Täna on stuudios selle sarja toimetaja, et kord ka ise katsetada, kuidas õnnestub 10-sse minutisse suruda kõik mõtted, mälu ja tundepildid, mida on tekitanud üks lugejale oluline eesti keeles. 20. sajandil ilmunud raamat. Ja minu tänane valik on Jüri Parijõe tsemendivabrik või õigemini tsemendivabrik niisuguse pealkirjaga see tartus looduse kirjastuses. 1926. aastal ilmus. Aga mina olin siis sündimata. Nonii, mina tean küll misuke, see laat on. Kui isa käis laadal hobust müümas, siis olin mina kaasas ja vaatasin kõik laada läbi. Aga ma enne küll ei teadnud, et laat niisuke on. Arvasin, et ei tea. Seda teadsin küll, et laadal on saia ja vorsti ja uusi saapaid, aga seda ei teadnud, et seal taga seal tuuleveski pool on mustlaste laat ja et ees on kometi maja. Pildi näitus ja õnne vanamees. Ma nüüd tean küll, nüüd vaatasin kõik läbi ja rahvast on nii palju, et kui isa pintsakust kinni ei hoia, siis kaovad ära. Siis pärast, kui laato jo vähe tunne, et siis võib küll pintsakus lahti lasta ja ise käia. Kui José kometi majalipp meelde jääb, see paistab ikka veel elada, siis võib ka üksi laadale luusima minna. Ja minagi kõigepealt kuulen isa häält. Isa istub meie Pärnu maantee ühiskorteri Toas ümmarguse laua ääres, selg akna poole prillpääs ja loeb meile parijõgi ette. Katkist kruusi näiteks. Jumal küll ikka oli katki või uusi saapaid. Ega ma neid iga päev kandma hakka, vaid nii pühapäeviti ja kui tuleval talvel kooli lähen, lähen küll ühe korra Reeduletlas Reedu poiss vaatab ka ja kevadel ühe korra lähen ka veest läbi, aga siis kuivatan ära ja määrin ja see oli tsitaat. Aga peast, sest pari jõel oli annelapse sisemonoloogi haruldaselt täpselt ja loomulikult kirja panna. Nii et see lihtsalt iseenesest pähe jäi. Ja arvatavasti luges isa neid jutte meile elu jooksul hästi palju pardi ette. Ka siis, kui me kolm tüdrukut ammugi ise lugesime Reet näiteks Balzaci või rohtaeda mina, Aino Kallase päevaraamatut või Kristiina lauritsa tütart anni. Vähemalt jõuluõhtul luges isa alati ette jõulud kodus, mis algas. Kui jõulud hakkasid tulema, siis oli. See oli meie peres justkui jõuluevangeeliumi asemel. Meie raamaturiiulis oli ka eraldi väike raamatuke jõulud jõulud, mis sisaldas teisigi pari jõulujutte ja oli eriliselt mällu, sööbib kaanega tumesinine sügavsinine jõulutähistaevas. Aga nüüd tuleb kohe see küsimus, et kaspari looming on lastekirjandus ainult suures osas muidugi laste- ja noorsookirjandus. Mõelgem ainult teraspoisile ja kõigile neile kodustele talitus, tere ja poe mängimistele ja mesinik olemistele. Kuid semendi vabrikus on vägevaid lehekülgi, mida ei saa pidada paljalt lastekirjanduseks. Mul pole mõtetki lastekirjandust kuidagi pisendada, aga te saate aru, mida ma mõtlen. Kui olete lugenud näiteks jutte isaga laadal kõlas siin saate alguses tsitaat, sealt kojamees või kasvõi pahandus. Viimases tõuseb moonakülalaste mängust alanud tüli taustale või esiplaanile midagi inimlikult hoopis avaramat ja üldistavamat. Ma loen ühe väikese lõigu. Meie isa esiti ikka ei öelnud midagi, aga siis vihastas ja ütles. Kuret Mihkel. Nüüd mina sain aru, et isa on vihane, ega tema, muidu vannu millalgi. Aga kui õige vihane on, siis, ütleb Kuret, see tähendab siis, et kurat isa ütles ikka, et no Kuret mihkel, mis sa ajad. Buss läks katki, ma pakkusin sulle raha, sai tahtnud sulle mulle ikka suurem võlg maksa. Kui see vana bussitükk missa võrdad siis Reedu omad ikka riidlesid veel ja läksid koju ja hakkasid meile heinu tooma. Tõid kuus korvitäit teinu tagasi, mis talvel ikka laenest. Kui heinad olid toodud ja meie hobuselauda, et maha puistatud, siis ütles ise, et noh ja nende ema läks meie isa juure, võttis seelikud üles, näitas oma reisi, keerutas ennast ikka ja ütles. Noh, vaata vaata, kas mul on kõverad reied. No vaata, sinu laps haugub justkui koer, et minul on kõverad reied. Aga seda oli Reedu poiss valetanud, ega ma siis seda öelnud, et ema emal on kõverad jalad. Ma ütlesin, et temal on, sest temal on põlvede kohalt niisugused kõverad püksid, siis justkui oleksid jalad kõverad. Aga just neid viimati mainitud palu ei leia lugeja 1958. ja 1982. aastal trükitud Jüri Parijõejuttude kaante vahelt. Ennesõjaaegse lastekirjanduse taasavaldamise tõketest pole praegu aega pikemalt rääkida. Eks jumalatki oli nendes juttudes võib-olla liiga palju sees, sest üks parijuttude tähtis tegelane on vanaema ja just tema kaudu väljendab õpetaja ja kasvataja ja koolimees ja heade kooli lugemike ja ajalooõpikute autor Jüri Parijõgi kristliku kasvatuse põhimõtteid mille asemele meil senimaani midagi õiget pole leiutatud. Igatahes hea, et said sõjaäärsed lapsed oma parijõe kätte Ellen Niidu saatesõnaga varustatult ja tahaks arvata, et tema tagant tõukamiselgi Headust häädust näeb ja jutustab see kirjanik südametunnistus, piinad, kahetsus halvasti või valesti tehtud tegude pärast on sagedane motiiv ka kaastunne ja eksistentsiaalne kurbus, mida me ju kõik väga varases eas oleme kogenud ja mida kirjanik nii täpselt on osanud paberile vangistada. Jutustus streik lõppeb, niisiis aga lahkus minu viha. Äkitselt. Ja mina ei läinud teistega enam kaasa vaid hakkasin üksi koju tulema. Tee peal tuli nii suur kurvastust peale, et ei saanud nuttu hoida. Justkui oli kahju, sest päevast ja sellest kahju, et teistega streikima ja lõhkuma hakkasin ei tea isegi, mis oli. Aga kui salumäele jõudsin, heitsin kummuli maha ja nutt tuli suure häälega. Pisarad voolasid nii, et maa sai märjaks. Oleks tahtnud surra. Ma ei tea, mis oleks tahtnud. Jüri Parijõe tsemendivabrik oli mõnigi kord mu mõtteis kui 40 aastat tagasi üliõpilasena pidin Kunda tsemenditehase õuel raske raudkangiga taguma asfaldist kaablikraavi. See oli niinimetatud komsomoli löökehitus kohustuslik. Aga kui tulin siis praktikale raadio noortesaadetesse teadsin küll, kuidas veidigi inimlikumalt köitumaks teha nõutud ehitusteemaliste olukirjeldust. Ja ma alustasin tsitaadiga parijõelt. Kui suvi oli, mängisime iga päev tsemendivabrikut. Kui ma juba päris raadiotöötajana kooli raadiosaateid toimetasin, pöördusin armastatud kirjaniku raamatute juurde alatihti. Mõistsin siis ka, et üks kooliraadiosaadete hinnatumaid autoreid Hillar Palamets juhindus oma töös parijõepõhimõtetest. Aga raamatuaasta saates tahan veel eraldi rõhutada ka raamatu enda teemat. Kui isa kinkis raamatuid, on vahest üks parijõe kõige tuntumaid palu. Meie peresse on Parielt jäänud lendsõna või kõnekäänd. Selle eest olid lugemised ilusad. Mäletate küll, et väiksemale poisile Joosepile kinkis isa ilusate suurte piltide ja libedapaberiga raamatu aga suurema poisi pildid ei olnud nii ilusad ja nii libe paber, aga selle eest olid lugemised ilusad. Seda ütlust tarvitasime Nõukogude ajal üsna sageli, sest mõnigi äärmiselt oluline raamat võis olla viletsa välimusega. Siit võiks kergesti libiseda nende mesti, kes väidavad, raamat kaob, kirjandus jääb. Viimati tegi seda Linnar Priimägi selles samas saatesarjas. Kuid paradoks. Kõik, mis täna rääkisin, on nii kindlalt, nii meeleliselt seotud just nende raamatutega, mis on praegugi mu ees laual. Kunagi puudutatud mu vanemate kätest mõnes sees isa pliiatsiga tehtud märkusi arvatavasti tema raadio töötamise päevilt, mil ta siit midagi on ette lugenud või lugeda lasknud ja sellega seoses mõnd lõiku märkinud või mõnd vananenud keelendid parandanud. Ja veel üks mälestus pärast üht lastesaadet parijõe teemadel. See oli palju aastaid tagasi sain kirja Tartust. Üks vanem mees jagas küll mulle kiitust saate eest, aga ütles ka, et ootab aega, mil saab avalikult ilmsiks tuua tõde selle suure kirjaniku ja humanisti traagilise vägivaldse surma kohta.