Eri väike sõber. Täna õhtul loeb näitleja Merle Jääger sulle Bulgaaria kirjaniku Kirill sõõrovi raamatust ühe öö muinasjutt. See on pisike provintsilinnake kuid ta muutub märkamatult üha suuremaks ja suuremaks. Uusehitused üks kõrgem ja valgem kui teine, kasvavad seal kiiremini inimsabadest poodides. Vanad aga kehitavad ja upitavad end, et näha nii kaugele, kui nende väikesed aknasilmad võtavad. Hägusate linade vahele ilmuvad ka ühtemoodi uued ja avarad tänavad. Kaks neist Kressi ja meelespeatänav on siiski ülejäänutest suuremad. Pikka sirget kressi tänavat ehivad värvilised lipud. Ka nii lesbi ja tänavu on pikk niisama sirge. Tema mõlemasse serva on istutatud rohelised pärnad ning tänav väänleb nende vahel kui lõputu madu. Mõlemad tänavad on rahvarohked ja jutukad. Ja kui nad mäletavad unnad elanud rahus ja üksmeeles päevast, jääb neil teineteise milistamiseks väheks ning nad jätkavad hilise õhtuni. Teinekord poetavad nad helli ütlemisi veel unenägudesse Ki. Religioonil õrnu ei liiguta vaid kiidusõnu. Nende võrdluseks võiks olla vaid selge oja. Sa oled kõige veetlev, on täna kogu maailmas, alustab Kressidenov juba koidu aegu. Sina kõige päikeselisem jää meelespeatänav võlgu. Varjuliste kõnniteedega võrdsid ei leidu kusagil. Jätkab kris. Tõele au andes tuleb tunnistada, et sinulgi on jalutajaile jahedat varju pakkuda. Kummutab meelespea teise väite. Seda küll, kuid minu kastanite lõhna ei saa võrreldagi sinu pärnaõite värske hingusega. Minu pärnad lõhnavad vaid lühikest aega. Sinu lilledega aasta ringi. Ei anna meelespea alla. Aitab juba sellest kiitmisest, armas meelespea. Tunnen, et hakkan punastama, on Kressiderav tagasihoidlik. Aga palun, kallis Kress. Kui sa nii kaunis ei oleks, ei vaataks majad sind nii innukalt oma sadade säravate akna silmadega päev läbi ja veel hilisõhtulgi. Hingeldab meelespea. Armastavad lapsed rohkem. Nukuteatri pärast kõrgendab Kressi tänavdi atraalset häält. Mis sa räägid? Sinul asub mänguasjade kauplus. Hüüatab meelespeatänav. Peatumatut voolab kiidusõnade, selge oja kord ühe, kord teise tänava suunas. Linna sellega juba harjunud ega pane seda miskiks. Õige mul asi, las vuliseb. Ja sõnavool olekski vulisenud, kes teab, kui kaua, kui seda poleks seganud esimehe otsus? Metsalinnanõukogu esimees isand metsalill istub oma sügavas tugitoolis väljas tema kabineti uksel ripub silt. Vastuvõtupäev, mil mind siin ei näe. Täna on ta kohal. Seepärast teda keegi tülitagi ja ta mõtiskleb valjusti. Igal viisil, viimasel kui linnul on olemas peatänav. Miks ei võiks ka meie omal olla? Üks kahest suurest tänavast tuleb peatänavaks nimetada. Ainult et kumb? Tema sõnad lendavad aknast välja. Jällegi tiivalised, pääsukesed putsatavad asfaldile, arutavad peaaegu komistavad, hüppavad tänavalt tänavale, väljakult väljakule, kiirustades kaotavad ühe tähe. Aga seda otsima hakata pole neil mahti. Tuttavat temata edasi räägivad, muudkui räägivad esimehe otsusest. Laseme esimees metsalille lobisemishimulistele sõnadel mesilassülemina ringi lennata ja oma uudisest kuulutada. Samal ajal näeme, kuidas selgest ojast saab sogane oja. Peatänavaks. Kindla peale määratakse mind, teatab Kressidena enesekindlalt, kõigile möödujaile. Full veel teha peatänavaks hoo, seal mingisugune Kress. No vabandage väga. Peatänav saan olla mina ja ainult mina. Mõnelgi näitab, et igaüks mind alati nii less peab ajab meelespeatänav hinduma kõndijate ees puhevile. Kas sa uudist kuulsid, naabrina? Hõikab Kressidena juba koidu aegu. Aga te mind linna peatänavaks teha? Tõtt-öelda pole ma sellega põrmugi nõus. Aga kui nad kord nõnda on otsustanud Mei hakkama ära ütlema? Uudist olen ma kuulnud küll, vastab meelespeatänav rahulikult. Ainult selle väikese vahega, et mitte sinust, vaid minust tehakse peatänav. Ehki selline vastutusrikas amet mulle sugugi meeltmööda ei ole. Sinu ülestuunitud asfaldiga teeskleb Kressi tänav imestust. Kas sina oma kõverdi servadega oleksid sobivam. Sa ise oled kõige kõveram tänav terves ilmas, kuulutab Kressidenov kõrgilt. Mis sa minu peale pahandad, Kressikene kui läinudaastase kaevamise jäljedel senimaani Su kohmakavõitu keha kaunistavad teeb meelespeatänav küüru jäljendava liigutuse. Ahhaa ta veel ei teagi. Heile sõitsid mööda mind, nood kanalisatsiooni omad usaldasid mulle hakkavad meelespeatänavat üles kaevama kui seda üldse ülepeatänavaks võib nimetada. Teatad Kressi tänavu omakorda. Olgu, aga minul on elektrilampidest seitsmevärviline Vikerkaar, hõõrub meelespeatänav rahulolevalt käsi. Aga minu luminestsentstuled muudavad ka ööpäevaks. Leidis kah, millega kiidelda ilma selletagi Isama öösel valguse pärast magada lööb meelespeatänav tüdinud käega. Aga minul on jälle rohkem liiklusmärke. Hooplepressi tänavu uue jõuga. Palju märke ei tähenda mitte kui midagi. Sulle muidugi ei tähenda, sest sa ei tunne neid. Tuled sina neid mulle õpetama või? Lakkamatult voolab kobrutav sogane laimu sõnade oja kord ühe, kord teise tänava suunas. Linn pole sellega harjunud ning tunneb sügavat hämmeldust. Ta kuulab hinge kinni pidades ja murrab pead kuidas tänavaid ära lepitada. Kuid porine vesi vuliseb ikka valjemini ja ikka kiiremini. Kes teab, kui kaua see hägune sõnas olin veel tänavaid oleks hullutanud. Kui poleks järgnenud esimehe uus otsus. Pole selge, kas esimees on Sugas sõna voolu kuulnud või mitte kui ta kuulutab uhkelt ja kategooriliselt metsa, linnal ärgu olgu peatänavat. Las meie tore linn erineb selle poolest ülejäänutest. Sõnad vupsavad nõukogu hoonest välja nagu parv lõbusaid varblasi. Lendlevad siia-sinna aiadessegi oma järjekorralausetes, hüplevad tänavalt tänavale, väljakult väljakule, kuulutavad kõikjal rõõmuga esimehe uut otsust. Jätame nad jagama oma uudist paremale ja vasakule ja ise lähene samal ajal vaatama. Ojamis selgineb. Kressija meelespeatänav vaatavad teineteist vapustatult. Silmapilgu. Teise aegamisi hakkavad nende pilgud selginema. Ja uuesti pääseb alla kiidusõnade selge oja. Algul niriseb tasakesi. Siis aga paisutab seda liigutavate unistus, sõnade tulv. Sa oled kõige ilusam tänav maa peal. Alustab Kresside narhiljukesi. Aga sina oled kõige parem ja kõige puhtam tänav, mida ma näinud olen. Naeratab meeles pidada süüdlaslikult. Sa oled muidugi ustavam sõbratar, kuulutapgressi tänav innukalt. Kas sina oled mulle kõige? Jah, aga sina oled kõige. Aga sina oled kõige kelmikalt vuliseb mahedate kiidusõnade, kristallselge oja pahise varahommikust hilisõhtuni ja mõnikord isegi öösel nende unenägudes. Kuni selle veidravõitu linna teel käime veel peale, teeme sõitu. Muna kuude rõivastus meie auks Virk, autobuss. Ja nüüd väike sõber, onune aeg pani pea kenasti padjale silmad kinni, ei jää magama. Ja tund.