Jätkame ekskursiooni keskajas ja stuudios Olde Hansa loovjuht Angela Randmets, millised võisid näha välja keskaegsed peod, kui pikalt neid peeti ja kui pikalt need ette valmistati. Ettevalmistused olid kahtlemata väga pikad, sellepärast et keskaja inimesed oskasid pidu pidada. Ja, ja kui oli võimalus pidu pidada, siis seda tehti nii uhkelt ja külluslikult kui vähegi võimalik. Siin ei lugenud see, et kas ma olen kõrge isand, olen talupoeg, kui on ikka püha, siis me hoiame paremad asjad selle jaoks. Tegelikult küll jah, et muidugi talupoja käsitöölise pidulaud. See, mis sellel pidulaualt siis leida võis, erines ikkagi üsna suurel määral sellest, mida pakuti näiteks Tallinna raekojas või siis peenevates lossides üle terve Liivimaa, aga ikkagi paremad palad hoiti pidupäevaks ja selleks tehti ka ettevalmistusi. Muidugi peab ütlema, et kõige suuremat rõhku idusöömaaegade juures ei pandud Kimite söögile, vaid hoopistükkis joogile. Tallinna ürikutes on teada, et gildide pidustusteks lasti lausa pruulida kaheksat sorti õlut ja siis toimus suur tseremoonia veel enne pidu, kus valiti nendest kaheksast õllest välja just see parim, mida pidi siis pidustuste ajal jooma. Ja siis, kui see juhtus otsa lõppema biokestel, siis lasti raehärradel valida siis paremuselt järgmine õlu. Muidugi, õlle kõrval armastati väga ka juua peenemaid veine, need muidugi jõudsid ainult kõrkisi lauale. Et talupoegadel väga veini joomisega miskit asja ei olnud ja vein kõlbas ime tabaselt. Ka kingituseks või austuse avaldamiseks kõrgetele külalistele, kes linna olid saabunud. Rein tehti ise või toodise sisse. Beini toodi peaasjalikult sisse, aga on teada, et Liivimaal tehti kindlasti ka kohalike puuviljaveine õunast pirnist ja kirssidest. Ja veinide tegemise eelkõige siis sisse toodud veinid. Pürtsitamisega või sellist vürtsidega paremaks muutmisega tegeldi eelkõige kloostrites. Aga Tallinna raeapteek näiteks kuuluse Maklareti poolest. Ja seda klareti rajatek saatis ka praele kõigiks pidustusteks. Aga muidugi, jookide kõrval oli ka toidulaud ääretult rikkalik, et kõige rikku rikkalikumad pidusöömaajad, mis Tallinnast teada on, on ordumeistri vastuvõtud. Millal need toimusid? Need toimusid tavaliselt siis, kui ordumeister võttis tõuks tulla linnakodanikelt truudusevannet võtma. Kord aastas teatas enne kaks kuud ette, et ma nüüd tulen ja sättige kõik korda ja noh, enam-vähem nii tihedalt nad siiski ei käinud, et et seal olid ikkagi nagu pikemad vahed tavaliselt. Ta oli nii, et kui ametisse valiti uus ordumeister, siis tema sõitis kõikuma alamat läbi ja võttis neilt truudusevandega vande ja sellega siis kaasnesid suured suured pidustused. Sellega oli seotud veerg, selline tore komme, vähemalt Tallinnast on teada, et ordumeister oma kaaskonnaga linna sisse sõitis ja trompetipuhujad olid siis selle rongkäigu ees ja helistati kirikukellasid ja kõik oli väga pidulik ja pühalik siis ometi oli see linna sisenev rongkäik selle poolest naljakas, et et kuna kehtis reegel, et kõik need kurjategijad, kes on kuulutatud lindpriiks ja kellel on keelatud linna siseneda, Need saavad amnestiat, kui nad saavad selle ordumeistrirongkäiguga linnaväravast sisse sele ordumeistri kaaskonna ka sisenes linna ka hirmus suur hulk kulgusaid alati kes ei näinud just kõige sellisemad pidulikumat välja. Et aga oma amnestiat Latsaid jaa, jaa, peale truudusevandevõtmist ja andmist said siis alata pidustused. Et tavaliselt üks selline ordumeistri vastuvõtu pidusöök ka algas hommikul 10 11 paiku ja lõppes siis õhtul hilja kuskil ka kübe üksteistpidi ikka hea tervis olema ja abi küll et nii kaua lauas pesida, aga kui võtta kalendriaasta, siis kuhu langesid need kõige suuremad pidustused, kõige suuremad pidustused olid pastlad, hääl ja jõulude ajal ja kolmas väga suur ja armastatud pidustus oli maikrahvi pidustus mis võis, aga ei pruukinud kokku langeda siis ka papagoi jootudega, siis kui Mustpead elasid, siis teadupärast seda papagoi kuju kõrge ridva otsast alla ja kellel see siis mustpea-vendadest õnnestus see linnukene sealt alla saada, tema siis sai laskurit kuningaks. Kui oluline oli, et sellise pidulaua juures oleksid ka Moose kandid. See oli väga oluline, sellepärast et ega sa ei jaksanud seal seda pikka aega ju lihtsalt süües ja juues ära istuda, et, et kindlasti oli vaja ka meelerõõmu ja hingele ja kõrvale ja silmale midagi sellist toredat vaadata. Moose kandid olid selliste uhkemate pidusöökide juures väga, väga oluline osa. Lisa üks pakkus meelelahutust ja aitas siis kõigil nendel söökidel-jookidel natukene allapoole kukkuda. Oli selline tore komme tantsida, et on lausa teada, et ühe peo juurde kuulus siis vähemalt 11 tantsu tantsimine millest siis 10 olid sellised nagu paaristantsud. Et kõik oli reglementeeritud, kõik oli teada, kuidas asi toimima. Kõik oli teada, kuidas istuda ja astuda ja ja olid kõiksugused ametimehed selleks paika määratud eestantsiaatia tõrvikukandjat, sest väga paljude pidustustega käis kaasas ka selline uhke tõrvikutega rongkäik ja trummilööja amet on teada joogi kallajad ja määrati ära ka veel naiste Antsitajad. Et olid sellised ametimehed, kellel oli kohustuseks, siis taltsitada naisi ja leidsid päris põnev, kuidas üks pidu võis välja näha ja sädeme disainult piduvaid lausega pidusöök. Aga homme räägime eriti hõrkudest asjadest. Hõrgutised, maiustused keskajal.