Saatesarjas avalikud asjad on meie linna arenduslikud probleemid olnud üsna järjekindla vaatluse all läbi just niisuguste probleemsete konfliktsete objektide läbi eriti just niisuguste uusehitiste, kus on pahatihti vastuolus just ökoloogilised, muinsuskaitselised, kultuuriloolised, arhitektuuri, ajaloolised tõekspidamised ühelt poolt ja teiselt linna edasine areng uuemassetilikumas ja ilmselt vahest ka tõepoolest inimvaenuliku omas laadis ja üks näide, üks sümboolne näide ja üks väga pikalt vaieldud Tallinna linnas on süda, tänava kvartal Tallinna linnavolikogu, eelkõige linnavolikogu, keskkonnakaitse komisjon on siiski püüdnud seda kvartali arengusse taotleda mingitki edasi nihkumist ja on palunud seisukohaga võte mitmelt kultuuri looja, arhitektuuriajalookaitse ametkonnalt Ira Einama, Tallinna linnavalitsuse kultuurimälestiste kaitse inspektsiooni juhataja ja Eino Väärtnõu, Tallinna linnavolikogu liige ja volikogu keskkonnakaitse komisjoni esimees Eino Väärtnõu. Vahest vaataksime veidi ka ajas tagasi, millest tõukus nüüd see, et linnavolikogu keskkonnakaitse komisjon siiski otsustas uuesti seda kvartali materjale läbi vaadata, uuesti taotleda, seisukoha võtma. Et linnavolikogu keskkonnakaitsekomisjonis on suur osa liikmeid Tallinna rohelise liikumise poolt esitatud kandidaadid. Ja praegu ongi tegemist vana Tallinna rohelise liikumise võitlus alada, kui nii võib öelda, mäletate veel meie proteste teatreid hiigelhoone ehitamise vastu selles unikaalses kvartalis. Praegu on siis jutt sellest, et 90. aastal sai valmis Tallinna Rohelise Liikumise, Eesti muinsuskaitse seltsi ja Eesti lastekaitse keskliidu poolt tellitud süda tänava kvartali alternatiivne hoonestusprojekti ideekavandi tasemel küll. Sellele eelnes linnavalitsuse poolt tellitud 29. aasta lõpus tellitud riiklik konkurss piirkonna hoonestamiseks, mille lähteülesanne meie arvates roheliste arvates ignoreeris täiesti seda kvartali säilitamise põhimõtteid püüdis sinna sisse tuua hoopis teisi põhimõtteid. Nii et nende kahe konkursi tulemused oma olemuselt on opositsioonilised ja täiesti erinevad ühelt poolt siis vabariiklik konkurss, kus nähti ette City laadset selle kvartali edasiarengut suur hoonestusega ja teiselt poolt siis säästlik arhitektuuri ja kultuurielementide säilitamisega. Ja tulemused on erinevad, kuna linnavalitsuse konkursi lähteülesandes ei olnud just nimelt neid nõudeid, millele rohelised muinsuskaitsjad, mille nad andsid lähteülesandeks konkursile oma konkursile. Ja sellele eelnes muidugi veel, ma meenutatakse lühidalt terve reaorganisatsioonide, Tallinna roheliste muinsuskaitse seltsi, lastekaitse liidu lastefondi laste organisatsioonis, skautide maleva poiste liidu kodulinna pöördumine, avalik pöördumine Tallinna täitevkomitee poole rahvasaadikute poole, millele täitevkomitee isegi vastanud pöördumine oli sellest, et seda kvartal on unikaalne, nii haljastus, et kui, kui ajalooliselt kultuuriliselt miljöölt. Esiteks tuleks ta muidugi säilitada tema väärtused ja teiseks tuleb sinna teha eks nõndanimetatud laste kultuurikeskus, kus lapsed saaksid siis neid funktsioone, mida nad meie praeguses linnas eriti kivilinnas ei saa. Mängukohad, kultuuri, tarbimise kohad. Pöördumine ja selle ideedest lähtudes sai siis valmis alternatiivne ideekavand, mille me saatsime hinnangus homseks nii Tallinna arhitektuurimälestiste inspektsioonile kui vabariiklikule inspektsioonile ja Tallinna kultuurimälestiste kaitse. Inspektsiooni need vastused on nüüd käes. Meie küsimine oli selle kohta, et kas peetakse õigeks süda tänava kvartalis oma, et põhikirjaga kaitsetsooni moodustamist. Tallinn arhitektuurimälestiste inspektsioon on härra Kangro-Pooli allkirjaga teatab, et pole vaja mitte kaitsta luua vaid kesklinnaga otseses kontaktis oleva roheluse ja sellega sobiva arhitektuurikooslust tagava linnaehitusliku lahenduse loomist, tähendab ütleme, uue projekti koostamist, mis paremini ehk tähendaks väärtusliku haljastuse säilimise võtaks arvesse vajalike lammutuse ja sobivas mahus uusi ehitusi. Vabariiklik sama inspektsioon härra Tombsi allkirjaga vastas pikemas kirjas et esiteks, kvartalis on oma unikaalsed väärtused nagu tänavavõrk, mis lahustub teatud ajaloost perioodi puithoonestus koos haljastusega moodustab väga hinnalisi omapärase kvartali kuigi paljud hooned on tehniliselt halvas seisukorras. Siiski on kvartal niivõrd väärtuslik, et kuigi ta tabel arhitektuuriväärtuslik, kaitsetsoon tulistada sellisena käsitleda ja selle tõttu teeb ta see inspiratsioon, vabariiklik inspektsioon ettepaneku piirduda Lenini puiestee rajamise, sellel, kuhu ta on jõudnud, tähendab Kentmanni tänava joonega mitte mingil juhul teha mingit läbimurret. Säilitada olemasolev tänavastruktuur, säilitada 19. 20 sajandi puitarhitektuuri omapära, kvartal linna kvartali erinevatel osadele määrata funktsioon, kvartal soneerida, loetleb ka ära siin meelelahutuse, noorte lasteõpe, elamise, konservatooriumi ja välisfirmade tsoonid. Ja lõpetab siis sellise ettepanekuga, et kõik need funktsioonid on linnakeskusele vajalikud. Tähendab see kvartal on nagu normaal osa linnakeskusest, on vaja kehtestada seda kvartali piires ehitustegevuse spetsiaalse reguleerimise tsoon mille piires toimuvat muudatusi kontrollivad muinsuskaitse, looduskaitseorganid. See viimatimainitu vahest ongi just see uus tahke nüüd et just nimelt vaadata seda piirkonda siiski erilisena erireeglite alusel seal edasi ehitada. Ja tõepoolest võib vaielda noh, niisuguse otsese arhitektuuri väärtuslikkuse üle siis ikkagi niisuguse üldise kultuuriloolise paigana võtta teda eripiirkonnana ja ma siin rõhutaksingi üle just nimelt selle kultuuriloolise pärandi, millest me võib-olla vähem teame, millest me oleme vähem rääkinud üks inimene, kes on püüdnud süda kvartali kultuuri juuri läbi vaja välja võtta, neid tähtsustada, väärtustada kultuuriajaloolane Maie Remmel. Ja ta on väitnud põhjendatult, et tõepoolest see piirkond on polüfunktsionaalne kultuurilooline objekt. Siin on koos nii arhitektuuriajalugu Tallinnale tüüpiliste kultuurikontaktide mudel on, see on Eesti kõrgintelligentsi ajalugu, eesti kirjandust, klassikute elumiljööd on siin Eesti ajaloolise hariduskeskuse üks funktsionaalseid alaosi ja samal ajal ka Tallinna pommitamise materiaalne mälestusmärk. Siit ja edasi Ira Einama teile, ka teie vastasite kirjalikult linnavolikogu palvele. Kultuurilooliselt meie Tallinna kultuurimälestiste inspektsiooni ise seda küll ei ole jõudnud veel uurida. Seda ala on väga põhjalikult uurinud Robert Nerman, tal on valminud ka tööl ja võime praeguse meie seisuga öelda, et meil on seal kaitse all 10 hoonet mis on seotud meie kultuuriloos väga oluliste inimestega. Mitmed hooned ei ole veel kaitse all, kuid on teada, et seal on elanud mitmed. Väga noh, meie kultuuriloos olulised inimesed. Ja kui vaadata nüüd seda kvartalit tervikuna, siis see on ju üks lähemaid vanalinna nööritaguseid kaitsetsooni taguseid alasid. Siin paiknes linna karjamaade kaev karjakaev kaevu paiknemisega koha järgi joogiallika järgi, eks ole, on tulnud ka tänavanimed seal allika tänav, lätte tänav, tähendab, see tänavavõrk on algselt keskaegne, kuna seal lähedal oli ju härjapea jõgi ja selle kallastel on meil avastatud Tallinna kõige vanem asulapaik. No võib arvata, et see kõik on see kõige vanem asuala Tallinnas, eks ole, praeguse Tallinna territooriumil. Ja selles mõttes on ta väga tähtis, ükskõik kus kohas me seal ei hakka lammutama, see toob otsekohe kaasa kaevamise. Praegu seoses konservatooriumi ehitusega on meie arheoloog seal jälginud veel ei ole tulnud välja küll leide, kuid iga hetk võivad nad tulla. Ja siis on jälle muidugi arheoloogid ja muinsuskaitsjad ja kõik süüdi, miks ehitus seisab, aga kui teda alustatakse? Ütleme mõtte vabalt, eks ole, lihtsalt paneme koppa maasse ja hakkame aga peale ilma alusuuringute ja siis ei saagisi muud tulemust ju tulla. Meil on praegu diagnostikakeskus käes seisab kõik, kõik on süüdi. Ma konsulteerisin veidi telefonitsi ka linna peaarhitekti Irina rauaga, tema väitel praegu linnavalitsuses otseselt süda kvartali probleemidega ei tegeldavat ja seal loomulikult kehtib nii seisukohtades kui ka sellele vabariikliku arhitektuurikonkursi projektile tuginedes. Kehtib vaade, et linnakeskus linnakeskuses olev nii magus areneb nii või teisiti Edasis hitiks. Kuid ilmselt on ikkagi niimoodi, et kuna see on väga opositsioonilise arvamusi koondanud see kvartal tegelikult toimivad mingid telgitagused, nii-öelda ahelad kusagil siiski tegutsetakse, kusagil otsustatakse, rahvas ei tea, ajakirjanduses ei avaldata. On jõudnud informatsioon linnavolikogus, see tähendab, et on antud juhend peatada üürilepingute pikendamine Tatari kaheksa, 10 12 14 majades, kuigi nad peale ühe korteri minu teada on kõik kooperatiivide käes, kes ise peavad maju üleval. Linn andis ülalpidamiseks, ei kuluta mitte midagi. Reastatud selle üürilepingute peatamise kohtadelt küsimusele, et mis siis tuleb, tulevad sinna parkimisplatsid. Noh, see on muidugi mulle täiesti üle mõistuse otsus, milleks teha parkimisplatse sinna kui seal on kooperatiivikest odavat kaupa? Ja see tähendab ikkagi nii või teisiti edasisi lammutusi. Ja ilmselt tegevus tõlkida käib täiesti peatamatult edasi. Kuigi linnakodanikke, mitte millestki informeeritud. Meil on kaunis raske isegi sellepärast, et kodanikud pöörduvad meie poole küsimusega, et mis saab nende elamisest edasi, sellepärast et nad ei tea ju ka, kuidas oma elu edasi seada, kas nad viiakse välja nendest hoonetest, kas tehakse midagi nende hoonetega, kas saaksid nad ise midagi oma elurajooni heaks teha ja ei oska vastata. Nõnda no volikogu on taotlenud seisukohti, hinnanguid, ta on need saanud, kuidas võiks see protsess edasi reaalselt näha välja nõndaviisi, et nendest hinnangutest, millest me täna rääkisime, oleks mingi reaalne kasu. Me kavatseme teha pöördumise linnavolikogu pöördumisele valitsuse poole, et luua töögrupp, kes hakkab kiiresti välja töötama selle piirkonna kaitseala põhikirja ja hoonestuseeskirju, niiet lõpet lõpeks seal igasugune selline asumiväärtusi hävitav tegevus, mis praegu toimub vana, sellesse piirkondade tehtud detailid lepingu järgi, mis täielikult eirab igasuguseid väärtusi selles kvartalis. Selleks, et asju ametlikult õigesti ajada, juriidiliselt õigesti ajada. Kui me tahame lammutada neid hooneid, mis on kaitsta, no tähendab, ega ma kordan veelkord, ei olegi võimalik absoluutselt kõike säilitada, mis on kunagi loodud, ilmselt tuleb asendada mõndagi ja nii edasi, aga peaksime siis vähemalt dokumentaalselt, õieti need asjad vormistama Kentmanni kooli kohta veel palvet Eesti vabariigi valitsusele ja hoolekaitse alt mahavõtmiseks. Täpselt samuti on lammutatud Maakri tänaval Juhan Liivi-ga seoses olev hoone mis oli meil kaitse all ja mille kohta samuti ei ole tehtud taotlust. Kuigi me tegime oma protestikirja selle kohta, et see taotlus oleks tulnud teha selle hoone enne kaitselt mahavõtmiseks, miks me peame kogu aeg kuidagi ümber nurga ja, ja konfliktidega asju lahendama. No need on Barakanud ilmselt näited küll sellest, kuidas minnakse puht praktilises tegevuses siiski mööda just nendest samadest arhitektuuri ja kultuuriloo kaitse instantsidest ja see on võimalik neist mööda minna. Ja ma ei tea, kuidas need asjad on võimalikud. Loogia mälestisi hävitatakse, ilma minnakse ehitusplatside ka nendele kohtadele, kus need mälestused baitlemad. Kuigi me taotleme pidevalt, et nad oleksid kantud kaartidele, et meiega oleks konsulteeritud enne, kui hakatakse ehitustegevusega nendel aladel pihta. Täiesti nagu tühja kohta hüüdmine. Seda mina nimetaksin puhtalt kultuurivaenulikuks, suhtumine valitseb praegu Tallinna linnas. Mõned ütlevad küll, et see on kultuuri loomine, kui me ehitame uusi hooneid, aga see on kultuuri loomine vana kultuuri hävitamisega. See on niisugune Majakovski likultuur, eks. Hävitame kõik ära ja siis teeme uue, parema maailma. Aga kas me oleme tühjalt kohalt edasi minna? Ilmselt me ikkagi alati baseeruma millelegi, kui me läheme edasi ja kui me selle baasi oma jalge alt ära hävitame. Võib-olla me ei lähe mitte edasi või kukume lihtsalt maha. Ja ja ja kui me nüüd mõtleme tõepoolest sellele samale linnaelanikule, temal on ilmsesti siis asja edasises käigus loota ikkagi vaid eelkõige linnavolikogule läbi saadiku läbi volikogu, teha oma taotlusi oma oma soove esitada. Ja eelkõige oleks vaja, et linnakodanikud rohkem, nii nagu paar aastat veel tagasi rohkem pööraks tähelepanu sellele, mis linnas toimub, nõuaks nende käest, kellel on õigus nõuda isikutelt kui ka linnavalitsuselt. See vaikimine ja vaatame nüüd, mis me ikka suudame või me ei tea, mis seal tehakse, see maksab väga valusalt kätte, siis hilja.