Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Nagu piisa tornis, elaks? Maja oli hakanud küljele kalduma 10 või 15 aastat tagasi ja mõned arvasid, et see on ilmadest. Läbi aasta oli ilm käitunud nii, nagu oleks pandora laegas avatud ja kõik tuulte tujude temperatuuri muutused valla päästetud. See oli aga nii kogu maailmas. Ja kuigi kõik majaelanikud jutte kasvuhooneefektist ei uskunud, jäi valdavaks arvamuseks see, et maja kaldumine sõltus siiski ka ilmast. Maja on nagu ilm või ilma maise, mis ei tea enam, mida teha ja endaga peale hakata. Arvas väike filosoof, nagu kutsuti allkorrusel elavat üliõpilast. Aga tema oli elanikest kõige noorem ja seepärast ei võtnud ülejäänud seda avaldust kuigi tõsiselt. Nii ei teinud keegi kuulmagi ka siis, kui Väike-Filosoft piisa torni mainis. Tartus oli raekoja väljakul ka üks maja hakanud külili kalduma aga kahe maja vahele oli pandud tala ning pärast seda ei olnud enam mingit ohtu. Nende maja oli küll nii oma, et siin mingi kunstlik väljaspoolne tugi ei oleks aidanud. Aga see ei olnud veel ka nii viltu, nagu tooma aja seal kaugele ülikoolilinnas kus seda oli näinud üliõpilane. Pealegi seda küll keegi päris välja ei öelnud. Aga see oli kõigile majaelanikele siiski argument. Maja oli alati olnud, maja oli alati olnud ja isegi linna arhitektuuriosakonnas ei teatud, kui vana maja täpselt võis olla. Nii kindlaid maju oli ehitatud ainult tsaariajal, see oli selge. Aga et maja tol ajal oleks vajuma hakanud, ükski asjatundja ei uskunud nagu ka seda, et maja oleks vajunud sõjaeelse Eesti ajal või jah, isegi eelmise võõrakorra ajal siis ei olnud maja eest küll põrmugi hoolt kantud ning ei oleks olnud ime, kui maja oleks hakanud vajuma selle tõttu. Aga keegi ei olnud vajumist kaevanud, millest järeldati, et vajumis siis ka ei täheldatud. Millest ametnikud järeldasid, et seda lihtsalt ei olnud. Võib-olla mõni vanem ja eluaeg majaga seotud elanik oleks osanud midagi öelda, aga majas ei elanud nii vanu inimesi, et need võinuksid mingeid sedalaadi üldistusi teha. Ükski elanik ei olnud nii vana nagu maja ega oleks saanudki olla. Kõige enam oleks majast osanud rääkida majaomanik, kes oli oma majas ka väga kaua elanud. Tema oleks võinud teada, mis majaga õieti on. Aga see väga vana inimene elas vististi kusagil kaugel Euroopas ja temast ega tema järglastest ei teatud midagi. Kui majas jutuks tuli, siis ei olnud kellelgi huvi hakata omanikku otsima kusagilt maailmaruumis, nagu väljendas allkorruse alati mürgisevõitu küünik. See tundus liiga tülikas, kas liiga kallis? Ja lõppude lõpuks, kuigi igaühel pidi olema kodu, lootsid elanikud paljuski siiski sellele, et äkki tuleb keegi ja teeb asja korda. Keegi elanikest ei tundnud ega pidanudki tundma mingit kohustust sest ei olnud ju omanik, alati oli keegi, kes asjad korda ajas, ilma et inimene ise oleks pidanud selle pärast väga põdema. Nii oli aja jooksul hakanud tunduma, nagu majal ei olekski omanikke, omanik oli anonüümne riik või ühiskond või inimene üldse, nagu ütles väike filosoof. Keegi kui väike filosoof hilisõhtul arvuti juurest oma tüdruku kõrvale voodisse kulunud paksu teki alla lipsas, ei saanud ta tihti kaua magada. Maja sosistas ja ohkas, kui tal oleks hing ja väike filosoof, küsis endalt, kas ohka hing ongi keegi elanikud, see vastan hingetu tarvas väike filosoof ja tundis veidi nördimusega ja jõuetustundega segatud viha. Siinsed inimesed on eikeegi. Tegelikult tahavad kõik olla omanikud, mõtles väike filosoof. Aga keegi ei taha midagi teha ja otsustas, et maja on seepärast viltu, et majas elab. Ei keegi. Kabiisa torn peab olema sellepärast viltu, et seal on elanud ja elab ei keegi, kogu maailmas on sellepärast kõik viltu, et seal elab. Ei keegi otsustas väike filoso puristas ja hüüdis kogu maailma peale mõeldes öövaikuses. Elu on piisaatorn. Ning ohkas, leides, et see, mis maja valitseb, on lõppkokkuvõttes eimiski. Ning see tundus filosoofia olevat küll. Kuigi väike filosoof seda ei teadnud, aati peaaegu igas korteris, aga iga elanik oleks vaja vajumisest ja küljele kaldumisest hoolimata tõesti meelsasti olnud selle omanik, mitte et keegi oleks tahtnud konkreetselt võtta endale maja ülalpidamisega seotud askeldus ja pahandusi. Aga igaüks kujutles siiski, et kui tema oleks majaomanik, siis oleks kõik korras. See oli nagu ilus unejutt ja selle saatel oli kergem magama jääda. Nii olid öised ohked unetute lasemetel tihtipeale kuidagimoodi kaunelmatega seotud. Aga vahel, kui maja enda imelikud öised häälitsused, mingid raginad kriuksub, käeksud haiged vaikuses eriti selgesti kostsid siis tekkis kõigis korterites unetu valvel olekuga seotud pingeline vaikus, siis küll kardeti maja pärast. Viimase sõja ajal oli kõrvalmajja kukkunud pomm ja võib-olla see oli maja kuidagi paigast ära löönud. Kuradi sakslasi jääb, pomises ülakorruse kange vanamees, kes ei mõelnud, et elav saksa päritoluga omaniku majas. Pagana venelased, pomises keskmise korruse ärinaine, kelle vanemad olid Siberis olnud ja kellele ei tulnud pähe, et maja oli ehitatud kunagise ammuse küll aga siiski vene korra ajal. Igatahes ei tehtud midagi vajumise peatamiseks keegi majaelanikest ei teinud. Ja keegi anonüümne inimene, ühiskond, riik, seegaanid, et maja oli eimiskit täis ja aja jooksul hakkas tunduma, et see vajumine see ongi normaalne olukord. Viltumajas oli ikka elatud, oli elatud aastakümneid, ilma et midagi oleks juhtunud ja seal sai elada küll. Pealegi seda, mis juhtuda võis, ei kujutanudki keegi täpselt ette, midagi pidi põis sai juhtuda, aga mis. Mis siis ikka juhtub midagi, kui üldse midagi juhtuda saab, siis see juhtub meie sees meie südametes igaühe südames. Kui inimesed vahel koredate tega koridoris siledaks kulunud trepi käsipuu juures kokku said ja maja vajumise pärast muretsesid, siis ütles niimoodi preester, preester, väga napisõnaline mees, õigupoolest peaaegu kunagi mingit muud arvamust ei avaldanudki ja kõik teadsid, et tema justkui muretu arvamuse taga oli veendumus, et kõik on jumala kätes teda kutsutigi selja taga irooniliselt jumala asemik maa peal. Aga et see oli liiga pikk, ehk siis lihtsalt asemik. Ükskord oli mees tundunud teistele küll peaaegu pühana siis, kui ta läks pidevalt maja juurde kogunenud ja nagu selgus, nugade ja isegi püstoliga relvastatud pätikamba juurde. Ning kuidagi saavutas selle, et need enam aja juurde ei tulnud. Aga see oli olnud ammu ja igapäevas oli preestrist saanud keegi teine, mitte pühamees, mitte vaimulik, vaid tavaline naaber ning argistes kokkupuudetest nagu prügi väljaviimine või naabrinaise korkide parandamine, nii nagu neid juhuslikult ikka ette tuli, ei olnud teistele elanikele enamasti meeleski. Tasemikul võib olla mingi seos jumalaga. Keegi ei teadnud, et siis, kui preester hilisõhtul alandada sama aja lähedal hulkuva koera sisse kutsus ja talle sooja putru andnud ta enda juurde teki peale voodisse lubas kuulas ka tema pärast õhtust palve lugemist ja enne magama jäämist maja häälitsusi imeliku tundega, küsides endalt, kas need ongi jumala hääled. Ta ei teadnud, et ülakorruse kange vanamees, filmioperaator, kes oli ajalugu kogenud, sõjas haavata saanud, paari meetri kaugusel Stalinit näinud, naise kaotanud, raske infarkti läbi elanud. Ja oli nüüd 85 aastane, vaatas samal ajal satelliittelevisioonist teadusfilme, mis seletasid ökoloogilist katastroofi ja päikese mõju maakerale. Filmimees, kes oli venelane, kandis endas sügavat solvumist sellepärast et keegi oli koridoris peetud ühise arutelu ajal talle öelnud, et tema on niikuinii siin pealtvaataja ja mis temal venelasel üldse selle eesti majaga asja on? Ta ei olnud sellepärast kuri, aga haavunud küll. Tema pealtvaataja saadet üldse ei vaadanud. Ta ei saanud ka aru, et saate pealkiri on irooniline ning oli saatnud kellelegi ütlemata teaduste akadeemiale, parteidele ja valitsusele kirju, kus kirjeldas maja olukorda. Aga ei olnud saanud kunagi mingit vastust. Ning kui oli selge, et ta vastust kunagi ei saagi oli nii pidanud nentima, et Neil on tähtsamat teha kui selle maailmaga keegi öelda. See oli masendav. Vanamees oli ennast oma vanuses muidu hästi tundnud, aga nüüd, kui ta ei saanud enam oma filmikaameraga minna olukordi mõjutama tunnistajat on maailmale tühi koht. Ja tühi koht ei saanud ega tahtnud ta olla, sest see oli mõistusevastane. Ta oli sügavalt veendunud, et maja saatuse saab lahendada samal moel nagu maailma saatuse mõistuse ja teadmisega teatega olukorrast. Just nii, nagu ta oli omal ajal filmikaameraga kohal käies asju paika pannud. Hommikul avasta rõduukse ja pani lindudele süüa, ta ostis ikka kõige paremaid seemneid, siis tahtis, et linnud käiksid tema juures, aga mitte seal all, kus väikese filosoofi salaja ebaseaduslikult elav tüdruk linde toitis. Ja kui ta seejärel ilmale vaatamata kükke tegi, pomises ta. Ja vahel ülekohtuse suhtumise pärast vihastades karjatas, täiest kõrist läbi rõduukse avas ja kogu maailmale. Koduperenaine nagu vahekorruse naabrid tonti oli ükskord seda hüüdmist kuulnud ja sellest teistele rääkinud. Ja kuigi enamik inimesi vanamehe pentsikus naeris, tunti ennast ikkagi puudutatuna. Enamik inimesi ennast pealtvaatajaks ei lugenud, sest nad ju muretsesid, rääkisid siin ei saanudki pealtvaatajaks jääda. Seda enam, et äkki oli asi läinud palju hullemaks. Oli äkiliste temperatuuri muutustega talv ja koridoris kokku juhtunud, arutasid inimesed, kas see võiks maja seisundile kuidagi halvasti mõjuda ja mis kevadel saab, kui korraga soojaks läheb. Just enne külmade tulekut oli üpris maja lähedal kaevisid tehtud torusid pandud. Enne seda oli otse maja nurga juurest välja juuritud hiiglaslik pappel, mis oli juured maja vundamendi alla ajanud ja mõni arvas, et kevade tulekul. Kui kiiresti soojaks läheb ja veed voolama pääsevad, võib maja kokku variseda. Vahel paisusid kõnelused häälekaks vaidluseks ja vahekorrusel elav küünik, kelle ukse taga arutelud enamasti toimusid ja kes leidis kogusele askeldamist asjatu olevat. Läks ära tagumisse tuppa ning pani oma sõjajärgse letti, mida ta muidu üldse ei kuulanud, täiest jõust hüüdma, mille peale arvati, et ta joob. Küünik, selle nimi oli talle pannud, kes filoso muidu keegi tema päris nime majas õieti ei teadnud, sest ta ei suhelnud naljalt kellegagi ja nii teda nagu ei olnudki. Küünik oli väga vaene mees, vaene, aga mitte seepärast, et teda oleks saatus peksnud, vaid tal oli niisugune meelelaad, et ta lihtsaid juhuameteid pidades laskis elul minna, nagu see läheb. Mispärast väike filosoftuda endamisi küünikuks, nimetaski küünikuks selle sõna vanemas elust eemaloleku tähenduses. Küüniku Tõrksa käitumise turtsatuste pärast arvas enamik majaelanikke temast, aga just vastupidi pidas elu vennaks. Kui küünik oli ükskord trepikojas, käivad arutamist pealt kuulates lahti jäänud, ukse peale toetanud ja välja kukkunud koridori otse arutlejate sekka pikali siis hakati rääkima, etan joodik. Küünik ise nii ei arvanud, kuigi pani üksi tõepoolest vahel kärakat ja pilgus siis öösel asju. Ja koduperenaine oli näinud, kuidas ta kõrvalt maja prükkaritel oli täis peaga viina pakkunud. Kuid see oli rohkem juhus. Igatahes peeti küünikute õelaks inimeseks ja kuigi ta oma harvadel ilmumistel võis head nõu anda, ei tunnistatud, et seisukoht on tema oma. Keegi ei teadnud, et koduperenaine oli sedagi näinud, et küünik toitis salaja sama koera, keda preestergi kui leidis, et see tuleb üksiku mehe joodiku enesehaletsusest, aga mitte südameheadusest. Ta leidis, et see ei saanud olla nii hea toit kui tema koduperenaise oma. Ta ei sallinud küünikud, sest tema arvates pidi elu puhas olema ja niida koridoris küünik ukse taga mõne prügi väljaviimisel maha pudenenud tiku otsa leidnud, aladas aga põrutas. Elu peab olema puhas. See tuli kibestumisest. Koduperenaine oli keskija ületanud mammi, kes arvas, et tuleb täita oma kohust ja ei ole siin midagi arutada. Ta hindas kõrgelt neid omadusi, mis enne sõda anti koduperenaistele küpsetamise ja kodu korrastamise kursustel. Aeg-ajalt panin lehte kuulutuse, et pressib korralikult pükse ja teeb üksiku mehe riided korda ning lootis sel viisil leida elukaaslase. Meest ei olnud ta leidnud. Vahel küll käis keegi tema juures, mille peale küünik oma harvadel kohtumistel teistega unustanud viskamated. Seal käiakse pekssemrässimas, aga see pükste pressimine ja särgid, riikimine, mis küüniku jutu järgi toimus ikka hommikupoole ööd ei olnud see nii koduperenaist mehele aidanud. Keegi ei osanud arvata, et koduperenaise ideaal oli tegelikult mitte Eeros, vaid AKP platooniline armastus ja et kui külla tulnud mees enamasti üksik või hüljatud mees oli toidetud ja joodetud ning magama pandud hakkas ta mehe kehakatteid parandama ning pressis need tõepoolest ära. Ta pritsis pressimisriidele vett peale ja kolksu, kuidas vanamoodsa elektritriikrauaga, mis oli katki läinud ja mida ta seepärast soojendas köögiga asi leegil. Ja need hääled võisid küll jätta mulje mingist muust tegevusest. Aga hommikul leidis iga külla tulnud mees naise hoopis diivanilt ning siis tõrjus naine unisena igasugused lähenemiskatsed, sest tema ideaal oli, et elu peab olema puhas. Küünik küünik siiski seda asja täpselt ei teadnud ja ammugi ei teadnud ta, et naine olid tõesti viljatu. Nii olid ka nuuksatused, mida küünik öösiti vaikuses vahel kuulis mitte naudingu, vaid aske pikaldase kurvastuse hääled. Sest naisele tundus, et temast keegi ei hooli, nagu teda ei olekski. Majas elas veel üks inimene, keskealine ärinaine, keda ka keegi eriti ei näinud, kuigi teati, et tal on imelik nimi lee. Keegi ei teadnud, et see oli tema enda moderniseering nimest Helle. Mis tunnustele vana moodsana. Aga see nimi ei tahtnud kellelegi hästi meelde jääda lee. Et ärinaine pühendas peaaegu kogu oma aja karjäärile, käis pikkades komandeeringutes, siis ei nähtud teda tihtipeale kaua, nii et kui ta oma Ooes kremmis nagu küünik märkis, mõnele vanemale majale kuule vastu tuli, siis ei tundnud need teda alati äragi, nagu ta ei elakski majas. Ainult peod, mille ajal meelas araabia muusika öövaikuses närvesaalis, tõi tama aja elanikele meelde ja see oli niisugune meelespidamine, mille sisuks oli soov ta ära unustada. Aeg-ajalt oli nähtud maja uksed liuglevad, uhked valged Cadillaci, ärinaise uksest aga sisenevad peenelt riietatud noori ilusaid mehi ja nii tekkis arvamus, et aeg-ajalt tellib ta endale escordi poistest seksiorjad, keda ta koera piitsaga nüpeldada. Keegi talle midagi halvasti öelda ei tahtnud, sest oli majas ainuke, kellelt sai vajadusel alati raha laenata, mida ta unustamise korral kunagi tagasi ei küsinud. Ja õigupoolest ei uletudki talle midagi öelda, sest keegi lihtsalt ei saanud aru, millega ta tegeleb. Uued terminid ja ärikeel, millest ta rääkis, oli täis mõisteid, keegi isegi väike filosoof ei tundnud. Aga need olid ikka kuidagi seotud tõelise reaalse võimuga raha võimuga. Väike filosoof, kes oli noormees, oli ette kujutanud küll, kuidas naine hüüatab lakkuma saapaid. Aga tegelikult tuli seksuaalne kujutlus sellest, et ta oli ükskord näinud, kuidas ärinaine oli maja nurga juures just seal, kust vana pappel oli välja juuritud sülitanud koera ja sellele just nagu midagi kõrvas ahistanud. Nii kükitades ta jalad ja rinnad olid peaaegu paljastatud. Väike filosoof, kes uuris moraali ja eetikaküsimusi, oli tundnud hoolimata sellest, et tal oli oma tüdruk, kuidas tema moraal ennast uhkelt sirgu ajab. Ja sellest peale oli ta ärinaist kohates alati punastanud. Keegi ei teadnud, et igal õhtul, kui ärinaine oli lõpetanud oma venitusharjutused, mida ta tegi nii, et valu kri mass oli näol ja higi jooksis istus ta veel kaua üleval ja sosistas. Keskendu käske. Sest ta lootis saavutada ilu ja rühi, mida ei lubanud tale teisest veidi lühem jalg. Nii kulges majas elu väljakujunenud korra ja arusaamade järgi kuni päevani mil algas see, mida hiljem kõik teadjad. Nõnda nimetasid see aeg see päev. Aga et aru saada, mis õieti juhtus ja kui tõsine see asi oli. Peame veel ühe asja ära rääkima. Seda ei olegi nii lihtne seletada, sest ühtepidi oli kõik nagu iseenesest mõistetav. Teistpidi, aga vist oleks kõige õigem öelda, müstiline asi oli majas. Aja jooksul juhtus ikka keegi haigestuma, sai infarkti, vahelaks, kellelgi köögis midagi põlema või oli elektrikatkestus keldrisse tungis üleujutuse ajal vesi, pööning hakkas läbi laskma või midagi sellist. Ja siis hakati alati ja ikka süüdistama maja maja kuigi ehitatud aegadel, millest ühelgi ajajärgul ei saanud otseselt oma mälestusi olla oli seestpoolt õieti küllaltki uus. Torustik oli vahetatud, uus katus oli pandud. Muidugi oli iga korterid korduvalt remonditud ja Wordi eelmise korra ajal oli sanepidjaam igaveseks hävitanud, kõik majja siginenud satikad. Aga ikkagi süüdistati maja. Oli see majaelanikke tabanud nohu hoog või suri kellelgi pärast külaskäiku majja keegi ära või asutasid trükkarid end vaikselt pööningule haisema? Ikka leiti, et see on halva energiaga maa või et maja peal on needus. Majamis pidi elanikele koduks olema ei olnudki samal ajal nagu vajavaid mingi ruum, mida valitses ootamatute halbade juhuste võimalus. Nii et küünik ütles ükskord, et kui tore Kus maad tabab meteoriit, siis lendab tingimata selliselt, trajektoorile tabab meie maja. Kliima üldise soojenemise taustal olid inimlikud suhted ajaga muutunud sama heitlikeks nagu ilm ja paljus sama vilu taiks, nagu parajasti võimutseb, põhiliselt küll talb. Muidugi ei saanud mängusele muudkui mingid jõud, mingi väline jõud, mis selliseid üheaegseid muutusi põhjustas. Ja kõige lihtsam ja selgem oli siduda nüüd majaga. Ei olnud õigupoolest ühtki maja elanikku, kes ei oleks selgelt ja teadlikult nentinud või ebateadlikult endas õhutanud või kandnud kusagil alateadvuse sügavuses arvamust, et siin ei saanud muud ollagi, kui et maja pidigi ühel päeval hakkama viltu vajuma ja siis ühel teisel saatuslikul päeval selle tagajärjel päris kokku varisema. Aga just seepärast oli sündmuste järgmine käik nii nagu see algusest lõpuni kulges. Just üllatav oleks oodatud kõike, aga mitte seda. Kõik oleksid valmis olnud ühel päeval kooris hüüdma. Kõiges on süüdi maa ja ja see lause oli iseendast totter. Sellest sai igaüks oma mõistusega muidugimõista terve mõistusega väga hästi aru. Aga ometi oli nõnda kõige lihtsam ja see muidu ebamääraste tunnete koondamine ühte lausesse tegi kõik kuidagiviisi ühtlasi selgemaks ja kindlamaks. Ning kui on vaja, siis öösel Hähkis ägises oigas ja raksus oli see arvamusele ainult kinnituseks. Seepärast oleksid maja elanikud aeg-ajalt, kui neil endale arusaamatutel põhjustel ühe korraga üheks suureks tropiks kogunenud, pingest mõõta täis sai hea meelega öösel koridori kogunenud ja kisendanud majale mingi appi hüüdma loosungi pannud või sellega linnavalitsuse ette marssinud. Ja võib-olla oleks nii läinudki? Jah, kui ei oleks ilmunud majaomanik tõeline omanik, mitte see ähmane keegi või ei keegi kelle taga võis olla või oli anonüümseks jääv riik, ühiskond, või kaugel maal elav vanadaam, kellel ei olnud kodu, maagagi, rääkimata majast mingit kontakti. Kui küünik, kes üüri maksmisega alati hilines majavalitsuses või õieti nüüdses haldusasutuses tagantjärgi üüri käis maksmas ja nagu alati bürokraatide ametniku hingedega riidu läks oli talle riiu ajal otsesõnu öeldud, aga majal on omanik juba tükk aega. Meie siin osutame talle erakordsete asjaolude tõttu ainult teenust. Seepärast maksate üüri, Velziid. Küll omanik ennast ilmutab, kuigi aeg on, siis asjad selguvad ja saate kõik teada. Ega neilegi veel kõik selge pole. Ja kohe pärast seda algasid muutused. Omaniku ennast ei olnud keegi veel näinud, kui sai teatavaks, et korterisse, mis oma erakordselt halva seisundi tõttu oli püsinud tühjana, tuleb uus asukas majaelanike üldise arvamuse järgi. Üldine arvamus tähendas tavaliselt seda, mida ütlesid koduperenaine kihtise keelega küünik või väike filosoof. Üldise arvamuse järgi ei saanud see tähendada midagi head. Ja nüüd oli maja süüdi rohkem kui kunagi varem. Sest teadmine, et maja elanikud on nüüdsest sundüürnikud, ehk nagu küünik ütles sundüürinukud, millega ta tahtis öelda, et nad on igaühel nöörist tõmmata. See teadmine hakkas nüüd lausa kummitama. Selge oli üks tuleb seesama üüri tõstmine, seesama väljaajamine, mis oli aset leidnud mitmel pool mujal. Isegi preester, kes oma ameti tõttu oli näinud paljude inimeste elu lähedalt, pomises omaette aitäh. Ime on maailmast kadunud. Ja korteritesse imbus raske hääletus ning ainult öösiti, kui maja hääled hakkasid kuulduma, mõtlesid elanikud, et see maja ohkamine, jäägisimine on neile pigem kergendav kui raske. Siis ilmusid majja remondimehed ja veel enne kui keegi omaniku nägi sai seni tühi, haisev ruum uue näo. Ehk nagu küünik leidis eluraami. Mis aga kõiki üllatas, oli see, et mitte ainult remondi alla läinud, vaid ka teistesse, üldse kõigisse korteritesse pandi uus elektrijuhtmestik ja veel tasuta. Selle vastu ei saanud keegi olla, sest tuletõrje oli maja vanas juhtmestikus tekkinud lühise tõttu mitmel korral pidanud tuld kustutama ja ükskord oleks maja võinud äärepealt maha põleda. Ometi jäi ärevus püsima. Ohulikule see investeering tuleviku jaoks, nentis küünik, kellest ajaga ja hädaga oli saanud mõnevõrra seltskondliku. Ma olen kõiges ühiskondliku olendina oli säilitanud eemalolija positsioonis, sest selle taga ei saanud olla muud kui väljatõstmiseks valmistumine. Ja sellega nõustuti. Siit ei saanud midagi head tulla. Aga ühel päeval oli üüriline värske euroremondi saanud korteri sees ja elu läks jälle oma argist rada. Omaniku kohta ikka mingit teavet ei olnud ja keegi ei tundnud uue juhilise vastu isegi suuremat huvi, sest mida temagi oleks võinud olukorrast uut rääkida. Olukord oli, nagu ta oli. Inimene harjub kõigega, nentis Lagorruse filmimees. Ühel külmal talvepäeval, kui väike filosoof lugest aknal inglisekeelsest filosoofia raamatust parajasti lõiku. Ime avaneb väliselt, kui juhus aga tuleb inimese seest. Sisuliselt ei ole ime, aga juhus. Ime on soojus, mis inimesi seob ja soojust ei ole ilma valguseta, olgugi see mingil moel varjatud. Libises üle teksti kerge vari. Väikese Philosophy pilt langes aknast välja ja ta nägi, et uus üüriline ise nii õhukeselt riides, et lausa lõdises toitis linde. Naine seisis liikumatult, seemned välja sirutatud, käel ja värvud lendasid talle otse peo peale. Päike paistis eredalt ja naisel olid päikeseprillid ees. Kuid ometi oli aru saada, et naine maamustade juuste ja tugeva figuuriga oli erakordselt ilus. Aga see ununes noormehel kiiresti, sest filosoofia ja maailm nõudsid oma ja maja kõigepealt seda enam, et majas hakati rääkima imelikest juhtumistest. Sinimehel oleks nagu taldrik lennanud läbi toa. Kuigi, kui sellest lähemalt räägiti, selgus, et see ikkagi libises käest. Küünikule kangastus põrandal surnud lind, kellest ta ei osanud öelda, kuidas tuppa sai ja kas oli põrandal surnudki või oli lihtsalt surnupõrandal. Ärinaine ütles, et tähtede seis on imelik ja toob lähemal ajal nähtavale midagi imestama panevat saatuslikku. See tundus kõigile sisutu väitena, sest kõik saatuslik oligi juba käes. Aga ometi mõjus rusutisele kaasa kange vanamees ülakorruselt, kes sisimas tundis uhkust selle üle, et oli aastaid tagasi balti keti ajal end ületanud ja seda filmima läinud, pomises, ei hooli meil enam seda ühtsust ega kogu hoidmist. Imevaimu, mis on olnud rasketel aegadel ime, on maailmast ära kadunud. Kuigi mingit välist põhjust ei olnud, siiski inimesed närvitsesid. Õhus lendasid nähtamatult noored ja süljelarakas. Koduperenaine püüdis algatada näljastreiki ja külmaga maja akende all telkimist. Loosungid püsti. Väike filosoof soovis, et maja kohe kokku variseks, sest arvas, et siis saavad nad korterid ja küünik irvitas, et. Mina, keda ei saa, me kõik jääme varingu alla ja kogu lugu, see on niikuinii paratamatu. Tema lause, et see on niikuinii paratamatu, jättis sügava mulje isegi ülakorrusega Angele vanamehele sest televisioonis jooksid filmid ökoloogilisest katastroofist ja sellest, et asteroid tabab maad. Ja kui ta eesootavast õudustest teistele rääkis, tuli väikesele filosoofiline meelde kõik, mida juba aastaid tagasi oli ennustanud Rooma Klubi küünikes tihti ironiseeris selle üle, et aastal 2000 kristliku ajaarvamise murdepunktis arvati maailma lõpp tulevat, aga ei tulnud. Ei unustanud nüüd naiste hirmuks lisamast. Vanestituuneb ärinaine, kes kõiki lehti luges, rääkis imeliku juhtumi, kus ühele seal oli just aastatuhande vahetusel maailmalõpuootuse ajal auto otsa sõitnud ja naine, kes 30 aastat tagasi lapsena oli pimedaks jäänud oli korraga nägemise tagasi saanud. Ärinaise noor külaline, elukutselt arst, oli leidnud, et selline imelik tervenemine on põhimõtteliselt võimalik, aga lisanud. Jutt on füsioloogilisest reaktsioonist hingelisele vapustusele. Kui ärinaine loo ära rääkis, jäi püsima üldine arvamus, et imesid ei ole. Kohe-kohe pead midagi juhtuma, midagi halba. Just see, mida nad olid kogu aeg kartnud. Ainult preester pomises jälle ma kõiki ära tüüdanud lause, mis ikka juhtub midagi. Kui üldse midagi juhtuda saab, siis kõik, mis juhtub meie sees, soolestikus vōi, irvitas küünik. Aga preester vastas tõsiselt. Kõik võib juhtuda, aga kõik, mis juhtuda võib, juhtub meie südames. Ei tea, mis just selle põhjustas, kas preestri jutt, mis tekitas hirmutava tunde, sest kõige hirmutavam oli olukord, et kõik võib juhtuda ja see ongi normaalne. Või oli see lihtsalt inimestesse kogunenud pinge. Igatahes ühel päeval otsustati kokku tulla koosolekule nagu küünik ütles matusetalitusele. Koguneti preestri juures, kellel oli kõige suurem korter ja kes oli lahkelt nõus maja elanikud ühel ajal kokku koguma. Aga kui kõik peale uue üürniku, keda peaaegu kunagi näha ei olnud, kokku tulid siis selgus, et ei olegi õieti millestki rääkida. Tuleb keskenduda peamisele, ütles ärinaine. Jah, kord peab olema, toetas teda koduperenaine. Aga see oli tühi jutt, kõik oli niigi selge, liigas selge, preestri juures pidutseda ka ei saanud. Ja nõnda lihtsalt vesteldi tassikese piparmünditee juures kuulata. Tal oli ka jubitsikeses kooniakkis diisel. Kuidas ta elab, ütles pärast küünik. Räägiti inimarmastusest ja siis üldse armastusest. Midagi uut õigupoolest ei räägitud, sest see, et tänapäeval on armastusest saanud armatsemine oli kõigile niigi teada. Naisi, eriti koduperenaist, pahandas väikese filosoofi lause. Platooniline armastus, ehk siis hingeline armastus, kus vaim ja keha kaasa ei mängi, on viljatu armastus. Ja preestrist, kes tol õhtul osutus jutukamaks kui kunagi varem ei saanud jälle keegi aru. Preester rääkis. Inimene on mitte ühena, vaid kolmena. Ja see kolme koosolemine on hädavajalik, kui tahame armastuses elus olla. Plaat on nii nagu mina temast aru saanud ei ole, rääkinud platoonilisest armastusest, nii nagu meie seda täna mõistame vaid puhastest suhetest, mis ei välista kehalisi suhteid ega emotsioone. Mingit idealiseerimist ja Teleid Nende loomist, vabandage pihku löömise saatel. Selles mõistes sees küll ei ole. Aga platooniline armastus on puudulik seepärast, et temas puudub selline ühtsus, mis seoks keha ja vaimuhingega üheks tervikuks. Ühtegi külge eraldi võetuna ei saa nimetada, armastuseks armastatakse ikkagi kolm ainuses võib elukaaslasi leida, võivad olla ühised huvid ja vastutustunne pere eest ja muu, aga armastust ei pruugi olla. Koduperenaisele, väikesele filosoofile jätisse kõne mulje. Küünik küll ei öelnud midagi, aga mõtlesid, preester räägib alati jumalast, nii nagu see oleks maailmaomanik samamoodi nagu keegi on nende majaomanik ja et omaniku suhted majaelanikega ei saa olla midagi muud kui ärisuhted. Teistele jäi preestri Jutaris kaugeks. Aga neist väikestest arusaamatusest hoolimata leidsid laiali minnes kõik, et see oli ilus õhtu. Ja kui öösel maja jälle ohkas oma ohkamist oli kõigil siiski nii palju oma elule mõtelda, et maja ohkamine jäi seekord peaaegu kuulmata. Ainult preester mõtles, et keegi ei tea, kui vana ohkama aja on. Maja oli mitu korda üle värvitud, siin oli uus torustik ja nüüd ka uus elektrisüsteem. Aga muidu tundus preestrile muutumatu, nagu maailm. Maja oli olnud ja maja sai ka tulevikus olema. Ning kogu küsimus oli, kas maja hooldatakse ja kas abi selles elamiseks tuleb. Ja jälle läks kõik edasi nagu varem. Ning isegi uus elanik ei äratanud enam mingit tähelepanu. Uue elaniku aknast paistis palju taimi, kuigi keegi ei olnud õieti näinudki, kuidas ta sisse kolis. Ja küünik küsis neid vargsi imetlema jäänud koduperenaiselt. Kas nende lõhna lämmata? Ühel talvepäeval oli iga ukse taga väikese tagasihoidliku aasiga lillegi mis pidi talvel maksma vägagi palju, nagu koduperenaine välja arvutas. Algul arvati, et seal majaomaniku nõks, et enne väljatõstmist head meeleolu tekitada. Teatas küünik süngelt. Kuid lilled olid nagu selgus, siiski uuelt naabrilt sissekolimise puhul tervituseks. Aga seegi ei toonud kaasa muud, kui et mõned käisid uut elanikku üle ukse tänamas ja said teada, et sellel on imelik nimi. Küüni kleidis sild naeru, et nimi on tegelikult hehee ärinaine, aga kes valjusti teatas, et nimi on hea juba seepärast, et treenib tema oma nimega Dali oma moderniseeritud nimega nii ära harjunud, et tal ei tulnud pähegi, et ta tegelik nimi ei ole lee, vaid Helle, ärinaine mõtles õhtul kaua sellele, mida preester oli öelnud, et see nimi tähendab heebrea keeles hingamist ja hingamine ei ole kaugel sõnast hing jääda ühes hingamine selle koha peal kujutles ärinaine küll hingeldamist. On armastuse märg. Ning see armujanus naisele meeldis. Siis ühel päeval oli igaühe postkastis uus üürileping aastase tähtajaga ja pisisündmus lilledega ununes ning nüüd soovis peale väikese filosoofi mõni teinegi tõsiselt, et maja variseks kokku. Et ehk saaks niimoodi uue korteri. Majavalitsus, mis oli ümber nimetatud haldusasutuseks ei andnud asja kohta rohkem mingeid seletusi, kui uued üürilepingud vastavalt seadusele. Ja lubas, et lähiajal leiab aset kohtumine omanikuga, kes soovivad enne kellegagi isiklikult kohtuda, kui on selleks valmis. Kurat, meie oleme siin valmis juba aastaid, aga tema ei saanud tulla. A klaarida. Pahandas küünik. Aga see ei muutnud olukorda, vaid tekitas ainult masendust. Üksnes väike filosoof rõõmustas omaette, sest üürileping oli veidral kombel tulnud kaadema tüdrukule, kes oli siiani tema korteris elanud ebaseaduslikult ega olnud üüri maksnud. Ja kuigi see tähendas väikese filosoofi rahakotile uut lisakoormust, oli tal siiski äärmiselt hea meel. Seda enam, et tema tüdruku kõht oli silmnähtavalt paisunud ja ta ootas last. Aga samas oli leping siiski ainult üheks aastaks ja väike filosoof lamas tüdruku nohinal, kuulates öösiti tihtipeale voodis lahtiste silmadega ning mõtles, mis tähtaja möödumisel saab. Voodi vastas olevas hääletult mängivast. Televiisoris kordus tihtipeale pikali pilt suudlejatest ja väikesele filosoofiline meenus siis ikka, kuidas tema tüdruk oli öelnud, et suudlemine on nagu ühes hingamine, seesama hingamine, mis kunagi ammu tähendas hinge, seega siis ühist hinge. Aga suudlemine televiisoris mõjus igatahes teesklusena see armatsemine, mitte elujõud, kirg ja vahetu ühinemine. Ning väike filosoof, mõtles. Tuleb vältida, et abielu ilmub hingetu argielu ning isegi rõõmustas, kui maja sel laksatas ja ohkas, nagu olnuks tal hing. Või olin see mina ise mõttes väike filosoof, aga ei saanud sellele vastust. Ühel päeval läks koduperenaine uue üürniku juurde suhkrut laenama ja oli vapustatud sellest, kui ilusasti too ise ilus inime, nagu ta väljendas, oli ennast sisse seadnud. Korteris oli hämar, siin-seal põlesid lambid ja koos valgustatud taimedega andis kustumatu elamuse, teatas koduperenaine. Õhtul, kui ta enne magama minemist kuulas, kas majas on hääl ja imestas vaikuse üle. Tõsi, pidigi vaiksem olema, sest ühel varahommikul oli kiiresti ja elanikele peaaegu märg kamatult maja nurka ära toestatud. Ütles ta imeliku lausele, mille uus elanik Hei, oli möödaminnes öelnud. Mina armastan pimedust. Õieti oli naine öelnud, mina armastan ka pimedust, sest koduperenaine oli talle rääkinud, et ta pimedas tihtipeale hakkas tähti vaatab ja öösiti kuulab, kuidas maja laulab. Koduperenaine ise ka ei teadnud, miks ta nii oli öelnud, aga nii öelnud ta oli, mitte maja kägiseb, käeksub, oigab, ohkab vaided, maja laulab ning kohe ise ka imestanud, et tal niisugune ilus väljend üle huulte tuli. Ja ta pani selle taimedega üle külvatud toa ja valgustuse ning vaikse muusika arvele. Ta oli püüdnud heega rääkida ka armastusest, sest teda pani imestama, et nii ilus naine elab üksinda. Aga sellest teemast oli e kõrvale põigelnud ning see oli koduperenaist, kes leidis, et nüüd, pärast mitut kokkupuudet sobiks ta saladust hoidma küll veidike haavanud. Siiski oli ta veel hommikulgi nii heas tujus, et andis tema akna alla haukuma tulnud koerale tema jaoks varutud lihast Kahekordse portsjoni ja silma järgi, kuigi ta tavaliselt selle koduse kaaluga ülekaalus. Aga tõepoolest ei olnud kuidagi märgata, et kusjuures keegi käiks või siiski. Maja koridor oli küll ära remonditud, kuid vahel hõljus õhus justkui piibutubaka ja meeste Kölni vee lõhna. Aga see oligi kõik. E-juurde minemas või sealt lahkumas ei nähtud kunagi kedagi. Miskipärast tegi lõhn aga väikese filosoofi siiski rahutuks. Ükskord oli küünik talle vastu tulles visanud võõrad lõhnad jälle. Ja väikesele filosoofili oli meenunud, et tema tüdruk, kes nüüd, kui ta ei pruukinud tema juures enam salaja elada, ootas last ja oli muutunud jutukamaks oli ükskord tema kaelal öelnud. Armastus on nagu kahe inimesi ühtmoodi lõhn. Kui nad on teineteisest eemal, hõljub see nende kummagagi kaasa kummagi isi teise juures, see on ühine hing ja küsinud äkki poiss, kas sa ikka armastad mind. Väike filosoof oli see peale tundnud end veidi puudutatuna, sest kuigi ta äsja oma moraalilt ja eetikat selle üle järele oli pärinud, ei olnud tal sugugi täit kindlust selles, kas ta armastab, sest ta lihtsalt ei teadnud, kas see on armastus. Kas armastus on see tegu, millega ta oma tungi ajal hakkama sai? Väike-filoso kuulatas vahel Hei, ukse taga lootes midagi kuulda, kuulda armastuse hääli. Aga kuulda ei olnud midagi ja ta mõtles tihti igast emal ja tüdrukul on hea pilvena hõljuv ühine lõhn Nende kahe oma ja mitte too märgatavaks saanud ühine lõhn, mis hõljus trepikojas. Varem märkamatus ilmetus, õieti olematus trepikojas, oli nüüd uue lõhna tõttu nagu elu ja väike filov oleks tahtnud ette elu, kuigi muidugi nende kahe elutüdrukuga oleks cadema toas ja üldse meeldis talle tüdruku jutt vahel ülikoolis üksi, vana väsinud liftiga sõites tundis ta kergelt eneseiroonilise varjundiga soovi võtta pintsak seljast, et võõrast keskkonnast ergastatud ninaga nuusutada. Kas temal on juures tüdrukuga ühine lõhn? Selleni väike filosoofia jõudnud, sest alati peatus liste, enne kui soov väljakannatamatuks muutus ja kohe algas loeng ning nii ei peale argipäev. Aga see oli siiski magusse teadmine, et lõhn võib-olla. Ja seepärast oli väike filosof pidevalt elevil. Ja siis tuli see päev see päev, mida hiljem nii nimetatigi, seid päev. Sel päeval tuli ärinaine oma uudisega. Asi, mida ta rääkis, põrutas kivimajaelanike. Ärinaise jutu ajal tekkis täielik vaikus, nii et vanas majas oli kuulda ainult ärinaise suure köögi, uue gaasikütte vaevukuuldavalt kohinat. Nüüd oli omanik teada. Esimesel hetkel seda keegi eriti ei uskunudki aga ärinaisel oli sidemeid ja ta oli täpselt teada saanud, kuidas asjad olid. Informatsiooni valdamine on võim ja oma võimust teadliku nai öelnud ärinaine kohe täitut. Aga lõpuks selgus siiski, et omanik on välismaa advokaadibüroo ja hei-jaa üüriline. Hei on selle esindaja ja Gulobaalnemmastaap. Asju aetakse kauge jaoks, nentis filmimees. Aga kui e-salatsemise pärast meelepuhang köögist üle käis, meenutas ärinaine. Tee oli maja korrastanud omal algatusel. Ja see meenutamine ei olnud juhuslik. Ärinaine lee, nagu ta enda kohta ütles oli eelmisel õhtul kaua kuulanud, kas majast kostab veel mingeid endisi hääli ja sõnastanud oma arusaama. Üks on selge, et ta on ärilisel teel samal teel, mis mina järele mõelda, kuidas võita tema poolehoid. Sellest mõttest ei rääkinud ärinaine kellelegi. Selletagi oli tal veel üks ja veel võimsam trump puudis varuks. Ja selle uudise käis ta välja väärikalt. Ärinaine alustas kaugelt sellest, kuidas kellelgi pimedal naisel oli aastaid raadios olnud saade, kus ta rääkis armastusest. Selle kohta ei osanud keegi midagi arvata, sest majas vaadati küll hoolega televiisorit aga raadiot keegi eriti ei kuulanud ja keegi ei saanudki aru, mis seos sellel kõigel jututeemaga on. Kuni ärinaine põrutas välja, et hea oli seesama naine, kes auku autolt löögi saamise tagajärjel oli saanud tagasi oma nägemise. Öösel pärast seda kokkutulekut voodis ühelt küljelt teisele keerates mõtles koduperenaine lausele lehe oli välja öelnud siis kui ta tema juures külas oli käinud oli öelnud vaikselt ja ohkega kuidagi isemoodi rõhuga. Mina armastan pimedust omaette, silmad kinni, näed rohkem. Pimedas, teine lähemal. See lause endise pimeda suust, eriti selle kohta, et ta armastab pimedust, tundus koduperenaisele nüüd võõrastama, paneb ta, rääkis sellest järgmisel päeval ka teistele ja küünikes, vahest ainsana oli viimase jutuajamise ajal vait olnud ning ainult kukalt süganud. Põrutas nüüd. Ja seni, kui ta Pive oli rääkiste mõõduga armastusest. Aga nüüd on ta ju nägijaks saanud ja seepärast hakkab ta raamatupidajaks ja sundüürnike välja ajama. Muutub, muutub küll te näete, muutub tavaliseks, väike konnalasexabeesi hingeks, küll te näete, et varsti see naine ei räägi mingist armastusest ka inimarmastust enam sõnagi ja esitab ainult arveid. Ärinaine, kes parajasti töölt tulles sellele jutule peale juhtus, selgitas veel täienenud andmete põhjal ja oma suhete loomisplaani silmas pidades, et see naine ei ole siiski tegelikult päris majaomanik. Seepärast, et kunagi ammu oli selle naise lapsendanud üx Euroopas, ela nüüd juba väga vana naine, kes on advokaadibüroo ja siis ka maja tegelik omanik ja hei on ainult tolle omaniku ebaametlik esindaja ning seepärast ei ole nad omaniku, kes majahalduse eest maksab, ka kunagi näinud. Aga küünikud ei paistnud see lohutavat ega talle lootust andnud ja ta pomises süngelt. EK-üks Anu, nii. Omanik. Mõtte anonüümsele omanikule tõi hoobilt meelde kogu eelnevate aastate pinge ja oli nii ebameeldiv ja hirmutav. Elanikud läksid lihtsalt laiali. Aega võttis aga oma ja seegi jutt vajus kuhugi mälu tagasoppidesse. Kuni ühel päeval oli heegorterist kuulda imiku nuttu. Kui koduperenaine koridoris seda kuulis, arvas ta algul, et väikese filosoofi tüdruk on oma lapse Hei juurde viinud. Aga tüdruk tuli oma viimases vinnas kõhuga parajasti uksest välja ning nii kuulasid nad mõlemad hämmastuses, mida väikesel tulnukale oli öelda. Ei saa olla, et sünniks õhust ja armastusest, ütles koduperenaine millegipärast poolsosinal. Ja tema ema mutt ei ole ju see nii ei ole juh, sosistas tüdruk. Seda lauset tüdruk ei lõpetanud, sest ta ei saanud teist naise nime, nime, mida ta mõtles mitte heenime, vaid toda teist püha nime millegipärast kuidagi üle huulte. Aga muidugi oli üks siiski selge see, et mitte ainult laps, vaid ka mees, keda keegi näinud ei olnud ja keelest oli reaalne olnud. Lõhn oli tõesti olemas. Ja mees ei saanud ka olla. Aga sedagi mõtet ei saanud tüdruk kuidagi lõpuni mõeldud, väljaütlemisest rääkimata. Ometi oli laps hakk, nagu nentis küülik. Kui väike Philosophy ühel päeval ümber maja läks, kiigutas tumedates prillides naine maja nurga juures lapsevankrit. Lapse silmis peegeldus ere päike ja Väike-Filosoft pidi endalt tahtmatult küsima, kas laps on piine. See teade oli vaja elanikele jälle kord nii põrutav, et eest hakati uuesti rääkima. Kõik tundsid talle kaasa, ainult ärinaine oli pettunud. Kuigi pärast selgus, et väike filosoof eksis oli lapse probleem hõivanud inimeste tähelepanu sedavõrd, et tõrjus välja isegi selle uudise, mille ärinaine oli mõelnud jätta viimaseks trumbiks. Et mees, kes e juures käis, oli sama kesta alla oli ajanud. Ja et see ärinaine oli eelnevalt kujutlenud, kuidas ta erilise lookleva žesti teeb ja siis pärast kõva selge häälega öeldud, algust hääles osinaks muudab, öeldes, et. Seadki armastust. Ning kuidas siis kõik hardunult vaikivad temas Eestile järgnenud õigupoolest aga mingit reaktsiooni. Ainult preester, seesama napisõnaline preester, kes tavaliselt keskuste eludest osa ei võtnud ütles üle tüki aja jälle midagi, millest keegi aru ei saanud. Kolmainus armastuse kaudu või armastuskolm ainuses. Armastus on jumalikkuse avaldumine olevas arm. Kolmainukaudu on tee viis läbipääs, mille kaudu jumal end teostada. Ja teistpidi on see oma olemuselt jumala teenimine. Ja see on ka kõik, mida on mõtet armastusest rääkida. Armastus ei taha sõnu, vaid vaikust. Muide, kas te teate, et ees silmadega ei ole siiski kõik päris korras? Seda öelnud läks preester kohe minema ja kui ka väikefilosoof peale oma tuppa läks, istus ta kohe arvuti taha ja toksis esiteks hingeline ühtsus, teiseks kehaline viljakus, kolmandaks vaimne väli. Kolmas on usk, teine on lootus ja esimene siinkohal väike filoso mõttesse ja toksis siis. Esimene on armastus, suurim neist on armastus. Kui väike filosoof öösel üles ärkas, oli tal esimene, millisena peas mõte, kas maja vajub veel. Aga siis hakkas laps häälitsema. Maja hakkab rääkima, mõtles väike filosofeesel lahtisilmi viimast kuud raseda tüdruku kõrval lebades. Nüüd hakkas maja ometi rääkima. Aga äkki äkki oli ta sellepärast hirm. Kuid see oli talle ühtlasi kuidagi ka meele järgi. Kui ta pärast pikka visklemist magama jäi, nägi ta unes hiiglaslikku Paabeli torni, mis oli viltu nagu Pisa torn kuid ajas end püsti. Väike filosoof ärkas seepeale üles ja tundis, et tema moraal ja eetika olid kehastunud füüsiseks viseerinudki. Nii väga piisa tornist ning ta keerasin tüdruku poole. Ta ei teadnud, et ka küünik oli samu hääli kuulnud. Küünikes ei teadnud, et imik on siiski kõige tavalisem terve laps. Porises pimeduses. No ei saa siin majas magada kuuskaste kõvasti pateesti soovisele lapsele head soovi võtta auto otsa, sõidaks ta nägijaks. Väike-filosofaga mõtles pärast seda, kui tema moraal ja eetika olid rahu saanud. Pettunud sellele, et Mayaywajugi enam saladused on teada. Elus ei ole enam mingit kimbatust ja seepärast ei ole enam millegi üle filosofeerida. Ja keegi ei teadnud, et samal ajal seisis uue üürniku salapärane mees postkastide juures laks laks, laks kukkusid üüriteated postkasti. Aga see oli nii vaikne heli, et seda ei olnud kuigi kaugele kuulda. Kui inimesed järgmisel hommikul postkastide juures seisid, selgus, et koos üürikviitungid oli igavesele tulnud ettepanek asuda tööle. Tasud ei olnud suured ja kõik pakkumised olid seotud majaga. Ärinaisele pakuti maja majandamise ärilist korraldamist, koduperenaisele majahoidja tööd väikesele filosoofile, harjuvatega eestlaste korraldamist. Preester pidi hoolitsema elanike kooskäimiskoha eest ja filmimees pidi tegema korraliku filmi sellest, kui õnnelikult kõik koos elavad. Alati leidub keegi, kes asjad korda ajab, ilma et inimene ise ei peaks selle pärast väga põdema. Leidsid kõik kergendusega. Ainult küünikule oli kiri, et temaga peetakse läbirääkimisi, mida tema teha võiks. Sellel öösel magasid kõik hästi ja keegi ei kuulnud, et maja kõigest hoolimata naksatas ja ohkas ainult küünik, kes lamas unetuna lakke vahtides, ütles seepeale valjusti. Kõiges on süüdi aja niisugune muinasjutt. Magage hästi. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg