Tere hommikust. Apostel Paulus kirjutab oma kirjas Filiplastele. Ärge muretsege ühtigi, vaid igal puhul saagu teie vajadused teatavaks Jumalale tänu ütlemisega palumises Jaanumises. Inimene leiab alati põhjust muretsemiseks. Kui ei ole probleeme oma tervise või toimetuleku pärast asendab seda umbmäärane ängistus ja hirm tuleviku ees. Rahutusest ei paista, pääsevad, võiks siis öelda Göte Fausti värsireaga. Te kõik peate jääma teispoole ust, kuid mure seal lukuauk paras on just. Piiblis kordub ikka ja jälle heitke kõik oma mure issanda peale, sest tema peab hoolt teie eest. Aga taas paneb selline üleskutse küsima, kuidas saab käsu peale muutuda, muretuks? Ja õige see on, ega inimene ise ei suuda tõesti, selleks on vaja usaldada loojat ja tema hoolimist. Piini kolmanda süvapsühholoogia koolkonna nõndanimetatud logoteraapia rajaja Viktor franki on nimetanud võimetus taluda allajäämist ja lüüasaamist psüühiliseks immuunsuspuudulikkus. Eks sellised inimesed ei läbenud oodata oma soovide täitumist. Nad ei suuda lakata tahtmast midagi, mida neil veel ei ole või ohverdada seda, mis neil juba on. Frustratsiooni hirmus ei olda võimelised välditavaid kannatusi võitma ega vältimatuid kannatusi taluma. Aga psühhiaatrid ütlevad, et ei piisa, kui inimene tehakse naudingu ja töövõimeliseks. Inimene peab olema ka kannatusvõimeline. Just neurootikud kuuluvad inimeste hulka, kellel ei jätku julgust kannatada. Nad ei teadvusta võimalust kannatust mõtestada. Kui inimese elul on mõte, siis selle mõtte pärast on ta valmis mida tahes kandma. Võime pingeid taluda on usaldusväärne psüühilise normaalsuse mõõdupuu. Paljud asjad, millest piiblis räägitakse, oleksid üle jõu käivad kui neid nõutaks inimeselt, kui selliselt rõõmustada alati jäta maha muretsemine ja nõnda edasi. No kes seda käsu peale suudab? Ei suuda, aga suutmine ei tule inimesest enesest vaid tema osadusest Kristusega. Seda tasub alati meeles pidada. Meil ei ole põhjust ega õigust eeldada kaasinimestelt seda, milleks on suutelised vaid need, kes ei ela iseenese jõust vaid osadusest, väe, allikaga. Ja on veel üks asi, mida ei tohi unustada. Rõõm, ja tänu on motiivid, mis Pauluse kirjas aina korduvad. Ka siis, kui me oma vajadustest jumalale räägime, kui me tema abi otsime. Tehkem seda tänades, sest nagu tarkuse sõnades öeldakse tänamatu lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära, kui kasutu vesi. Murest pääseb lahti siis, kui koorem ja vastutus ei ole minu peale. Usk jumalasse ei tähenda, et meil peaks kõik mõnusalt minema. Aga mingu, kuidas läheb? Kui jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes enesepoegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest. Kuidas ta ei peaks siis oma pojaga meile kõike muud kinkima, kes võib meid surma mõista. Kristus Jeesus on, kes suri, pigemini üles äratati. Kes on jumala paremal käel, kes ka palub meie eest kes võib meid lahutada Kristuse armastusest. Palugem. Taevane isa, täit usaldus sinu vastu meid nii täielikult, et kartusel ja murele ei oleks enam ruumi. Aamen.