Meie ees on väike õhuke luuleraamat Viivi Luige rängast rõõmust. Aga sellest tähtsast raamatust on tulnud rääkima Kalev Kesküla. Enne kui hakata rääkima Viivi Luige ühest meeldejäävast võib-olla üle aegade elavamast luulekogust, rängast rõõmust, tahaksin meelde tuletada, mis ajal see raamat ilmus. See oli aastal 1982. See oli aeg, kui Brežnev lahkus meie hulgast ja järgnes Andropov ja Tšernenko aeg. Võiks öelda, et, et see periood, mida me tagantjärele hellitlevalt stagnatsiooniks kutsume oli saavutanud teatud mõttes oma Apoteoosi. Ja kõik need tunnused, mis nõukogude ühiskonnas said kumuleeruda olid, olid oma äärmiste võimalusteni jõudnud. Ja kindlasti poeedile oli see ahistus tollal ehk kõige tugevamini tunda. Võib-olla olekski tark alustada Viivi Luige raamatu esimese luuletusega. Jama loeksin selle ette. Sest seal on kõik need põhilised kujundid, mida ta oma raamatus arendab juba näha. Mis läbi aja läigatab, on tume talve jää. Kes sellel korra libiseb, see pidama ei jää. Ja seda tõusta aita vaid ta enda jõud ja jonn. Kuid midagi seal on sest samu salapragusid täis Onsu hõimu vere hääl. Ta silmavalgeid läigatab, seesama helk, mis kuskil seal jäälagendike kõminat on täis ta luulekeel täht süttib taevas üleval, näe, süttib ikka veel. Võib-olla on siin tunnuslik just need kaks rida, sest samu salapragusid täis Onsu hõimuvere hääl. Hõimuvere hääl on üks niisugune kujund, mis, mis võib-olla tollases luules on hästi palju arendatud ja toob kindlasti Runneli meelde. Võib-olla Runnel oligi tollase luuleperioodi tollase ajastu kõige olulisem kõige tähtsam, kõige mõjukam luule ja aga ma ütleksin, et Viivi Luik moodustab talle teatava võrdse paarilise, kui Runnel oli niisugune tüüpiline meheliku luule esindaja. Tema tundeskaala on üsna avar. Seal on irooniat, seal on sarkasmi, seal on vägi, sõnalisustki siis Viivi Luik on, on passiivne, kirjeldav, aga väga tundlik, naiselik. Tema luules on võib-olla kõige levinuim tundetoon just nimelt resigmatsioon. Aga loomulikult mõlemad olid vastupanu luuletajad. Nii Runnel kui Viivi Luik. Ja muidugi kaks viimast rida, täht süttib taevas üleval, näe, süttib ikka, veel on siis juba tõeline austusavaldus eesti luuletraditsiooni järjepidevuse meenutab muidugi Juhan Liivi. Siiski tuleb mulle veel neid luuletusi sirvides üks kujund meelde. Nimelt kirjutab Viivi Luik jälle rahva küünte all on musta põllumulda, jälle rahvas leiab käe, eales vaimulipp ei vaju. See vaimulipp tuletab meelde ühe eelmise ajastu suure naisluuletaja, nimelt Betti Alveri, kes, kes kirjutas vist umbes nii, et kuid mu ees käib luule, noor ja majesteetlik kõrgel lampi hoides täpselt nagu praegu. Seen, vaimulipp ja lamp ja need on olnud alati need kujundid, mis, mis kõige pimedamasse öö põhjas on eesti rahvale alati korda läinud. Ja võiks öelda, et Viivi Luige raamat ongi üsna Krestomaatiline selles suhtes. Et ta rõhutab vaimset vastupanu selles selles üsna pimedas ja kehvas ajas. Ja kui me nüüd tõmbaksime siit paralleeli tänapäevani, siis tundub, et niisuguseid luuletusi niisugust poeetikat enam ei kirjutata ei kasutata, sest ajastu on teine. Jaa, jaa. Eesti luules on just nimelt olnud väga tugev seevastupanutraditsioon, aga okupatsioonist vabariigi luulet ei ole õieti veel kujunenud, tähendab, niisugust kindlat kujundisüsteemi ei ole kujunenud sellist poeetika, et veel ei ole. Ja tooksin siin veel ühe Viivi Luige rea ihu ja hingega kaitsevaimu metsikut sära. See on, on jälle väga tunnuslik. Paralleel ehk peti halverile võib-olla Marie Underi okupatsiooniaegsed luuletused sõja ajast ja ja Betti Alveri võib-olla endagi kõige tugevamad sõjaaegsed luuletused on ehk ehk pisut traagilisemad ja ei ole päris täpne paralleel sellele Viivi Luige raamatule. Aga, aga just need 30.-te aastate lõpust pärinevad ja sellist vaimset vastupanu rõhutavad, on, on väga olulised. Veel üks üks luuletuse katke Viivi Luigel. Silma valgetes veresooned elutöö pooleli, tali pikk, näkku teeb täiesti uued jooned. Ehapaiste ja igavik. Selles Viivi Luige raamatusse tulevad ilmsiks veel mõned niisugused sõnad, mõisted, kujundid, mis saavad hilisemas Viivi Luige loomingus väga oluliseks. Need on sajand ilma lõpp, igavik, et need on nii-öelda suured kujundid, eksistentsiaalsed kujundide, mille kaudu on võib-olla räägitud siin sealt Vivi Luigest pisut kahtlevalt kui teatava niisuguse kosmilise kitši tootjast. Aga ometi on see üldistus, milleni Viivi Luik jõuab, ühendades meie argised asjad sellesama argis argielu raskuse, mis on nii raske ja nii tühine, nagu Viivi Luik ütleb suurte kosmiliste igavikuliste nähtustega siis seegi arengusuund on olnud nii Viivi Luigele endale kui hilisemale eesti luulele kui ühele poeetilisele vaateviisile üldse. Väga oluline. Oma seniste sõnade kinnituseks tahaksime ette lugeda siiskiga Viivi Luige raamatu nimiluuletus. Seal siis rängast rõõmust Tallinna üleval, ent allpool ääres Valga keskel külmad suved, baas ning savimuld rahvas välja makstav tulehoidja palga. Muidu see jääb nälga, jäiteegi tuld. Süda võpatas ning lõpuks kulub ära rängast rõõmust, samuti kui rängast valust. Aga juunis õunapuude tõsist valget sära paistab mitme inimpõlve taha igast talust 35 40 eluaasta vahel vastu valgust oma käsi vaata ülbed verekuma 10 küüne vahel verd, meil pole väärtust, keeleta ja maata. Jah, kes kirjutaks tänapäeval niisugust luuletust tõelist Isamaa luuletust, barrex elans? Võib-olla see ränga rõõmu kujund, võib-olla see tahaks veel natukene lahtimõtestamist, minu jaoks on see midagi sarnast kui. Kui Kundera olemise talumatu kergus. Serenc rõõm on nagu olemise talumatu kergus, üks niisugune nähtus, mis surub sind kinni iga päeva ja ei anna võimalust tõusta kõrgemale, mis ahistab sind argiasjade külge. Ja, ja lisaks sellele poliitilisele surutisele, mis selles raamatus ridade vahel aimub on Viivi Luige teine tähtis kujund just nimelt eksistentsiaalne surutis. Ja võiks öelda, et see annab sellele teosele just olulise mõõtme. Kokkuvõtteks võiks öelda, et et tegu on väga selge piirilise oma ajastu raamatuga, kuid et tal on just niisuguseid olulisi eksistentsiaalseid väärt. Tõsi ja teisest küljest ta kirjeldab ka mingil kombel meie tänast vaimset seisundit, siin on ka üsna rahvuskriitilisi toone ja nii-öelda allaandmist, mugavuse ja kappi, Ta oli ülemvõimu ees. Siis siis on, on mingisuguseid selliseid Nüanssi selles raamatus, mis mõjuvad ka täna väga oluliselt ja Viivi Luige hilisemas loomingus, ütleme siin näiteks esseekogu inimese kapike on, on neid samu teemasid arendada antud edasi võib-olla siis üks põhilisi teemasid olekski niisugune ajaliku, inimese üksindus. Väikeses linnas, Läänemere kaldal või mõnes suures maailma linnas. Üksildus on ikka ühtemoodi, kuigi poliitiline taustsüsteem on muutunud, on selle raamatu sügavam sisu eksistentsiaalne sisu jäänud meie jaoks oluliseks. Viivi Luige luuleraamatust, rängast rõõmust rääkis Kalev Keskküla.