Mina olen Urmas Vadi. Suvi on läbi, Pärdi juubel on läbi, on sügis ja me kõik oleme puhanud ja puhastanud. Või ei ole. Oleme me siis hoopiski pehastunud. Igatahes tuuled puhuvad nii et kuku pikali. Pöörisesse sattus esmalt Rakvere teater, siis Andres Noormets ja veelgi enam, see tuul keerutas end ka internetti. Üks torn kõrgub üle Baltimaade. Intervjuu Ene Mihkelsoniga. Aga milline on üks õige luuletaja ausammast? Küsime elavatelt eesti poetessidelt. Kivisildnik toob sõnumeid, vaariumist, päevikut peab Kaisa Eiche, olge kuuldel. Sulgude armi masuvõlg on tarni sellesse valgesse, mis elevandiluust olevat tehtud. Ah, kui meelsasti oma sulg on sellesse kuritegelikul teel saadud materjalist torni. Aga seda torni pole kunagi olnud ega ole. Ja vähemasti pooltel neist suurtest loomadest on kihvad alles. Elevandid ise on ka veel alles. Ainult meie räägime veel mingit ajast ja arust keelt, kui öelda, tuleb otse. Panenud vangi. Kehtesta tsensuur. Ära hõiska enne õhtut. Tulla pikkade nugade öö. Ene Mihkelson, sinu luulekogu torn sai balti assamblee kirjanduspreemia. Palju õnne sulle. Mida sa preemia sulle tähendab? Kas ta üldse tähendab sulle midagi? Aitäh kõigepealt, igal kirjanikul on aeg-ajalt päris hea tunne, kui ta preemia saab, sest see näitab, et töödest hoolitakse või on tähele pandud ja see loeb, kelle tegi jaoks midagi. Aga ükski kirjanik ei kirjuta, mõeldes preemiale, et preemia on alati kingitus nagu pealekauba saadud sellele rõõmule ja vahest ka intensiivsele tunnetus piinale mida autor kirjutades kogeb. Huvitav on see, et nüüd, viimasel ajal, viimasel paaril aastal on see meie mingi ajaloo ja valupunktide, mis ajaloos on kajastamine kuidagi maad võtnud, et ma mõtlen ennast Sofi Oksaneni ja Imbi Paju tegevust. Ja, ja tegelikult ka see sinu sama luulekogu torn. See, et sa selle preemia said, näitab seda, et, et see teema on endiselt oluline, miks ta praegu nii oluline on või ma mõtlen, et neile muidugi eestlastele on see oluline, aga et väljaspool Ma arvan, et pärast sõjajäär sel ajal tegeldakse maastikku ja eluolme taastamise ja oma elu korraldamisega ja mõtestamiseks jääb vähe aega. Võtab mitukümmend aastat, kui jõutakse nende valuliste teemade juurde. Mis on õieti juhtunud Euroopas? Euroopas on praegu ka väga suur ajaloobuum, ei ole üksi Eesti eri huvi või vabanenud idabloki huvi ja nii siis tegelevad sellega tõesti väga paljud. Mina olen ka oma romaanides tegelenud sellega kuid mitte ainult minu iga romaan on oma olevikus, praeguses ajas, kaasajas ja minevikku. Sissevaated tekitavad niisuguse mulje, et muud ei olegi. Mind on huvitanud igas romaanis oleviku resonants millegagi, mis meenub minevikust ja. Pööre või keere, mis igas inimeses toimub eri viisil ja anna olevikule lõhna ja värvi, mida hiljem arhiivide ja mälestuste ja mitte millegagi ei, ei taasta mind, on see, see elev õhustik väga huvitanud? Seda sinu luulekogu ja tegelikult ka romaane lugedes on tunnet, tegemist ei ole ju mingisuguse kättemaksuga, mida sa teed ja, ja noh, see ei ole ka mingisugune selline õilmitseb, ilutseb patriotism. Aga pigem on see selline ajaloo ja see, mis meiega toimub, mis meis täna ja mis üldse toimunud on selle mõtestamise ja siis kas sõnastamisega Jah, seda küll. Ma arvan, et me loomeajalugu ise inimesed loovad ajaloo inimkond loob oma arengulugu, iga rahvas loob seda iga inimene mingil moel ka kujundab oma elulugu. Ei ole olemas ajalugu, mis nagu jänku või teine metsaloom hüppaks metsas põõsa tagant põõsa taga, vaid see on inimese vaimuelutegevus, mida me peame oluliseks ja mida mitte. Ja mulle tundub, et iga põlvkond ja iga ajastu mõtestab ajalugu uuesti ja peabki seda tegema. Nii nagu ei ole ühtset monoliitsed ainukestvat rahvuse või riigi ajalugu, vaid ikka tulevad mingeid eri seisukohad, eri läbielamised, eri variandid ja meil on alati mööda nikkus iseeneses oma rahvuse eripärades, mida ka avastada ja avatud maailmas, nagu me nüüd elame, omandab rahvuslus hoopis teistsuguse tähenduse, minu arvates. Mondi kosmopoliitse maa tähenduse ja mõtestamine on vajalik lihtsalt selleks, et meiei kapselduks mingisugusesse tardunud vormi ja patriootlikud kõnede kasvatavaid kasvatavad arutlused läbielamuste uurimine kasvatavad kunstid kaude. Ükski kunst ei sea endale eesmärgiks ükski uurimus ei sea endale eesmärgiks kedagi kasvatada, aga kaude ta ometi mõjutab inimese eneseteadvust. Ennem sa küsisid torni kohta, see on luuletuskogu ja mulle tundub, et selles luuletuskogus mis nüüd, nii nagu ma oma kolmikromaani nimetan nime vaevas, veeruse uni katkuhaud nagu omalaadseks trip tühoniks, see on nagu järgneb neile. Ja ehk on mul õnnestunud inimese teekonda vaadata aegade muutumises ja inimest laiemalt, kui on Eesti inimest, kui mingit eripärast orendid maa peal. See on mulle olnud vaevaks küsimuseks. Kes või mis on inimene aegade kestes. Ja väga tähtis on mitte jääda kinni ühte või teise taastusse. Me peame oma mineviku tõesti, nagu ma rääkisin siin nagu mina asjast aru, sa mäletad, et oma. Aga me ei saa ka selles mäletamises tarduda. Me peame kahjuks leppima ka sellega, et midagi väga jäskudes ühiskonnaelu muutustes kao vajub unustusse. Võimalik, et meil õnnestub mingi nüanss kunagi uuesti ja hoopis teistmoodi avastada. Aga mingi kaotunne, mis ei ole esmakordne ei Eestis maailmas ega ühegi rahva ega riigi juures, on mul ka. See torn on tõesti hästi võimas, kogu peaaegu iga luuletus on nagu mingi selline rusikalöök, aga samas ta on ikkagi noh, hästi. Midagi kerglast või väga rõõmustavat selles ei ole, ta on ikkagi nagu selline üsna mõru kogu sina, kes sa tegeled nende teemadega, nagu sa tegeled, kas sulle endale, kirjanikuna on ka raske neidki asju kirjutada? On küll ma olen selle kogu kirjutatud küllalt lühikese ajaga ja kui räägitakse inspiratsioonist nooruses siis on sellel mingisugune romantiline hõng juures. Aga kui paar inimest 65. eluaastal ja see on väga intensiivne see vajadus kirjutada ja formuleerida oma mõtteid ja tundeid võimalikult täpselt siis võib see üpris piinarikas olla, sest ebatäpsuse tunneb juba veidi kogenum kirjutaja ise ära. See on olnud piinarikas ja avastuslik protsess mulle endale ka. Nii ja ta taust on kaasaegne maailm, mitte ainult Eestimaailm. Seal on ka viiteid nii atronite põrgativee kui Obamale või, või kes siin Tartus käivad või need on niisugused aega markeerivad märksõnad. Aga nad osutavad väljapoole Eestit. Mul on hea meel, kui torn paneb inimesed mõtlema. Ja kui need mõruna tunduvad küsimused leiavad mingit resonantsi, ükskõik siis kummale poole sealt minnakse edasi, igaüks läheb isemoodi edasi. Ja luule ongi selleks, et äratada niisuguseid impulsse, mida inimene ei arvanudki endas olevat ja ta tegeleb nendega ise. Edasi ei ole reeglid, kuidas mõista. Just tuli seesama Obama luuletus meelde, kus on ärimehed Toomemäel ja Obamale antakse rahupreemia. Ja see luuletus minu meelest lõppeb niimoodi, et Tartu kohal lendavad hakiparved ja see toimub sel sajandil täna. Et see kõik toimuks justkui täna, aga see ajalootaak on kaasas, et tundub, et et sa viited justkui sellele, et mitte midagi ei ole lõpetatud. Ma viitan igavikule ooda, tiigaafik igas luuletuses ka kuidagi tajutav ja tuntav see võib-olla tänase, võib-olla sel sajandil, see võib-olla varem või hiljem, mul on seal vanaisast tantsu Tõnisest luuletus ja ma lõpetada kaks viimast rida on, et mul on ikka veel raske mõista meie olemad tuse üheaegsust. Veel taan küll lisada, et meie ei saa elada taaga ja nii sees või teadvustamises pidevas taak, et me kanname kaasas mingit taaka, me kanname kaasas oma elu, me kanname kaasas elusust ja seee hulka kuulub väga palju erinevaid asju. Mulle ei meeldi hästi ei ohvriks olemise kuulutused, tavakandmised, mälu diktaadid, vaid mulle meeldib, kui me ei unusta, mis meiega on toimunud ja me õpiksime pikkamööda välja tulema ohvriks olemise kookonist ja tundma, et me oleme vabad rahvas vabal maal ja vastutab selle eest. Et sellest sinu kogus torn on üsna selgel kohal selline põlvkondlik teema või põlvkonna teema, et võib välja lugeda, et uutel põlvkondadel noh, näiteks minuvanustel või minust veel noorematel on selle selle aja okupatsiooni küüditamise, repressioonide kõige selle suhtes see teema on muutumas noh, nende või noh, meie jaoks selliseks klišeeks. Ja, ja on tunda, et see häirib sind ja et kas sind häirib see arvatavasti ma kujutan ette, et see unustatakse ja me muutume seeläbi kuidagi nõrgemaks haavatavamaks. Mind häirib kõigepealt see, et minu põlvkond ise on aidanud luua turvalist vaikimise õhkkonda ja nüüd, kus me oleme vabad inimesed valima seda teist, kolmandat positsiooni või hoiakut, märkame me, et see, mis meile ei meeldi, selles on meie eneste osa. Ole vait, seisab praht, terve. Seda me õppisime ise päras ja, ja püüdsime vaikimisi õpetada ka lastele. Ja nüüd on suur suur plahvatus paljudes peredes võib-olla või, või inimeste hingedes. Et ei oska, algul ei osatud rääkida ja, ja neid on mingisugused, sõnab klišeeks muutunud. Tõesti, mind häirib situatsioon, et, et me olime sunnitud niimoodi käituma, ütleme nii, sellepärast et see aeg oli tõepoolest õudne, ütleme kuskil stagnaajast, nagu me NSVL-i kohta ütleme, kaheksakümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad, siis ta paistis lihtsalt monstrumi ja nõukogulikult klišeed olid muutunud naeruväärseks. Aga teiselt poolt nende taga oli ikkagi vägivallajõu. Ühes sinu luuletuses on juttu Itaalia marmorist, need on Marie Underi kuju valgest marmorist, mis on ka samuti Itaaliast pärit ja selle püsti milline oleks sinu ideaalne kuju sinu kui luuletaja kuju. Ma ma ei oska seda kujutleda, kas sa mõtled, et ma tahaksin endale mingit postamentive ida? Ja milline võiks üldse ideaalne luuletaja kuju olla, kui sa vaataksid ennast kõrvalt? No kui see oleks võimalik, tähendab, siis ma tahaksin, et ma näeksin luuletajat läbi tuule. Ja nii näeksin temast ainult piirjooni. Hallo tere hommikust, Doris Kareva. Milline võiks olla sinu ideaalne monument? Niisugusel asjal on, ma küll ei oska mõelda. Esiteks üldse monumentidele ja sammaste püstitamisele mõtlevad minu meelest rohkem meesterahvad. Ja kui ma mõtlen üldse, milline võiks olla mälestussammas luuletajale siis tundub mulle erinevalt näitlejast või tantsija eest ei peaks luulet ta ja või kirjanik kuu mälestussammas üldsegi teda kujutama. Aga keda siis kedagi, kes on mingi kujund või tegelane tema teostest? See on Nicole igal üksikul juhul niivõrd individuaalne aga selle kuju vaatlemine peaks tekitama samasuguse tunde, mis valdab tema kirjutatud lugeda. Küsisin ka Maarja Kangro käest, milline võiks olla tema ideaalne ausammas. Nojah, tegelikult peaks viisakalt vastama, et ah, mis nüüd mina ja mis monumenti nüüd mulle vaja. Aga kui juba suureliseks minna, siis ma arvan, et mulle meeldiks kõige rohkem, kui minu nimi antaks mõnele tähele või täheparvele siis monument ei oleks seotud mingi kindla territooriumiga maapinnal vaid asuks kaugel, oleks kättesaamatu. Aga ta oleks olemas ja heledaks. Tegelikult on muidugi oma võluga traditsioonilisel figuratiivsel monumendil näiteks ratsamonumendi, kuigi ma olen elus vist neli korda ratsutamas käinud, aga ega see ju ei tähenda. Või siis võiks figuratiivne monument olla midagi niisugust nagu kontuuri kuju Mozarti Don Giovanni ooperis. Kui keegi tuleks kuju juurde õiendama või kobisema, siis kuju tuleks kivist külalisena pärast õiendajale koju järele või kivist rohkem meeldiks mulle materjalina isegi mingi metall. Näiteks pronks, tekitada tulevastele põlvedele pronksluuletaja probleem poleks ju paha mõte. Sel hooajal alustab uus rubriik akvaarium, milles toob meile teateid tuhandete lemmik Kivisildnik. Kivisildnik võtab viimase aja kultuuriteemalisi saateid, vestlusi ja intervjuusid, kuulab neid ja kommenteerib. Tere, mina olen Kivisildnik, kuulete meid uues formaadis nimega akvaarium. Käesolevas saatelõigus pole iseenesest mitte midagi uut. Tegu on raadiosaate, kommenteeritud väljaandega. Taolises pakendis oleme harjunud lugema klassikute teoseid, samuti kavatseme lahutada meelt delfi tüüpi võrguväljaannete kommentaariumites. Kommentaarium on aga väga kole sõna, parem siis juba akvaarium kommenteerida võtan kultuurisaateid ja kultuuriuudiseid. Põhjuseks on see, et muid saateid, May, kuula, ei kannata välja. Akvaarium on imeline koht. Siin saame lähemalt uurida elukaid, kes tavaliselt varjavad ennast vetesügavustes. Mõned neist on värvilised, hästi suurte silmadega. Esimeses akvaariumis vaatame David Vseviovi Müstilise Venemaa seda osa, mis keskendub Lenini intelligentsi vastuolulistele suhetele. Saate alguses vihjab autor võimu ja vaimu kaasaegsele loomuvastasele vahekorrale aga jätab siis selle intrigeeriva teema õhku rippuma. Nii et meil on juhtlõng, mida mööda edasi minna. Milline on siis tema suhtumine? Intelligentsi? Jätsin loomulikult kõrvale kõik nõukogude aegsed raamatud. Neid on kindlasti kümneid pealkirjaga Lenin ja intelligents. Ning nagu ikka olid ju nendest matutest kogutud teostest välja nopitud tsitaadid. Kui inimene on kirjutanud tuhandeid-tuhandeid lehekülgi leiab sealt ju vastava tsitaadi, mis kinnitaks seda kontseptsiooni, mida tol ajal esitati, kuivõrd hoolitsev tähelepanelik Vladimir Iljitš Lenin oli kuivõrd oluline oli see intelligents ja kuivõrd sümpaatselt nad üksteisele käe ulatasid. Lenini ja Eesti võimueliidi vahel on teatavaid erinevusi. Kas panite tähele, et Lenin kirjutas oma käega tuhandeid lehekülgi sealhulgas köidet viisi materjali, mis käsitlesid kultuuri küsimusi? Meie väga austatud poliitikud lasevad oma kõnet kirjutada sulastal aga kuna nad koonerdavad, siis mingeid kogutud teoseid loota ei ole. Üks kärbatanud artikkel siin, teine seal ja ongi kõik. Pärast Lennart Merit näib kultuur eesti poliitikas olevat läbitud etapp. Kuid läheme tagasi Lenini juurde. No millised olid aga mõned tsitaadid, mida nõukogude ajal ju kunagi keegi kuskil ei toonud? Mõned näited, las nad meil olla. Lenin on ka öelnud. Intelligentsi vastu ma erilist sümpaatiat ei tunne, nii et see oleks nagu deklaratsioon ei tunne. Ja siis ta räägib sellest, kuidas mõista ühte väga olulist bolševistliku loosungi, et see on üks peamine Reene mille vastu nagu ei vaieldagi, see on kirjaoskamatuse likvideerimine, sest esmapilgul tõesti, mida saab siin olla halba, kui inimesed õpetatakse lugema ja kirjutama. Ja kui nad nüüd saavad lugeda raamatuid ja kirjutada kirju, päevikuid erinevalt Leninist, hoiavad meie Sotraabid rusikat taskus ja nende valitsemisalas lokkab kirjaoskamatus. Õhtulehe andmetel on meil 3000 kirjaoskamatud, aga nende likvideerimiseks ei liiguta lillegi. Kuid ega leninliku kirjaoskuse kaotus olegi midagi, mida kõva häälega taga nutta. Aga Lenin seletab lahti ka selle mõtte, mis on neid tal tekkinud seoses selle kirjaoskamatuse likvideerimisega. Ja ta ütleb, et seda tule üldsegi tõlgendada, nii nagu me pürgiksime uue intelligentsi loomise suunas. Tähendab, inimesi õpetatakse kirjutama ja lugema kaugeltki mitte sellepärast, et nad mõtleksid, sest Missis intelligentset inimest eristab sellest inimesest, kes ei suuda kirjutada ega lugeda juusisse mõtlemisvõime. Ja ta ütleb, et kirjaoskamatust tuleb likvideerida, likvideerida vaid selleks, et iga talupoeg ja tööline saaks iseseisvalt teiste abita lugeda. Ja nüüd on niisugune tunne, et no nüüd peaks järgnema loetelu, lugeda push, kinnitolstoid, no kasvõi minu teoseid. Aga teosed on peaaegu õige, sellepärast et Lenin oskab lugeda meie dekrete käske, üleskutseid vot sellepärast on vaja lugemis oskust mitteilukirjanduse, mitte teaduslike artiklite raamatute lugemist. Lenin oli väga otiline, tegeleme kirjaoskusega, aga selleks ja selleks. Tänapäeval pole lugemine nii tähtis kui eelmise sajandi alguses. Esiteks tulevad direktiivid keskusest ja võõrad ettekirjutused ei ole kohalikule omavalitsusele nii armsad kui enda omad. Teiseks on bürokraatiat nii üüratult palju, et talupoeg seda läbi lugeda ei jõuagi. Vahepeal on vaja heinaga teha. Kui siiani oleme leidnud Lenini ja Eesti võimu vahel ainult erinevusi, siis praktilise kasu küsimuses on meie omad niisama leinindlikud kui vana Uljanova ise. Kultuurist meie võimueliit ei räägi, küll aga võetakse vahel jutuks loomemajandus. Loomemajandus on bolševistliku kirjaoskus, kaasaegne analoog, tegeleda kultuuriga aga ainult raha teenimiseks. Võimu huvides on see, et kultuur ei kirjaks ministeeriumi treppidel, vaid kühveldaks ise raha kokku ja maksaks makse. Pealegi kapitalistlikus ideaalis saab loomemajanduse võluvitsa abil kultuurkapitalist lõputu rahaauk, mis ajab viiesajalisi üle ääre, nii et ei jõua kokku korjata eesti kultuuriloost. On teada, kuidas Juhan Liiv Mälgis piiraldile jätkunud kunagi viinaga ja pidevas plindris Tammsaare aina töötas ja töötas. Kärner Kivikas ei viitsinud rügada ning pandi vekslivõltsimise pärast vangi. Loomemajanduse seisukohalt täiesti mõttetud mehed, eriti Juhan Liiv. Nüüd aga üks kirjakoht, millest selgub, et Lenin mõtles kõik hoolega läbi. Tähtsusetuna näivad kunstiküsimused. Neid tsitaat on ju lõputult. Võib-olla veel üks siin Lenin räägib küll laiemalt kunstist, aga ta öelnud. Ma pole kunstidest tugev. Kunst on minu jaoks midagi intellektuaalse pimesooletaolist. Ning Lenin jätkab, kui meile vajalik propagandistlik roll saab. Mängitud. Kunstid mängivad oma rolle. Ja kui see roll on mängitud, kui eesriie on sulgenud, siis ta ütleb. Lõikame ära lõikame selle pimesoole ära. Hämmastav on see, et leeninil oli läbimõeldud ja selgelt sõnastatud kultuuripoliitika. Seda ja seda on vaja selleks ja selleks. Ja kui see on tehtud, siis tsikk, Chirik. Aga meil lihtsalt tšikid, Sirik nii ei ole ilus. Eelmisel nädalal esietendus Rakvere teatris August Kitzbergi näidend tuulte pöörises, see oli Rakvere teatri avaetendus. Nii kuskil 40. aastal Rakvere teatri A etendusena toodises lavale August Kitzbergi tuulte pöörises ja sellesama näidendi Andres Noormets lavastasid sa ka nüüd. Esietendus oli eelmisel nädalal. Ja mis oli selle lavastuse juures oluline? Esietendusest tehti otseülekanne, nii et internetist sai kuulata seda etendust koos sinu kommentaaridega. Enne, kui sellest konkreetsest lavastusest ülekandest rääkida, siis ma küsiksin sinu käest, Andres Noormets, et mis sind Kitzbergiga seob ja kui olla kujundlik, siis ma küsiksin. Kas tema tuuled ka täna puhuvad Kitzbergid tuuled puhuvad kindlasti. Aga kuidas nad puhuvad? Puhuvad niimoodi, et, et mulle tundub, et Kitzberg on olnud kuidagi teenimatult tagaplaanil. Kuigi need lood, millest on kirjutanud umbes 100 aastat tagasi on siiamaani Taani täiesti elus ja aktiivsed. Ja kuskil meie ümber inforuumis olemas, puhumas. See on kummaline, kuidas inimene võib leida oma ajast mingisuguse loo. Ma ei taha öelda, välja mõelda, mõelda, sest see on kuidagi nagu, nagu kitsendab, või seab seda inimest mingisugusele niisugusele kohale, mis tema koht tegelikult ei ole. Aga, aga on inimesi, kellele on antud neid lugusid leida. Ja Kitzberg on, on leidnud omast ajast, et vähemalt kolm niisugust lugu, mis on ilmselt mingil kombel sees eesti rahvakoodis või, või geenis nende lugude kaudu üks, kes seda siis kuuleb või näeb, võib aru saada midagi meie olemusest. Miks me siin just sellistena oleme. Ja sellepärast ma arvan, et Kitzberg ei taandu räägikski sellest, sellest ülekandest, sellest kommentaarist, mida paralleelselt siis etendust ise vaadates jagasid. Ja ausalt öeldes esimene seos, mis mul kohe pähe lõi, oli multifilm Piivise Pathed kus samamoodi kaks noormeest vaatavad muusika videosid ja siis siis kommenteerivad seda. Ma ei taha öelda, et sa oled viivis või patriaid, aga noh, see sinu kommentaar ütles juba selliseks hästi oluliseks osaks selles, mida ma kuulsin. Mitte ainult nagu lava pealt, vaid ka sinu kommentaar. Ma oskan selle kohta niipalju öelda, et see kommentaar, mis sisse juhatas, vaatest välja juhatas ja teist vaatas, sisse juhatas. No ega ma seal mingisugust Kitzberglikust taga ei ajanud, ega vist, ja seal ma rõõmuga teritasin seda keelt, mis kaasas oli. Aga etendus enda ajal. Ma püüdsin jääda siiski piiridesse, kuigi ma saan aru, et vist kogu aeg ei õnnestunud. Asi on selles, et eks lavastajale ka esietenduse ajal mingil kombel nagu närvis või niisugusesse erutatud seisundis ja ma sain aru, et suurepärane võimalus täiesti normaalselt üks esietendus üle elada ongi seda niimoodi kommenteerida. Aga noh, taoliselt mõningat keele teritused on siis ilmselt selle Närviväljendused või mahalaadimised? Ma olen siseneja, oli no teatri näitleja Gert Raudsep selga pannud endale halli ülikonna ja vaatab kella ja kammib juuksed ära. Äärmiselt muidugi oluline. Enne etenduse algust. Muidugi oleks võinud kirjeldada veel neid tulijaid, siin oli nii mitugi tuttavat nägu. Omas Impašantsuses pani silm tähele isegi istuvat teatriministrit kes küll vabal ajal juriidikaga tegeleb, aga ma arvan, tema on Eesti teatriprobleemidega kohati paremini kursis kui see inimene, kes Tartus skulptuur juhid. Aga no siin selles ei, selles kommentaaris ei olnud mingit hinnangut. Sest kõik juhtivad inimesed on head ja alati omal kohal. Nüüd kuulub, kuuleme teadvustust. Tehke kohtadeski samuti, lülitage välja mobiiltelefonid etenduse ajaks. Teid ei segaks. Tegelikult oli see ka noh, suurepärane võimalus, noh, ütleme siis sinu kui lavastajaga koos vaadata seda asja või noh, et, et mitte mina kui Urmas Vadi ei kuula seda, vaid et ma kuulan juba natuke nagu Andres Noormets ka seda, kuna need komment staarid on sinu poolt antud, siis ma siis ma kuidagi paratamatult võtan nagu noh, seda eriti kui midagi näha ka ei ole kuidagi hästi vastu. Mida sa ütled. Ja see võimalus, et näed sa juhid tähelepanu mingitele detailidele või kujunditele või isegi visanud seenidele ja millest on tihti kahju, on see, et remargid lähevad lavastuse juures kaotsi. Mulle tundus, et need remargid olid ka olemas. Jah, mingil kombel nad olid olemas etenduse ajal ma püüdsin olla võimalikult napp ja tõepoolest anda võimalikult täpselt edasi seda, mis toimub. Lastel, ma ütlesin, et hoia suu kinni, tema oleks võib-olla täiesti teistsugust juttu ajanud. Sest isegi selle niisuguse netipildi kaudu näeb asju, mida tahaks seal veel ütleme parandada või et kus on mingisugune iga või, või väga hea sooritus, ma ei hakanud nendele kaasa hüüdma selle, selle poole vaenlast surusin maha, nii et ma püüdsin anda niisugust suht adekvaatset kirjeldust. Mis siis võiks vastata, kama puha missugusele, spordi repartaažile, sa oled viimastel aastatel teinud, et ikkagi päris mitmeid kuuldemänge ja ja ausalt öeldes, ega kas selle kohta võiks ka öelda kuulda mängijat, et mulle tundub, et, et lisaks sellele, et see oli sinu soov lavastajana kuidagi adekvaatselt see esietenduse üle elada, oli ikkagi sügavam mõte, võib olla selles raadio, teatri või kuuldemängu tegemine, et või ma eksin. Selles on seal lõigus, et selle eesmärk ikkagi oligi teha niisugust Liv. Et kaks ühe hoobiga või kaasaegselt öeldes kaks ühes pea ja õlad see näitemängu tekstiline töötlus või, või see soov, tähendab, oligi mul teha niisugust minimalistlikku lavastust, kus ei peaks välja mõtlema mingisuguseidki haalseid visanud seen eriti, vaid lasta just nimelt selle selle loo jõul keelejõul näitlejate kohaloleku jõul nähtavale tulla. Ja tänu sellele tuleb ka mingi poeetika või sõnum ka palju puhtamalt välja. Kui sa kuuledki ainult näitleja hääldata mingite oma muude vigurite või noh, mingisuguste visuaalsete vahendite, et ega ei peta sind ära. Et, et siis siis palju kuidagi täpsem. Jah, sest vahelised kokkulepped olidki sellised, mis igasuguse trikki tegemise välistasid. Nii et ma arvan, et need kommentaarid sinna ülekande juurde annavadki enam-vähem adekvaatselt seda pilti ka edasi. Olgu peale, kuulaja kaotab oma silmadest värvid, mis on reaalsuses olemas, aga sama hästi saab ta need endale juurde kujutleda, sest mõningad vihjed olid värvidel olemas. Põhimõtteliselt on ju ennem võimalik vaadata kuskilt netist järgi näitlejate näod ja on võimalik oma kujutluses selle helirea peale oma lavastas kokku panna. Aga mõtlesin, et ma lõpetuseks räägiksin iseenda kujutlusest, et mul tekkis selline mõte, et kas seda lavastust üldse Roo Rakvere teatris oligi, et võib-olla see oligi nii-öelda selline lavastus või noh, ütleme siis perfoomets, mis tuligi raadioteatri kolmandast stuudiost ja, ja tegelikult noh, füüsiliselt Rakvere teatri lava peal midagi toimunud. Taoline teooria on täiesti kui võimalik ja vettpidav aga ma ei taha neid jaotada ega eitada selle võimalikkust päriselus. Mine tea, äkki sul on hea vandenõuteoreetik, kuna seekord õnnestunud täppi panna ja ja ole ettevaatlik, võib-olla hommikul on mustad autod seal ukse ees. Mulle tundub, et oleks õige aeg see jutt nüüd lõpetada ja ta salapärasteks. Aitäh sulle, aitäh. Kultuuriga ja päeviku hooaja avab galerist ja projektijuht Kaisa Eiche. Neljapäev, 23. september käesoleva aasta teisel juulil kolis Tartu kultuuritehas pärmivabrikust, väljaühing ise on alles. Paljud endised majalised on sügiseks linnas uue ulualuse leidnud. Aga äraootaval seisukohal oleme endiselt kõik. Kosilast pakkumisi ja variante, mille vahel valida, oli tegelikult mitmeid kuid määravamaks sai ehk autonoomsuse säilitamine poolt. Ning teisalt ühed super lahedad ruumid südalinnas. Juunis saigi tehtud ühisavaldus koos Tartu üliõpilasmaja ja seal all toimetava, kuid samuti kodutu üliõpilasteatri ja Kalev Kudu ka eesotsas Tartu ülikoolile aadressil Jakobi üks oleva vana kiriku kasutusele võtmiseks. Tänaseks sai kokku lepitud kohtumine Tartu Ülikooli kinnisvaraosakonnajuhiga ja toimusid läbirääkimised ruumi kasutuselevõtu tingimustest. Kuid saadud vastus oli siiski pigem lootustandev kui seda. Nii kaua, kuni me laseme ennast eirata, meid eiratakse. Nii on reede, 24. september hommikul kella 10-ks on kokku lepitud kohtumine Katriin Phys Uibo puuga Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas. Teemaks kaasaegse kunstifestival artist kukkunud 2011 ametnik ja on suure laua taga kolm mind, üks. Lahkun sealt nagu tavaliselt, pigem segaduses rõhutatute emadest küsitud küsimustest tehtud etteheidetest või ettepanekutest. Säravamalt jäid meelde sõnad opositsioon ja tulumaksu laekumine valmistanud et 28. septembril toimunud ümarlauda hardist kukkunud raames. Et saada kokku inimestega, keda see trükis puudutas, mis mõtted neil tekkisid, mis kriitilised küsimused tõstatasid, kuidas minna edasi ja nii edasi, saan tagasi vastuseid, mitte tulijate kinnitusi tulijate kohta. Kalev Vapper tänab personaalse kutse eest. Teisipäeviti on ta lastega, mistõttu ei saa tulla. Samas oleks tore roopi või kolbi pidi asjaga kuidagi seotud olla, ütleb ta. All on usk, kahjuks ei saa osaleda. Olen Viljandis rektorite nõukogu istungil. Vastajaid on veel laupäev, 25. september. Hommikusöögiks putru keetes avastasin, et tarvitan neli päeva aegunud piima. Mitte piim oleks hapu või hakanud keetmisel tüki kiskuma, vaid ainult kuupäev osutas sellele. Seisa ikka õige piim olla. Huvitav, kas postioriseerimata piima ostmine oleks kriminaalselt karistatav müümine kindlasti vist. Pärastlõunal läheme Triinu pungitsa ja Gabrielaga Põlvama seenemetsadesse pildistama. Pungitson köstri tänaval oma EKA valmis saanud ja on tööhoos tahtmisi täis. Victoria Kask kirjutab, ta avastas, et ei olegi kätte saanud ammud alles suvel saadetud videosid ja fotosid Milanosse edasi saatmiseks. Sealt ühest suht heast modelliagentuurist Request oktoobris mul tööle sõita. Edastasin talle need ruttu uuesti. Ingerskrast. Pühapäev, 26. september, magan kaua. Pealelõunal suundun avaturule. Õues on veel väga soe, turul maksab keskmine Eesti õuna kilo 40 krooni. Hüüumärk. Esmaspäev, 27. september kell 12 toimub Genklubis müürilehekoosolek. Selle aasta viimane leht tuleb välja millalgi novembris. Teemad on enam-vähem koos. Jüris asi on vastanud ümarlauakutsele meilitsi ja vabandab, et oli eelmisel nädalal ära, seepärast vastab alles nüüd, et homme kell 15 on tal üks nõupidamine, üritab tulla kohe, kui nõupidamine läbi saab. Umbes 15 30, siis andsin ülikooli kohvikusse sisse geide ringi tellimuse. Teisel oktoobril Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis toimuvale rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents ettekandjate kohvipausiks. Menüü koostamisel arvestasin juba eelmisel aastal Erkki Luugi soovitustega. Välja arvatud pruuni koogi asemel on sellel aastal õunakook. Teisipäev, 28. september. Täna kell 15 toimub ümarlaua kohtumine. Rael saabus veidi peale kahte Pärnu bussi pealt. Valmistame kohtumised. Paljud, kes on lubanud tulla, on kohal. Kahju, et vähemuses on kunstnikud ja meedia esindajad. Raimu Hanson on lubatult kohalcos fotograafiga. Hiljem on veider tunne. Kahtlustan, et need ühe valdkonna inimesed ei puutu väikses Tartus tegelikult väga tihti kokku või lausa väldivad seda. Mõtteigal juhul tekkis skeene olemus, sai jälle selgemaks. Enne keskööd saadan laiali meilid, sõnumiga tänud osalemast või midagi sellist. Kolmapäev, 29. september. Tööle jõudes loeme Rairiga läbi eilse ümarlauad tänu meilidele vastuseid. Üllatusi on ka nimesid nimetamata. Teine teema on kunstiprobleemid üldiselt. Just sellel teemal on sedalaadi ümarlaud äärmiselt vajalikud. Festivali trükis võttis kenasti teema üles ja kui selleteemalised arutelud jätkuksid, sealhulgas ümarlaudade kujul, oleks väga tänuväärne. Siin on kõige põhilisemad arusaamad paradigmad juba juurte juures niivõrd mädad, absurdsed, et oleks hädasti vaja mingit suuremat raputust ja mul oleks küll siin üsna palju mõtteid välja öelda. Ausalt öeldes ajab see temaatika viimasel ajal ikka üsna pöördesse. Siis on postkastis Kalev happerilt kolm A4 pik, super muhe tekst festivalist trükises tartust. Tekst vääriks avaldamist. Kohalikus lehes ilmub ka kauaoodatud Berk Vaheri essee metafooridega küllastatud. Mulle millegipärast tundub, et adresseerin selle teksti pigem vastaskalda leerile. Jutumärkides. Viimaseid päevi on Y-galeriis avatud festivali näitus nähtamatu käe poliitika. Täna, teisel oktoobril kell 16 on kõigil võimalus teha kaasa sealsamas kuraatori giidituur. Rael Artel iga siis kas rahvusvahelisele konverentsile teaduslikule konverentsile sattuda tahaksite tee. Tänase kultuurikaja panid kokku helirežissöör Vivika Ludvig ja toimetaja Urmas Vadi. Kultuurikaja on võimalik uuesti kuulata internetist vikerraadio koduleheküljelt. Ja mis veel ka sel hooajal kõlab kultuuriga ja muusikaplaatidelt, mis pärinevad tiit Kuznetsi põhjatutelt riiulitelt. Olgu ta tänatud, kõike head ja kohtumiseni.