Head kuulajad ja sellel nädalal tahaksid kutsuda väikesele ajarännakule, täpsemalt siis ajas tagasi keskaega, mis võiks jääda umbes ajavahemikku viies sajand kuni 15. Rooma riik on langenud, uus ajariigid hakkavad vaikselt tekkima, aga, ja põnev periood. Mida saab kõige paremini. Võib-olla tunnetada siis, kui minna näiteks Olde Hansa restorani, kus on selline keskaegne menüü miljöö, aga et seda teie kodudesse tuua, olen palunud täna saatesse Olde Hansa loovjuhi. Angela Raudmetsa, tere Teile. Tere ka kõigile kuulajatele. Öelge, kui kaua olete teie need keskaega uurinud ja just seda toidulauda? Ma julgen öelda, et väikeste vahedega kokku kaheksa aastat, kindlasti olen ma selle teemaga üritanud ennast tuttavamaks teha. Milline see maailm paistab, see pikk periood näiteks siinsamas Eestimaal on ta selline värviline või on ta üksluine, et vaene, hall aeg, pimedus ja nagu teda on aeg-ajalt ajaloos kujutatud, samas on teisi arvamusi, mis ütlevad, et väga värviline, väga kirev ja värvilisem veel kui praegune. Tegelikult mina olen just nimelt selle teise arvamuse poolt, sest naljalt mina küll ei tea värvilisemat aega, kui oli keskaeg. See oli hästi hästi põnev, hästi emotsioonide Row. Hästi erineb meeletult põnev ja huvitav aeg. No üks aspekt, mis annab ajale ka värvi ja pildi ettekujutus, on toidulaud. Milline oli keskaja inimese toidulaud võrreldes tänapäeva inimesega? Keskaja inimese toidulaud selles mõttes oli mõnevõrra vaesem paljusid, et toiduaineid, mida me tunneme tänapäeval ja mis pärinevad uuelt mandrilt, meid keskajal ei teatud. Ja kindlasti oli keskaja toidulaud väga palju seotud ka ühest või teisest aastaajast, mis parasjagu siis kusagil valitses. Sellele oli siis iseloomulik selline teatakse suunsus, et talvel söödi ühtesid asju ja suvel jälle teis. Jah, kevadel-sügisel olid oma sellised rõõmud ja hõrgutised toidulaual. No ühed asjad, mida me kindlasti teame, mida ei olnud, oli kartul ja tomatit ka ei teadnud, kas on veel mõned asjad, mida siis ei olnud, mida me praegu peame nii tavaliseks, et see ongi nagu meie oma vili. Ja ei olnud maisi, kindlasti ei olnud päevalille. Ei olnud paprikat, ei olnud šokolaadi, neid asju on veel. Aga need on siis sellised põhilisemad. Aga mis oli ja mida me nüüd oleme ära unustanud, mis oli siis oli vaata et peamine toiduaine, aga tänapäeval on ta jäänud väga tahaplaanile, et võib-olla mõned üksikud veel kasutavad Joskavatest midagi teha. Ohohoo seda on päris keeruline on, see naeris. Ta naeris tõepoolest. Seda oli keskajal rohkem, seda kasutati, söödi rohkem kui kaalikat. Et kaalikas esines suhteliselt harva. Aga mis sinna juurde võiks veel tulla? Läätsed, läätsed kindlasti ka, kuigi praegu tundub olevat Ta läätsed selline tõusev trend, kui nii tohib väljenduda, et inimesed ikkagi otsivad ja vaatavad, kuidas toituda tervislikumalt. Ja seda peab küll keskaja toidulaua kohta ütlema, et vähemalt sellise, et vaesemad inimesed toitusid väga-väga tervislikult ja läätsed ja üldse kaunviljad on, on üks keskaja selline suur saladus, et lausa arvatakse, et ega muidu hästi need inimesed poleks jõudnud ehitada neid imepäraseid, katedraale ja suuri ehitisi. Kui nad poleks söönud niivõrd valgurikast toitu nagu oad ja herned ja läätsed. Aga need, kes olid siis jõukamad, need toitusid ka ebatervislikumalt, sest nende laudeli külluslikumalt kui mõne Mõttes võib seda öelda küll, et nemad said endale lubada rohkem natuke kahjulikku maid asju. Näiteks põhiline selline magusaine, millega keskajal toite magustati, oli mesi. See peaks su tervislik olema juba käes on tervislik, aga meest kallim oli suhkur. Ja kui rikastel vähegi see võimalus avanes, siis nemad kahtlemata eelistasid veel suhkrut, mis on teadupärast palju palju kahjulikum. Aga võib siiski jagada sedasi, et vaesed olid rohkem nagu taimetoitlased ja rikkad olid siis need lihasööjad, kes sõid igasuguseid hõrgutisi ja liha, sest raha oli sai osta või siis küttida oma metsas. Tegelikult vaesem rahvas sai ka päris palju seda liha süüa, sellepärast et, et nii talupojad kui linnarahvas ka vaesem linnarahvas kasvatas endale selle liha looma ise, et see oli täiesti tavaline, et mitte väga jõukas linlase pereski kasvas vähemalt kaks lehma ja sigu oli üks noh, viis-kuus tükki tõesti ette sead olid lausa vabapidamisel ja sellest sündis linnas tihtilugu palju pahandust, sellepärast et sellised vabapidamisel loomad kippusid kangesti ringi tormama ja, ja erinevaid kohti isegi Tõnguma ja lausa läksid inimesi seal kimbutama sadamalinna tänavate peal, et on lausa Lübecki õiguses vastavad seadusepunktid. Mida teha juhul, kui üks elajas tänaval inimesele häda teeb? Siis, kui palju oli toidulaud seotud pühadega ja erinevate tähtpäevade traditsioonidega paastuaeg on, see on selgelt sessoonsus, oli teada. Ja et kindlasti oli toidulaud selle pühadeajaga väga tihedalt seotud sest otse loomulikult sellist paremat ja rikkalikumat toidulauda leida said inimesed just pühade ajal endale lubada ja selleks tehti ka siis selliseid, et ettevalmistusi kindlasti pidi keskaja inimene kinni pidama paastuaegadest, kus ei tohtinud süüa liha mitte raasugi ja isegi liha toota täid või siis kõike seda loomadest pärinevad nagu piim ja, või, ja munad sellest pidi hoiduma, nagu pidi siis ka hoiduma igasugustest kõlvatustest ja isegi sellisest peenest asjast nagu ammuiseerimine. Seda pandi siis keskajal paastu ajal väga-väga pahaks. Ja muidugi siis oli seal paastuaja toidulaud ikkagi tunduvalt. Vaeste inimeste puhul oli ta nagu vaesem, et väga rangeks taastuks, loeti seda, kui inimene paastu ajal tarvitas ainult leiba ja ainult veini, see oli selline väga, väga range ja väga suur. Austust said siis need inimesed oma kaaskodanikelt, et kui väga sellised paastust rangelt kinni pidavad ja väga sündsad ja ja äärmiselt jumalakartlikud. Agaa rikaste inimeste toidulaud oli ka paastu ajal üsna üsna külluslik, sellepärast et ehk küll nemad taevase karistuse kartuses ei julgenud liha süüa, siis kala oli nende laudadel väga rikkalikult ja seda kala oli nagu väga-väga mitut erinevat igat sorti seal. Ja muidugi lisati neile vürtse paastuajast hoolimata, et rikaste puhul jah, seda vahet nagu väga-väga nii märgata ei olnud. Väga hea, homme räägimegi sellest, milline nägi välja üks selline isanda toidulaud ja milline võis olla siis lihtsa talumehe toidulauda.