Tere hommikust, head sõbrad, võtan selle nädala hommikupalvust aluseks piiblitekstid Pauluse kirjast Filiplastele. Apostli kirjutab. Ma tänan oma jumalat, iga kord, kui ma teid mainin alati igas oma eestpalves, teie kõigi eest. Rõõmuga eestpalvet tehes. Ma tänan jumalat teie osaduse pärast evangeeliumi esimesest päevast tänaseni. Ja olen täiesti veendunud selles, et tema, kes teis on alustanud hea töö sellega lõpetab enne Jeesus Kristuse tulemise päeva. Nõnda ju ongi mul õige teist kõigist mõelda, sest teie olete minu südames kes demovangipõlves ning evangeeliumi eest kostmises ja selle kinnitamises olete kõik kaasosalised mulle antud armus. Jah, jumal on mu tunnistaja, kuidas ma teid kõiki igatsen, Jeesus Kristuse südamlikkusega. Nendest sõnadest Me võime küll kuulda, kuidas kogudus Philipi linnas on Paulusele väga lähedane. Ent see ei ole ainus kord, kui apostel oma kogudustele saadetud kirja algul kinnitab et ta oma eestpalvetes nende kõigi eest neid kõiki nimepidi mainib. Miks see nii oluline? Esiteks me kõik tahaksime olla meeles peetud, tahaksime olla armastatud nende poolt, kes on meile olulised. Võiksime öelda nimi nimepidi hüüdmine on individualism piibli moodi kõigis kutsumisvisioonidest kõnetada võtakse nimepidi. Jumala ei kutsu mitte lihtsalt ühte keegit, vaid konkreetset inimest, kellest hoolime samal kombel ka Paulus. Tai kiirustama palvetes ei tegele hulgaga vaid iga talle tuttava koguduse liikmega. Teiseks, ta tänab jumalat nende eest. Eestpalve ei tarvitse tähendada millegi saada tahtmist vaid võib-olla just tänamine teiste eest. Paulus vangis, aga ta ei ole üksinduses. Tema südames on paljud ja tema on paljude südametes. Vastastikused palved üksteise eest on nagu võrk, mis ühendab ja kannab vahemaadest hoolimata osaduse evangeeliumi ka liidab ka teistega. Ja kolmandaks ta usaldab jumalat. Kui ta mõtleb parimat Filiplastest, siis rajaneb see veendel, et jumal, kes on alustanud nendes oma hea töö, sellega lõpetab. Võib küsida, kas selline usaldus ei ole sinisilmne? Muidugi on aga just see avansina antud usaldus võib midagi muuta. Kui jumal kutsub inimest, siis tema teab kindlasti paremini kui meie ise, mida me väärt jutumärkides oleme. Aga tema teab ka seda, kelleks me saada võiksime. Ja just see on määrav. Jumal usaldab meid. Kas ka meie usaldame teda? On suur vahe, kas öelda sõbrale, ma usun sind, võib öelda. Ma usun sinusse. Ma usun sind, tähendab, et ma usun su juttu, et sa räägid õigust. Ma usun sinusse, tähendab et ma usun, sinu võimekus või sinu truudusesse on vähevõitu uskuda jumalat, uskuda, et keegi selline kõrgem olend võiks ikka vist olemas olla. Jumal usub minusse. Kas mina usun jumalasse? Palvetagem. Jumal, me täname sind, et sa hoolid neist. Et sa kutsud meid pimedusest oma valgusesse. Et sa ei jäta meid üksi, vaid võtad oma rahva hulka. Anna julgust usaldada end sinu käte ja uskuda sinusse. Aamen.