Täna on meie ees Aino Kalda päevaraamat ja stuudios on Maimu Berg. Möödunud aastal ilmus Soomes raamat pealkirjaga päeviku uusi lehekülgi. Autor telerva Koivisto, poliitik, ühiskonnategelane, endise presidendi abikaasa. Ja kuigi tegu pole traditsioonilise päevikuga, on see raamat siiski valminud päeviku sissekannete alusel. Väga isiklik ja avameelne. Kindlasti on paljude esimesed kokkupuuted Sedalaadi päevikutega samuti seotud soomlannaga. Aino Kalda kuulsad päevikud. Ei tea, kas Aino kaldast kirjanikuna räägitaks praegu veel niipalju kui meie lugemislaual poleks näitama Tjaariume vahest just nende kirjutajat avabake ja ometi siiski salapäraseks jätvate päevikute olemasolu on teinud Aino Kalda köitvamaks ilukirjanikuna andnud erinevaid võtmeid tema loomingu ja keerulise isiksuse mõistmiseks. Ühtpidi ehk uurijat jälgedele juhatades lugejat Peebutades, teisalt aga veelgi enam jälgi segades ja süvenejad vahel kohutadeski. Võib-olla just need päevikud ahvatlesid kirjandusprofessor kailaidist Aino Kalda loominguga, nii süviti tegelema ja kirjaniku miniaatrita Kallast, kes ämmaga elus kokku polnud puutunud, koostama ja välja andma kaheköitelist Aino Kalda kirjavahetust. Päevikute väärtus võib olla suurem kui ühe inimsaatuse kajastus või tema üleelamiste heiastus. Kuigi Eesti kirjandus algab just nooruki isiklike ülestähendustega, mõtlen Kristian Jaak Petersoni päevaraamatuid. Ent päevik võib kanda mitmelegi sündmusele teised dimensioonid kui ajaloost oleme harjunud muuta traagilise koomiliseks, teha elevandist sääse ja vastupidi. Meenutagem Elo Tuglase tera Viroonilisi tähelepanekuid tema päevikutes kahe erineva ajastu ja ühiskonnakorra ning neis liikunud tegelaste teinekord lausa halastamatut analüüsi. Päevikute väärtus, eriti siis, kui nad uurija hoolsa käe alt läbi käinud. On selleski, et nii Tjaariumide lehekülgedel kui ka järelmärkustes kohtume tuntud inimestega hoopis teises valguses ja teistes seostes kui neid seni oleme harjunud ehk nägema. Päeviku salapäraga puutusin kokku juba lapsena. Meie perekonnas on olles isa päevikud, ta alustas neid veidi enne teist maailmasõda 1939. aastal ja järgnenud sündmuste dramaatilisuses leidis päevikupidamiselt kindlasti tugev. Raskelt haavatuna võõrsil viibijale oli päevik sageli ainuke omakeelne kaaslane. Kaasatundja ja sõber. Varsti pärast sõda jäi aga päeviku pidamine kahjuks unarule ning kaustikud kadusid isa lukustatud kirjutuslaua sahtlisse. Ent pärast tema surma heitis päevik selget, kuigi nukrat valgust sellele ajale, kus isa oli olnud omastest eemal ja mida ta hiljem enam eriti meelsasti ei meenutanud. Aino Kallas oli üks neist, kes pidas päevikut läbi aastakümnete. Küllap oli päevik temalegi suurema osa oma elust võõrsil veetnule peale kõige muuga hingeliseks toeks ja mõnikord ainsaks usaldusväärseks sõbrakski. Kallas oli üks neid väheseid, kes päevik oma eluajal trükki andis. Ja olgu motiivseleks milline tahes. Rahapuudus, millest palju kirjutatud edevus, mille eest seda erakordset naist ridade vahelt ikka harjutatud või vajadus olla kuni lõpuni kirjanik lasta oma sõnal ikka ja jälle mõjuda. Teadmine kirjanik usaldas oma elu salajasemaid seigad avalikkuse ette tuua annab nende päevikute lugemisele erilise nüansi. See oli vist 70.-te lõpus, kui akadeemia raamatukokku, mis peale kõige muu hea on kuulus oma suurepäraste näituste poolest saabus esinduslik Soome raamatunäitus. Seal olid väljas ka Aino Kalda päevikut kahes paksus köites ja nende juures tellimiskviitung. Mäletan, et tellisin sellelt näituselt mitu raamatut. Kätte sain aga ainult need päevikud. Usun, et tookord tulid need sama teed pidi paljude eestlaste koju avades mees kadunud maailma, mis meid väga lähedalt puudutas. Aino Kallas alustas oma päeviku pidamist sündmuse ajal, mis noorele tütarlapsele teadagi väga oluline. Kaheksateistaastane naine oli armunud. Kui ma vaid oskaksin kirjutada kõigest nii, nagu ma tahan kujutada seda nii sügavalt ja elavalt, nagu olen tundnud hüüata esimeses sissekandes 15. mail 1897. Ja lugeja asub jälgima selle elurõõmsa tütarlapse käekäiku, kujunemist, küpsemist, saatust läbi aastakümnete kui haruldane võimalus. Seisame ühe elu varajaste aastate juures. Aga erinevalt sellest, kes oma elu toona kirja pani, teame meie selle päeviku sündmusi vähemasti üldjoontes juba ette. Me võime päevikult oma arvamustele, tuge või kummutamist oma teadmistele täpsust otsida. Kirjanik on teinud oma lugejale võrratu kingituse. Pole tähtis, kas Aino Kalda redigeeriv käsi neid päevikuid enne avaldamist kriitilisemalt või säästvamalt üles ilunud. Põhiline on ju alles inimese kujunemise ja küpsemise lugu, mõttemaailm, perekonna traagika, ühiskondade maailmade ja inimeste jutustus. 1918. aastal kirjutab Aino Kallas pärast seda, kui on lõplikult kustunud tema ja Eino Leino kirgliku armastuse leek. Olen näinud armastust, tundnud selle suurust, selle kõikvõimsust, selle hukutavust ja olen näinud kannatusi. Olen tundnud oma abielu purunemist. Olen tundnud, et haavasin surmavalt meest, kes mul on ainult head teinud. Ja olen siiski olnud õnnelikum kui eales. Ma igatses enam midagi. See ongi seletus. Mu elu täitus kui lubadus, kui viljapea nüüd küpseta iseenesest ja kannab vilja. See sissekanne on pöördepunkt. Siitpeale muutub päevikute tonaalsus täiesti. Kallas oli neid ridu kirjutades 40 aastane ja kuigi tal oli selja taga edukas Literaadi karjäär olid tippteosed veel kirjutamata. Kaunid harukordse stiivsusega ja tundlikud proosa, ballaadid, kolmik, mis mitmes keeles on ilmunud surmava erose nime all. Barbara von Tiesenhausen 1923, Reigi õpetaja 1926 ja hundimõrsja 1928. Vastukäimist ja kirgede tee läbinud naine oli kujunenud kirjanikuks, kellele nüüdsest peale vaid looming sai kirgede väljaelamise vahendiks ja küpsuse toitvaks. Vilja peaks kui palju kõnekamaks. Isiklikumaks aga muutuvad need ballaadid. Aino Kalda päevikute põletavat mate lehekülgede taustal. Ballaadid, mis kirjutatud ajal, kui päeviku pidamise sugenes pikemaid pause ja kaalukaid kaineid ning igavaid Ki ridu. Avaldatud päeviku viimased sissekanded on aastast 1931 53 aastane kirjanik muretseb oma abikaasa karjääri ja oma laste saatuse pärast. Ta on väsinud seltskondlikust kohustustest Teisklusest. Milline Raudrion, seltskondlik harjumus, elegantne tualett, hea soeng. Ma kaitsen kõige sellega oma hinge võõraste sõrmede eest. Ent pole raudrüüd, mis kaitseks hinge suurte vapustuste leina ja valu eest. Need halvavad kõik, ükski sõber ei suuda aidata. Kõrvale eaka päevik. 1952. aastal, kui Aino Kallas on alustanud päevikute avaldamist, tehakse temaga raadiointervjuu. Küsimusele, milline on see meeleolu, mille vallaste loovutate oma elu meie lugejate võõrastesse uudishimulikest, vahest ka mõistmatutesse kätesse vastab 74 aastane kirjanik. Ainult suur hingerahu, mis ei tähenda hoolimatust, vaid pigem vabanemist. Neid sõnu lugedes ei saa hoiduda soovist avada veel kord päevikute, esimene lehekülg 15 mai 1897. Mu süda on täis õnne ja eluiha. Elu naeratab mulle otsekui põnev raamat, mille iga lehekülg toob endaga uut veetlust. See põnev eluraamat on meie kõigi tarvis kätketud Aino Kalda päevikusse rääkis Maimu Berg.