Loos on asju. Mina olen Peeter Helme. Tere, minu nimi on Jan Kaus. Alustame täna uue saatesarjaga, mille nimeks on loos, on asju. Täna me oleme võtnud endale üsna jõukohase ülesande. Kui me peame kuskilt kirjandusest alustama, siis alustame ju ikka sellistest endale. Lähemal olevatest asjadest me täname, kuskile kaugele ei lähegi. Kuigi ilmselt hiljem läheme aga alustama vähemalt ühest autorist, kes on üsna lähedal meile, kes kirjutab nüüd ja praegu kes kirjutab enamasti Eestis, kes on siit pärit vähemalt kuigi töö on teda üsna tihti viinud välismaale. Ja kelle loominguga me oleme mõlemad vist küll piisavalt hästi tuttavad. Et me julgeme sellise esimese, võib-olla natuke kobava ja meie enda jaoks ka tundmatu suurtesse kaugustesse viiva saatejooks võtta, just nimelt selle autori Tegu on siis Tiit Aleksejeviga, kes tuli eesti kirjandusse üsna jõuliselt juba siis 90.-te lõpul, kui Loomingus ilmus tema novell Tartu rahu 99. aastal, mida siis ka Loomingu toimetus auhindas. Eraldi raamatuid on Tiit Aleksejevi ilmunud siiani kolm. Kõigepealt romaan valge kuningriik, lühiromaan, seejärel romaan palverändvalge kuningriik ilmus 2006, kui ma ei eksi ja palverändsiis ilmus 2008. Käesoleval aastal debüteeris Aleksejev siis näitekirjanikuna, Loomingu raamatukogus ilmus tema näidend Leegionärid. Ja kuigi tõesti Aleksejev ise olles sündinud 68 seisab meile ajaliselt üsna lähedal, siis, siis need tema tema huvid kanduvad küll ajas ajas väga kaugele. Kuigi valge kuningriik Ta räägib, ütleme siis kaasaegsest Euroopa elust siis juba palve rannas suundub, suundub Aleksejev esimese ristisõja aegadesse ehk siis sinna kuhugi aastasse 1000. Ja need viimane leegionärid keskendub siis nendele väga keerulistele ja murrangulistele rasketele aegadele 20. sajandi keskpaigas, niisiis nii-öelda siiamaani eestlastele väga problemaatilised tunduvad ütleme, see näidend siis astub või asetub ühte ritta Nende teostega mida siis võib nimetada kuidagi mäletamis, paine all kirjutatud teostaks kus siis jah, tõesti kaalutakse, kaalutakse neid, neid raskeid valikuid, mida inimestel tuli, tuli neljakümnendatel aastatel aastatel teha ja ka hiljemgi teha. Nii et selles suhtes selles suhtes on, on Aleksejevi haare üsna lai, kusjuures see novell Tartu rahu, mis muide ilmus ka eelmisel aastal Berk Vaheri koostatud ja toimetatud kogumikust Tartu rahutused on ju jällegi mingis mõttes täiesti omaette ooper, kuigi seal on ka sellist nagu ajaloolist tausta, siis siis selle loo puhul on tegu armastuslooga, ütleme nii. Jah, ja tegelikult praegu siin kuulates ma hakkasin just mõtlema, et kui ma selle saatega katsumegi kuidagi tuua lähemale autoreid ja raamatuid, kes on praegu olulised, olgu nad siis eesti kirjanikud või tulevikus me käsitleme kindlasti ka välisautoreid siis mingis mõttes nagu praegu tunduma, et Aleksejev on vaat kui universaalne autorist alustamiseks. Ühest küljest käsitleb ta teemasid, mis on väga konkreetsed Eesti ajalooprobleemid siis see oli ka üks konkreetne teema, ristisõda, selle põhjused. Ja samuti siis valges kuningriigis ja Tartu rahus käsitletud väga isiklikud asjad. Olgu need siis seotud isikliku mäletamise või isiklike tunnetega. Igatahes väga isiklikud. Ega väga palju rohkem ei saagi proosakirjanduselt nõuda, et üsna suuresti on siin niimoodi väga üldistavalt defineerituna ja kõik valdkonnad ära kaetud. Samasse ajalooline teema ikkagi tundub mulle olevat Aleksejevi jaoks praegusel hetkel küll põhiline kuigi täiesti valge kuningriik sellega väga ei tegelenud, siis palverand seda enam. Ja muidugi ka muidugi leegionärid. Tiit Aleksejev ise on ajaloolane, et nii, et seal midagi nagu imelikku, imelikku selles huvis või selle huvi kanaliseerimises ilukirjandus isenesest ei ole. Ei, muidugi mitte, aga minu meelest sa nimetasid ära, aga sa ei nimetanud seda ühisnimetajat, mis nendel ajaloolistel teemadel veel Aleksejevi jaoks ja sellest on ta mitmes suulises sõnavõtus ka rääkinud. Teda huvitab sõda, see seob ju ka kõiki neid ajaloo teemasid, mille ta välja on valinud. Nii valges kuningriigis, kus käib läbi Afganistani sõda, selle mäletamine kui siis palverännust, kui ka nüüd leegionäride, mis räägib teisest maailmasõjast. See on huvitav vaatekoht ja selle peale ma pole tõesti mõelnud, mind on nagu huvitav mingid mingid teised teised aspektid mu meelest väga huvitavalt. Kui rääkida nendest palverännust, mis on siiani siis Aleksejevi kõige mahukam teos võiks siis praegu praeguse praeguse seisuga öelda, et peateos praegusel hetkel ja nagu ma aru saan, ta kavatseb seda koju jätkata, palveränd on tegelikult osa suuremast suuremast tsüklist siis palve rannas on minu meelest palju väga huvitavaid teemasid või selliseid, väga huvitavaid ja suuri suuri üldistusi. Ütleme siis selliseid ajaloolase seisukohti ajaloo kohta, mis on pandud siis nagu ilukirjanduslikku vormi. Üks asi, mis mulle nagu tundub, väga huvitav on, on just see ajalookujuta tamine kui ajaloo moonutamine. Ühesõnaga, kui lugu kujutatakse, siis seda ühtlasi ka ka moonutatakse tahtmatudki. Ja noh, loomulikult ma arvan, et see, see teema on ka täiesti globaalses plaanis nagu paistab väga hästi silma nagu ütleme, kasvõi nende Hollywoodi kõiksugu meikide peale või Hollywoodi siis filmide peale, kus siis kajastatakse või tegeldakse selliste antiikset aegadega või, või noh, kasvõi ristisõdade aegadega ma mõtlen siin Ridley Scott, eks ju on on teinud mitu mitu suurejoonelist suure eelarvelist filmi, näiteks gladiaator. Mis siis küll kasutab materjalina siis Vana-Rooma aega, ütleme, Marcus Aurelius valitsusaja lõppu ja kommunduse valitsemisaega. Aga ütleme, et sellest ajaloolisest tõest on seal jäänud järele suhteliselt vähe. Filmi peategelane Maximus, mina küll ei tea, et selline tüüp oleks ollaksegi investeerinud, noh, ütleme sarnaseid tegelasi muidugi, Vana-Rooma Vana-Rooma ajaloost leiab näiteks pisut varasemast ajast Germanikus Kessalikvist, Caligula isa ja vend, et tema, tema oli selline mees, kes oli rahva seas väga populaarne. Tugev väejuhte just seal Germoonias saavutas mitmeid võita. Siis kui koju tulla Aleksejevi palverännuteemale lähemale, siis teine Ridley Scotti film, mis selle pealkiri oligi, taevane kuningriik, taevane kuningriik. Seal ju tegelikult hoitakse ajaloolisest tõest isegi palju tugevamini kinni, et seal on paljud sellised, isegi ajaloolised tegelaskujud täiesti selgelt selgelt olemas, mingid liinid on täiesti tõetruud. Jah, isegi peategelane kannab ajalooliselt elanud inimese nime ja paljud asjad, mida ta filmis teeb, nagu näiteks Jeruusalemma kaitsmise juhtimine leidsid päriselt ka üsna sarnaselt aset, nimelt sellenimeline tegelane tõesti juhtis Jeruusalemma kaitsmist pärast seda, kui kuningas oli vangi langenud. Ja ütleme kõik need sündmused, mis viisid nagu kolmanda risti saani näiteks Tiny lahing, eks, et see on nagu enam-vähem tõetruult seal kujutatud isegi mitmete lahedate nimedega kõrvaltegelased nagu renoode šokijoon ja need on ka päriselt eksisteerinud. Aga jah, aga mingi, aga seal on ja, ja minu meelest Aleksejev väga osavalt ja väga nauditavalt vajutab selle Lagalasedasid nimetissõrmega vajutab sügavale aga sisse, kui on selle kujutatud tegelase Rainaldi surma. Ja siis kõigepealt näeme, mis, nagu tegelikult juhtub, onju, et Rainalde suhtleb muhameedlaste ka üsna üsna ülbelt, eks ju, kuigi tema elu on elu on ohus. Ma saan aru, et võib-olla rahvusringhäälingus ei tohi koledaid sõnu kasutada, aga ma tsiteerin praegu Aleksejevi Rainald ütleb näiteks sedasi pistke see lunaraha endale perse. Ja siis sülitab, sülitab sellele türklase näkku. Ja ei usu, ei usu, et et türklased või muhameedlased on sõnapidajad, ütlevad, et sitane, koerad oma sõna peavad. Ja siis kroonikakirjutaja Raimondus kirjeldab siis ühesõnaga kirjutab selle selle juhtumi ajalooks ja ma tsiteerin siis Aleksejevi, kuidas, mis siis juhtub nagu tegelikult juhtunuga siis nagu kroonikakirjutaja sõnastuses. Ja kõrgetelt Antiookia Geo müüridelt hüüdis Rainalt Boshee palverändurite juhtidele nii hoovad, Brad juhid, tublid kristlased, kõrgelt sündinud isandad. Mu noor elu on mulle küll armas, aga meie püha eesmärgi nimel olen ma valmis temast loobuma. Seepärast palun teid Kristuse nimel, Oovaprad juhid, ärge makske minu eest pask krossigi. Et üsna üsna erinev sellest pistke see lunaraha endale perse lausest ja minu meelest siin Aleksejev väga-väga osavalt mängib sellele kuidagi, kuidas ütelda ajaloo kas mingil moel nagu ajaloo varjatusega või, või sellega, et, et seda ajaloolist tõde on tegelikult ka ütleme siis ajalookirjutusest väga raske üles leida. Et ajaloo kirjutas sama palju, kui ta kirjeldab ajalugu, siis ta kuidagi katab seda ajalugu või, või peidab tegelikult juhtunud? Jah, selles mõttes juhtis väga teravmeelselt Aleksejevi autori positsioonile tähelepanu Tõnu Õnnepalu enda palverännuarvustuses, mis ilmus siis ajakirjas looming, kus ta võtab ette sellise tegelaskuju, nagu on siis kroonik Raimundus juhibki just tähelepanu sellele, kuidas Raymondas tegeleb teadlikult valetamise Vassimisega ja loob selle pinnalt konstruktsiooni, et kas siis mitte Aleksejev ei ironiseeriks iseenda kui kirjaniku üle, sellepärast et ainuke, mida tema palverändurid teab, onju selliste Raimunduse suguste tüüpide kirjutas. Et siin läheb asi selliseks metatekstiks, et tõeni jõudmine on. Ma ei teagi, kas on õige öelda, raskendatud, takistatud, see on muudetud nii hämaraks, et et me tegelikult teagi, me teame ju seda, et keskaegsed autorid kopeerisid 11. Me teame seda, et nad tegid poliitilisi tellimustöid. Samal ajal muidugi on olemas ka ainelisi tõendeid asjade kohta, mis juhtusid ühel või teisel viisil, aga just see kõige põnevam osa täpselt see, et kuidas, kuidas need inimesed omavahel suhtlesid, kes nad ikkagi olid. See on see, millele enam ligi ei pääsegi. Ja see oli seesama asi, millele ka siis Ridley Scott oma filmid üles ehitanud selles samas taevases kuningriigis, nagu ma enne ka meelega ütles, on need tegelased kannavad ajalooliste isikute nimesid. Mitte nad ei mänginud ajaloolisi isikuid, nad mängivad ikkagi tänapäeva tegelasi. Kogu see film on ju tegelikult üks tänapäeva problemaatika, lahkamine. Ja Aleksejev tundub mulle, on väga teadlik sellest. Ta on sellest väga teadlik leegionäride ka katsub minna nende tolleaegsete inimeste hinge sisse. Aga Mulle tundub, et ta teab neid piire. Ja, ja sellest ka see teatav topelt mängisin näiteks sellesama Raimundusega, et ta justkui lugejale annab mõista, et see, mis sul siin kirjutan, see põhineb kõik selliste meestekirjutusel ja võtke seda reservatsioonidega. Võtke ka minu kirjutatud reservatsioonidega. Jah, kindlasti see, see topeltmäng on siin täiesti tugevalt olemas ja see on nauditav, sest sest pidevalt, et pidevalt mina näiteks lugedes küsisin endalt, kas ikka tuli oli nii kuigi arvatasti see küsimus ise juba on mõnes mõttes mõnes mõttes vale. Aga see paneb just kuidagi suunab, suunab lugevdaga aktiivselt küsima, et noh, mis siis ikkagi see, mis siis ikkagi see tõde tõde on siis noh, näiteks kas või see, kuidas Aleksejevi tegelased reageerivad, nalja oleks siis naljakalt tekitab seal sellist masendust tusk, aga näiteks Šaclebofon rääkinud sellest, kuidas just keskajal nälg tekitas mingit ekstaasi või selliseid noh, just selliseid. Kuidas ütelda jumala poole pöördumisi, siin ütleme palve rannas ikkagi need tegelaskujud on, kuidas ütelda üsna eksistents, sealistlikud või et siis kui Ridley Scotti taevases kuningriigis siis Jeruusalemma kaitse, iibe linn. Peab sellise moodsa kõne siis kindluse kaitsjatele, et võidelge enda nimele, ühesõnaga, et võidelge, võidelge enda eest, on ju, siis mulle tundub, et siin Aleksejevi romaani tegelased on ikka väga sellised selgelt eksistentsiaal istlikud eksistents, jalistlikud. Aga ma arvan, et siin tulebki natukene mänguse Aleksejevi huvi sõja vastu või tegelikult ma isegi mitte ei arva, vaid ta on seda ka ise kinnitanud, et teda on huvitanud ammust ajast. See nii-öelda sõjapsühholoogia püüab valges kuningriigis sel teemal natukene rääkida. Ja siin palverännust samuti, et üks konkreetne asi, mis teda on alati paelunud. Küsimus, et kuidas on nii, et sõjas näiteks mehed, kes Afganistanis olid mäletavad mitut aastat nagu ühte silmapilku, nagu jooksul ei oleks mitte midagi juhtunud. Ja siis juhtus näiteks kuue minuti jooksul lahing, kus kõik sõbrad said surma, kus inimene ise, kes seal osales, sai sügava hingevapustuse osaliseks, sellest võite detailselt rääkida ja tema mälus oleks justkui kestnud tunde tunde. Pärnus on ka sarnaseid stseene, kus ta kirjeldab ju tegelikult kuid kestnud rändu läbi Anatoolia. Ja siis, kui need lahingumomendid, need võetakse detailselt ette, nendest on justkui peategelasel sellel jutustajal ka väga täpselt mälestused, mis lähevad distsipliini üksikasjadeni välja. Ja see on üks selline nähtus, mis Aleksejevi huvitab ja mitte ainult Aleksejev, et sellest on väga paljud ise sõdades käinud. Mälestustes kirjutanud, kuidas, kuidas ajaperspektiiv vähendub. Need olulised sündmused muutuvad justkuinii suureks, tõusevad nii tohutult pikkadena ajalises mõttes pikkadena esile. Tühjad perioodid lähevad nii lühikesteks ja see muidugi ei ole olnud sõjas, nii et see on ka kõige muu puhul. Palverännust tuleb näiteks armastus mängu. Jällegi seda kirjeldatakse samuti seda paari tundi, millest seal juttu on. Kui peategelane veedab siis aega kauni daami seltskonnas, seda kirjeldatakse väga pikalt, samal ajal nädalaid pool näljas ja vihmas ligunemist Antiookia müüride all kirjeldatakse palju põgusamalt. Öös on asju. Räägime siis ka vähekene rohkem või keskendunult, Tiit Aleksejevi seni viimasest raamatust näidendist Leegionärid. Naljakas, kuidas Aleksejev tegelikult väga erudeeritud autorina loob oma teoste vahele mingisuguseid väikseid, selliseid formilisi Sillakesi ma panin tähele et kolmas leegionär Ta tahab saada siis lõignaarid, üks tegelasi, kolmas leegimas, tahab saada arhitektiks iso ostatele raamatuudis Fanssihkrost Stettede velt. Kus on siis jutuga Antiookia ja just nendest sellistest hävinud ja hävinud, kadunud kadunud linnadest. Ja mulle ikkagi tundub, et ma ise kirjutasin kunagi valgest kuningriigist üsna pika arvustuse loomingusse ja, ja üks üks etteheide, mis mul Tiit Aleksejevile oli, oli see, et ütleme sedasi mõttelisele tasandile teosed teoseid väga huvitavad. Aga võib-olla sellisele emotsionaalsele tundelisele skaalal võib lugeja jääda jääda tema tekstist suhteliselt kaugele, midagi taolist, ütles Õnnepalu. Ka siis palverännu kohta ütles küll, et kas sul on nüüd see etteheide leegionäride leiab suhteliselt vastupidi, et leegionäride puhul tekkis mul tekstiga ka väga tugev, tugev emotsionaalne side. Ta läks mulle kuidagi, ütleme nii, otse otse südamesse. Ja noh, neid neid südamesse minevaid kohti või need südamesse minevaid teemasid oli mitmeid, aga, aga üks on just see linnade linnade kadumine. Ja eriti see koht, kus siis kolmas leegionär kirjeldab Narva narva kadumist teises maailmasõjas. Ja tsiteerin. Ja järsku sain ma aru, et linnad võivad surra nagu inimesedki võib-olla nad läinud ja kõik nagu oleksid nad kellelegi unenägu. Sul on foto või joonistus ja mõnest isegi fotot järele ainult segane mälestus ja ma mõtlesin, see pole võimalik. Aga siis mõistsin, et on küll. Ja ma sain aru, et need asjad, mida me peame kindlateks püsivateks, on lõppkokkuvõttes sama õrnad, võib-olla isegi õrnemad. Sest inimesed võivad pakku joosta ja end ära peita, aga linn, temal ei ole kuhugi põgeneda. Minu arust väga ilusasti ilusasti kirjutatud ilusasti kirjeldatud mõte sellisest kõige kauem kestvate asjade asjade kadumisest. Aga üks asi veel, mis mulle nagu tundub, ma olen nagu paar korda ka nii-öelda kirjalikult väljendanud seda mõtteharjutust Jaan Krossi mantlipärijat. Noh, see on, ütleme seda, seda Matarti ei, ei tohiks nagu liiga tõsiselt võtta. Olen, olen mõtisklenud, kes siis võiks kirjutada edasiseid, eetilisi, eetilisi, lugusi, lugusid eestlastest, nende nende vastupidamisest ajaloo turmtule all või ajaloo hammasrataste vahel. Ja siis mulle on tundunud, et noh, Aleksejevi huvi on kusagil kusagil mujal, noh tema huvi ei ole konkreetselt Te Eesti ajaloos hoidvaid noh, nii ajaliselt kui ka ruumiliselt kusagil kaugemal. Ja noh, seda ma tundsin ennast eelkõige tänupalverännakule. Aga nüüd on selgunud, et Aleksejev räägib omalt poolt kaasa sellest samast teemas, eks ju, mida on meile tutvustanud siin aastate jooksul Jaan Kross ja Ene Mihkelson maanidega sel aastal ilmus Rein Põdra alt minu meelest täiesti tugev romaan, unustatud, mis räägib samamoodi nendest 40.-te aastate võtmelistes sündmustest ja nende mõjust inimestele. Ja mulle nagu tundub, et siin on isegi Aleksejev loonud ühe oma näidendis ühe krossiliku kuju. Tähendab püksis üksis näidendi kolmest peategelasest Suur-Einar. Ja kui teda kuulab, kuulab ülaüks KG-biit. Ühesõnaga, asi saab alguse sellest, et et suur Einari kolleeg, hull Juhan kirjutab Brežnevi plakati peale. Issand, ma ei saa seda öelda. Ütleme, kirjutav koledasti, kirjutab koledasti, kirjutab, kirjutab lause, mille, mille praegu võib-olla peaks siis maha maha tõmbama valge, valge selle markeriga sisse KGB, kes kuulab siis suureinerite üle selle selle juhtunud too ütleb Suur Einarile, et et sul pole orja pilku silmis. Mis ütleb, et tegelikult peaksime selle sinu hoopis kinni panema ja mis siis jällegi on minust nagu väga-väga krossilik lähenemine, lähenemine Ühe karakterile, eks ju on, on üks on üks inimene keda ajaloo ajalugu küll vintsutab ja paneb, paneb, mil viisil nii-öelda proovile, väga rängalt proovile, kes ometigi ei ei paindu selle ajaloo Surval, kes jääb kuidagi iseendaks, kellel tõesti ei ole Orio pilku silmis. Ja mulle meeldib isegi see, et kui need krossi kangelased tavaliselt on sellised haritlased, noh, ikkagi väga haritud inimesed isegi siis, kui nad ei ole teinud silmaga nähtavat vääri nagu Ullo paerand, on nad ikkagi noh, kuidagi väga erudeeritud ja väga haritud ja väga andekad, siis, siis Aleksejevi Suur-Einar on lihtsalt üks tavaline mees, üks tavaline eesti mees, kes mingil moel peab vastu ja see on minust ääretult positiivne sõnum. Jah, on küll sellest loetelust, keda sa nimetasid, kes need eesti ajal raskeid hetki viimasel ajal käsitlenud on, unustasid sa ära, Andrei Hvostovi, kes oma senistes mägedes on ju rääkinud väga samal teemal, millest Aleksejev siin leegionärid, täpselt, ma arvan, unustasin veel teisigi. Nojah, kahtlemata, aga kui ma lugesin leegionäre, siis mina panin selle küll kohe paari Hvostovi siniste mägedega, mõlemad räägivad sinimägedest ja nende jätkusündmustest ja mõlemad teevad seda väga minimalistlikud ja sealt. Aga siin vist need sarnasused ka lõppevad, sest kui Hvostovi paistavad, huvitavad rohkem sellised ajaloolised jõudja, rahvaste saatused ja selle näitamine, et kui me siin oma sõeldagi vaimustuslikus puhangus, käsitleme teise maailmasõja siis viimaste aastate Eesti pinnal 40 neljandat aastat ühe sellise suure rahvusliku sündmusena siis Fostoogatsukest näidata seda, et kuidas asetub suuremasse pilti ja kuidas me ei peaks seda üle tähtsustama ja nii edasi. Aga aitab Fostovist Aleksejevi huvitavat inimeste saatused ja kui sa nüüd nimetasid seda suureinarit võttes mul sõnad suust siis. Ma jäin kohe mõttesse selle peale, et jah, tema on tõesti lihtne mees. Võib-olla see on ka väga sümboolne, sest need kolm leegionäri, kelle vaimud ju kõnelevad näidend räägib kolme surnud leige Nonii vaimudest siis äkki nemad olid need erilised ja alles jäid ainult need tavalised, kes pidid kuidagi oma eluga hakkama saama. Või vähemalt see mõte küll lõpus kõlama, et kas mitte need kolm leegionäri, kes surnud on, kes kahetsevad rohkem või vähemal määral oma elamata jäänud elusid kas mitte nemad lõpuks ei ole need õnnelikud, sest nemad ei pidanud igasuguste Kaagebiitidega rohkem või vähem kompromissile minema või nendega vähemalt koos elama. Nemad tegid oma asja ja kas see oli õige või vale, ei ole lõpuks enam nende asi otsustada, kui nad ootavad siis paadimeest võib-olla peaks rääkima sellest ka, et see nimi, kust see nimi tuleb ja kus see üles ehitatud, sellele näidendile tuleb. Aga räägi. Et Aleksejevi laenanud ja Vana-Rooma autorit rentsuse näidendilt, nime ja ülesehitus põhineb ka siis rohkem või vähem tooma usulistele oletustel, et nimelt lahinguväljal langenud sõjamees, keda kombe kohaselt tema ette ei pääse, siis kohe üle jõe. Dixi vist jah, les Dixi ja peab 100 aastat ootama ja niimoodi ongi siis sellises omaaegses Limbose ootavad kuskil seal Porkuni all. Ja see on tegelikult väga selline intiimne isiklik lugu. Ma isegi julgen väita, et seda ei saa vaadata ainult Viljandil on vaid seda tuleb vaadata kui näidend pluss järelsõna. Järelsõna seletab paljutki lahti. Nagu järelsõnas Aleksejev ütleb. Tsiteerin minu isapoolses suguvõsas söögist sinimägedel kolm meest. Siin on kolm leegionäri. See isiklikkuse ass, pekt on tõesti siin väga tugevalt olemas, väga-väga hea, et sa seda mainisid, sest ma arvan, et just see isiklikus aspekt äkki annabki, annabki leegionäride mingi sellise tugeva emotsionaalse laengu mis võib-olla varasemates teostes on siis olnud olnud tagaplaanil. Ja mul on nagu tundubki, et et leegionärid, võib-olla draamatekstina võib olla üsna üsna raskesti lavastatav, sest sest ta koosneb üsna paljuski osas monoloogidest ta on nagu suhteliselt staatiline aga ühesõnaga Nende tegelaskujude jutus olev selline tugev tundelaeng muudab küll teksti väga-väga huviga ja kohati isegi kirega kirjaga jälgitavaks. Nii et selles suhtes tegu on, on õnnestunud ilukirjandusliku teosega, mis hoolimata oma lühidusest kaevub sügavale ning ta on siis ajalukku vaid ka inimhinge. Kuna sadeloos on asju, tahab kuulajateni tuua head kirjandust, siis käisime Peetriga, et me hakkame iga saadet lõpetama väikse rubriigiga millel nimeks ilus koht. Ehk siis otsime raamatutest ja leiame raamatutest mingeid selliseid kohti, kus ükskõik siis, missugune teema või, või mõte on väga hästi sõnastatud ja loeme seda kuulajatele ette. Ja kuna Peeter juba mainis Tiit Aleksejevi leegionäride seotust Vana-Rooma kirjandusega ehk siis täpsemalt rentiuse samanimelise teosega ka leegionäride moto pärineb Vana-Rooma ehk siis võib-olla kõige kuulsamad kirjanikud Fergiiluselt siis ma mõtlesingi, et meie saatesarja esimene ilus koht võiks tulla 2009. aastal ilmunud rooma kirjandus, antoloogiast. Koostaja oli Kaspar Kolk. See on tõeliselt võimas teos, soovitan seda aastatepikkuseks öökapiraamatuks ja mõtlesin, et loen sealt ette Kaius, Voleerus, kad, Tulluse luuletuse, mille on tõlkinud eesti keelde, kus on. Ja kuna me rääkisime siin Tiit Aleksejeviga seoses üsna sellistel tõsistel teemadel siis võib-olla võikski saate lõpetada siis kattulluse armastus luuletusega. Sooviksin omalt poolt, et, et kuulajatele, et nad siis järgiksid ilusti kattulluse üleskutseid ja soovitusi. Elagem, lesbia, armurõõme, maitskem. Miks meil kuulata mossis morne Rauku Krossist väiksem on väärtus nende jutul. Päike tõuseb ja looja veereb jälle. Ent kui kustub mööduv silma valgus jäädavasse Me öösse jääma peame suudleminud 1000 korda arm ja anna mulle veel 100 suudlust pealekauba. Suudle 2000 korda või veel rohkem. Suudle 3000 korda või veel rohkem, kui on suudlusi nõnda palju, et me kokku arvata, üldse neid ei jõua. Eisis kaetada saameid, kurjad silmad, meie suudlust, arvu, nad ei tea ju. Teiega jah, olid Peeter Helme, Jan Kaus. Saatesarja nimi on kloosn asju. Püüame Teieni tuua lugusid, kus on palju asju sees ja kus need asjad on omavahel mingil moel väga huvitavalt seotud. Järgmise nädalani.