusaamisselles osas ja leidus inimesi, kes olid juba hariduse saanud, lõpetanud West Pointi sellel erialal, mida te veel soovite rohkemat siis ja need kokku siis moodustasidki ühe rühma ja olid veel entusiastid, kes uskusid, et selle võib läbi suruda, et nato teeb oma järjekordse kompetentsikeskuse Eestisse ja ja nii see juhtuski ja nüüd sealses kompetentsikeskuses on siis juba riik osalevaid 10 ringis, ütleme, kuidas neid lugeda seal ametlikult või mitteametlikult seal viimased tulijad siis ungarlased ja türklased ja. Ma olen juba Espaandas sakslasi, meie lähinaabreid Lätile. Neid tuleb pidevalt ehk juurde aga ilmselt üks Eesti tõelisi edulugusid, mida ehk me siin nii palju ei suuda väärtustada ID-kaart mis on vist senini lahti murdmata jäänud, kuigi kuuldavasti mujal maailmas ei ole samasuguste kaartidega sama õnnelikult läinud. Tundub küll jah, ma ei ole tõesti kuulnud, et siin oleks suuri äpardusi olnud ja üldse ei ole kuulnud sellest ja see muidugi ilmselt nõudis julgust ja ka poliitikuteta julgustajad panna selle kaardi peale nii palju mängu, aga see on tõesti hästi toiminud, seal seal on lihtsalt võrratu. Näiteks kui ma kirjutan nüüd oma doktorant huntidele soovitusi, siis ma signeerin või allkirjastan seda digitaalset, mingit paberitüki. No ma saaks, ütleme, vähemalt instituudi sees selle paberile välja trükkida, teise tuppa viia, aga, aga milleks, mul ei ole vaja lihtsalt tõusta laua tagant küljes. See on ju nii lihtne. Ja seda usutakse, seda usaldatakse. Jääb vaid loota, et Euroopa Liidu vastav programm ka kunagi teoks saab. Sellest on nii palju räägitud, aga kahjuks üsna vähe on see edenenud. Ja mitmekesine ja muidugi suuruse vahe ka, eks ole, meil on isegi nii, ütleme, kui meil digiretsept hästi ei toimi, siis võib natukene jõumeetodit kasutades teda ikka üleval hoida, kuigi seal on tõenäoliselt sellega tegemist hooletult disainitud ja natukene halvasti tehtud, eks ole, tarkvarasüsteem. Aga üleeuroopalist sellist jõudu ei ole ja eks asi peab olema ikka väga korralikult disainitud, korralikult tehtud. Nojah, te viitasite sellele, et Meie mitmed e-riigi rakendused on natukene hakanud takerduma ja ilmselt suuresti selle tõttu, et meil ei ole lihtsalt inimesi piisavalt või ei ole spetsialist ja sellest räägitakse, et IT vallas meil on suur puudus väljaõppinud, heade teadmiste ja oskustega. Inimestest, ja see on tõsi, kuigi meil ju valmistatakse, et meil on IT kolledž, kes teeb sellise praktilise kallakuga häid spetsialiste ja Tartu Ülikool Tehnikaülikallaga inimestest on selles vallas kogu aeg puudus olnud. Aga kui me räägime nüüd ütleme, meie avaliku halduse andmetöötluse või teenuste kvaliteedist, sest siin on ikkagi jällegi see küsimus, et raha sunnib, hakka, tahetakse kiiresti valmis teha, väiksemate jõududega tahetakse, ütleme, tudengite jõul teha, palju kasutatakse tudengeid, programmeerijaid, kontrolltestimine pole tasemel. Me võtame nüüd teise valdkonna, ma ei tea, kuidas see tähendab, On on, aga see on kogu aeg ju ammustest aegadest on näiteks mingisugused Surval töötavad katlad või mahutid, nende jaoks on eraldi inspektsioon olnud nende keevitamise on olnud nii, et see, kes keevitas vastutusrikast asja, ta jättis oma isikliku numbri sinna ja see oli teada, et vot selle mehe süü on, kui sa neid õhku lendab. Aga IT-s meil sellist inspektsioon ei ole, meil tehakse ikka küllalt palju halba tööd, kuigi isegi oskust oleks, aga raha, raha, raha ja kiiresti välja ja see sunnib tagant, niikaua kui ei ole meil sellist inspektsiooni, mis kontrolliks kvaliteeti piisavalt IT alal. Akadeemik Enn Tõugu, teie olete sündinud 1935. aastal Eesti vabariigis ja nagu me võime teie eluloost lugeda, siis oma elu esimesed aastate veetsite Eesti vabariigis, kuid 1941. aastal kogu teie pere küüditati Siberisse. Teie isa oli kõrge eesti ametnik, millega ta tegeles. Isa oli hariduselt jurist ja ta isegi proovis vist advokaadiametit, aga ta leidis, et see ei ole ikka ei sobinud talle väga hästi. Ja siis ta oli lihtsalt jurist. Ütleme, mis tollal sideministeeriumiks oli, oli posti valitsuses, seal tegin mitmeseid seadusi ja oli sealjuures. Ta ei olnud kuidagi seotud nagu jõustruktuuridega. Ei, see oleks seal põhjus, miks küüditati. Ei, ta ei olnud seotud ja see tuli väga ootamatult. Ta oli muidugi näinud seda vene värki, ütleme selle tõttu, et nad mõlemad emaga noorest peast oli tulnud Venemaal siis Repatreerusid 20. aastal suure vaevaga, nii et nad nägid, mis seal tegelikult oli. Teadsid seda ja Siberi elu, siis sai neile saatuslikuks. Ja lisakohta sai hiljem teada muidugi nagu need suur osa mehi, eks ole, kes põhjalaagritesse läksid, ta suri teisel aastal ja emal siis lihtsalt ei vedanud, ta sai veremürgituse penitsiliini, ei olnud antibiootikume, ei olnud mingit päästmist soriga enne sõja lõppu ja millal tehti Eestisse tagasi jõudsid ja kuidas see üldse korda läks? Jõudsin väga vara 46 pärast, et peale sõja lõppu meid sealt, no ma ei olnud üldse nii kaugele Siberisse, oli Kirovi oblast tegelikult looduslikult päris talutav koht. Aga meid pandi siis ühte sellisesse laagrisse või kuidas teda võis isegi solhoosiks pidada, ainult et seal töötasid siis ka nii kriminaalkurjategijad kui sõja vangid ja ja siis meie välja saadetud ja me elasime sõjavangidega ühes para kis veel vennaga ja minusugust seal tegelikult vaja ei olnud vajunud ju, töömees, kes oli, siis ma olin 10 aastane ja siis lihtsalt üks vene sõdur, kes käis puhkusel sealkandis ja tundis siis siin Eestis, minu tädi tõi mind ära ja tal oli veel mingisugune paberi tükikene ka, et vaat et ka seda tõugu võib elada Eesti nõukogude sotsialistlikus vabariigis ja ja nii see juhtuski. Ja Eestist ära sitases oma tädiga koos ja nagu on ka ühest intervjuust välja tulnud, on tädil olnud ka mõneti saatuslik roll teie saatuses, et te saite jätkata oma õpinguid TPIs. Jah, see on tõsi, sellest ma sain natukene hiljem teada, mitte siis, kui see sündmus toimus. Asi oli selles, et no mul oli küll hõbemedal ja ma sain sisse ilma eksamiteta, sellist takistust mul ei olnud, et ei oleks saanud nüüd justkui vastu võtta, formaalselt kohe. Aga ikkagi kutsuti välja vestlusel, aga ma olin samal ajal just merel. Me olime jahiga Vanemuine purjetamas siis Pärnust Riiga ja tagasi ja see tundus hiiglama uhke, pikk meresõitja. Siis minu asemel läks tädi vestlema, tol ajal ütleppis direktor lutiks, mitorid, suhteliselt heasüdamlik vanapapi ja seal nad siis vestlesid. Ludiks müts siis ütles, et ei saa teda vastu võtta, selline ankeet, aga tädi hakkas seletama, et ajumerel mereluba ja puha ja siis direktor siis leidis, et see ümber, kuigi mul mereluba Jon, sest Pärnust Riiga on sisevesi, aga kas tead keerise? Teie purjetamisharrastusest veel räägime, aga TPI ajal te olite juba tööl? Ettevõttes? See oli Tallinna ekskavaatoritehas, ma arvan, et see nimi oli siis juba taoline, üldiselt seal tehti enne mingit traktorite remonti, aga see oli siis Nikita Hruštšovi aeg ja käis tööstuse detsentraliseerimine ja Eesti püüdis siis ka masinaehitust arendada siin ja ja siis sellest traktoril remonti teha, siis tekkis ekskavaatoritehas ja meil oli Jaan soonvald, kes oli ka meie siin masinaehituse eriala üks märkimisväärne õppejõud ja väga andekas konstruktor. Ma õppisin TPIs masinaehitust, muide ja tal tuli ideed, konstrueerime ekskavaatori, hakkame tootma konstruktoreid, aga ta vaatas, et meil targad poisid seal rühmas meie rühmas ja pani alguses kohe pool rühma konstruktorit, eks see oli väga julge samm. Nii et me olime päevased üliõpilased, töötasime kuus tundi tehases ja siis Me päevased loengud olid lükatud lihtsalt õhtu peale ja see asi toimis nagu nähast tõesti, ekskavaator sai konstrueeritud, mingisugused autoritunnistused tekkisid pärast ekskavaatoreid meedio üle maailma, siis ega see ekskavaator nii oma olemuselt väga hirmus palju ei muutunud, see mis esialgu sai tehtud, hakati küll mitmesuguseid teisi tegema, vend ratastega ja meie oma siis roomikutel. Nii et te olete olla mitte ainult Eesti arvuti, tõestas vaid kästi ekskavaatoritööstuse rajamise juures, aga teie elus on üsna määrav roll elektrotehnika instituudil ja professor Valdekuga. Ta oli äärmiselt andekas elektriinsener elektrimasinate erialal ja ta tegi endale instituudina, mitte päris endale, mitte päris üksi, seal olid ju meie noored automaatikud tegid sellise toreda Instituudi elektrotehnika teadusliku uurimise instituut, tegeles automaatikaga ja elektrimasinatega kõigega. See instituudi selline õitsenguaeg jäi lühikeseks, esiteks Valdek ise tüdines sellest ära, tal läks väga raskeks siin sõdida kohalike ülemustega ja üldse kruvid keerati jälle kinni Moskvast mingi, et kõik see iseseisvus kaotati ära. Aga esiotsa selline instituut tekkis, siis Valdek kutsus mind sinna tööle, muidugi kui masinaehitajad, mõtlesin, ma ei taha masinaid olla, ma tahan nüüd arvutite peale üle minna, sest ma olin lugenud sellest natukene täiesti nii omaalgatuslikult ja ja ma sain Valtekiga kaubale, ta ütles, et kui sa õpid teoreetilise elektrotehnika ära, see oli päris soliidne kursus mituse meestest võin sind saata õppima ja siis okei. Ma õppisin ära ja siis mõtlesin, et nüüd tuleb, hirmustasin eksam ja ütlesin, et mul on nüüd asi selge ja täitsa tore. Ma siis saadan sind, sellega, oli see asi ühel pool Te kaitsesite kandidaati väitekirja Valgevenes ja doktoritööd siis Leningradis ja no eks need said tehtud mingis mõttes töö kõrvalt, siis ma töötasin ikka siis selles samas instituudis, mis esialgu oli elektrita tehnikateadusliku uurimise instituut Pirita teel, hiljem Talle jäigi nimeks Pirita tee Instituut, aga ta hakkas siis muutuma olude sunnil. Ta oli üleliidulise ministeeriumi käsutada alluvuses ja lõpuks ta hakkas tegema töid ikka ainult Kalinini-nimelisele elektrotehnikatehasele, kes siis tegi seal alguses elav kallaldajaid, aga hiljem siis pooljuhtjõupooljuhtseadmeid türistu ja keerulisi asju ja ja instituut tegi siis teaduslikke uurimusi sellele tehasele ja nii edasi, aga, aga muidugi seal ei olnud huvitav töötada arvutieriala ja seitsmekümnendatel siis tuli küberneetika instituut ja Boris Tamm kutsus mind enda juurde siia, ta oli direktor küberneetika instituudis, ma tulingi üle. Ja ma lootsin, et nüüd me hakkame koos tegema, huvid olid kaunis lähedased aga noh, koristame saatus oli ka selline, nihutati jälle kõrgema käsul, eks ole, kuskile mujale, mis muidugi oli suureks õnneks dete Eyre, ta läks TPI rektoriks, aga selle võrra ta teadustöö võimalused muutusid kitsamaks. Aga me kirjutasime koos päris mitmeid artikleid, üldiselt edaspidi ka, aga need olid sellised ülevaate lohud rohkem kontseptuaalsed nii-öelda. Mida te ise hindate tollest ajast küberneetika instituudi ajastama nagu kõige tugevama saavutusena? No minu huvi oli siis juba enam-vähem välja kujunemas, oli automaat, programmide süntees, noh, võiks öelda ka algoritmide süntees, sest kui algoritm on olemas, siis sellest programmi saada on juba suhteliselt lihtne. See on mingis mõttes tehniline töö, ühesõnaga see arvutuseeskiri ehk algoritm tuleb siis vormistada nii, et oleks masinakeeles või vähemalt arvutile aru saada, vaata mingis programmeerimiskeeles. Ja ma tegelesin sellega ja siis me tegimegi mitmeid süsteeme, see oli terve seeriasüsteeme nimega pris ja sed jätkus praktiliselt kuni Nõukogude Liidu lõppemiseni. Lõpp oli selline, et me juba müüsime väiksed arvutitel personal, arvutada töötavaid süsteeme, ekspertiis kus olid andmebaaside ekspertsüsteemid ka küljes. Müüsi mehed skandinaavia Haaviasse, Rootsi, Rootsi firmadega oli suhteliselt hea koostöö ja Soome ja ja muidugi nõukogude liitu. Ja siis Rootsi firma proovis müüa Ameerikasse, aga muidugi sinna turul on väga raske minna. Te mainisite Nõukogude Liidu lõpu ja üsna seal lõpu lähedal. Ta olid. Ei ole seda liitu. Oli nii, ei võiks öelda, kaudselt lagundamast olite NSV Liidu rahvasaadikute kongressi delegaat. Kuidas te sinna üldse sattusite? No mingist hetkest mul hakkas selline, kuidas öelda karjäär pihta. Ma sattusin sellisesse ametisse nagu Eesti teaduslik-tehniliste ühingute nõukogu esimeheks. Tsentraliseeritud Moskvast justkui, aga, aga siiski siin olid insenerid ja ühingud olid kahte liiki, üks oli täiesti isehakanud selts, eks ole, inseneride liit, mis oli noh, peaaegu põrandaalune, aga kuidagi me kohalikud võimud seda sallisid, inseneride maja ja nii edasi. Ja teine oli siis ametlik teaduslik-tehnilist ühingute liit või nõukogu oli seal eesotsas ja ma olin seal esines. Ja inseneride maja oli just nagu tema käsutuses isegi ja kui Gorbatšov otsustas hakata suuri reforme tegema, ta kutsus kokku suure kongressi, aga sinna teada nii normaalselt valitud inimeste Pandju veel komsomoli poolt ja partei poolt ja inseneriühingute poolt ja teaduste akadeemia poolt ja nii edasi ja ma siis sattusin ainsa, mitte venelasena, siis nüüd üleliiduliste, nende inseneriteadustehniliste ühingute saadikuks sinna hiljem sai teist presidendikandidaat. Ilmselt minus on siis nii palju avantürist siiski olnud. Presidendivalimised 96. aastal ma olin juba nelja olnud professor Rootsis, aga ma jälgisin seda Eesti poliitikat ja siis leiti, et äkki on vaja mingit siukest rohkem sõltumatut kandidaati. Siis räägiti mind nii-öelda surnuks, ma tegin selle kaasa. Ei kahetse seda, et selline avantüür sai ette võetud. Ei kahetse, aga praegu ma küll seda ette ei võtaks. Nii te mainisite, et olite Holland juba pikalt Rootsis ja ka jällegi ühest intervjuust olema välja lugenud, et Rootsi läksid suuresti sellepärast, et veidi olite pettunud selles Eesti taasiseseisvumise järgses olukorras ja suhtumises teadusesse. Homseni. Ei, ma ei ütleks pettunud, aga ma nägin, kui vilets olukord on ja kui viletsaks ta nüüd ees jääb. Aga mul oli veel küsimus, et ma tahaksin veel oma teadustööd jätkata, kuigi mul oli juba vanust isegi liiga palju, sel ajal aga oli näha, et seda ma saaksin teha kuskil mujal ja mul oli siiski nii palju nime, et ma kandideerisin ja seal 11 kandidaadi hulgast ikkagi valiti professoriks. Tähendab, teadusesse ei ole ju mitte midagi erilist, kui üks inimene leiab endale sobiva koha sobivas ülikoolis, nii et tol ajal see võib-olla oli muidugi suur samm minna välismaale, aga võib-olla mõni mõtles ka, et seal nagu reetmine veidi võis eemalt välja paista, nii, aga mul eriti sidemed ei katkenud ka, mul vist sellist tunnet ei olnud, et ma nüüd läksin igavesti 10 aastat tagasi olite te tagasi Eestis ja kutsuti või otsast teise jäi, ma sain juba pensionile sellest, muide ma mõtlesin üldse, et ma siis istun diivanil, hakkan televiisorit vaatama. Aga see ei sobinud. Kõigepealt siis tuntus, selline asjased, mälu kaob ära, ma selliseid mingeid mälutablette, aga need ei aita. Kui hakkad uuesti midagi tegema, hakkasin uuesti õppejõuks selles EBS-is, eks ole, Estonian Business koolis professoriks siis asjad läksid korda jälle ja tuleb nii kaua tegutseda, kui jaksu on ja kui sind veel sallitakse enda seltskonnas. Teie olete selles mõttes üks võiks öelda erakordne inimene nii-öelda õppejõuna te olete niivõrd palju juhendanud väitekirju doktoriväitekiri vist üle 20 ja suurel hulgal ka veel magistritöid. Kas see on nagu teie kutsumus? Tegelikult küll jah, mulle meeldib noortega koos teha teadust ja kui te nüüd mõtlete veel minu vanuse peale, siis ega ma ju ikkagi ütleme midagi hiilgavat teadvus ei tee aga mingisugust sellist juhendaja treeneri tollima täida ja see on ju ka väga oluline. Aga mulle meeldib näiteks õppekavasid kavandada ja ma olen käima pannud seal koos professor Lorenz siga EBSis IT-juhtimise eriala, mis oli esimene Eestis pärast ta läks üle igasse kolledžisse, siis esimesed magistrid küberkaitsealal lõpetasid juba üle-eelmise aasta lõpus, muide tehnikaülikoolis selle õppeprogrammi panin praktiliselt mina kokku. See ei olnud veel selline tavaline magistriõppes oli tehtud nii ekstra korras, kuna meil tõeliselt puudu ekspertidest küberkaitse vallas, siis selgus, et andis nii-öelda ära rääkida nii kaitseministeerium kui haridusministeerium ja tehnikaülikoolis muidugi prorektor Andres Keevallik toetas seda kohe et tuleks kiiresti ette valmistada, ütleme, teise hariduse baasil või lihtsalt IT-hariduse baasil küberkaitsjaid ja see sai tehtud üks paarkümmend väga hästi kvalifitseeritud küberkaitset tekkis selliste õppeprogrammide kokkupanek, see on hobi külvanud. Kui nüüd rääkida teie harrastustest, siis kindlasti nii nagu ka varasemast tutvustav välja tulnud juba üsna noorest east peale te olete harrastanud purjetamist ja ma kusagilt internetist leidsin, et teil on vist praegu selline jaht nagu Blackwood, on see nii? Vaat teil on natukene vananenud on, mul on juba uus uusi ahta suurem. Sellel läkk vööndil oli üks puudus, et tal oli ainult päramootor, mis vahel läks käima, vahel ei läinud. Aga täna tahaks kindlamat mootorite ma ostsin siis natukene suurema sellise kümnemeetrise jahi, mis ei ole ka väga suur, aga tal on juba diiselmootor, mis läheb nupule vajutamisest kohe käima. Näete, purjejaht aga, aga mootor, no see on natukene ohutuse mõttes natuke mugavuse mõttes ja tänapäeval ikka nendes kitsastes sadamates sõidetakse ikkagi mootoriga, isegi purjejahtidel. Kuidas selle nimi on, selle nimi on killu. Ja mitte juhuslikult, vaid tütre nimega? Jah, päevalite Moskva olümpiamängude ajal ka üks Tallinna purjeregatti organisaatoreid osalejaid. No ja ma olin kohtunikeks võistlejate juures ja klass oli täht või staarklass, oli sihuke vana klassikaline, aga väga kaugemale aegne, tagastas. Aga ega mitte organisaator, selle organiseerimine, ma nägin ju eemat, see oli ikka tohutu suur töö ja ja siin oli ikkagi väga palju entusiasmi, kus te olete seilanud maailma meredel, mitte väga palju maa ikkagi, põhiliselt siin, koduümbruses, Läänemerel ja natukene siis seal Taani väinadest väljas ja vaiksel ookeanil San Diego kandis natukene. Kuidas te nüüd vaatate Eesti purjetamise tasemel, ega meil ei ole enam nii häid purjetajat, kui siin olid veel aastate eest, kui me tõesti konkureerisid. Ka olümpiamängudel noh, asi on ikkagi ka ressurssidest ja sellest, kui palju saab aega pühendada võistlemisele ja meil on siiski väga häid tulemusi ka olnud. Olid ju siin yks klassis väga head tulemused mitu aastat järjest suurematel kiiljahtidele ja mis seal esimese 10 piiri peal olla on ikkagi juba väga tugev saavutus. Selle uue jahi nimi on killu, järelikult paar sõna tuleks rääkida ka teie perest, teil on kaks tütart ja poeg. Ja poeg on kõige vanem poeg, õppis füüsikat, lõpetas füüsika Sis Stahli aspirantuuris teoreetilise füüsika alal ja siis mingi hetk tal tekkis tunne, et füüsika ikka maailma ära ei seleta. Läks vaimuliku seminari, õppis päris hulk aastaid ja need on preester asjakohane küsida teie enda suhet religiooni? No ma ei saa ennast väga suureks usklikuks lugeda, ma natuke rohkem uskumatu, aga seevastu nüüd ma ennast artistiks ka kuidagi saaks lugeda. Maailm on praegu meile ikka niivõrd äraseletamatu ja ma arvan nüüd füüsikud peavad ka nõustuma, kui me vaatame, eks ole, kogu ilmaruumi siis vaevalt mingisugust nelja protsenti saame kuidagi aimata, aga 96 on täitsa tundmatu maailm. Peale selle me ju veel ei tunne seda infosfääri. Me oleme praegu sellises seisus nagu siis, kui aurumasin leiutati. Ei olnud ju veel soojusfüüsika termodünaamika, et meil on nüüd ka üks masin leiutatud, arvutusmasin või kompuuter. Aga mis sellega kõike teha saab või mis võib infosfääris toimuda? See on alles vaja kõik selgeks teha, meil alles 50 aastat möödas sellest, kui need asjad algasid. No ilmselt inimese mõistusele jääbki käsitamatuks lõpmatuse mõiste universumis kui ka lõpmatus, ütleme mikromaailmas, sest ega sealgi praegu piire ju naha pole, aga nüüd tulles teie tütre killu juurde, tema on valinud hoopis mitte teades raja, vaid ta on ettevõtja. Ta tegeleb riskikapitaliga on tegelikult all teadusdoktorikraadi, Eesti kraat, Cornelli ülikoolist. Ta elab Californias San Diegos ja ta tegi seda kraadijal, ta vist sai päris korraliku tulemuse. Hiljem selgus, et see, mis ta oma väitekirjas tegi, osutus tõeks. See selgus muidugi aastat viis või 10 hiljem, aga nagu ikka kõiki katseid ei jõua ise ära teha, aga selleks ajaks ta oli leidnud, et temale seal laboris niukene pipetiga tilgutamine. Kui tahab rohkem inimestega suhelda, hakkas oma teadmisi kasutama siis, kui ekspert, biotehnoloogia firmad rajamise juurest on pangas olnud tööl ja praegu on ka mingisugust sellist riskikapitali liigutamise firmades seal. Aga kuidas siis ikkagi, kas keegi lastest siis otseselt isa jälgedes ei ole kindel? Vaat ei ole vanem tütar lõpetas küll ülikooli arvutiasjanduse astunud, aga see oli olude sunnil. Ta õppis Jerevanis. Mu esimene abikaasa oli armeenlane ja meil ei olnud lihtsalt raha altkäemaksu maksmiseks, et saaks minna arstiteadust õppima, siis ta võttis olude sunnil selle, mis seal tundus ka võimalik olevat. Tal matemaatika oli lihtne, lõpetas siis ära arvutiasjanduse eriala insener, aga ta ei. Sellel alal paar sõna ka selle staatuse kohta olla akadeemik Te saite akadeemikuks, võiks öelda üsna noores eas oli vist 40 kuueaastaselt või isegi 45 81. Seltskond ju varem vähemasti või me oleme harjunud, et olin halli habemega ja pigimütsiga. Ja ei, sel ajal ei olnud muidugi tänapäeva akadeemiaga on ka selline lugu, et ta kipub vananema, akadeemikud ei sure nii ruttu ära, kui keskmine eesti mees, ma arvan. Kas nad oskavad ise tervist hoida või on lihtsalt kergem? Elu ei oska öelda, aga ma olen arvanud, et akadeemial on väga oluline roll olnud ühiskonna salati. Ja tegelikult sellistel teadlastekogudel igas riigis on see roll olemas. Eestis võiks muidugi see roll suurem olla ka, aga ma usun, et pisitasa tänu jõupingutustele siin. Ja Ma arvan ka raadiojõupingutustele tänu, eks ole, teaduse mõte võib-olla saab natukene selgemaks ühiskonnas. Igal juhul soovime teile jõudu ja edu oma tähtsa töö tegemisel nii siin küberneetika instituudis kui Eesti teadusmaailmas tervikuna, tänan väga. Te kuulsite keskeprogrammi, akadeemik Enn Tõugu kajas juttu Mart Ummelas.