Niisiis tähendab folkloristika kui teadusharu koosneb kolmest suhteliselt iseseisvast operatsioonist või tööalast. See on sellise rahvaluule kogumine ja ühtlasi kogutud tabeli korraldamine. Teiseks publitseerimine, ja kolmandaks siis uurimine. Tegelikult kõik need tööharud on teineteisega lahutamatult seotud jutud. Ei saaks öelda, et üks tohiks prevaleerida teise ees. Paraku on küll väljakujunenud meil Eesti NSV-s nii et rahvaluule kogumisega tegeleb suurelt. Kümblusmuuseum Tartus. Publitseerimisega tegelevad mõlemad asutused ja Eesti kirjandusmuuseum kui ka meie ja uurimistegevuses, siis võib-olla on keele Kirjanduse Instituudi folkloristide pisut suurem sõna. Kui näiteks kirjandusmuuseumil. Teatav. Kas tasakaalustamatus, võib-olla tasakaal selles mõttes, et muuseum kogub rohkem? Uurib vähem, meie kogume vähem, suurima rohkem hakkab, publitseerime on enam-vähem võrdne. Ja peamine tegevus praegult ongi just nimelt rahvaluulematerjali süstemaatiline haldamine ja trükki toimetamine. Võib öelda, et eestlased on selles mõttes kaagult võrdlemisi väheste rahvaste hulgas kes on suutnud nüüd läbi töötada, tõsi küll, üsna pika aja jooksul aga siiski tervelt ühe rahwarule liigi seal. Kes on ilmunud siis praktiliselt kogu vanasõnade repertuaar, kõik tekstid kolmes köites, paraku ootavad ilmumist veel nii-öelda lisad. On siis üle antud vanasõnade sisule sõnalaenud siis lisaks sellele Teine köide registrite ka mitmesuguste registrit ega ja kaks pool köidet siis vanasõnana tiiteltekstide tõlgetega üks vene keelde saksa keelde. Samuti on tõlgitud seal sissejuhatus vastavalt siis vene keelde saksa keelde. Nii et võib öelda, et see see viimane osa või kaks pool köidet need moodustavad nagu selle suure teose resümee teatavas mõttes. Mis siis ühtlasi võimaldab seal selle teosega tutvuda. Neil lugejal, kes eesti keelt ei valda. Selle suure töö on siis teinud punasena uurijate rühm eesotsas Ingrid Ove ja Arvo Krikmaniga kaasa löönud sellele. Kõnelemata aga paljudest abijõududest, kes on teinud mitmeti olulist tööd küll vanasõnade väljaotsimise, kopeerimise, korraldamise, käsikirjade ümberkirjutamise ja muu seesuguse alal. See on üks lõik mis paraku küll veel lõppenud ei ole. Aga et nüüd sel ajal nii kaua viivitanud on, sellest selles pole paraku küll meie süüdi, vaid meie kirjastusolud. Aga see on nii kurb teema, et ma sellest ei tahakski praegult rääkida. Ja õige, see ongi asjade loomulik käik, peakski olema nii et enne koostame teadusliku väljaande ja siis juba teadusliku väljaande põhjal koostada hoopis väiksema tööjõukuluga ja sealjuures hoopis kvaliteetsema rahvaväljaande populaarse välja anda. See on samuti ilmunud vanasõnaraamat nüüd vist juba kas möödunud aastal või, või tuli see juba veelgi varem? Väga võimalik ja istuda 84 võib küll olla. On samuti. Väga-väga hea, väga asjalik raamat mis sisaldab pisut rohkem tekste kui teadusliku väljaande või akadeemilise väljaande tiitel, tekstid seal on võetud nimelt nii orjantide rohkemast, teisend, variantide rohkematest tüüpidest on võetud seal ka nii iseseisva mote isendeid. Nii et see on ka üpris mahukas, aga selle raamatu põhiline väärtus on see, et seal on vististi esmakordselt. No ma julgeks öelda, olid maailmas aga minule kätte saadavas vanasõna kirjanduses küll esmakordselt on välja töötatud vanasõnade sisuline repertuaar mis lähtub mitt, et seesugustest Kloogilistest klassidest vaid tähtab materjalist enesest. Vahe on nimelt selles mitmesuguseid vanasõnade sisulisi siis tööpäev on välja töötatud ammust ajast kui me võtame mitmesuguseid varasemate välja, Need olid enamasti ikka, need on kuidagi klassifitseeritud. Aga paraku on see klassifikatsioon. Vabandust, see klassifikatsioon umbes seesugune, et see kujutab endast nagu Noh, nagu mitme mitme sõele, millel augud on mitmesuguse suurusega vanasõnad panud, kas pannakse sinna sisse, raputatakse, mis välja kukub, need jäävad variasse keemiavaid, need, mis sinna sõela sisse jäävad. Tähendab, see, need süsteemid ei ole lähtunud varasematest enestest, vaid on välja mõeldud. Teoreetilis loogilised konstruktsioonid, mille sisse on siis püütud vanasõnu toppida ja vanasõnad annavad ennast aga mitmeti paigutada, aga paraku kipub ikka midagi üle jääma. Ikka jääb mingisugune lisa. Vot siin kord on selles vanasõnaraamatus mille on koostanud sellesama teadusliku väljaande autoritki, seal on nüüd seda välditud. On tõesti suudetud luua seesugune süsteem, mis hõlmab peaaegu kogu vana korpuse vähemalt need, mis seal trükitud, on seal, midagi Itaaliasse või, või, ja teised ei ole jäetud, kõik on asetanud kuidagi oma kohale, see on selle vanasõna. Vana sellel raamatul väärtuseks oleks väärtuseks, mis annab talle kindlasti ka teaduslikke mis rahuldab ka teaduslikke ambitsioone. Lisaks vanasõnadele või tähendab lisaks Eesti vanasõnadele oleme me teinud tööd ka teiste läänemeresoome rahvaste vanasõnade. Et ilmunud on siiamaani kaks köidet Nimelt vadja vanasõnad ja liivi vanasõnad. Ettevalmistamisel on kolmas vepsa vanasõnad. Aga see ei tähenda, et nad oleksid halvad või kuidagi teisejärgulised. Lugu on lihtsalt selles, et materjal nende rahvaste materjali on olnud piiratud. Tegelikult need raamatut hõlmavad samuti vastava rahvakogu repertuaari või õigem täpsem oleks küll öelda kogu sulle report, too oli, mis on meile olnud kättesaadav. Vadjaga ei ole vast nii suuri raskusi olnud. Mattias on käinud ju professor, vabandust, akadeemik Ariste juhendamisel juba vaikselt kümned tudengites tugenud tudengite generatsioonid on seal käinud ja kogunud. Ariste ise on palju kogunud, meie instituudis on siin soome-ugri sektor kogunud rohkesti materjali, nii et vadiast on seda vanasõna materjali saadud suhteliselt kergesti. Keerukam oli lugu liiblastega. Teadupärast ju liivi rahvast praktiliselt ju enam ei ole. Ei saaks vist nimetada rahvas rahvaks, neid 70 või 80 inimest, kes või liivi keelt räägivad. Aga teada, et omal ajal doktor loolits käis korduvalt korduvalt ja korduvalt liivis. Ja on kogunud õige suure liivi rahvaluulekogu. Paraku Viistamis selle kogu endaga kaasa, kui ta Rootsil läks. Ja selle kogu saatus ongi tegelikult hämar. Jääb ainult Loota. Et vastse toimetati pärijate või järglaste poolt Soome Kirjanduse Seltsi. Igatahes Soome Kirjanduse seltsiga puudume saime oma järelpärimise peale liivi vanasõnad mis Loorits on kogunud. Tõsi küll, neid oli küll oodatust või arvatust, hoopis vähem. Väga palju aitas meid tuntud Liivi, kuidas ma ütleksin? Kultuuritegelane. Kes käis ise kogumas, märkis veel mälu järgi üles temale teadaolevaid liivi vanasõnu. Nii et selle liivi, varasemalt kokku me saime ka ikkagi kokku kasutades muidugi ka näiteks. Läbikukutud Liivi materjali ja üldse kõikide kõiki teadaolevaid käsikirjalise allikaid, mis meil siin saada oli. Kolmas metsa all täpselt sama, samasuguses seisus. Isegi võiks öelda, et mõnes mõttes. On hakanud vepsast koguma, kuid eeskätt ja põhiliselt põhja vepsast alalt, mis piirneb Karjalaga. Kesk ja Lõuna-üheksast, on materjali kogutud peamiselt eestlaste poolt. Marie Joalaidi peaksin kiitvalt nimetama. Tema, kui ta meie sektori sul töötas, käis perioodiliselt igal aastal, mõnel aastal isegi kaks korda vepsas. Ma lähen kuhugi maale või rahvaluulet koguma. Astun sisse, teen juttu, ma ei saa küsida, ütelge mulle kõik vanasõnad, mis meelde tuleb, tavaliselt kas ei tule midagi meelde? Või tuleb meelde midagi kõige triviaalselt üldisemat, mis enamasti on juba teadagi? Vanasõna. Aku peab ikkagi koguma niiviisi, et sa elad. Või oled nende inimeste seas mõni mõni aeg. Et sul selgub inimene, kes rohkem teab rohkem oma jutus, kasutab neid vanasõnu. Ja siis püüad Nateerida neid kasutamisjuhte. Vot näed nüüd sellisel puhul ütles näiteks seda ja seda Nii. Küsimise peale. Eriti, kui on olemas, küsid küsitlus. Seesuguseid juhte on ikkagi suhteliselt vähe. Pealegi on siin teine, hädaabi on küsimuskava ees. Siis kergesti Zuckereerib niiviisi küsima, et et sa dikteeriti inimesele vanasõna küsikaste, seda tunnet. Ja siis inimene tavaliselt püüab sulle vastu tulla, ütleb jah, tunne. Ja niiviisi nöörid endale ise või tähendab koguja kaudu. Aga tegelikult võib-olla ei tuntagi või ei tunta just nimelt seda tuntakse natuke teistsugustega. Vaat koguja on teatud mõttes nagu autoriteet, kui ta küsib. Mis vastaks, jah, tunnen, ja sa võid niiviisi saada tõepoolest sõnasel muga. Aga nende autentsus võib kahelda. Sõnum on koguda üsna tülikas. Võib-olla kõige tülikam rahvakalendrit, rahvalaule rahvajutte saab otse küsida, seal ei teki. Ei teki probleeme, inimene kas teab või ei tea. See kogu, mis meil siiamaani on laekunud, ei ole ka arvuliselt ei tea kui suur, aga arvestades, et vepsastunud pea siiani veel vähe kirja pandud, on seda ka väärtuslik. Aga kogude võib-olla peamiseks väärtuseks ei ole mitte ainult see et nad hõlmavad ühe seesuguse väike raha väikerahva repertuaari tervikuna vaid põhiliseks väärtuseks on siin see, et see tervikuna koondatud repertuaar on tervikuna ka läbi võrreldud. Sugulasi naaberrahvaste repertuaariga. Näiteks vadja vanasõnad on läbi võrreldud eesti vanasõnadega vene vanasõnadega ja karjala vanasõnadega. Kõige vahetumalt naablid. Liivi varasemad on läbi võrreldud Eestiga. Need väljaanded on mitte üksi mitte üksi, kogu materjali ammendavad, vaid ka võrdlevad. See on nende suur väärtus. Ja siis kokkuvõtteks võib öelda, et et kõigi nende sõnade kokku võtma ja omavahelise võrdluse tulemusena ilmus Soomes nüüd Selline koguteos Proverbija septembri anaal ja seal on siis noh, põhjakaare või põhjarahvastel vanasõnad kus on siis selgitatud populaarsemate või nagu selle töö juhendaja nimetas professor kuusi, vabanduste, akadeemik kuusi nimetas neid roosikuna sõnade põhjal tehtud võrdlus. Seal on aluseks võetud siis Need vanasõnad, millest nendes väikerahvastel on, on. Mis ta nüüd oli kolm või viis varianti ei mäletagi, või ütleme, teatud arv variante, Keer variante olema, et nad sinna sisse võetaks. Ja need on siis läbi võrreldud, esiteks vahel teiseks materjaliga. Kolmandaks Läti Leedu materjaliga helindaks saksa materjaliga ja koondaks Skandinaavia ainesega. Nii et on tekkinud siis niisugune võrdlev väljaanne, mille abil selgub esiteks. Läänemeresoome linnaaines. Ja teiseks kultuurilaenud. Tuleb aga rõhutada, et on alles esimene aste. Akadeemik kuusi küll arvas, et tema ei jõua enam seda tööd jätkata. Me oleme kindlalt veendumusel, et, et seda võrdlust tuleb jätkata tuleb läbi võrrelda omavahel ka mitte ainult need soosikud, vaid kõik vanasõnad. Sest on väga hästi kujuteldav, et mõni väga vana ja, ja sealjuures siiski ühine vanasõna on, on säilinud just kuskil kõrvalises maakohas võib olla ühe, kahe kirjapanekuna teadasaamine oleks äärmiselt tähtis oma ettepanekud Soome Kirjanduse seltsile. Kui sealt leitakse, et see teema on vajalik ja antakse selle teema lahendamiseks raha, siis leitakse kindlasti ka inimene, kes soome poolt seda materjali tuleb võrdlema hakata. Ja tooted. Või võib-olla oota, et see mõne aja pärast võiks ilmudega. Verbi septentriionaalia teine osa. See oleks meile Eriti suure tähtsusega? Nii nii palju siis vanasõnadest. Ja. Arvutusmasina abi läbi töötlemisel ei ole kasutatud, küll aga on nüüd söödetud arvutisse Eesti vanasõnad vanasõnade lõpus. Ja edasine töö eriti vanasõnade leviku uurimisel on muidugi tehtav juba arvuti abil ja Arvo Krikmann on selle töö pioneer. Tema on arvutiga arvutiga lahendanudki väga mitmed küsimused, muuseas ka seesuguse huvitava probleemi, nagu üksikute kihelkondade nii-öelda vähesus. Vanasõna report Ivari poolest, missugused kihelkonnad kuuluvad rohkem kokku, kui neid esialgu esialgu neid paariti vaadeldud, aga kui need kõik läbi võrrelda, siis selguvad nimelt rahvaluule Araalid. Tõsi küll, vanasõnade põhjal, aga ikkagi ta sellest mitmeid üritusi ja küllap ta seda seda tööd jätkab. Seda või midagi taolist. Nii et otsekohe otsekohe väljaande puhul ei ole arvutita rakendatud igavale saadudki rakendada küll. Sektoris koostati minu juhendamisel, aga mitte ainult mina, seal oli suur kollektiiv taga, ta koostati tõepoolest Eesti rahvaluule antoloogia mis tõesti autasustati Nõukogude Eesti preemia. Ka. See oli omal ajal tõepoolest vajalik. Sellepärast et rahvalaulude tüpoloogia loogiaga ei olnud asi kõik korras. Täpselt, kui palju on meil eesti rahvalaule, tüüpe, testid, teised töödes mitu iseseisvat rahvalaulu. Meil on Noore inimese julgusega sai see töö tehtud. Need peab paraku ütlema, et ega. Kui on tuleb siiski kõik rahvalaulud korralikult läbi töötada. See oli siiski ainult ainult valik. Ja kuna meil tähtajad surusid peale, siis siis läbi töötas töötatuse aste iga peatüki puhul ei olnud võrdne. Olid esimesed peatükid. Tuntumate kogudega ütlemisel, Hurda, kogu Eiseni kogu. Ja peab ütlema, et ega see pilt, mis seal on, ei ole ka praegult. Päris adekvaatne. Tegelikkus on vist, on vist rikkam, aga kahtlemata asi algse küllalt ulatuslik üle vaata eesti rahvalaulude repertuaarist annab, see on selge. Praegult annabki, ongi, aga käsil. Just akadeemiliste tähendab eesti rahvalaulude akadeemilise väljaande ettevalmistamine ehk teiste sõnadega see palju muret ja vaeva teinud vana kannel. Seda on pikkamööda. Tehtud küll ülikoolis küll kirjandusmuuseumis meiegi instituudis. Ilmunud on paraku siiamaani ainult üks köide, see on. Tamp alustatud Olli Kõiva ja ja siis Ingrid Rüütli poolt lõpetatud peamiselt Olli Kõiva poolt Mustjala Mustjalaköide. Paljude puhul võib olla. Tähendab, paljud inimesed võib-olla küsivad küll, et mikspärast Mustjala Poolest võiks, võiks nagu selle küsimusega ühineda eriti kui arvestada, et näiteks muhu materjal oli ju oli samuti kopeeritud ja korraldatud, et miks mitte Muhu, kus kahtlemata on palju ilusamad, laugud või nii-öelda. Ma usun, et Mustjala valiti teadlikult sellega seepärast et see oli üks omada. Laulutraditsioon on püsinud peaaegu viimase ajani. Ja mina isiklikult käisin Mustjalas esimest korda ülikooli tudengina ülikooli õppepraktika ajal 49. aastal. Juba siis. Kuusalu Lannu traditsioon on sellepärast huvitav, et me võime seal jälgida, kuidas see vana regi veel selline laul elavas käibes üha rohkem muutub nii-öelda uuema laulu sarnaseks. Moderniseerub on nüüd võib-olla liiga palju öeldud. Aga siiski see lauluarengukäik, vanad keeleliseda arhaismika loovad parallelismi asemele ilmub mingist klahvialge. Ta taandub, kahe värsiliseks, ilmub küllalt tugev paradigmaatiline riim, kõik muutub nagu, nagu uueks lauluks. Sealjuures täiesti loomulikul teel elav arengu tulemusena selles mõttes on see materjal on väga huvitav. Ta näitab meile selle vana ürgvana laulutraditsiooni viimast järku ja sellisena on see mustile köide kindlasti huvitav, vähemalt folkloristide üle. Ja küllap ta peaks ka kasutajaskonnale paljugi pakkuva. On see ju esimene lauluväljaanne, kus on terve rida laule lindistatud algusest lõpuni, esimesest värvist viimaseni. Siia siiani on ju meie suuremad viisi kogud. On sündinud küll ju, nii et need viisi kirjutajad on mõlemal juhul fikseerinud ühe-kahe reaviisi ühe rea seiskuri, kui viis oli üherealine, siis kirjutati üks rida, kui viis oli kahe reaalne, kirjutati kaks rida ja kõik. Väga harvad on need juhud, kus on terves laulu ulatuses viis ka üles kirjutatud sõnad küll ka viisi mitte. See aga võtab ju täielikult võimaluse jälgida, kuidas viis varieerub.