Tere pühapäeva hommikust. Ma lähen möödunud nädala hommiku palgustes mõtisklenud selle üle, mida apostel Paulus kirjutab Filiplastele. Tänaseks jätsin lõigu, mis mulle endale on olnud, väga mõjuv. Apostel kirjeldab oma noorust, mille üle ta juudina võiks olla uhke. Ta on ümber lõigatud kaheksandal päeval tan kuulunud Aulis variserid erakonda ja olnud Moosese seadusest tuleva õiguse poolest laitmatu. Aga siis ta ütleb. Kuid mis mulle oli kasuks? Seda ma olen pidanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi ma pean. Kahjuks issand Jeesus Kristuse kõike ületavad aipamise kõrval. Tema pärast olen ma saanud lahti kõigist neist ja pean neid risuks, et saada kasuks Kristust, jääd mind, leitaks tema seest. Ma püüan taibata teda ja tema ülestõusmise väge ja ta kannatuste osadust saades tema surmataoliseks, et ehk kuidagi jõuda ülestõusmisele surnuist. Ei, mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik. Aga ma taotlen, et ehk saan selle kätte seepärast, et Kristus Jeesus, minugi on kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud ühte, aga ma ütlen, ma unustan kõik, mis taga ja sirutan eeloleva poole. Ma püüdlen sihtmärgi poole, jumala üleva kutsumise võiduhinna järele, Jeesus Kristuses. Kuivõrd nüüd on täiuslike mõtelgem just seda. Ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll jumal ilmutab teile ka selle Kui Paulus oleks elanud ulaelu, oleks minevikust lahtiütlemine mõistetav. Vahel näib, et kristlus pakutaksegi neile, kes ise ei saa oma eluga korda. Ka Paulus teab, et tarkadel ja rikastel on raske astuda üle taevariigi ukseläve, kui ta kirjutab korintlastele. Vaadake ometi vennad, iseendid, kes te olete saanud jumala kutse. Teie seas on väga vähe tavalise mõõdupuu järgi tarku, väga vähe vägevaid, väga vähe kõrgest soost. Kui jumal on valinud maailma meelest totrad, et häbistada tarku ja jumala valinud maailma meelest põdrad, et häbistada tugevaid ja jumal on valinud maailma meelest alamast soost ja halvakspandud need, keda pole ollagi, et kõrvaldada need, kes midagi on. Jah, aga tõik, et enamik neid, kes Kristuse vastu võtavad, on vaevatud ja koormatud, ei tähenda, et Kristusel tugevad talle midagi anda ei oleks. Aga nad ei raatsi jätta oma pisisaavutusi jumala pakutavale vastandamata, jätavad ennast ise sellest ilma. Kui me aga mõtleme sellele, mida Paulus oma kirjas Filiplastele kirjutas eelpool, siis kuidas ta saab öelda, et Filiplased pidagu kinni kõigest mis iganes hea moodi, nagu eile kuulsime. Ja siis ise öelda, et tema oma elu heast küljest noores põlves ei hooli. Aga vastus on just sellepärast, et ta ei tule patumülkast, vaid vahetab hea millegi veel parema vastu. Oma minevikku, unustamine on elukogemust, aknast välja viskamine. Paljud tahavad muutuda paremaks ja teiseks. Aga nad ei paista aru saavat sellest, et kui sa tahad muutuda, siis pead sa armastama seda inimeste endas keda sa muuta tahad. Pead mõistma seda, mida ta valesti tegi ja mõistma, et ta ei teinud seda valesti. Sest siis, kui ta seda tegi oli see tema kõige õigem samm, sest kui ta teadnuks õigemat, siis ta valinux selle. Üks salguma minevikku maha jälestab seda ja seega iseennast ka. Teine võtab kaasa. Kommunismi religioonis pettumisest ning kristluse leidmisest rääkidest sedastab preester Ignas lepp. Et on kahesuguseid usuvahetajaid, keda võiks tinglikult nimetada apostaatideks ja konverdiitideks. Apostaadid on sellised, kes näevad või vähemalt esitavad oma marksistliku minevikku sünk mustades värvides. Koletislik see ikka on olnud, mille nad on selja taha jätnud. Konvertiidid on aga sellised nagu tema ise, kes tagasi vaadates võivad öelda et on kogu elu taotlenud õnne inimkonnale. Ka siis, kui nad rumalusest uskusid, tegid valesid asju. Nad ei pea oma minevikku mustama, vaid võivad olla rõõmsad, et puks midagi lõpmata palju paremat leidnud. Ja nii on segainnuka Varyszeri Saulusega, kellest sai apostel Paulus Kristlus ei ole ainult elnerite ja põhjakäinud patuste jaoks, vaid teisel tasandil just Pauluse suguste Maximalistide pääsemine. Täiuslikkuse sund on tõeline nuhtlus. Aga nüüd ta enam ei arva, et on juba kõik kätte saanud, sest ta teab, praegu me näeme aimamisi nagu vaskpeeglist kordaga palgest palgesse. Praegu ma taipan poolikult, siis aga taipan kogunisti, nii nagu jumal mindki on taibanud kogunisti. Ja just seepärast võib ta öelda sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem sama rada edasi. Palugem jumalanna meile julgust otsida ja riskida. Anna julgust jätta selja taha poolik ja sirutada viimse täiuse poole, teades, et kui sina oled kutsunud ja oma töö alanud, siis sa sellega ise lõpetada. Anna, et tänane pühapäev võiks paljudele olla rahu ja rõõmu leidmise päevaks. Me palume sind Jeesus Kristuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.