Marje Taska, sina olid üks Tõnis ringi õpilastest temaga koos minejatest, kuidas nägid väljade ja tunnid? Rootsis jätkasid üsna isepäiselt, kuhu oled jõudnud, mida teinud. Praegu ma olen jõudnud mingile selgusele, mis mind ennast küljelt rõõmustab, sest see džunglis ekslemine ja kuus aastat proovida siiski selles tohutult suures maailmas mingid rööpad leida ja edasi jätkata ja samas vaimus siiski hoida kinni sellest, millesse on usku. See ei olnud sugugi kerge asi tegelikult sellepärast just nimelt, et olla üksik ja mul ei olnud ju mingit kontakti tegelikult sellel ajal just Tõnisega. Ma leian, et, et ma olen ikkagi samas vaimus edasi arenenud ja ma pean ennast ikkagi tenniseõpilaseks. Kuigi ma võib-olla praegusel momendil olen liikunud võib-olla natukene rohkem lähemale minimalistidele ja ja tegelikult on niimoodi, eks ole, kui loomingut taotleda tuleb õigest allikast, siis minu meelest loomingus on kõike seda, mida ühes inimeses peitub endas. Ja kui ma võiksin öelda, et me möödunud aastal ma tundsin, et lihtsalt kõik see minu mütoloogiliste maastikud seeria kuidagi ta oli ennast ammendanud ja ma tundsin end või noh, nii mitu eriala ja mul oli nii nii mitu huvi, mis mind tegelikult keetsid, võib-olla võrdselt nii nahkehistöö kui siis graafika, kui, kui skulptuur ja maal ühendasin nad kõik praegu see, mida ma viimaseks nüüd olen näidanud ja teinud, need on nagu nahkobjektid nagu arhitektuuriliselt nahkobjektidega nood ja skulptuurid võiks öelda nahkskulptuurid, mida ma praegu teen lihtsa minimalistliku skeemiga üles ehitatud ja kus ma proovin nagu minimaalse vormiga anda maksimaalset sõnumit. Sest tegelikult see vaimne põhi, mida me Tõniset saime, seda ma tunnen ikkagi, et mu kunsti järskugi formaalne realistlik, kui need, võib-olla see väline struktuur on väga lihtne, siis tähendab seal taga on tegelikult laine põhi, vaimne sõnum, millistel näitustel oled viimasel ajal esinenud? Stockholmi messid ikka jätkuvalt igal aastal siis on olnud paar personaalnäitust maal, mees siin veel päris Streami galeriis galerii keegaaemm on olnud mul Stockholmis galerigupeedos. Siis ma olen osa võtnud Pariisis mõnes salongis grand palees. Möödunud aastal oli naiste vennale ja ülemöödunud aastal Figressioon kritiik ja mõningatest väikestes kääride ja grupinäitustel muuseumites. Nii et on olnud küllalt palju, kuigi ta sel aastal ma tegin, tegelikult proovisin võimalikult vähe näituse teha, sest ma ise tundsin, et aeg jookseb kokku ja elu on nii kohutavalt kiire ja just puhta ekstistentsialistliku põhjal ma tundsin, et ma olen nii väsinud ja ma tahaksin tõesti natukene aega mõelda ja lugeda ja üldse tähendab küsida, mis on elu mõte ja milleks on ja milleks ma joonistan ja, ja see oli tõesti, näeb väga-väga hea aeg, tegelikult mul õnnestus saada kahjuks stipendium Rootsi riigilt, nii et et mul oli võimalus seda endale lubada. Ja nii ma tõesti Tunema kogunud Energiat jälle selleks, et jälle edasi tormata questi areenil. Nii et see hirm, mida tihti siin tuntakse, et eesti kunst ei mängi kaasa mujal maailmas hirmul sinu näol ka teatud mõttes juba ümber lükatud ja et ikkagi Eesti Kunstitulevikuga rahvusvahelisel tasemel. Oo jaa, seda kindlasti minu meelest. Eesti kunst on praegusel ajal väga dünaamilises seisundis ja kõik mahlad voolavad ja dünaamilisuse tõesti võib-olla isegi avaldab igal näitusele, kuivõrd isegi formaadide kõik, ühesõnaga väline pilt pole võib-olla nii palju muutunud ja ma tunnen, et igasse maalin nagu rohkem elu ja rohkem verd ja rahvaste pulbitsemis tekkinud seoses loomulikult kõige sellega, mis toimub poliitilises elus ja tähendab kõik need enne, kui mingi kaasa mingi mingi selline kate oleks inimeste pealt ära võetud kõik spontaansemalt ja avatumad oma loomingus. Saame teiega kõigepealt tuttavaks. Millised need teemad, näiteks? Ta on rääkinud maiadest ja Yitžingist ja ta alustas Hiina jaapani kultuuri, aluspõhjast ja pisteliselt rääkinud renessansist renessansi kunstielustiilist, rääkinud indiaanlastest egiptlastest, sumeritest. Palju rääkinud meie oma liivi öödest ja Eesti rahvakunstist seostanud teiste kultuuride kunstiga. Me joonistame ikka kodus lihtsalt näitama talle oma töid ja siis ta juhendab, meedia annab nõu. Et kuidas edasi teha mingi karme käske või keelde, pole veel kunagi öelnud lihtsalt tehnilisi nõkse näidanud ja soovitanud niivideestides töid viimistleda, paremini formaati, valida töövahendeid. Ta üldse ei tasu proovida. Mis paremal ja trükkimise juures on aidanud line, väga palju. Ju tegelikult alguses trükiskine japs meedeid, kui palju teid siin kokkukäiv see grupp alustas, meid oli kuus. Aga nüüd on grupp suureks läinud. Meid on vahel peaaegu 20 inimest, aga neist tegelevad, et kes pilte toovad, näidata, kes piltide ja ta on ikka kuus seitse, kaheksa inimest väga palju muudelt aladelt muusikuid, on tüdrukut, muuseumist kuskil, mis teid ühendab? Ma arvan, et see on tahtmine aru saada asjadest, mis meid ümbritsevad, aga mida mõista on väga raske. See on ju tegelikult grupp number kaks tala oli ju juba varem terve hulk inimesi kodus õppimas, kes olidaadliku laiali, nii et meie olime minuarvates Etegaalsetelt võetud uus grupp ka ei olnud teada, tähendab, mis inimesed tulevad siis, need olid inimesed, kes ei tundnud 11, aga kunstiinstituuti, kui paljud neist läinud on? Nüüd Need on peaaegu kõike, kolm inimest ei ole minu meelest tennise endonaine, Ene, Ene Kull, Rainer Kurmina, mina, sina ka. Aga saaga kunstiga nii või teisiti olete kõik seotud ikkagi oma oma väljaspool, ütleme seda tööd siin Tõnise juures. Mina õpin näiteks ajalugu ja ma tahtsin spetsialiseeruda kunstiajal olla siis see mul ei õnnestunud. Kunstiga ma selles mõttes ei ole seotud rohkem. Mina õpin küll Instituudis. Tekstiil? Jah, ma ise tunnen, et mul on see pildi tegemine on kõige tähtsam, et see ongi põhiline. Tööl olen ma selles vanalinna muusikamajas, asi on kunstiõpetaja, väike grupp seal veel ka tuttavaks. Teie jaoks ei olnudki esimene näitus, esimene ta küll ei olnud, ta. Kas ei olnudki kellelegi esinejaid siis tegelikult see nagu koos välja panebki, tegelikult selles mõttes oli parem tunne, tähendab, mulle õudselt meeldis. Mulle tundus, et teistele ka see, et nagu teistega koos välja panna seal mingi niuke, teatav kindlus, on mingid sügise kevad, leidsid natuke kõhe. Siit pidi siis välja tulema teie grupivaim või sõnum. Umbes nii, jah. Tõnise kujundus paniga, palju asjad seal paika. See tõi väga hästi välja. Kas seda saaks kuidagi värbaalsesse vormiga valada? Tennis on nagu selle kontseptsiooni kirjutanud tegelikult või noh, üks asi on see, et oskaks rääkida, esiteks pilt ilmselt kirjutage raamat ja tunne on see, kui istud laua taga tööteid kodust, tähendab, see on kõige noh, kõige kindlam enesetunne siis näitusel saalis, kui on üles pandud ja avamine, kogunike, tsirkus käib. Igatsed koju, laua taha, ruttu sinna vaevlema. Soome-ugri loomus lihtsalt ei tea, ütleme see tennisekool, mul on sihuke tunne, et see annab sellele grupile mingisuguses teatavas mõttes ühiselutunnetuse ja mis on täitsa õige, et ta nagu väljub tegelikult kunsti piiridest ta nagu pretendeerib täiesti uue reaalsuse ehitamisele, tähendab elufilosoofiale ta läheb sest juba välja ütlesite pakata targutama kogu industriaalühiskonna ja kunsti võõrandamisprobleemid ja nii edasi, nii see ongi veider, et siukseid töid ei saa niisama üles panna ilma kontseptsioonita, nendest saab aru inimene, kes on ise palju tööd teinud või kellel on väga palju informatsiooni taustu teab palju. Teie olete küllaltki palju esinenud näitustel, vahe oli nüüd sellel oma grupiga koosesinemisel ja, ja sellel samal sügis kevadnäitustel esinenud. See oli võib-olla et ülevaatenäitustel tööd nagu rohkem kaovad üldise pildi siis säraga. Salongis tundsin sellist meie oma sellist gruppi vaimsust eriti eriti hästi. Milline on teie omavanuste tagasiside olnud või üldse publiku tagasiside, palju tuleb naguniisugust tagasisidet, et inimesed ütlevad, ma ei saa aru, mis te seal teete, et noh, et ma olen lihtsalt inimene, et ma ei tea midagi. Et mida te seal olete valmis teinud, üks niisugune segadus, teine tassi võetakse sel tasandil, et meeldib, ei meeldi, et ta seal nagu ei ole pealiskaudne, ma alati mõtlen, et näed, meeldib meeldivaid kehtitavast kleidiriidevaliku puhul. Võib-olla mind näiteks ei ole tegelikult siiamaani veel kunagi häirinud see, kui öeldakse, et, et kas need üldse ei meeldi või et noh, et meeldib küll, aga ma ei saa aru, et kogu aeg on selline tunne, et mul on nagu terve hulk inimesi, kellest ma tean, kes saavad minust aru, tähendab, need on needsamad oma grupi liikmed. Mind nagu üldiselt ei küll häirinud see, et öeldakse, et ei saa aru. Samas sa midagi teed siis see, miks sa oma töö üles paned, mõni ütleb, et ma ei ole nii auahned, et olla kunstnik tegelikult, et kas midagi tõepoolest läbi armastad, sa soovid seda jagada? Tagasiside võib-olla näitas rohkem seda, et, et meie grupp peaks just rohkem pöörama tähelepanu sellele, et oma töid eksponeerida koos ja võib-olla isegi natuke hoiduda ülevaatenäitustest, sest ülevaatenäituste kohta on alati tulnud rohkem sellist, sellist kriitilist suhtumist, aga grupinäitust mingis täiesti oma ars ruumis sellist aktsepteeritakse palju paremini. Millega see grupis töötamise töö väga meeldib? Tähendab, seal on mingi niuke teineteisele vahetamise võimalus on õudselt hea, seal on mingi tohutu veetlus maaks mingite ühtede inimestega koos teha, kuigi ma otseselt muidugi kõrvuti laua taga piltide igaüks teeb oma kodust. Aga kas asjatundmatult küsida, et kas te siis teete töid ühes stiilis või mis teid siis ühendatest selles visuaalses mõttes? Või kas üldse miski ühenda? See on nagu selline asi, mida mulle tundub, on jõle raske sõnastada. Tähendab õigemini ma ei oskaks ja ma julge elust ühine arusaamine või vähemalt mingis mõttes. Seal on kirjas, et mingi kultuuritasandis ended meid Ühendavatel võib-olla ütleme, tehniline teostus ka mingil määral, sest see on juba kasuks. Võib-olla see ei ole hea, aga noh, pole ju isegi graafikatehnikaid. Nonii, valida tähendab, peame natuke, oleme sunnitud tegema isegi ühtemoodi, sest. Tingimustest tulenevalt, eks teine asi on see, et noh, et võib öelda, et noh, et on natuke sarnased tööd või kuigi ma ise ei taju, et nad oleks sammast, ma tunnen väga suurt erinevust, kuigi ma tunnen, tähendab ära nagu sarnaseid asju, aga minu meelest see on jube normaalne, kui palju, Tõnis Vint nüüd dikteerib, siin praktiliselt mitte. Jah, seda võib küll öelda, et Tõnis väga delikaatselt räägime neist asjadest ta ei, tõesti seda ja ei saa öelda, et ta üldse tihti Kõige ülemist Tõnis räägib, võib vaielda ja noh, inimesed kangesti kipuvad, vaidleme tahavad, eks ju noh küll, vastu vaielda ja nii edasi, aga minu meelest on Tõnis kohutavalt hea õpetaja, ta ääretult delikaatne inimeste põhiviga on see, et minu meelest, kui nad hakkavad õpetama, on see, et võetakse nagu endale selle autoripositsioon, et vot mina teeksin niimoodi, aga on tees õpetadeks. Aga Tõnis mitte iialgi asi, mis ta teeb, võtab raamatust mingeid, näitab, vot see mees töötas selles süsteemis, et siin on mingi loogika ja sellise õpetamise tulemusena tekib mingi taju. Ja veel tähendab mis ma mõtlen, mis tekitab siukse vääri ütleme inimeste vahel, et ei saada aru, see on puht niukse hariduse küsimus. No meil ei ole, inimestel ei ole intsee, tähendab, nad ei ole süüdi, et nad ei tea. Raamatuid ei ole õpetajaid, ma täitsa paari siukest korda mäletan, neid on raske, raske nagu nüüd taastatakse. Neil on mingi väga lihtsa asja mingi väga lihtsa nõuande näiteks, tee neid asju näiteks ainult mustaga. Sellise lossis hakkad proovima, täiesti uus tasand tekib sisse. Siis on nagu niuke meistritalent niiviisi õpetada suudab, ta annab sulle võimaluse õppida, ta õpetasid. Ta juhib su praktiliselt iseenda suhtes nagu otsa peale seda hirmu olnud, et tahaks töötada nii nagu õpetaja või tema järgi teha joonil. Maiusud aga samas ma näe, kui kõiki neid Vanodeid vaatame, oleme peaaegu kõik läbinud haiguse läbi. Tõnise Mare Vindi kõik järgi teinud enam-vähem, mis me oleme teinud ka, et ma ei keela järgi teha, tan Jaapanis koolkondi, kus inimesed ei märgi, tähendab all oma nimesid, et pole tähtis see, kes tegi, vaid tähtis on olemas kuskil, et teda on võimalik näha, mitte isik. Pole oluline, et see nähtus on olemas, kui tavalisel koolil või kunstiinstituudil on oma kindel aeg. Olete siin koos käinud juba üle nelja aasta. Kuidas ja kas kavatsete jätkata? Noh, ma ise vähemasti arvan küll, et võib öelda, et eluaegsed Tõnis õpilaseks siin tõesti sest noh, tema, need tarkused on ammendamatu, töötasin tol ajal ikka tõesti väga-väga palju veel. Mul on meeles see mingitel taris, esimestel tundidel ütles Tõnis kohe ära niimoodi, et et mina ei mina Äradi, õpetajad hiljuti ise kunstnikud, mina vindid ainult konsulteerida, aga minu meelest see määrab selle asja juba ära, tähendab Pole siukest asja õpin siit midagi ja siis järsku on see kõik õpitud ja nüüd seda momenti nagu eriti eriti ei olegi, et Tõnis nagu väga peenelt seda distantsi samal ajal tegelikult nagu pidevalt tekitab niisuguse olukorra minu meelest, et ta nagu noh, püüab vältida seda kinnijäämist või noh, ma tunnelise nii vähemalt Mina. Eemale jääda, muidugi kui algus on nagu sealtpoolt tulnud, siis selles mõttes oled õpilane eluaeg, eks ole, ükskõik kui elu, aga ei kohtu enam või noh, midagi juhtub, et keegi sõidab minema või ükskõik, midagi, juba niivõrd hea Tõnise korteri uksest sisse tulla tekib mingisugune eriline tunne. Erineb täiesti välismaailmast, alati kui ma siit tulen, siis nagu energiat täis ja valmis midagi tegema. See pole nagu õpilane ja õpetaja või nendel on nagu ühtne mingi kultuuriarusaam või noh, suhtumine sellesse. Ja teisest küljest kui nii võtteks teie toote ju temale ka killukest oma east ja maailmast. Ja seda on näha, et mida paremini läheb meil või noh, mida rohkem me tööd teeme, siis on näha, et Dallase ikka alati mõjub väga hästi ja annab neile ka alati munevad väga rõõmsalt. Näitame uusi ideid. See on õnneks hästi minu meelest ka hea nõks, et inimesed võiks alati meelespidada ainult vanematelt ei pea õppima, vaid noorematelt on veel rohkem õppida. Tõesti lastelt ka arutlete ja uurite maailma siin isekeskis, kas sellest ei teki ka sellist liiga suurt distantsi, teie jaoks on väga paljud asjad ära seletatud, tähenduslikud, aga ei saa oodata seda, et need, kes teid vaatama tulla vähemalt sama taustaga oleksid. Kas selliseid probleeme on teil nende pea üks asi on, nagu ma kohe julgen öelda, on see, et noh, et me võime arutada küll, aga ära seletatakse, ei saa nagu hästi, kas lugeda alati jääb veel mingi võimalused kunagise lõpuni ära seletada nagu näiteks seesama ütleme, et noh, meil oli siin näitasin mingi kontseptsioon juures tennise kirjutatud ja samal ajal on olemas üks vana hiina tarkus, mis ütleb, et kui mees ei suuda kolme või ütleme, kolme lausega oma elu põhitõdesid sõnastada, siis olgu parem üldse vait, et ei ole mõtet kirjutada 400 lehekülge juttu. Aga ma mõtlen, et selline asi saab eksisteerida ainult nende inimeste vahel, kellel nagu ühinen, kultuuriline, religioosne, nike info taust, et kui see on väga erinev, tähendab siis haakepunktid ja nende võimalused on küllalt komplitseeritud, raskesti leitavad, mitte et nad võimatud oleks, aga noh, mis tal on üks ajahäda, ega see ei ole nagu kitsalt selle niisuguse elitaarse kunsti puhul on see tegelikult läbi aegade nii olnud. Jah, probleem on ilmselt tõesti tuttav varasematest aegadest ja noh, siis jääb meile kunstnikele ainult see lahutused naat meie töid hindaks siis mitte kaasaegne Publicaga aeg paneb ise hiljem kõik paika. Meie tööd. Sealt tuleb mingi suurem põhjus olema, tal on nagu see, et kas sa teed oma töid keegi kunagi hiljem neid vaadates midagi õppida enda jaoks. Vaatajale on see oht, et kunst läheb rohkem sellise sotsiaalpinna peal, just et see on ka ju iseenesest tegelikult all mingi sihuke kunsti hinnatutelt elav devalveerumine, mis ta nagu mõlemad pidi läheb liiga massidesse. Et siis on vaja lisaelitaarne, noh, need on sellised probleemid, tähendab selle kõik paneb tegelikult aeg paika. Selle üle on ju nii kohutavalt palju targutada, kuidas meil ei ole traditsioone, küsimus on, kas neid üldse kuskil on olnud, aga kui nüüd kolhoosist lugeda, siis ta kurdab ka, et noorus on hukas ja traditsioonidest ei peeta kinni, eks. Arvatas pildid, mida me teame, et see ei ole kunst sel juhul, kui kõik see, mille kohta seda öeldakse kunst on. Mina ütlen enda jaoks, et seal võiks olla Braavimine või aitamine, kes vaatavad seda pilti. Sama julge ka öelda, sellepärast et mul ei ole ühtegi fakti selle kohta, et kas keegi on sellest terveks, tahan teada, kas see on kedagi aidanud, aga ma ise usun, et see, miks ma oma mõtteid panen pilti või miks ma teen seda pildina mitte lihtsalt ei ela või tähendab, miks ma pilti teen, siis see on just see lootus, et kui mina teen seda pilti kõige parem omaenesetundega ja mõeldes häid asju, siis ehk jääb siis need pildi siis see aitab kedagi. Ma olen küll kuulnud ikka mitmelt inimeselt, et see geomeetriline laad ei mõjumite positiivselt mõtesteraapiliselt hoidjust, agressiivselt nihtest sellisest diivanist geomeetriline stiil. See võib-olla on välja kujunenud kõigepealt sellest, et Tõnis ise teeb, ütleme, geomeetrilist ja eks paljuski baseerub meie kunst. Sellisele vanale geomeetrilise ornamendimotiiv ei ole enda puhul näiteks üldse kindel väga-väga pikalt jätkanud sedasama geomeetrilist. Aga mina tahtsin ütelda selle geomeetrilise, mitte geomeetrilise stiili kohta, et tegelikult meil ju grupis on päris mitu inimest, kes ei, ei tee oma pildi geomeetrilises stiilis, aga ma arvan, et see on võib-olla mingi tüübi või meeleolu või niuke mingi teine asi, et saalid ühe või teise stiil, kui on hea tuju või, või nakatunud ka, mida sa ise parasjagu noh, tahaks teha. Ükskõik, ma arvan, et see on ka võib lauset, tüübist olla ühtegi tööasju, sest ühtepidi näiteks alustada psüühiliselt ja siit tulebki teine, teine lähenemine asjadele üldse. Üks asi, kui ma teen seda, mis on minu ümber iga päev oma, peegeldan seda, mida ma näen, aga nüüd ma teen asju, mida teine ei näe, kõik sügavamad tõed seotud abstraktsioonid. Võtke sellesse abstraktne pool, mäletan seda kõige esimest, 86. aastanäitust üldiselt on nagunii, et meil Niukest kunstikriitikat, eriti südamesse nagu, nagu ei saagi. Ta natuke häirib see just kriitika juures, et kole-kole formaalselt lähenetakse asjale, et hakatakse pihta täpselt sellistest asjadest, et et jah, et need on sirged jooned pildi peal ja on selline natuke rumal targutamine, paistab, et ei viitsigi asja hakata sisuliselt kritiseerima. Nagu püüavad ruttu ära lahterdada kõik asjad mingitessektideks või millekski muuks ja ime kärmelt sulle kleebitakse silt külge, enne kui ollakse üldse aru, mis asi see on. Meeleheitlikult püüab, püütakse sind kuskile paika panna, et see on, see teeb niimoodi ja. Teine asi on näiteks see, mis mind natuke on üllatanud, nagu näiteks sihuksesed arvamusavaldused Tõnis paneb oma õpilasi tegema seda, mida ta ise ei pea kunstiks. Noh teate, see minu meelest ületab inimvõimete piiri tähendab panna tegema seda, mida ta julgeb. Tikute vool on muidugi see probleem ka, et nad peaks saama vabalt mööda maailma ringi sõita ja vaadata rahulikult kunsti, siis ei tekiks neil ka mingit erilist konflikti siin selle meie geomeetrilise laadiga, sest noh, sellist asja nagu ikkagi maailmas praegu juba väga-väga Pall oli ju meil juttu sellest ka, et tegelikult rääkisime Kriitikutest üks kord, et, et kriitikud õige kriitik on ju see, kes on konstilist või sellest, mida parasjagu tehakse sammu võrra ees, temal peab olema ülevaade kogu maailmakunstist ja kõigest, mida tehakse spetsiifiliselt mingist suunast. Palgaüldse ka, et ega seda Eesti kunsti pole eriti nii tarvis midagi häbeneda või kuskil nii vaka all hoida. Millegipärast arvatakse ju niimoodi, et ega meile miski muu ei meeldi, kui ainult meie oma sirgete joontega pildid või et vale, ausalt öeldes minu meelest veel üks asi terve selle jutu juures, mida me oleme rääkinud, noh me kõik väga armastame Tõniste minu meelest just selle sõnaga. Aga et üldsuhtumises tundub mulle, et on nagu levinud see, et noh, et on mingid tennisejüngrid ja mingi grupp pimesi kuulavad, ise üldse ei mõtle, et see päriselt olla niimoodi, et see kõik on nagu tegelikult teadvustatud ja see, kuidas ring või kuidas see meie omavaheline suhe toimub medajamiste seestpoolt vast kõige paremini nagu sisemisest tunnen küllalt palju sõltumatust ilmselt igaüks meist seda samal ajal väga suurt respekti tennise vastu või noh, tõeliselt ma kujutan ette, et kui on, Ta on olnud elus, et sul on hea õpetaja, sa oled kindlasti väga tänulik talle. Minul on jah, põhiliselt ka just see tunne, et Tõnis on üks, üks üks hea sõber lihtsalt, et meie suhted täpselt kõige paremaks kõige täpsemini iseloomustaks seda sõna sõber tavaliselt meievanused, noored või ei saa sellist sellist hingelist kontakti, ütleme selle põlvkonna inimestega. Mina küll ei tea, et mul oleks, tähendab teisi selliseid sõpru selles vanuses, selles põlvkonna inimestes, kellega ma saaks nii otse rääkida meile meie kõik need hingeprobleemid ja kõik on, tähendab ikka väga-väga ligidal. Keegi keegi praktiliselt ei ole oma elu jooksul kogenud nagu seda õiget õpetajat ja õpilase rolli lasemis koolis, tähendab, see on ju teada, eks ja hiljem ka nagu ei satu nihukest, noh ma kujutan ette, noh, tõepoolest leidub kuskil inimese psüühikas mudel selle kohta, milline on sinu õpetaja, milline oled sa ise, eks ole ja kui keegi seda jüngriks olemiseks ma absoluutselt ei vaidle vastu. Meil on palju ka ette heidetud, et et kõike seda, et meie looming ja ka paljuski Tõnis endale mingi ei illustreerin neid, seda, seda, seda teoreetilist pagasit niivõrd ilmekalt. No rahvas ei saa aru ja heidab seda ette, et miks ei ole piltidest näha seda juttu, siis seda tennisepoolset loomingut. Aga, aga noh, see ei peagi ju nii olema, nägemine on vaataja silmis.