Tänasel öö haku tunnil meie hoopiski mitte tavaliselt meie traditsioonilises stuudios vaid küllaltki tagasihoidlikus väikeses kambris kus hoopiski ei tehta aga tagasihoidliku, vaid väga ta siis tähtsat tõsist tööd. See on Eesti raadio, helisalvestiste taastamise või renoveerimise laboratoorium, kui niiviisi võiks öelda. Ja seda tööd juhib siin juba pikki aastaid Heino Pedusaar. Inimene, kes Eestimaa kultuurilembelise le inimesele tutvustamist ei vaja. Kuid kelle igapäevatööst siiski. Temaga koos Katrin Ratassepp. Ja kas teie kahekesi nüüd teete kera siis kogu selle suure töö, mida peaks tegema? Õigust öelda on neid siiski neli. Lisaks meile kahele ütleb siin väga pikki aastaid Helmi Sakala, tema on üldse üks staažikamaid ja auväärsemaid helioperaatoreid Eesti raadios ja nüüd lausa asja asus meie kõrvale tööle veel praegu viimasel konservatooriumi kursusel õppiv Madis kareda. See noormees on selles mõttes huvitav, et ta ühendab eneses nii muusiku kui ka helitehniku teadvused. Ta on varem töötanud näiteks Retis. Ja teie, Katrin, kuidas tulite raadiomajja? Peale konservatooriumi lõpetamist töötasin mõnda aega 40 teises keskkoolis, muusikaõpetajana. Koolitee ei töötee, viis kogu aeg raadiomajast mööda ja alati sai siiapoole piiluda Diana keskkooli ajal. Me saime siin esineda palju tütarlaste ansambliga. Nii et mul see helitehnika oli juba silma-kõrva jäänud, see on nagu huvitas ja siis ma tulin siia uurima kas on kohta mul, ma ei teadnud, midagi tahta või kelleks või milleks sellepärast et see töö iseenesest oli mulle täiesti võõras. Aga juhtusin Heino Pedusaar käe alla ja siia ma olen jäänud ja olen väga rahul. Ja selleks tööks on vajalik muusikaline haridus. No kindlasti jah, teie jutust võib jääda mulje, et töö on huvitav on huvitav kohe väga. Kuid mitte ainult huvitav, vaid veelgi rohkem tähtis. Et mõista eesti kultuurile minevikku, kui ei osata seda säilitada tulevikule. Ja see õieti ongi põhjuseks, miks me praegu siin kolmekesi koos istume, et mõista Eesti raadio heliarhiivi ja üldse Eesti kultuuri helilise minevikku säilitamist ja selle kaudu toimub ju ka selle mõtestamine. Ja siit juba loomulik jutujärg Heino Pedu Saarele. Kelle võin küll öelda, sai vaidlemist vastu elutööks, see on nüüd juba pikki aastaid olnud jah. Ja kui neid üldse rääkida helirestaureerimiseks, siis võib-olla alustaksin veidi kaugemalt. Kujutava kunstiteoste restaureerimine on ju üldteada asi. Samuti õnnistatakse konserveeritakse, parandatakse vanu väärtuslikke raamatuid ja filme. Nende ettevõtmiste vajalikkuses ei kahtle vist keegi. Eriti just nüüd, viimasel ajal võib siin-seal vilksamisi kohata märget helisalvestised sellel või teisel plaadil või raadiosaates astuvad kuulajate restaureeritud ehk ennistatud kujul ka plaadile, lindile või filmile kantud kunagisi hääli ja helisid tuleb kohendada. Poolt tagamaks nende säilivust seal väga oluline muidugi. Ja teiselt korvamaks möödunud aegade salvestustehnika ka vajakajäämist. Nagu kujutava kunstiteoste ennistamisel kasutatakse ettevaatlikku puhastamist või üle-maalimist ja isegi puuduvate osakeste asendamist. Nii toimub õigupoolest sama ka helidokumentide restaureerimisel. Siingi kõrvaldatakse või nõrgendatakse kahinat mitmesuguseid moonutusi. Ja teinekord kujundatakse originaal, sest ma mõtlen selle all säilinust hoopis parem kuulata kõlapilt. Nüüdisaja helitehnika ja rezis, suur annab selleks piisavalt võimalusi. Kuid ennistustöö peab toimuma eriliselt delikaatselt ja ütleksin iga sammugalkuleerides. Kujutlegem, et kunstnik restauraator töötleb unikaalset maali kogemata ebasobiva kemikaaliga või kindlustab seda alust liimiga, mis aastate pärast hävitab värvid. Või maalib defektse koha üle vääralt. Originaal ongi hukas. Helitehnikas on lugu õieti sama. Pärast restaureerimist jääb ju käibele ümbervõte ja enam mitte originaal. Viimane on jõudnud ehk vahetuks kasutamiseks kõlbmatud konditsiooni. Ja iga aastaga see veelgi halveneb. Kui nüüd hiljem peaks selguma, et restaureeritud variandis leidub uusi defekte on kahju korvamatu. Ja võiks öelda, eks seepärast ei saagi heli restaureerimislabor saada ühelgi juhul mingiks konveier-iks. Sageli on küsitud, kuidas see töö meil tegelikult toimub. Heli restaureerimine seal muidugi mitte nii palju helikandjate, heliplaatide ja magnetlintide eneste restaureerimine kui just nendele kantud helide parandamine ümbervõtmise teel. No selleks on piisavalt meie käsutuses praegu aparatuuri seadmeid. Ja eks peab ütlema, et eks meil nüüd ole aegade vältel ladestunud ka vastavaid kogemusi. Siin-seal oleme toime tulnud ka päris päris raskete juhustega mis võib-olla esmapilgul tunduvad, et sellest nagu asja ei saagi. Aga lõpptulemus on siiski see, et oleme suutnud raadio arhiivi üle anda või tagasi anda. Saadeteks kasutamiskõlblikku lindi. Laseme pilgul ringi käia otsesel laua kohal, kus juttu ajame, on vana kaal, sellel suur toruga grammofon ja kõrval laululint. Iga lind laulab nii nagu lokk nokk tal loodud, seda me ju teame. Ja grammofoni tulek oli ju Eesti peredesse suursündmuseks kuskil. Mis see siis oli? Eelmise sajandi lõpukümnenditel? Toda küll, aga nüüd natukene veel sellest marist üldsegi mitte vanaemal, see on halja klaari maal umbes kuue aasta eest tehtud. Ja see grammofon jah, on vana, aga see laululinnukene pidin olema mina seal ees, ütles halja klaar mulle. Ja väga huvitav. Ivar, sul oli väikene lapsus lingve, sa ütlesid mitte nokk, vaid lokk äsja ja parandasid ära. Aga sellel sellel linnukesel on nagu halja klaar kinnitas, on just miks need tutikene pehas, see pidi täpselt olema nii nagu minu. Ja siis oli see kõnekas detail. Ei ometi meie kuulaja mõtleb, et noh, saime heliplaadi, sellega on ju asjad korras, aga siis tuleb tallegi meelde, kuidas kodus vanal grammofon il heliplaadid kahisemaia krabisema hakkasid. Siis tuli magnetlint ja nüüd peaks ju kõik päris korras olema. Jah, kui ta ainult oleks päris korras. Siin on üks niisugune ajaloolistehniline paradoks. Kui omaaegsed heliplaadid olid kvaliteedilt viletsad, need sajandi alguse omad, esimese kolmandiku omad. Ja kui siis tuli sellest märgatavalt parem magnethelisalvestustehnika tähendab magnetlindid magnetofonid siis ei jõutud seda Hurratamist ära kuulata, et need miljon lindid koopiast parem, enam ei ole neid vanu plaate vaja. Need on viletsad. Tee, läks mõnikümmend aastat edasi ja siis selgus hoopis vastupidine. Lindid alluvad ajahamba puremisele palju rohkem kui need omaaegsed plaadid. Vanad plaadid on sellised, nagu nad olid kahisavad jah. Aga hoopis uuemad lindid, mis nüüd ka juba on jõudnud 30 aastasteks saada need on välja veninud, nendel on heli tuhmunud märgatavalt kahisema hakanud. Ja tihtipeale nendelt vanadelt salvestistelt, mis ometigi kannavad eriliselt väärtuslikke materjale. Neid Me võime nimetada ja nimetamegi heli dokumentideks. Võib-olla rõhuga isegi selle lihtsana teisel poolel. Siit ka nüüd kuulajale ja meile kõigile mõistetav mure Eesti raadio heliarhiivi kui Eesti ainsa sellisena võiks öelda heliarhiivi spetsiaalselt, kus tegeldakse ka heliplaatide ja helilintide taastamisega, sellise noh, töötegemiskoha tööprobleemide ja tema tuleviku pärast, sest kolmekümnendad lastud, eks ole, see on ju ajaloo jaoks lühikene aeg. Me võime võtta kätte ajalehepaki möödunud sajandist ja mõtestada selle aja elu. Kuid me ei suuda 30 aastat vana helilindi abil veel tulevikus, kui mõelda, kui ta veel niiviisi seisaks silma renoveerimata ei suudame enam aru saada selle kõneleja isikupära, selle lauljad tõelist hääle kandvust, sest helikunstiga on juba kord niiviisi, et sünnib kas sellel hetkel või säilib mõnda aega. Aga siis ta vajab tõesti juba hoolsalt hoidmist. Mismoodi näeb välja teie töö pähe siin tööd on väga erineva pingega ja ma kujutan ette, et kõrv peab teil ju kogu aeg olema, nii nagu Feliks mooril olevat silmad kikkis olnud, nii peab teil kõrv kikkis olema. Meil on enamasti käes korraga mitu tööd just selle jaoks, et ühel puhul siis silm puhkab ja teisel puhul kõrv puhkab. Iga helidokument on vaja ka vormistada täpselt kõik need andmed, mis sellel vanal karbil on olemas. Jaa, segaksin veel vahele, tuleb ühtepuhku hankida veel täiendavat lisateavet sest omaaegsed karbid ei ole mitte kõigi kostinõuetekohaselt vormistatud. Sageli on nii, et vanadel lintidel on ainult märgitud näiteks teema, millest kõneldakse ja puuduvad üldse andmed, kes räägib, kes on intervjueerija. Omaaegsed kuulde mängudki on tihtipeale märgistatud ainult kõige tähtsamad tegelased, aga küllaltki suurtes teise järgu rollides. Esinenud inimesi on vaja nüüd kindlaks määrata. Kasutame selleks vanade näitlejate abi, kes ühtepuhku käivad meil kuulamas neid. Ja siis niiviisi saame fikseerida. Ma hakkasin nüüd mõtlema, et kogu sellel tööl on ju siiski laiem tähendus kui ainult ringhääling ja kasutamine ringhäälingus. Sest tegelikult me tegeleme eesti kultuuri säilitamise ja mõtestamisega ja ja kas nüüd ei võiski tekkida mõte, meil on ju veel üks arhiiv olemas, kus, kus ka oih, takse heli-foto- ja fonodokumente ja kas me tööta, ütleme, mingisuguse süsteemi või programmi järgi. Meie restaureerimisFoonika või labor, nagu seal sõda nimetasid allub tegelikult raadiotehnilise teenistuse poole peale. Ja siit muidugi järeldub see, et meie põhimõtteliselt peaksime olema ainult Eesti raadiopoolsete tellimuste täitjad. Ja kui me nüüd sellest sfäärist oleme paljudes suundades üle astunud näiteks kas või kollektsioneerimise poole peale siis see on kõik kuidagi tollest põhitööst välja kujunenud. Ja see on selge, aga meil on veel üks instants, on teatri- ja muusikamuuseum. Teatri- ja muusikamuuseum, kus pole õiget grammofoniga, millega sealseid plaate mängida, pole õiget magnetofoni, millega sealseid linte kuulata, rääkimata kasutamisest. Ja siit tulenebki see asi, et kõigi nende aastate kõrval oleme me püüdnud nagu luua või võiksin öelda isegi taasluua. Eesti. Võib-olla kõlab see väga kõrgelt, aga võiks teda siiski nii nimetada eesti rahvusliku fonoteeki. Tähendab korjata kokku Neid säilmeid, mis veel vanadest aegadest on ja püüda neid siis restaureeritud ümbervõtete näol kas uute kauamängivate plaatidena jälle taas välja anda või siis vähemalt talletada raadio heliarhiivis. Ärge mõelge See on uhkesti öeldud Est rahvuslik Fonarhiiv, mulle tundub, et see on äärmiselt oluline mõttesuund. Ja praegustel aegadel, kus me hindame elu ümber oleks üsna õpetlik tagasi vaadata, kas või mis siin ringhäälingus juhtunud on. Ja kuidas on suhtutud kultuuriväärtustesse minevikku, mälestistesse, kas polegi nii, et meie kohus on praegu sõna otseses mõttes 12. tunnil päästa veel, mis päästa annab ja noh, sa ise tead heina, kui palju sa päästnud oled? Jah, kui ma 52. aastal raadiosse tööle tulin, siis ja siis nägin, kuidas omaaegseid vahaplaate ringhäälingu tarbeks oma siseseks tarbeks tehtud vahaplaate kasutati üles sulatatud kujul oma mähitud transformaatorite vihmutamiseks. Hea materjal, hea isolatsioonmaterjal. Aga mis seal vaheplaatide peal oli? Seal võis olla vanu kuuldemänge, seal võis olla unikaalseid sõnavõtte ja haruldasi kunstimeistrite esinemisi just nimelt 30.-test aastatest. Tähendab ajastust, kust meieni on jõudnud tegelikult ainult üksikud magnetlindid, vaid väga üksikud ringhäälingus valmistatud heliplaadid. Sest siiski need plaadid, mis müügil on olnud see on hoopis midagi muud. See on selline fond, mis kajastas omaaegset maitset, ostja maitset. Ja selles osas ei ole eriti palju tõesti kunstiväärtuslikku. Kui nüüd mõtestada mis tahes arhiivitöö funktsioone, siis võiks öelda, et ka Eesti raadio heliarhiiv on ühiskondliku mõttevaramu kuid rajal on ta ka meie muusikakultuurivaramu. Ta on ka ajakirjanduslike žanride vormide isiksuste kujunemisloo varamu. Nii et sellest kõigest eriline ja erakonna vastutus ja üsna mitu kordagi keskesaadetes, eriti möödunud aastal, kui tähistasime Ringhäälingu kuuekümnendat aastapäeva. Tänavu 18. detsembril saab ringhääling 61 aastaseks. Seitsmes aastakümme on alanud ja sul on õnnestunud Felix moori taastada küllaltki ilusal kujul, sest ma olen kuulnud neid algseid rabisaid linte kohe väga tugeva niisuguse nõelatorkega seal sees ja hilisemat töötlust. Jah eks noid materjalile meilt läbi käinud meie grupist iga aasta nii 100 tunni piires. Ja selles koguses leidub nii mõndagi. Küll Felix Moor ja küll küll omaaegseid muusika kuulsusi meilt ja mujalt. 100 tundi on seda palju või vähe või missugused ongi üldse teie töötingimused, sest ma tabasin ühe noodi, et te olete nagu tehniline teenistus, aga ma ei saaks kuidagi sellega nõustuda, sest minu meelest siin tehakse väga suurt loobume tööd. See töö eeldab suurt südametunnistus ja südamevalu nende asjade pärast, mis meie kätte satuvad, võib ju teha nii, no pidi ja võib kergemalt läbi lasta ja ja teisiti aga on sattunud just niisugused inimesed meile, kes murega ja valuga vaatavad seda pilti. Need vanad lindid, mis meil on veel tahavad oma järge ja iga päevaga ja iga aastaga aina hullemaks lähevad. Ja meie jõud ei ole ka niivõrd suured, et me suudaksime seda kõike nii kiiresti läbi töödelda. Paraku meie töö meenutab kangesti majavalitsusi. Oletame, et ühel majal on katuserenn vigane siis mingil juhul ei leita jõudu, finantse ja töömehi, et seda renni õigeaegselt ära pida. Ja kui majasein on lausa läbi mädanenud, siis leitakse küll seesama jõud ja seesama raha, mis nüüd on loomulikult võrratult suuremaks paisunud. Heliarhiivis sammume meie restaureerimistöö osas, samuti tegelikest vajadustest tohutult taga. Igasugune õigeaegne restaureerimine asendub pahatihti hiljaks jäänuga. Ühesõnaga võib-olla mõnda hävimisohus linti oleks 10 aasta eest juba pidanud töötlema, aga see jõuab meie kätte alles praegu tähendab süstemaatilist arhiivi läbitöötamist. Peaaegu ei ole. Meenub sinu kirjutis meie ringhäälingu ühes aastaraamatus, kus sa oled öelnud, et et selleks, et noh, ajaga sammu pidada, peaks teie koosseis olema 10 korda suurem või tihe tööjõudlus 10 korda suurem. Aga see vist praegu on üsna lootusetu. Jah, kui silmas pidada üleliidulisi ettekirjutisi arhiveeritavate magnetlintide säilivuse tagamise kohta siis me peaksime jah, tõepoolest andma aastas mitusada tundi produktsiooni, vaid ligemale 1000. Ja sedagi juba niisuguse mööndusega, et pool raadioarhiivis säilitatav vast omab ainult ajaliselt piiratud säilitamisväärtust, ütleme 30 aastat ja siis ta kaotab oma aktuaalsuse ja võime temast lahti ütelda. Aga just selle poole arhiivi säilitamise jaoks normidekohase säilitamise jaoks peaksime omama siin kümmet samasugust restaureerimislaborit. Ja see on üks nendest keerulistest probleemidest, mis on esile kerkinud ja nüüd, kui me näeme, missuguses olukorras me oleme ja kui me julgeme endale tunnistada, missuguses olukorras me oleme. Kuid meie Judge on mõeldud selleks, et ka kuulajat kutsuda, kaasa mõtlema ja ma ütleksin isegi noort raadio toimet, et kutsuda kaasa mõtlema. Sest küsimus ei ole mitte ainult vana renoveerimisest, vaid ka materjalid arhiivi. Mis asi, olen isegi mõne noore kolleegiga, kes on kuldse intervjuu toonud, järgmisel päeval kasvõi küsinud, et oled sa selle arhiivi jaoks pannud ja vastust võime aimata ja vist on ka muusika toimetajatega neiks. Jah, kindlasti ja minu endaga. Ma olen siin majas ka ligemale 35 aastat teinud muusikasaateid. Ja omal ajal ei olnud minulgi kuigi selget nisust perspektiivi. Nägemist. Et näiteks Benno Hanseniga või Karl otsaga või kellelegi niisuguse suurkujuga tehtud intervjuud võiksid ka pärast konkreetse saate toimumist vastates üha suurenevat tähtsust ja tähendust avada. Olen minagi omakäeliselt oi, materjale maha pühkinud. Aga noh, elu annab arutust ja tarkus tuleb aastatega. Midagi pole teha. Ja palju on räägitud viimasel ajal retrost retromuusika, kas retrofilmikunstis? Kuid täna ei huvitaks meid mitte lihtsalt retro eriline võlu seepärast, et ta on ammustest aegadest vaid see, mida retro juurude saab. See on aegade jooksul tulenev teatud eriline aura teatud eriline kiirgus, mida me vanu plaate uuesti üle kuulates tunnetame. Nii et arhiiv ei ole mitte tühjalt seisev minevik, vaid arhiiv on järjest rohkem uusi väärtusi juurde saav varamu. Nii palju kui mina tean, Eesti raadio heliarhiivi kasutatakse väga ohtralt. Kasutad ju sinagi oma saatesarjas. Kasutavad peaaegu vist kõik teisedki toimetajad ja võib-olla ei mõeldagi sealjuures nii palju sellele, kuidas need sinna on saadud, kuidas nad on säilinud. Lihtsalt võetakse faktina, et nad on olemas. Aga küsiksin, kaua nad on olemas omaaegsetel hapratel, pudenevatel lintidel, kui neid ei jõuta, ei suudeta õigeaegselt või isegi mõningase hilinemisega ümber võtta parematele nüüdisaegsetele helikandjatele. Ei ole tark küsida emalt, et missugune sinu paljudest lastest sulle kõige armsam on. Küll aga on üsna asjakohane küsida Heino Pedu saarelt ette, missuguse töö pärast seda kõige rohkem vaeva on näinud, et pärast suurt rõõmu tunda. Jah, võiksin öelda suurt vaeva, oleme näinud siin möödunud aastatel möödunud aegadel Eesti väljapaistvate lauljatega omaaegsetelt vanadelt plaatidelt ümber võetutena ja siis sellest aureeritutena. Neid on siis nüüd talletatud raadio, arhiivi ja fonoteeki. Ja suur osa nendest on ka. Küll aga pakkus meile erilist huvi. Umbes 10 aastat tagasi toimunud üks niisugune juhuleid. Avastasime Georg otsaettekandes 1943.-st aastast Ringhäälingusiseseks tarbeks lõigatud efektse plaadi Arro lauluga otto rootsi tekstil kodulinn Tallinn. Sellega sai kuude kaupa vaeva näha, sest osa laulust puudus sellel plaadil üldse ja nii lipp lipi peal, lapp lapi peal õnnestus terviklaul siiski kokku panna. Ja sellisena jõudis ta ka 16 plaadilise Georg Otsa mälestus heliplaadikomplekti sisse. Võib-olla kuulame seda ühesõnaga noorukene Georg Ots. 1943. See oli aeg, kui Georg Otsa tuli tutvustada kui kuulsa ooperilaulja Karl Otsa poega. Kui kuulaksime nüüd vahele ka ajaloolist sõna Seoses kuuldemängude 60. aastapäevaga, mis on järgmise aasta veebruaris on meil väga suur ja mahukas töö juba tehtud ja veel seisab ees vanu kuuldemänge restaureerida. Need on väga erinevas olukorras üks paremas, teine halvemas ja nendega saab väga erinevat tööd teha, et need siis viia tänapäeva tehnilistele nõuetele vastavaks. Siin alles hiljaaegu oli meie käes Tammsaare ainetel tehtud Vargamäe vanad ja noored siis mõni aeg tagasi Kitzbergi libahundi järgi. Kuuldemäng jäi meelde, sellepärast ta oli niivõrd halvas olukorras ja selleks sai tõesti tohutult vaeva näha. Aga seda armsamaks ta muutus ja seda suurem on hea meel et päästetud ja seda võib edaspidi kasutada näitlejad, kes mängisid selles kuuldemängus. Iga roll on meistriteos. Need vanad kuuldemängud on mulle väga südamelähedased, sellepärast et neid kuulates teinekord paneb silmad kinni, oled, nagu teab ta niivõrd hästi lavastatud. Siin te ütlesite nüüd väga olulise mõtte, näiteks näitlejatöö püsibki sellel õhtul öeldakse nii, et näitleja loob oma rolli ja samal õhtul sureb see roll, kui me seda ei salvesta. Sest mis aitavad siin memuaarid, kaasaegsete mälestused, kriitika, see kõik ei asenda elavat häält. Huvitav on see, kui vaadata arhiivis ringi või et see polegi huvitav seal natukene kurb. Siis meil on üksikuid kilde noorestauraatoritele 40.-test aastatest, kuid pärast seda tuleb üsna pikk tühi periood. Jah, meil on niisugune ajalooline auk, see oli ajastu, kui oli üldiselt magnetlinti, väga vähe. Ja seetõttu läks kogu lindifond läks ainult selleks, et ülal pidada jooksvat saadet et midagi arhiveerida, kõnelemata sellest, et teha mõnest olulisest salvestusest duubel arhiivi jaoks. Sellest ei olnud juttugi. Ja nii ongi praegu selles perioodis seisame lõhkise küna ees. Siiamaani on palju, palju materjale ainueksemplari liselt fonoteegis tähendab käibe fonoteegis, kust võetakse igapäevase saate töö jaoks neid linte kuni nad ühel ilusal päeval on välja veninud. Katkenud pulbri istunud. Ja siis selgub, et seda pala arhiivis ei olegi. Neid palu on isegi Georg otsalt, neid palu on isegi Tiit Kuusikul. Ja käehaaret lihtsalt ei ole jätkunud kõikjale. Et üle kontrollida selliseid nähtusi. Ja õigeaegselt siis dubleerida. Siit ilmneb, kui oluline on tunnetada minevikku, tähendust olevikule ja tulevikule. Ja võiksin öelda, et need, et tegelikult üleliidulises ulatuses sky alles viimasel ajal on aktuaalseks saanud. Aasta tagasi ühel teadusnõupidamisel Moskvas kuulsin, et Moskva keskraadio hakkab ka nüüd senisest enam tegelema sõnalise helimälestuse restaureerimise süsteemi loomisega, mis on, ja siis selguski paradoks, et neil puudub reportaaž Gagarini maandumisest, pidulikust vastuvõtust, mille kohta mul oli hea öelda, et meil Eestis on seal reportaaž olemas, see on meie reporterite tehtud, tõsi küll, telepildi vahendusel, kuid ka kaarini häält võime meie nendele laenata. Ei möödu vist päeva ja me märkame saatesse antava lindi peal, et see on restaureeritud. Niisugune on igapäevane vajadus, teie töö järele. On ühelt poolt siis algatus leida lint, mida on vaja tingimata restaureerida. Kes selle peaks tegema? Toimetaja tehniline teenistus. See on teiepoolne töö, et see saks tasemel tehtud kollektiivset arusaamist vaja selle väikese ruumi töö tähendusest Eesti raadio funktsioneerimisele 37 tundi päevas. On sündmusi meie rahva elus, mille tähendus aegade jooksul ei ka mille juurde ikka ja jälle tahad tagasi tulla. Need on meie üldlaulupeod. Ja kuigi aeg läheb edasi, helikeel muutub komplitseeritumaks. Laulukoorid kvalifitseeritumaks. Tahaksin näiteks minagi reporter, tunnetada just seda ajastu hingust, ka mitte ainult laulu, mõistad, Sainaminud. Ühes laulupeo salvestistes on see ajastu hing kahtlemata olemas. Kuidagi imepäraselt hakkab kaasa mängima kogu helipilt, mis on kunagi kas siis teadlikult või isegi pooljuhuslikult mikrofoni idesse sattunud rahva taust isegi korraldajate mikrofoni hüüdma antud korraldused kooride liikumise paigutamise kohta. Isegi need niisugused repliigid, et väike laps kadunud ja võib üles leida sealt ja sealt neidki Filksavad siin-seal meie laulupeo salvestistes minu arvates mingi niisugune kordumatu. Mis ajas ei kao, Ta ainult võidab. Mida aasta edasi? Hiljuti olid meil käes kõik säilmed 47. aasta laulupeost. Palju seda ei olnud, üksikud lood siiski. Ja niiviisi radamisi edasi ka järgmised. Ja tohutult hea on tõdeda. Mingi väikene osa nendest laulupidudest on Tallinna heliplaadistuudio poolt ka plaatidest sõlmitud. 69. aasta laulupeoplaat on olemas, need viimasest on tulnud välja plaat. Kuid need plaadid kõik kannavad ainult muusikalist külge laulu. Kas ei oleks õige läbi vaadata kõik laulupidude materjalid ja selekteerida sealt välja eriliselt huvitavate inimeste eriliselt huvitavad jutud intervjuud nendega ja need võib-olla kokku panna mingiks kompaktseks laulupeoplaadiks suureks üldistuseks nendest meie kultuurisündmustest. Küllap märkas kuulegi praegu kuidas sünnib uus mõte, mõte, millele on erakordne tähendus sest me ei vaja mitte ainult pilte helipilte laulupidudest. Me vajame rahva hinge peegeldust ja seetõttu pole väga sügavalt veendunud, et tulevad ka niisugused ajad kui skulptuur. Ajaloolased tulevad meie Neid vanu, teie restaureeritud heli linte kuulama, et sealt saada seda tunnetust, mida ei peegelda ükski ajadokument. Ükski ajaleht. Millest homseks saab minevik, nii nagu see aastagi ja aasta lõpp. Ja samas kuidas seesama aastage meid seob minevikuga ja sellesama kollektiivi tööga. Alles hiljaaegu lugesime ajalehtedest. Ingrid Rüütel pälvis Nõukogude Eesti preemia oma folkloorialaste uurimuste eest. Selles töös oli oluline ka minevikku muusika, pildi taaselustamine heliplaatidel ja nii, et Heino tänases päevaski elab edasi meie eilne, sest me ju näed ikka ja jälle tuleme mõtestamise mõtetega mineviku juurde. Jah, seda helipärandit minevikust saab mõtestada õige mitmeti. Ja mul on tõsine, hea meel praegu tõdeda et see osa tööst, mis on kulgenud eesti folkloori mälestiste helidokumentide taaselustamiseks ja laiade rahva hulkadeni viimises heliplaatide näol on need sellise toreda tunnustuseni jõudnud Kreutzwaldi nimelises kirjandusmuuseumis, Tallinna teatri- ja muusikamuuseumis Eesti Raadio arhiivis. Säilitatavate Est folkloorialastest materjalidest pakub kahtlemata kõige suuremat huvi õige vanafond 1910.-test aastatest veel Edisoni fonograafi, vaha rullidelt ja isegi nendelt oleme saanud mõningaid palu uutele kaua mängivatele panna. Hiljem 37. 38. aastal võttis toonane muusikamuuseum ette väga ulatusliku eesti rahvalaulikute ja rahvamuusikute salvestamise plaatidele. Üle 100 plaadi on neid olemas. Ja mul on hea meel, et õigel ajal olen saanud helilindile arhiivi, jutuajamise ana punstiga, kes oli selle ettevõtmise suurenenud. Tõsiaste jah, August purst oli üldse üks huvitavamaid nähtusi omalajal maalikunstnik ja inimene, kes väga valutas südant kõige selle minevikku säilitamise eest. Ja tänu temale nüüd ongi tohutult väärtuslik valik neid vanu plaate mis kõik on praegu restaureeritud, ümber võetud, veel mitmesse eksemplari viidud. Tartus on Tallinnas on nii, et see materjal peaks säilima. Ja veel ühest huvitavast tähtpäevast tahaksin kõnelda saate lõpu eel. Sellest on nüüd möödas siis umbes 30 aastat, kui Heino Pedusaar alustas arhiivisaateid, kas see oli siis avatud arhiiv või kuidas seda toona nimetati, tati ja eesmärgiks oli, et raadiokuulajad läkitaksid või annaksid teada, kas neil midagi helikultuuriväärtusliku veel on. Kas nüüd, 30 aasta pärast võiks ka niisuguse üleskutsega välja tulla? Võiks ja tuleks ikka veel sellepärast korduvalt on mul niisugune mulje olnud, et nüüd on kõik omaaegsed eesti heliplaadid vähemalt kord minu kätest läbi käinud. Aga ikka tuleb kusagilt midagi uudist välja. Näiteks üsna hiljuti toodi minule jällegi plaat, mille olemasolust keegi teadlik polnud. Ja huvitav, et vanades kataloogides sky põlema seda plaati kohanud omaaegne kuulus ooperitenor Karl Ots laulis seal ühe ooperiaaria Hermanni harioso Tšaikovski Pada eemandast. Asi on selles mõttes veel eriti tähtis. Kaarel otsalt on olemas väikesi laulukesi vanadel plaatidel. Ja nende kõrval oli siiamaani teada üksainus ooperiaaria. Õnnetuseks väheolulisest vähetuntud ja tühisest ooperist. Ja nüüd tuli sinna kõrvale siis aaria.