Ja jätkame taas jutu keskaja teemal ning stuudios on Olde Hansa loovjuht. Angela Randmets huvitaks selline asi, et kui palju on neid üürikuid säilinud, mille põhjal saate kas või tee oma restoranis menüüd koostada, et on teada, mismoodi nad süüa tegid, kuidas ja millest, mida nad sinna panid ja lauale, kuidas selle kandsid. Tegelikult on lugu nii, et Liivimaalt päris selliseid retsepte säilinud ei olegi. Et on säilinud kõikvõimalikud peoarved, mis näitavad siis seda, mida üheks või teiseks suureks pidusöömaajaks osteti, et sellised retsept, Tiit mida meie Olde Hansa kasutanud oleme ja, ja abinõuna söögitegemise juurde oleme võtnud pärinevadki tegelikult Saksamaalt ja Prantsusmaalt ja Itaaliast, kus siis rohkem selliseid ület üleskirjutusi tehti, aga tegelikult, et kui nüüd mõelda nii, et mis seal siis ära ei ole, võtad ühe keskaegse retsepti ja, ja muudkui hakkad aga tegema, et, et see asi ei ole nii lihtne midagi, sest pahatihti ei ole nende keskaegsete retseptide juures üldse märgitud toiduainete koguseid. On lihtsalt. On öeldud, et võtta seda ja võtad eest, siis võta kolmandat ja Segalemat siis niimoodi kokku, et tuleks üks hea tainas näiteks. Kuidas sellist olukorda lahendada või kuidas te olete lahendanud, katsetanud jah, see eeldabki aega, see eeldab hästi suurt entusiasmi, hästi suurt armastust söögi ja köögi vastu ja sellist tegemislusti ja rõõmu muidugi on selle asjaga seoses palju. Aga see võis olla ka sellist asja, et keskaegsed kokad hoidsid oma saladusi, et need välja ei tuleks ja see on, see ongi täiesti, niiet. Ja tegelikult nad ei pidanud seda ka väga vajalikuks üles märkida. Väga palju kirjaoskajaid paraku keskajal linnas ringi ei kõndinud, et isegi sellised uued vastuvõetud seadused ja määrused lausa loetigi ju raekoja akna pealt ette kõik inimesed sellest aru saaksid, sest kui nad oleks üles kirjutatud ja tehtud mingisugused sellised suured kirjad ja need naelutatud kuhugi Uuste või seinte peale, siis poles poleks sellest suuremat tulu olnud. Sest keegi poleks osanud lugeda ka. Ja keskajal oligi nii, et iga ametimees pärandas oma oskused oma heal juhul poegadele noh, kindlasti ka õpipoistele sellidele just suulisel teel ja selle praktilise õpetuse teel, et ei pruukinudki mitte midagi üles kirjutada. Et sul olid lihtsalt, et kas sinu oma lihased järeltulijad või siis sellid õpipoisid sinu juures töötamas ja neile sa saidki ilusti ette näidata, rääkida ja ei olnudki üldse tarvidust midagi üles kirjutada, et kõik läks põlvest põlve läksid need teadmised ja oskused edasi. Et teada on, et ka kõige sellised kuulsamad meisterkokad alustasid täiesti tavalise köögipoisina, võib praevarda keerajana köögis ja siis liikusid sealt edasi, et muidugi see eeldas seda inimesepoolset huvi ka, et, et selleks, et nagu Ma usun tänagi, et selleks, et kuhugile kuhugile jõuda või, või saada väga selliseks heaks kokaks tõeliseks meisterkokaks. Et selleks peale suure töö peab olema kindlasti ka väga suur tahtmine. Aga kas tollane toidu tegemine hulisega seotud kuidagi kunstiga, et inimesed mõtlesid, leiutasid juurde nendest vähestest vahenditest, mis neil olid, korraldati siis ka võistlusi või kutsus 11 endale külla, et tule vaata, mul on selline suurepärane. Tegelikult rikkama rahva hulgas oli see täiesti teemaks ja see oli täiesti levinud, sest rikkus näidati seda pillatest. Ja tegelikult iga võõrustaja au ja uhkus oli see, et tema toidulaual oli midagi hoopis erilist ja ja midagi hoopis teistmoodi, midagi uut, mida keegi olnud varem näinud, sest peokorraldajat hinnati selle peo õnnestumise järgi ja see võis tema positsiooni ühiskonnas kas tõsta väe kõrguselt ülesse või siis hoopis põrmu paisata, kui tal midagi ei õnnestunud. Et tegelikult keskajast on teada ka selline üllatusroogade traditsioon või siis illusioon roogade traditsioon, kus roale antitäiest, selline üllatuslik kuju, noh, üks selline lihtsamaid variante oli siis paastu ajal väga armastatud roog ka Liivimaal oli kala kallerdises või siis kalasült lihtsama nimega, kus siis võeti kalu ja vähke ja purustati tiise sisu kõik ära ja lisati sinna mandleid ja ürte, Käia pürtse ja segati siis kõik see ära ja siis tehti sinna ümber siis ka selline kalleris kala ujub, puitest, saadi siis see vedelik seal ümber kõik kallerduma ja, ja vormitise sugugi mitte kalakujuliseks, vaid hoopis seapeakujuliseks. Et kui sa seda sõid, vaatasid, et oo, et nagu oleks hea liha ja võtsid sellise mekkisid seda natuke siis selgus suureks üllatuseks, et ohoo, hoopis sealihast on asi täiesti kaugel. Ja muidugi nende toitudega tehti täiesti imetrikke, kaeti neid näiteks kullaga või sellise imepärase vürtsipuruga küpsetati piru kaid, mille sees mängis muusikud või millest lendasid tuvid välja ja ja noh, muidugi viivi maalt selliseid selliseid kõige ekstreemsed ekstreemsed neid asju teada ei ole, aga, aga siingi üritati anda oma parima, et, et väga tavaline viis illusioon roa serveerimiseks oli siis see, et auset üks terve luik võeti temal koos lahaga suled maha, see, mis seal luige sees oli, sellest mooriti imemaitsev roog ja pandi seisis sinna sulestiku sisse tagasi. Kõik need jalad ja kaelad ja kõik, mis seal vähegi pidid püsti, sellel luigel olema, sinna sisse pandi siis sellised väikesed Tikukesed luik võimalikult elus välja näeks ja oh seda üllatust, kui pidulauast sai selle sulisrüüga linnukese seest ka imemaitsvat rooga ammutatud. Aga põnev ja homme räägime juba sel teemal, et mismoodi need peod toona võisid välja näha.