Kõik muuseumid on huvitavad, peab vaid oskama vaadata. Ta nõustugem sellega end täna õhtul, ma palun teid muuseumi, kus parima ülevaate saamiseks jääb oskusest vaadata siiski väheseks. Siin eksponeeritu nõuab mitte ainult silma, vaid kakk kõrva. Niisiis mõnus muuseum raadiosaates edasiandmiseks. Me oleme muusikainstrumentide Muuseumis, täpsemalt Leningradi teatri-muusika- ja kinematograafia instituudi muusikainstrumentide kogu alalises näitusepaigas. Seda on Leningradis üpris lihtne leida otse Iisaku kiriku kõrval suure väljaku sellesama ääres, kus asub ka hotell, restoran Astoria. Esimene üllatus ootab sisenejat juba fuajees. Siin ei ulatu Ta piletit ega soovita selle eest ka raha. Miks nii, see saigi esimeseks küsimuseks peavarahoidjale Niina Lissavale, kes seekord oli teejuhiks selles mitmekorruselises palju ruumilises üllatustemajas. Muusikainstrumentide kogu kuulub Leningradi teatri-muusika- ja kinematograafiainstituudile toimib nii-öelda õppevahendina, seepärast siis käesoleva kogu esivanemaks tuleb pidada 1902. aastal loodud muusikainstrumentide muuseumi. Algul oli seal väga vähe, kuid siiski väga hinnalisi instrumente ning muuseum oli mõeldud vaid valitud seltskonnale. Pärast oktoobrirevolutsiooni hakati kogu laiendama, sellele liideti Leningradi konservatooriumi. Oma hiljem eksisteeris muuseum Leningradi filharmoonia juures, siis anti üle Ermitaarse ja aastal 1939 instituudile. Praegu on muuseum jagatud viieks osakonnaks. Nõukogude Liidu rahvaste pillide ruumides on meiegi eestlaste rahvapillid. Palju seninähtamatut on muidugi nendes ruumides, millede ustel sildid jaapan India, Hiina ja mitte ainult seninähtamatut, vaid ka senikuulmatut. Mõned näited. Kuulakem Aafrika mandrilt pärit rahvapilli Sansa millel olevat maagiline jõud. See peletavad eemale kurjad vaimud. Peletagem siis. Pea igal pillil on oma kauge kauge minevik. Mis ajast on pärit esimene pill, kes teab võib-olla ajast, mil inimene oskas endale toitu hankida vaid jahipidamisega. Võib oletada, et esimesteks muusikainstrumentidega olid peopesad. Kujutlegem endale ette õnnestunud jahtmehed, kes pöörduvad koju tagasi. Nüüd on kõik ja kauaks toiduga kindlustatud ja kuidas seda mitte pühitseda. Rõõmu häälitsused, kargamised ja tants käte plaksutuste saatel. Ja siis edasi võib-olla kümned aastad, võib-olla sajad aastad, kui ilmusid puust kepikeset lauakesed ja küllap need vist olidki löökriistade esivanemad. Või näiteks harf meie aja üks keerukamaid instrumente. Kas pole sarnale pingule tõmmatud vibuga. Küllap kord märkas keegi, et vibunöör annab ilusa heliaastate, võib-olla isegi sadade aastate möödudes märkas aga teine, et vibunööride heli on muutuv olenevalt nööri pikkusest. Ja siis märkas, et väga pinguletõmmatud vibunööril on hoopis teine heli. Kui vähem pingutatul. Ja nii sündis harf ja kitarr ja mandoliin ja balalaika. Jätkame saadet meile täiesti võõraste pillide kuulamisega. India rahvapillid. Väga huvitav on ka memoriaalnurka, siin on suur valge klaver, neli valget noodipulti ja nagu sild sellele ütleb, kuulunud seekord Venemaa esimese kõrgema muusikaõpetaja tuse Peterburi konservatooriumi asutajale meil ehk rohkem tuntud ooperideemoni autorile Anton ruubinstenile siis vene rahvusliku klassikalise muusika rajaja ooperite Ivansussaanini ning Ruslan ja Ludmilla looja Mihhail Glinka viiul. Üllatav on teada, et Glinka olevat alustanud oma muusikukarjääri just nimelt viiuldajana oma onu orkestris. Siis on siin kah Glinka klaver ja klavereid on veelgi. Kaks, kolm, neli, üks kuulub neist Aleksander Targo Muskile. Meie teame teda pärite kivist külaline ja näkineid tarina. Järgmine Aleksandr glasunovile ja siin on siis keemik Alexander porotiini klaver. Jah, ta ei ole meile muidugi tuttav keemikuna, vaid eelkõige ooperivürsti Igor autorina. No nii, või vahetada terve saataja täis, et seda ka ei juhtuks. Küsimus peavarahoidjale, millega tegelevad muuseumi töötajad? No selge, et vara hoidmisega vara muretsemisega ja kui mina muuseumi juhtusin, jõudis peavarahoidja tagasi Gruusiast sealsete rahvapillide kogumisretkelt ja nagu ta väljendas ta tuliselt tagasi, väga hea noosiga. Ent mida veel siin tehakse, mida tehakse nende uste taga, milles võõrastel sisse minek keelatud? Kuulakem nendega ühte muusikapala ja püüdkem ära arvata, mis pilliga on tegemist. Iga sarv on ise pikkusega, mõni inimestki pikem. Orkestris on selliseid sarvi kuni 300 ja iga sarv annab vaid ühe helis ühe noodi. Selline on siis instrument, mis minu jaoks ja nagu hiljem selgus üldse kõigi külastajate jaoks on kõige huviäratavam. Tavaliselt on muuseumikülastajad ikka need, kes asjast õige vähe midagi teavad. Ja seepärast taas küsimus peavarahoidjale, milline on tema jaoks kõige huvitavam instrument? See oli kirgiisi rahvapilt kumus. Muuseumi seintel on väga palju portreid. Jäin peatuma neist ühisVassili, Andrejev. See lühike saatelõik oli teieni toodud eesmärgil teile teada anda ühe imetoreda muuseumi olemasolust. Nii et kui Leningradi juhtute, ärge unustage otse südalinnas Iisaku kiriku kõrval selle ees oleva väljaku vastaspoolsel küljel.