Seal maal isa kodus siis elada, siis ma hakkasin alles nagu tõsisemalt katsetama kirjandusega. Selleks olid Mõnis rõngad soodustavad tegurid ka. Ja muuseas, ma isakodus elades iga skoolisu tehti ikkagi pidusid harilikult jõulupühadeks ja kevadpühadeks ja, ja muidu nende pidudel oma eesmärk ka Nad õpetasid lastele nagu teatud määral isetegevust ja ja nende pidude sisse tulles läks siis kas koolile õppevahendite muretsemiseks või raamatukogu täiendamiseks ja mina kirjutasin siis oma isa koolis nende pidude jaoks. Kaarel reaa lastenäidendeid võiks arvata umbes pool tosinat nende mõne aasta jooksul palju meist ette kant, need kandsime ette kõik sellepärast, et need oleksid praktilistest vajadustest tingitud ja harilikult ma ise kah nagu lavastasin, nad ja paaris ka mängisin teinekord kaasa täiskasvanute osi ja nii me olime mõnevõrra teatriajalooga kaega kursis kirjanduslugude ja teatrilugude põhjal ja meil tekkis kange kiusatus proovida sellist asja kui vana klassikaline itaalia komeediatel. Aarte. Tähendab, et see improviseeritud näitlemine, kus süzee Ale antud lavaline süžee on antud aga ühtegi osa ei ole kirjutatud, vaid inimene peab ise selle teksti laval improviseerima. No me saime ka sellise asjaga seal järjes hakkama. Mängisin seda petetud abielumeest ja ja Kaidu, mingis seal kolumpiini ja, ja niimoodi edasi. Noor Reimaste arlekiin ja nii edasi. Need tüübid olid võetud just admitaaliakmeediate Laartest. Ja see eksperiment üsna õnnestus ja me hiljem Kaarel Irdi kaastegevusel seda kombel kordasime naaberkoolimajas. Aga see ringsoni oma loomulikku surma, inimesed läksid laiali. Epp Kaidu läks Tartusse teatrikunsti stuudiosse, samuti Kaarel Ird ja Johannes Reimaste juba õppis Tartus ülikoolis ja ja mina ise lahkusin ka kodukülast lõplikult ja, ja viise. Ühing suri ka tegelikult välja. Läheme nüüd natukene aastates edasi. Kuidas tuli teile isiklikult pöördeline 40. aasta minule neljas 10. aasta ei tulnud mitte päris ootamatult mõningaid kontakte ka tolleaegse töölisliikumisega Pärnus ja ka mõningate Tartu progressiivsete tegelastega näiteks Leonhard Illisson, iga mul olid kontaktid ja omavahel ütelda, tema kinkis mulle juba 39. aastal EKP ajaloo lühikursus, nagu ta tollel ajal oli. Ja see oli mul vahest esimene niisugune marksismi-leninismi käsiraamat, mis minul kodusesse raamatukogusse sigines 40. aastal ma algul töötasin Pärnu linnavalitsuse juures kultuuri, hariduse inspekt, Torina mulla aluslina, raamatukogud ja rahvamajad. Aga mindi, seda kiskus nagu rohkem teatri poole, ma olin Pärnus ajakirjanikuga enne tegutsenud ka teatriarvustaja. Ja siis Pärnu teatri tolleaegne kunstiline juht Edward lemmiste kutsus mu teatrisse tööle 940. aasta detsembris juba seadsin sammud siis armuteatri poole ja sellel talvel Endla teater ametinimetus tollel ajal natuke kõlavam. Sellel ajal öeldi veel dramaturg, nüüd öeldakse kirjandusala juhataja. Ja seal ma sain siis töötada, kuni. Tulekuni no me tõime seal Ühte teist lavale Gorki põhjas olija tsenjofi juba Järva ja oli minu ajal eriti just armu sovi Tanja selle lavaletoomisega ma olin juba seotud siis Kitzbergi neetud talu, et oleks üks Pärnumaa autor ka hulgas, siis võtsime peet, vallaku komöödia ja pillar, pardi Punjeva potitehas ja nii edasi. Ja teiselt poolt oli peale dramaturgi tavalise töö oli minu ülesandeks ka täiendada näitlejate teadmisi marksismi-leninismi alal, meil seal vastav piringi vastavat loengud, need loengud harilikult mina pidasin, see käis nagu töökohustuste hulka. Ja viimase suurema lavastusena meil parajasti just proovid olid käimas. See oli ka minu soov neeldavate mehe lätitükiga. Plaumannise rätsepat Sillamatsil olid meil parajasti käsil ja peaaegu juba troll etenduseni valmis, kui Saksa väed tulid kaheksandal juulil ootamatult linna. No ma olin üks esimesi mehi Pärnus keskarreteeriti ja mind vintsutati ka seal Kurikuulsa speti aidaa koonduslaagris, mis oli üks jõledamaid surmalaagreid Eestis tollel ajal kust igal öösel ikka vihma 20 kuni 30 meest viidi mahalaskmisele seal umbes 1000 inimese ümber, pidevalt hoiti kinni mitte üheksanda Pärnumaalt, vaid seda toodi ka Läänemaalt ja nii edasi. Ja sealt ma sattusin siis hiljem Pärnu vanglasse. Aga tänu Pärnu teatrirahva eest ostmisele. Esimese aasta lõpuks vabanesin. Ja selle järel ma pidasin targemaks mitte enam linnas elada, vaid elasin maal, Läti piiri ääres ja nii edasi. Ja kui tuli, siis 44. aasta sügis ja nõukogude armee üksused, Paide vabastasid siis tolleaegne Initsiatiivgrupp organiseerimisgrupp, nõukogude aktiiv, kes Paida tuli, nende poolt tehti mulle ettepanek, et kuna ma olen ikkagi ajakirjanduse alal ligemale kümmekond aastat tegutsenud et kas ma aitaks panna paides käima nõukogude ajalehe uuesti ja siis esimesest oktoobrist 1944 panimegi seal lehe käima, aga siis paidega Talte Luchi tollel ajal, nii et ega tollel ajal inimesed väga kaua ühel kohal ei püsinud. Kui nähti, et neist natuke asja on, siis neid harilikult kipute edutama ja mina sattusin siis 47. aastal suvel Tallinna juba vabariikliku lehe toimetusse talurahvalehe kultuuriosakonda, kus ma olin kultuuriosakonna juhataja poolteist aastat ja siis hiljem lühemat aega sirbi ja vasara toimetamises teatriosakonna juhataja. Aga 50.-te aastate keskpaigast alates olen ma olnud ainult vabakutseline tõlkija. Noh nüüd ka peale kõige muu veel pensionär, aga tõlkimist jätkan ikka veel. Aga Ma pean seda Tallinna asumist siiski nagu oma elu otsustavaks perioodiks, sest enne seda ma ei olnud nagu niisugune väike tagasihoidlik provintsi ajakirjanike heal juhul. Aga siin nagu tegevus välja avalduse silmaringavaldus ja ja mul on endal ju ka elu jooksul olnud ikka kirg raamatut osta või nii, et mul on ka kodune raamatukoguga. Tallinna Üheks suureks vooruseks on ju muidugi, et siin on nii riiklik raamatu kui ka hiljem akadeemia raamatukogu ja ilma raamatukoguta ikka ilma teaduslike raamatukogud abita on tänapäeval ikka kaunis raske vaimsel alal midagi teha. Teie töös suure osa võtnud tõlkimine, nagu me teame, see tõlgete loetelu on päris pikk, see on üle 20 omaette teose, mis on ilmunud trükis. Kas te tahate mõne juures peatuda, kas mõni on teie jaksab erilise tähtsusega raamatuid, mis mul omal oli väga südamel mõningatel põhjustel? See oli Anne Franki päevik. Mull okupatsiooni ajal Pärnu vanglas olles jättis väga raske elamuse, seal lähedal oli ka juudi sünagoog ja okupatsioonivõimud selles juudi sünagoogis hävitasid ka juudi lapsi. Noh, meil seda vanglas ei näinud, aga ega vangla ei ole ka maailmas päris isoleeritud ikaga vanglas kuuled ka ühte teist ja kui mul siis hiljem siin Tallinnas kätte puutus Anne Franki päeviku saksakeelne tõlge muidugi hollandi keelt ei valda. Siis ma rääkisin kohe kirjastuses Felix kaubale, kes oli sel ajal peatoimetaja, et see raamat oleks meil välja anda ja kauba oli nõus. Ja nii ma hakkasin siis tõlkima ja juba enne raamatu ilmumist ma avaldasin sellest päevikust rea katkendeid ka meie ajakirjanduses. Ja see Anne Franki päevik, oh tõlge oli Nõukogude liidus kõige esimene, kuna Moskvas venekeelne väljaanne ilmus hiljem hiljem näiteks ka Riias. Ja selle päeviku tõttu mul tekkis kirjalik kontakt ka Anne Franki isaga, Otto Frankiga, kes tollal elas juba Šveitsis, Baselis ja Taali kuulda saanud, et see Eesti väljaanne on ilmunud. Ja ma saatsin temale siis selle Eesti väljaande ka ja ta ütles, et ta paneb selle Amsterdamis välja Anne Franki muuseumis. Ta ise elas küll Šveitsis, aga ta oli nagu selle muuseumi patroon seal Amsterdamis, nii ta käis igal puul sõitis baaselist lennukiga Amsterdami. Et seal seda muuseumi tööd ja tegevust ka nagu juhtida. Ja hiljem mul oli rõõm kuulda. Käis Amsterdamis käis ka seal muuseumis ja ütles, et ja tõepoolest seal on see Eesti tõlge välja pandud, siis pean ma üheks saavutuseks siiski ka saksa demokraatliku vabariigi tippkirjanikku Johannes kobrovski romaani levini, veski tõlkimist. On selline komme Šveits lastel teeksid Süürichisse, antakse igal aastal välja üks auhind, parim saksa romaan sellel aastal ja seal sai kord auhinnaga sedasama levini veski. Sellest konkursist võtavad osa siis ka Lääne-Saksa, Šveitsi, Austria ja muude saksa keelt kirjutavate maade autorid. Lisaks tõlkimisele olete väga oluliselt kaasa aidanud meie kultuurilugu tutvustada. Kas teil on mingisuguseid lemmikteemasid lemmikprobleeme kultuuriloos? Kultuuri Larson? Üsna varakult juba köitnud just Eesti ärkamisaeg möödunud sajand. Ja pean ütlema jällegi, mis mind nagu mõjutas sellega tegelema koolis see ärkamisaja käsitlus, mul oli küll kaubanduskoolis väga hea eesti kirjanduse õpetaja Liidia aitsvam, Gustav Suitsu õpilane. Ta muidugi tegi üsna huvitavaks elavaks, aga siiski nagu õpilase asi, tal on teised huvid ja minu arust ka see eesti kirjanduse lugu ja kõik jäiga keskkoolipõlves natuke nagu kaugeks. Murrang tekkis, kui ilmus Tuglase monograafia Eesti kirjameeste selts. See tegi selle aja korraga nii huvitavaks ja dünaamiliseks ja põnevaks ja sealt edasi. Nagu üks niukene uurimise ring on mul olnud. Kreutzwald. Roman hiljem olen näiteks trükki toimetanud ka Jakob Liivi valitud teosed aga pikema eessõna kirjutanud ja loomingus geima. Omal ajal August Alle ajal debateerisin just sellise artikliga kui folkloor sotsiaalse kriitikavahendina Jakob Tamme luules 1948 oli see. Ja hiljem ka Faehlmann ikka olen tegelenud ja rõhutatult siiski on nagu kuidagi esikohalvu kirjandusloolises toodangus just möödunud sajandi teine pool. Kas tohib küsida, mis töö praegu on laual lahti? Praegu on tõlketöödest, oli. Kirjanike kongressil kevadel tutvusin esmakordselt ka Mervaldis virsega Läti Kirjanike Liidu delegaat. Meie kongressilt on Läti NSV teeneline kirjanik ka ja ta päeval nagu üks juhtivaid läti dramaturg näitekirjanike. Ma olin teda varem tõlkinud tema jutustuse suure isamaasõja ajast. Kõigele õitsevad nendes roosid silmus Loomingu raamatukogus omal ajal, aga isklikult autorid ei tundnud ja nüüd, kui saime kongressi seal tuttavaks ja vestlesime siis ma tundsin huvi tema viimaseaegse näitekirjandusliku tegevuse vastu. Ja tema saatis mulle tutvumiseks oma Seal on üks ajalooline draama 18.-st sajandist pealkirjaga kirikumäel aga siis Logaval ootab veel viimistlemist. Mul on üks väike brošüür, on seal raamatuühingu õrn plaanis välja anda metoodiline juhend või kiri, et kuidas korraldada kirjandusloolisi ekskursioone seal niukene vähem brošüür, umbes neli trükipoognat. Ma olen neid kirjandusloolisi ekskursioone korraldanud umbes 20 aastat, mul on teatud kogemused nende kirjanduslooliste ekskursioonide läbiviimiseks nagu paari aastakümne jooksul kogunenud. Ja nüüd ma tahaksin neid kogemusi natuke vahendada ka trükisena teel. Eestis vähe kui üldse on inimesi, kes suudaksid konkureerida faktide ja kultuuriloo tundmises. On teil mingi salarelv, kuidas son teadmised kogunenud? See. Minuga on midagi nagu murrangulist juhtunud pärast koolipõlve. Mõtlesin, et mul koolis näiteks oli osalt küll tervislikel põhjustel, aga ega ma edukas õpilane sugugi ei olnud. Vulhoolises kuuendat klassi tuli korrata. Aga võib-olla on mõnesugused põhjused mälu osas, mis on aidanud mu mälu nagu teha vastuvõtlikumaks. Üheks teguriks pean malemängu mis nõuab kah kui maleteooriaga tegeleda paljude variantide meelespidamist ja, ja nii edasi. Ja just see, ma arvan, et mul on selline omadus, et kui ma ikkagi ühe aastaarvu või nime või olen sisemiselt omaks võtnud ja tema ümber teatud niukesed väikesed emotsioonilised kujutlused kalu olnud siis ma naljalt seda julmust enam. Nii et ei usuta, et mälu on võimalik treenida, tuleb nagu kogemuse põhjal ütelda, et kuna mul looduses nagu päris head mälu ei olnud antud isegi mitte keelde osas, ma tean, mul oli algkoolis oli saksa keel, kellega näiteks väga palju võitlemist, sel lihtsal põhjusel mul sõnad jääda. Aga noh, nüüd ma võõrkeeltes saksa keelt nüüd vast siiski kõige paremini. Valdan ja Arnold, tulin seda keelt küllaltki põhjalikult, aga see on tulnud pärast kooli. Kas on teil olemas mingi moto või lühidalt sõnastatud põhimõte? Tahaksite nimetada? Põhimõte on see, et tunneksime ennast võlglastele oma eelkäijate ees, sellepärast ka meie vaimsel alal töötajad, kui me mõtleme tagasi nendele aegadele, mis oli enne nõukogudetulekut, no ma toon ainult paar näidet omal ajal üsna populaarne ja heatasemeline väljaanne oli looduse kroonine romaan, mis andis üsna rohkesti välja ka maailmakirjanduse klassika tõlkeid. Sellise romaani keskmine tõlkehonorar oli noh, ütleme 100 kuni 150 krooni, ehk ütleme, ühe tavalise keskkooli õpetaja kuupalk. No kui me võrdleme neid honorar, mis tänapäeval tõlkijatele makstakse ja me teame olud on selles mõttes meeletult palju lahedamaks muutunud. Ja üldse, kui me mõtleme sellele, kui raske oli varem luua eesti skulptuuri see oli ju üks täiesti mittetulutoov harrastus. Seda tehti oma vabast ajast ja öötundidest ja maksis teinekord ka juurde. Aga siiski see kultuur loodi. Ja kui läheb veel kaugemal ajale kaugematesse aegadesse tagasi kõik niinimetatud rahvalaulikud ja meie käsitööde tegijad ja ja see teadmine peaks meisse sisendama austust oma eelkäinud põlvede kultuuri tahte tuuri loova tahte vastu. Ja kui me selle tunnetame, siis me peaksime tundma ennast eel käinud põlvede ees võlgastena ja tegema maksimaalseid pingutusi selleks et meie kultuur püsiks teiste rahvaste meres. Võistlusvõimelisena.