Ja jätkame juttu keskaja köögist ning täna stuudios Olde Hansa loovjuht Angela Randmets? No väga põnev on mõelda ennast ajas tagasi, aga kujutage nüüd ette, milline võis näha üks igapäeva toidulaud välja talumehel ja isandal siis mis olid need põhilised erinevused piisanda ja Talumehe või sellise lihtsamast seltsist, linlase toidulaud? Ta tooraine poolest väga ei erinenud, sest kõik need asjad, kõik need toiduained, mis kättesaadaval olid, need olid siis saadaval nii lihtsama kui rikkama inimese jaoks. Aga eelkõige oli see erinevus siis selles, kuidas seda toitud tehti. Kui kaua või kui pikalt oli aega nii-öelda selle toiduga siis mängida? Kahtlemata talumehel või siis käsitöölisel, lillasel oli selle toiduga natukene kiire ka, et väga ei olnud seal aegadega mitut korda keeta ja praadida. Ühest korrast sellisest hautamisest pidi nagu küll olema, aga see vastuses jõukatel isanutel, kellel oli, olid endale sellised kokat kasutada, siis nemad tegid sellesama toorainega siis mitu sellist erinevat trikki ära ja paratamatult oli lugu ka nii, et rikaste isandate toidulaud püsis siiski selles mõttes stabiilsem, et, et isegi hädaajal oli neil natuke kergem, et noh, teadaolevalt linnas elavatel inimestel isegi näljaaegadel oli kergem. Sest linnaisadel jätkus tarkust alati korjata linna varusid ja on teada, et talupojad siis linna ümbritsevatel aladelt põgenesid alati häda korral linna, sest linnasid ka mingeid varusid oli ja linna raad seda siis ka lahkelt kõigile abivajajatele välja jagas. Küll on teada, et Tallinna raad vahepeal kippus kangesti mõisnike süüdistama, et need sugugi oma talupoegade eest hoolt ei kanna, et kui talupoeg linna põgenenud ja jõudnud siis ära olla linnas selle ühe aasta, mis ta vabaks tegijad, siis on mõisnikud küll kanged kamandama oma talupoegi tagasi nõudma. Aga kui on siis selline hädaaeg käes, et siis peab nagu linn hoolitsema nii oma kehvade eest kui siis ka võtma enda abistada kõik siis mõistlik alluvuses ja hoole all olevat talupojad. Aga mis oli see põhiline, mis toidulaual alata teed pidi olema ja kooli oli see leib, leib kindlasti, rukkileib, rukkileib, ta rukkileib, tegelikult oli rohkem lihtsama rahva toidulaual, jõukamad eelistasid ikka kinnisu ja Tallinna pagarid valmistasid lausa ka sellist peenleiba, kus siis oli nii nisujahu kui rukkijahu, aga see siis jõudis ka pigem jõukamale lauale ja päris sellist valget nisuleiba, seda said tõesti lubada endale nagu vaid kõige kõige kolmandad, millega nad oma toite maitsestasid. Naat maitsestasid neid erinevate asjadega, vürtsid olid kallid, vürtsid olid kallid, vürtsid tõepoolest jõudsid siis ainult rikaste toidulaud aja toite kaunistama. Põhiline selline maitsetaim, mida ka Tallinnas väga palju kasutati, oli sibul ja sibul oli täiesti selline universaalne ja tore, tore taimekene, mis oli nii talupoja, käsitöölise kui ka kõige uhkemate vastuvõttude ajal siis raekojas pidulaual. Et sibulat, siis pandi kõikvõimalikele roogadele lisaks teine selline tore kohalik maitsetaim, mis, mida väga palju kasutati nii jõukamates kui kehvemates peredes oli petersell ja sedasi kasutati suviti värskelt ja talviti kuivatatult veel väga populaarsed, sellised Moits taimed oli siin äpp mädarõigas aedruut aga muidugi siis ka kloostriaedade mõjutusel jõudsid siis arvatavasti ikkagi nagu peenemale lauale salvei ja piparmünt ja tüümian ja kõik sellised toredad maitsetaimed, mida me ka tänapäeval tunneme. Kuidas küüslaugust suhtuti, küüslauk oli ka täiesti tänavatult, unustasin ta nii nimetamata, nüüd aga küüslauk armastati ka väga, et küüslauku lisati uhketele praadidele maitseks ja ja küüslauguga, kui soovitati süüa, eriti katku ajal. Küüslaugu ja sibula, sellised raviomadused on tuntud siis juba nii kaugest ajast peale. Aga kui palju maksis, võis maksta kotike pipart? See oli väga-väga kallis maa, nüüd päris täpseid numbreid, ma kardan, et ma ei julge nimetada, aga ta oli tõepoolest äärmiselt kallis. Ütleme nii, et kui isegi mõni selline jõukam käsitööline oleks, oleks jõudnud teda rahaliselt lubada, siis pahatihti eelistati kakki osta sellist toitumisse kõhu täis või toitisete pipar oli rohkem selline uhkuse asi ja Peelutsemise asi. Muidugi ei saa salata, et keskajal näidati rikkust välja just seda rikkust pillates ta ei olnudki väga nagu kombeks koguda muidugi veed, inimesed, kes siis olid jõukad ja väga niimoodi kokkuhoidlikud ja väga oma eluajal ei tahtnud raha kulutada siis jumala palge ees, kui läks juba testamendi kirjutamiseks, siis valdav enamus neist oma testamendiga jättis suurema osa oma varast vaestele või kirikul millises hinnas oli sool, sest aitab aga säilitada soola, tegelikult jaksasid osta praktiliselt kõik sellepärast, et see oli märk ülimast puudusest, kui ei olnud soola ja ei olnud leiba. Sest sool oli ka põhiline säilitusaine külmkappe neil ei olnud ja siis kõik liha ja kala, mis tahet tee pisut kauem hoida. Säilivana, siis see tuli kas sisse soolata. Tavaliselt see oli selline levinuim viis või siis suitsutada, et paratamatult sellised suitsutatud lihad, kalad siis soolati ka eelnevalt, et sool andis sellise kindla kindla garantii, et liha kala pahaks ei lähe. Ja siis sellistest keskaegsetest kaupmeeste bõla nimistustest on näha, et, et kõige rohkem talubad ostsitki just soola humalaid õlleteo tarbeks. Ja üks väga selline populaarne toiduaine või toiduasi, mida talupojad armastasid linnast osta, olid heeringas. Et need kolm olid siis kõigi kõige sellisemad millest siis keskaegsed ürikud meile pajatavad, et, et kõige sellisemad levinumad ihaldusväärsemad toiduained talupoegade jaoks. Ma tänan, Angela Randmets ja homme jätkame ekskursiooni keskajas.