Taotlemend naerualuseks teha, alandada, hauda ajada. Käriseb vanainimesega, telefonitorus oli nii vali, et võttis kõrvad lukku. Ata, et ma lava peal otsad annaksid. Et inimesed kuuleksid, kaks tundis Sinatra rosmariin bluuni või jumal teab veel, kelle esituses minu laule ja seejärel roomaks lavale muldvana rauk ning kõik ahetaksid. Jumaluke, kas vöölin, kui kohutav. Ma ei taha, et mulle sel moel austust avaldataks, kuulete, ma ei taha. Jumala pärast me tahame tähistada, mitte teab mida, vaid teie sajandat sünnipäeva ütles ta abitult ja vaatas lootusrikkalt palgordiini ampulli poole, mille ta ettenägelikult telefoni kõrvale oli asetanud. Jumaluke, kui inimene suudab 100 aastaselt tulla lavale ilma põetaja abita, mida siis veel tahta? Kõik saavad aru, uskuge mind, teile korraldatakse tunni pikkune aplaus. Ärge ajage mulle kärbseid pähe, kostis kuulsa helilooja käriseva hääl. Uskumatu, et liini teises otsas oli sajaaastane vanur. Kas te arvate, et ma ajalehti ei loe? Ei näe, mis minust kirjutatakse? Mõistatuslikke erak, inimpelgur, inimpõlgur, ameeriklaste meelest olema juba ammu surnud. Laske käia, tähistage, kui tahate, aga ilma minuta punkt oleks minu teha, jääks igasugune tähistamine hoopis ära, lisas ta pärast lühikest haigust. Aga 100 aastat see justkui ikka oleks midagi vingerdamis seal hingeldad päris välja ikka ei vingerdan. Kui mitte teie, siis tulevad mõned teised koerapojad, kes rikuvad kõik ära. Teie olete ka koerapoeg, Moostan, ootan, kas te olete seal, kas te kuulete mind? Muutan Gold laskis kuuldavale summutatud ohke, mis andis tunnistust. Detan kindla peale seal ja kuulab tähelepanelikult, mis elaval legendil on öelda. Ainult võtke arvesse, et ma võin teil kõik ära rikkuda. Tähendab olin mürgiselt, ma võin koivad enne juubelid välja sirutada ja kõik teie ettevalmistused lendavad tuulde, haha Anu. Naljakas, eks. Ja tervist muhtun Gold asetas toru hargile, jäi seda tükiks ajaks vahtima. Ta oli kohe arvanud, et jutuajamine ei tule meeldivate killast ning närveeris juba ette. Ja palun väga täpselt nii ka läks. Talle meenus, kuidas ta aasta tagasi oli tahtnud paigutada New York Timesi kirjutise helilooja 99.-ks sünnipäevaks. Kui ööbin sellest kuulis, helistas ta muutonile ja pahandas. Kas te teate ka, kui palju maksab üks rida New York Timesis? Ma ei maksa teile liikmemaksu selleks, et seda niisama tuulde loobiksite. Luba kas kuulete? Ei mingeid sünnipäevi ega kirjutisi. Tegelikult tuli kõõldil veel hästi läinud. Mõni aeg tagasi koostasid kaks lugupeetud muusikateadust Ameerika populaarse muusika leksikoni. Mõistagi ei saanud koostajad mööda minna ka töölinist, kes kirjutas oma esimese lööklaulu 1907. aastal. Ühtekokku aga oli kirjutanud umbkaudsete arvestuste järgi rohkem kui 1500 laulu nende seas Ameerika mitteametliku hümni. Jumal õnnista Ameerikat, kõigi aegade kõige populaarsem Ameerika päritolu laulu valged jõulud ning sadu teisi lööklaule. Parimaid palu Fred staari, Julian, Hollandi, Ella Fitzgeraldi ja Frank Sinatra repertuaaris. Vöölynile oli leksikonis pühendatud pisut vähem kui 80 lehekülge. Kui püülin materjaliga tutvunud oli, helistas ta südaöösel schemes meierile ühele leksikoni koostajatest. Siin Merlin kuulis meier telefonis kuulsa helilooja pahast häält. Mida te sitavaresed endast õige mõtlete? Kuidas te üldse tulite selle peale, et hakata analüüsima minu laule, võrdlema neid teiste omadega, kuulutama, et ühed neist on head, teised mitte väga. Kas te tahate öelda, et ma olen oma laulud teiste pealt maha viksinud, kes ta üldse niisugused olete? Ja selles vaimus ikka edasi oma pool tundi järjest. Ning kogu selle aja üritas meie asjatult selgitada, et Möölin on asjast valesti aru saanud. Mitte midagi sellist raamatus pole. Vastupidi, need 80 lehekülge on täis kõige au paklikumaid komplimente. Nende pöörlin oli millegipärast pähe võtta. Teda süüdistatakse plageerimises. Ta ei talunud mõtet, et keegi peale tema enda ja loomulikult kuuleta hakkab avaldama arvamust tema kallite, tema armsate, tema kordumatute laulude kohta, mille loomisele ta on kulutanud nii palju jõudu, energiat, aega. Erak enim pelgur. Need sõnad olid tõele üsna lähedal. Juba üle 20 aasta istus pöörlin oma eramus. Ega näidanud end avalikkusele. Ei käinud valges majas vabadus medalit vastu võtmas. Ei ilmunud tema auks korraldatud vastuvõttudel ei osalenud oma kunagise Broadway trupi kokkutulekul. Keeldus suhtlemist ajakirjandusega, ei andnud intervjuusid, ei lasknud ennast pildistada. Gold oli kuuldud tuttavate muusikute käest kes vahetevahel ikka veel julgesid külastada pahurad, vanameest, lugematul arvul lugusid, mis ajasid juuksed peas püsti. Räägiti, et kõige väiksemgi pisiasi võib ta raevu ajada. Isegi ta oma tütred julgedele külastada. Kardavad isa raevupurskeid. Noorest east peale oli ta harjunud töötama öösiti ja kannatas juba aastaid unetuse all. Magada aitasid vaid kanged unerohud, mida ta kasutas kuni surmani. Räägiti, et ta ei teinud absoluutselt midagi. Hulkus niisama majas ringi, vahtis aknast välja, klõbistas teleri puldi nuppe, vahetevahel maalis hõredes tõele, kes meid maale oli näinud, on öelnud, et need olnud jubedad. Mõnikord suvatses Perling, kinkida neid oma külalistele. Ja jälgis siis kiivalt nende edasist käekäiku. Mölin elas üle peaaegu kõik oma sõbrad. Ja polnud harvad need juhud, kui matusele ilmusid tema agendid ja nõudsid lahkunu sugulastelt maale tagasi. Merlin oli seisukohal, et kui adressaat on surnud peab materiaalne vara omanikule tagasi minema. Veel 100. sünnipäeva eelgi tahtis ta kõigel ise silma peal hoida. Muutan oli kuulnud kümneid sadu lugusid sellest, kuidas Berlin tormas stuudiosse ja õpetas lauljaid, kuidas nood tema laule peavad laulma. Kuidas saatis sinatrale salvestamisel eksinud ühe ainsa sõnaga laulu tekstis meeter korda kaks meetrit suuruse plakati laulusõnadega kuidas suutmata kedagi usaldada, peitis end auditooriumis, kus toimus lauljate läbikuulamine järjekordse filmi tarvis mattide all. Ainsana populaarsetest heliloojatest loobus ta äärmise vastumeelsusega õigusest oma muusikale. Kuigi pakkumisi oli võimatu kokku lugeda ja õiguse eest seda omatahtsi kasutada pakuti miljoneid. Viimastel aastakümnetel ütlesid ära kõikidele. Isegi Spielberg-le ning mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel ei lubanud vöölin kasutada oma muusikat reklaamiklippides. Ja sellise inimese 100. sünnipäeva tähistamist peab tema mootonen God organiseerima. Ta kartis paaniliselt, et jälle heliseb telefon õhtul öösel hommikul. Sellistest pisiasjadest ei teinud kunagi numbrit ja juubilar lööbletti oma pretensioonid, arvamised, ideed. Õnneks polnud see esimene juubel, helilooja elus oli, millele toetuda. Üheksakümnendat sünnipäeva pöörin tähistada ei lasknud. 80. sünnipäeval toimus teleshow, mis algas presidendi õnnitlusega ja lõppes Möörleni haalse ilmumisega lavale, kus ta koos skautide kooriga esitas Kuulsa jumal õnnista Ameerikat. Kaks ja pool tundi katkematut muusikat juubilari range kontrolli all. Selline on ideaal Möölini poolt nähtuna. Kuid Gold mõnedes suurepäraselt, kas seda, mismoodi põrus läbi BBC kavandatud telešõu, helilooja 70.-ks sünnipäevaks? Kavas oli teatraliseeritud etendus illustreerimaks helilooja rasket ja üllatusterohket elu. Palgati näitleja, kes kehastas Möölynit heiti poisike, kes mängiks teda lapsena. Oma koht oli stsenaariumis abikaasal, õdedel vanematel isegi köiš veel püülini igavesele võistlejal. Sellest pidi saama muusikaline eluloofilm helilooja parimate lööklauludega. Algul oli ving kavatsusega päri. Kuid nädal enne saate eetrisse minekut otsustas järsku ümber. BBC'sse lekitati memorandum, mis keelas kategooriliselt igasugust elulooliste faktide kasutamise. Piirduge lauludega. Oli juubilari otsus ja see ei kannatanud vastuvaidlemist. Ajakirjandusele selgitas otsust nõnda. See on tungimine minu eraellu, see on alandav. See on ebainimlik, maitsetu, rõve. Nad palkasid ilu, Eedist, näitleja, kes mängiks mind mina ja ilueedi. Kuhu see kõlbab. Kas teate sõprade staar, kuid temalt küsisin, miks ta kunagi oma filmides tütarlaps ei suudle. Ega ma mõni kaakey pole, ütles Fred. Saate aru, mida ma mõtlen? Stsenaarium tehti ümber. Välja tuli tavaline kontsert. Stsenaristid katkusid meelehärmi, juukseid kogu püülini, elu oli ideaalne materjal melo dramaks. Mitte midagi poleks tarvitsenud juurde lisada või muuta. Esimene episood Tucker muusika. Movilioobikantury Moissei maalini perekond saaplaena Ameerikasse. Lapsed on hirmunud, isa nõutu. Ema pomiseb endamisi midagi viilishis lahtrisse, kus nõutakse emigreerumise põhjust, kirjutab Kantor. Alistunud programmid. Nukker muusika asendub rahutuga. Väikese Iisrael maalini esimene ja ainuke mälestus Venemaast, lumehang, milles ta linasse mähituna lamab ja vaatab suuril silmil omad tules, lõõmavad kodumaja. Edasi New York yhtsaid, vaeste immigrantide, juutide, itaallaste, iirlaste pelgupaik, sünged majade fassaadid, tilluke korter, kuhu hädavaevu mahutakse ära koos vanemate ja kuue õe-vennaga. Isa matused, vaesteöömaja kõrvaltänavas. 12 aastaselt lahkus poiss kodunt ja läks otsima paremat elu. Kollaseks kulunud voodilinad. Üks saapapaar, alatine küll tõmbetuul oli lehe, kuis korjas vanarauda, teenis kuidas oskas kaadri taga kõla projekt, taim ja vaatajad taipavad, et nüüd tuleb jutt sellest, kuidas tundmatust immigrantidest sai taimi kroonimata kuningas ja kuidas ta teenis oma esimese suure raha. Jumaluke, millise kerguse rõõmuga jutustaks seda lugu. Ö inglise keeles mitte selliste papis dekoratsioonide taustal, millel pole tegelikkusega midagi ühist ning mitte selle muusika saatel, mille ta kirjutas hoopis teistel asjaoludel. Mida teavad nemad väikese juudipoisi elust? Sajandi alguse? New Yorgis õhtustades, kord 50.-te aastate lõpul koos nimeka teatrikriitikuga kallis klubirestoranis. Õhtusöögiks oli metspart kirsikastmes, pannkoogid. Krabitäidisega ja suflee mingitest eksootilistest puuviljadest tähendas või olin äkki Hiiumaal hakk. Oli aeg, mil ma ei teadnud, et selliseid toite olemaski on. Sõidame hiinalinna. Ma näitan teile, kus ma üles kasvasin. Kaaslane oli viivitamatult nõus ja veerand tunni pärast oldi kohal. Kriitik ei tundnud Möölynit ära. Mees, keda kogu proov tundis kui maailma kõige kärsitumad kütid. Keevalisemate inimest muutus äkitselt tõsiseks. Tähtsaks ja jutukaks. Siin ma kasvasime, rääkis ta hägusalt valgustatud maja poole osutades. Siin oli pood, kuhu sai ära anda vanarauda. Tassisin siia tükkhaaval, meie sama vari, mille mu ema Venemaalt kaasa oli toonud. Iga tüki ees sain veerand dollarit. Siin käisid koos oopiumi suitsetajad. See oli soluunid, kus madrused lõbutüdrukuid käisid noolimas. Ja kõikjal-kõikjal kostis muusika. Siin õppisin ma kõike, mida oskan. Asutus, kus Möölil kõike õpiss kandis poliitiliselt ebakorrektset nime. Mike. Asutuse peremehe nimi oli tõepoolest Mike kuid niige ta ei olnud, oli hoopiski punapäine iirlane. Mike'i juures käidi lõbutsemas tüdrukuid jahtimas kõige rohkem tuld ega siia vaatama siiski ja kuulama Mikey kuused, laulvaid, kelnerid. Eriti populaarne oli neist tüks isse Palin. Jah, nii see oli. Hääl oli ainus asi, millega kantori poeg endale leiba suutis teenida. Lisaks sellele oskas ta käigu pealt teha humorist kate, siivutuid, paroodiaid, populaarsetest lauludest laulda, jooke laiali kanda ja õnnestunud paroodia. Polnud just kerge kuid ta sai sellega hakkama, ilma et oleks viisiga kordagi segi läinud. Saepuruga ülepuistatud kõrtsi põrandal ringi joostes mõistis maalinn esmakordselt et suudab välja mõelda värsiridu, mis inimestele meeldivad ja neile ka viisi luua, mis kergesti meeldejääv. 1954. aastal, kui ta veel pressiga lõplikult pahuksisse polnud läinud sõnastas vöölin üheksa reeglit, millega tuleb arvestada, kui tahad kirjutada lööklaulu. Teine ära kasuta susisevaid, häälikuid ega sõnu, milles on rohkem kui kaks silpi. Ühtekokku tähendab see ikka ja ainult üht. Kirjutada tuleb lihtsalt lihtsalt lihtsalt. Kui see õnnestub, sünnib see, mida vöölin nimetas ümaraks, lauluks. Lihtne ja selge, millest isegi kõige nurivamalt toimetajal ei õnnestu midagi välja visata. Kõik püülini kuulsad lööklaulud on ümarad ning tehanade veelgi ümaramaks. Selle nimel valmis töötama tunde, päevi, nädalaid. Sõbrad haarasid kätega peast ja pagesid ruumist, kus väsimatu Möölin toksis klaveril üht ja samaviisi Gadget murdes pead, kuidas teha seda lühemaks, lihtsamaks selgemaks. Muusikud, kes Mike'i juurde sisse astusid, hindasid kõrgelt laulva kelneri loomingut ning väikekompanii pakkus talle isegi lepingut. 25 dollarit nädalas. Humoreski naine sõitis äramaale, hurraa, hurraa. Hurraa. Noote müüdi 300000 eksemplari. Sellest ajast peale ei eksisteerinud enam ise maalinit. Välja oli ilmunud keegi Ööving, vöölin just selle nime all olid ilmunud noodivihikud Uuellüük lauluga. Kui tänapäeval hinnatakse popmuusika loojad plaatide läbimüügi järgi, siis vöölini noorusaegadel tehti seda noodivihikute läbimüügi järgi. Noote ostsid isegi kaugete kolkakülade farmerid, mis sest, et nad nooti ei tundnud. Sõnu oskasid lugeda kõik. 1915. aastal käis reklaami tegemine nõnda. Palgati inimesed, kes laulsid uusi laule kauplustes, tänavatel, kinode fuajeedes ja ühe laulu ettekandmine võis kesta kuu kaks, pool aastat. Siis aga, kui laul oli publikule pähe kulunud, võis seda müüa, müüa, müüa lõputult. Möölini noorusaegadel elasid sel moel sisse töötatud laulud mitte nädala ja kaks vaid aasta, kaks, isegi viis aastat. Mõistagi tuli tähelepanelikult jälgida ka seda, mis ümberringi toimub. Puhkeprojekt aine, epideemia. Merlin, kirjutab Aleksander Taimpelt. Päeva keskmesse tõuseb Foxtrot, palun väga. Minu tüdruk tantsib fokstrati džässorkestrile viivad mängida mister jazzi revolutsioon Venemaal. Palun väga aeglane tants, karda bolševike revolutsiooniline Rekdaim ning eksootiline kasakad, edas patriootilised ja sõjavastased laulud. Laulud lõbusatest, neegritest, naljalaulud, romantilised ballaadid, armastusest, nostalgilised, pleed, paroodiat, Condolieerida, laule, kudest, iiri džiigid, juudi Klesmerid. Möölin võis kirjutada mis tahes stiilis millest tahes, kui ainult kuulaja oleks rahul. Ainuüksi Räkk taim tõidele sisse 20000 dollarit aastas. Hiljutise laulva kelneri jaoks oli see rohkem kui aukartust äratav number. 1913. aastal ei teeninud muusika loomisega keegi, niipalju kui häving nööril. Perling täitis iga tellimuse, mis talle esitate. Ta rabas provintsi lauljaid kuue siirust ja laulis neile kõrva oma uusi viise. Digivälja kõhukatele, varietee režissööridele. Otsis tutvus suurte rebüüde lavastajatega, kirjutas muusikat, konkaanidele, rabeles ribas, kuidas jaksas. Üsna pea hakkas ta kirjutama muusikat legendaarsele Lorenz Eiffeldile, kelle show'd olid kuulsad üle kogu proove. Sajad tantsijad vihtusid sünkroonis kankaani. Laest 100. alla kuldseid konfet. Suu ammuli jälgis publik kogu seda hiilgust. Seefeldi etendused vahetusid nii kiiresti, et heliloojad ei jõudnud talle muusikat kirjutada. Juhtus sedagi, et esimese vaatuse ajal lõpetajate kulisside taga muusika kirjutamist teisele vaatusele. Polnud inimest, kes oleks suutnud teha seda kiiremini kui pööril. Oli aegu, mil ma kirjutasin viis laulupäevast rääkis Päevaleht. Ja see oli suladusi. Hing maksti talasele eest hästi. Tõsi, üks probleem oli kogu selle kiirustamise juures, ka häving ei õppinud kunagi ära. Noodikirja. Ta ei suutnud oma laule isegi mitte klaveril mängida. Ta kasutas üksnes musti klahve ja neidki üsna oskamatult ja ühes tonaalsuses Fanjeesmarroris. Tema kõrval seisis alati spetsiaalselt palgatud inimene. Muusikaline erasekretär, kes tõlkis Öövingi mõmisemise ja ühe sõrmega klaveril toksitud meloodiad õigetesse akordidesse sirgetesse noodi ridadesse. Iga tolvan võib klaverit mängima õppida. Õiguste sõnast töölin. Lööklaulu suudan luua ainult mina. Olin püüdis küll klaverimängu ära õppida, tõesti püüdis, alustas mitu korda õpinguid parimate õpetajate käe all kuid ikka ja alati lõppes kõik ühtmoodi. Merlin vihastas ja tundidega oli lõpp. Muusikaliseks erasekretäriks pürgijatest polnud, puudus. Kõik nad aga kuuldes esimest korda, kuidas edukas helilooja klaverit mängib ja kuidas laulab, olid tõelises shokis. Umbes sama tundis ka algaja pianist Kirschowitz, kes anus, pöörin ta enda juurde tööle, võtaks. Selles, mida Berlin talle ette laulis, ei suutnud ta esialgu harjumatu, sest kinni püüda üldse mingit meloodiat. Et üsna pea veendus ta siiski need, kes ei suutnud võtta Ta ühtegi keerukamat akordi kuulis täpselt kõiki harmooniaid. Kerschowitz võttis ühe akordid teise järel, mille peale rahulolematult pead raputas. Mitte see, mitte see. Kuni lõpuks hõiskas üle kogu tuha see, see. Tundis Möölin ängi ja karedust. Ja kui toosis veel häbelikult tunnistas, et kirjutab mõnikord ka ise pisut muusikat ei mõtelnud ta hetkegi. Sa oled liiga andekas, ma ei võttasid, tegele parem oma asjaga. Kõige vähem tahtnuks ta oma kõrvale inimest, kellel on ambitsioonid. Seewee puudus. Kes oleks võinud arvata, et õige varsti saab sellest ebaõnnestunud muusikalisest erasekretär-ist vöölini konkurent puru orelil. Pianist muutis oma nime köiš veniks. Ning tema esimesed džässiooperid läksid suure pumpohustusega. Proov veel. Tõsi. Selleks ajaks oli Berlin silmadeta andnud isegi oma kunagisele leivaisale siig Feldile. Ta mitte ainult ei kirjutanud Broadway jaoks muusikat, vaid avas seal ka oma isikliku teatri Music Box. Broadway kõigi aegade kõige luksuslikuma kõige kallima teatrit. Selleks maksma terve miljoni ja oleks ta peaaegu laostunud. Esietendusele saabus kogu New Yorgi koorekiht. Vastas asuva restorani aknast jälgis pöörlini, kes autodest väljuvad. Soojendas ta saabuvaid külalisi. Teatrilaval tantsiti kankaani, laest 100. alla elavaid lilli. Stseenis tütarlapsed ja pärlid vajaminevate ehtsate pärlite laenamiseks kulus 10000 dollarit. Kuldniidiga tikitud eesriiete peale veel 5000. Stseeni ajal, kus hiiglaslik apelsin tükkideks laguneb ja tükid tantsi annadeks osutuvad, avanesid külaliste toolide all märkamatult Diaalid apelsiniessentsiga ja saal täitus vapustava apelsini lõhnaga. Teatrist lahkudes ümisesid külastajad meelde jäänud meloodiaid. Vaevalt märkas keegi lüheldast mehikest, kes inimeste vahel ringi saalis ja tähelepanelikult kuulatas viisid, mis polnud külastajatele meelde jäänud rookiste halastamatult juba järgmisest etendusest välja. Pole neil vaja. Ta kirjutab uued. Ning vähe oli neid Merlini kolleege, kes neist kergemeelsetest lõbudest ära oleksid ütelnud. Küll aga pöörlil Issadis, Sava luunides ja prool rei grimeerimis. Tubades jäi ta endiselt süütuks, tagasihoidlikuks, koguni häbelikuks. Mul pole romantikaks aega äigaste käega, kui sõbralt sellest juttu tegid ja tormas järjekordsesse lavaproovi. Ent oli ka neid, kes mõistvalt noogutasid. Vöölynill olid abielukogemused olemas. Abielu, mis lõppes traagiliselt, kuigi oli alanud üsnagi koomiliselt. Algaja lauljatar Dorati läks Merlini büroos kaklema teise omasuguse algajaga. Helilooja uue lööklaulu nootide pärast. Löölin, kes vihkas seene, viskas mõlemad büroost välja. Kui terve ülejäänud päeva käis ringi totter naeratus näol. Järgmisel päeval kutsus ta tütarlapse lõunale. Tüdruk oli 20-le Merlyn 24-le tüdrukule kenake. Kaugeltki mitte rumal ega ka mitte nii pealetükkiv, kui paljud teised enne teda. Vöölynile tundus. Tüdruk helendab seestpoolt. Nad abiellusid 1912. aasta sügisel. Mööblina ostis uue maja, kuid perekonnarõõmud täid nautimata. Kolm kuud pärast pulmi haigestus Doroti tühjusesse ja suri. Vöölini tragöödiast sai teada kogu maa pärast seda, kui varalahkunud abikaasale pühendatud kurb ballaad. Alati sinuga lõi kõik müügirekordid. Kõik on mind maha jätnud, kurtis ta sõpradele kosuma. Isa Dorati, kõik on nii ebakindel, ma võin loota ainult iseendale ja oma lauludele. Ei usu, et ma enam kellessegi armuda võiks seal 14 aastat pidas pöörlinlase põlve kõige kohutavamat suunale. Kuidas poleks seda osanud aga kujutleda, et satub oma abieluga ajalehtede esikülgedele. Tema uuest abielust vändatakse koguni fill. Ei, tal polnud nende vastu midagi isiklikku, las lahutavad meelt, kui tahavad, las kirjutavad laule. Jumala pärast, tehku, mis tahavad. Peaasi, et nad tema maailmast kinnistest, klubidest, kallitest restoranidest, golfi, väljakutest, luksuslikest villadest eemale hoiaksid. Aga Ellin, tema tütar, mis temaga ometi teha? Algas sellest, et Elin hakkas levima proos või heliloojate teatrikriitikute, näitlejate ja saristidega jahhifitsi Francis Scott Fitzgeraldi kõlbootori. Ja siis veel selle ving vööliniga. Siis kuulutas ta, et hakkab ajakirjanikuks. Kirjutas koguni artikli. Miks me käime kaba reedes uue põlvkonna tütarlastest, kes põlgavad kõrgema seltskonna käitumisnorm. Ja siis jõudsid kõlaritesse kõrvu, kohustuvad kuuldused tütre romaanis selle selle heliloojaga. Ei, mitte ilmaski. Minna mehele immigrandi juudile, kes magas vaeste öömajades. Klarans palkas detektiivid lasuurivatele tõuslikud tausta. Äkki leiavad tema kapist mõne luukere. Detektiivid tulid tagasi tühjade kätega, nad ei leidnud midagi. Möölini eluviisidele polnud midagi ette heita. Klarens pöördus ustavate sõprade poole, kes olid vingiga kokku puutunud. Tema pahameeleks rääkisid kõik pöölinist kui äärmiselt andekas targast meeldivust ja muide väga rikkast inimesest. Clarence otsustas kasutada vana äraproovitud vahendit, saatis tütre aastaks Euroopasse, öeldes enne ärasõitu, et tema õnnistuse abiellumiseks saab ta üksnes üle temal. Laiba pilk, millega tütar talle otsa vaatas ei meeldinud Clarence põrmugi. Ja palun väga, möödus aasta diaklarns loeb ajalehest, et neljandal jaanuaril 1926. aastal Ta abiellunud ilma, et oleks sellest kellelegi teatanud. Jälgede segamiseks sõitsid noored perekonnaseisuametisse metroos. Esimest korda elus nägi Ellin, mismoodi näeb välja maa-alune raudtee. Perekonnaseisuameti ametnik kavatses just lõunale minna ja suurivaevu läks neil korda veenda teda endid enne seda registreerima. All ootas neid taksoraudteejaam oli lähedal, kiirrongis olid kohad juba kinni pandud. Mõne tunni pärast on nad ookeani ääres, harjuvad oma luksusliku kajutisse ja sõidavad Euroopas. Kaugemale paparatsudestia heline isa raevust. Paraku läks kõik teisiti. Takso sattus ummikusse, rong läks minema, laev samuti. Reporterite hordid otsisid neid taga üle kogu maa, kuni lõpuks leidsid üles ühest poolsuletud kuurordist. Hommikusöögisaali astudes leidis pöörlinite abielupaar eest terveks karja paparaatsasid, kes raevukalt fotoaparaate klõpsutasid. Palun tehke avaldus, ajakirjanduse jaoks, karjusid ajakirjanikud. Elin, te olete katoliiklane, kas võtate vastu juudi? Usu, mis teie isa on kõige selle kohta öelnud? Ei kommenteeri. Ei kommenteeri. Pomises näost punane ving helinaga lõige puusa ja astus otsustavalt ettepoole. Mispärast mul on avalduse ajakirjanduse jaoks. Te olete kõik valevorstid. Kõik ajalehed kirjutasid nagu üks mees. Mu pulmakleit oli oranz, punane jälg, vale. Milline maitsetus ei paneks iial selga midagi taolist. Mis isasse puutub? Kisas ta pärast lühikest pausi. Siis loodan, et ta mõistab, mindi andestab mulle. Ma sooviksin seda väga ära mitte unistadagi, pomises Clarence, kui lugesin ajalehest. Samal päeval kutsus papa McKay notarid ja tegi korralduse kustutada McKay oma testamendist. Ühe ainsa suletõmbega kaotas 10 miljonit dollarit. Paraku ei valmistanud see seik pöörlerite abielupaarile vähimatki tuska. Selleks ajaks teenis röövinud juba nii palju, et tallaja Ellenile piisas sellest elupäevade lõpuni. Merlin kirjutas meloodiaid, nagu ammutaks ta neid põhjatust allikast. Tal oli kõik olemas armastav ja armastatud naine, lapsed, raha, kuulsus. Tal polnud millestki puudus. Keegi ei suutnud produtsentidelt nii palju raha välja pigistada kui pööret. Ükski helilooja ei saanud filmi kasumi pealt, protsent mölinsai kolmandiku möödusid aastad ja põhjatu viisi allikas hakkas lõpuks siiski ära kuivama. Laulud ei kukkunud enam ümarad välja. Lõpuks ei tulnud neid enam üldse. Möölini vanade sõprade Hollywoodi stuudiote omanike asemele olid astunud noored terased produtsendid kellele jäi Merlini nimest tiitrites väheseks. Tahtsid süžeed andekaid Saariste. Ettevalmistused olid, kes need kaheksa aastat. Möölin vandus, et ei tõsta jalga üle Hollywoodile tema 1962. aastal kirjutatud muusikali mister president Kennedyt. See abielupaarist nimetas press kõige jubedam maks muusikaliks Broadway ajaloos. Piletid Lagati ostmast Berlin pandus alla. Kui publik ei taha mind kuulata ei taha mina teda näha. Tähendab seda Murnilt. Mulle aitab Välinist ja üksindusest. Ning ta pidas sõna piletit kaanegi hooli. Maksid 1000 dollarit. Kuid saal oli täis. Kaks ja pool tundi laulsid parimad lauljad. Winberlini parimaid laule tema 100. sünnipäeval. Ise ta pidustustele ei tulnud, nagu oligi lubanud. Muutun Gold, oli teinud ettepaneku korraldada teleülekanne Möölinte kodust. Häving keeldus Pole siin midagi vaadata, ütles ta ei taha endivanitleti. Ta vaatas oma eramu aknast välja. Viimased 10 aastat oli jõuluks tema maja akende alla kogunenud käputäis inimesi, kes laulsid tema laule. Ta isegi ei teadnud, kes nad olid, kas endised lauljad, vanade filmide austajad 1983. aasta külmal talvel kutsustanud maia embas ja suudles kõiki. Üks osutus naabriks, kolm olid prooviveteranid, mõned tütarlapsed. Möölin seisis külaliste ees, hommikumantlis, sussid jalas, öömüts peas. Õnnitlejaid raputasid külmavärinad. Esimest ja viimast korda nägi ta oma iidolit. Kui mitte pisut ettevaatlikud liigutused, polnud temas midagi. Raugaliku suudlused olid kuumad. Embused, tugevad. Nad ilmusid tema eramu väravate taha ka 11. mail, tema 100. sünnipäeval laulsid kauem kui eelmistel kordadel. Poole tunni möödudes liikusid teise korruse akendel kardinad. Kokku tulnud hakkasid laulma valjemini. Ving mõtles, kas minna välja või mitte. Ja otsustas teile. Tuul oli liiga vali. Helin suri kolm kuud pärast mehe sajandat sünnipäeva. Ta oli 85 aastane. Oli üle elanud mitu infarkt. Vinge, ise endale kindlaks ei ilmunud naise matustele. Ta pelgas inimeste tähelepanu. Suur Ameerika helilooja suri 1989. aasta septembris olles 101 aastat vana.