Te kuulete saadet, raha ja vara, saate ajakirjanikutööd on tegemas Jaana Padrik ja pean oluliseks tänases saates sisuliselt avada analüüsida mitut punkti, mille kaudu saavad teatavasti muutuma ja paranema õigusjärgsetele omanikele tagastatud majades üürnike olukord ja omanike võimalused. Üürnike ja omanike suhted. Nimelt on Tallinna linnavolikogus menetlemisel otsuse eelnõu pealkirjaga Tallinna linna tegevusprogramm tagastatud eluruumide üürnike probleemide leevendamiseks. See otsuse eelnõu oli esimesel lugemisel Tallinna linnavolikogus 29. mai istungil ja sellest oli vikerraadio eetris ka pikem argipäeva saade üheksandal juunil, kus siis olid eetris eriarvamused ja arutelud, linnavolikogu opositsiooni ja koalitsiooni esindajaid, linnavalitsuse esindaja nii omanike kui üürnike esindajalt. See otsuse eelnõu tagastatud majade olukorra leevendamiseks on tulemas linnavolikogus teisele lugemisele ja loodetavasti ka vastuvõtmisele. 26. mai linnavolikogu istungil on linnavolikogu viimane istung enne suvevaheaega ja see toimub suvepealinnas Pärnus. Esimene pretsedent siis, kus Tallinna linna tasandil üritatakse linna võimalusi kasutades tagastatud majade osas midagi ette võtta. Selles otsuse eelnõus on mitmeid tähelepanuväärseid punkte nagu näit näiteks loen siit otsuse eelnõust pidada vajalikuks Tallinna linnale kuuluvate asustamata eluruumide üürile andmist tagastatud eluruumides elavatele üürnikele selle hilisema erastamise võimalusega. Nõnda et siis, kui üürnik on sunnitud õigustatud puhkudel omaniku majast lahkuma, siis peaks ta saama linnale kuuluva asustamata eluruumi üürile ja mis oluline, võimalik, et selle hiljem ka erastada. Või siis näiteks punktsid tegevusprogrammist välja selgitada munitsipaalelamufondi ehitamise võimalused ning välja töötada munitsipaalelamufondi ehitamise programm. Ja siin nüüd järgneb siis veel rida alapunkte, mis kõik puudutavad munitsipaalelamuehituse käivitamist linnas või siis veel töötada välja üüritariifide poliitika Tallinna linnas. Neid otsuse eelnõu punkte räägimegi tänases saates veidi laiendatult laht. Tallinna linna omandireformiameti juhataja Vladimir Viiesega. Vladimir Viies on ka Eesti õigusjärgsete omanike liidu üks asutaja. Ta liige. Ta esindab Tallinna õigusjärgseid omanikke ja on ka omanike liidu volikogu liige, kuid Vladimir Viies rõhutas ajakirjanikule, et omandireformiameti juhatajana ta muidugi ei saa esindada vaid omanike huve. Ta peab olema nõutud reaalne ja võib omanike huvides ehk vaid arvamust avaldada. Kuid nimetatud linnavolikogu otsuse eelnõu on igal juhul ette valmistatud töörühmas, kus olid tasakaalustatult esindatud juba nii omanike kui üürnike seisukohad mille sõna on siis vaadeldav omanike üürnike olukord linna omandireformi ametit tasandilt ja kuidas hinnata seda linnavolikogus menetlemisel olevat tegevusprogrammi. Vladimir viies. Kui omandireformiamet loodi, siis minu esimeseks selliseks mõtteks oli loomulikult omandireformiamet. Kõigi muude kohustuste kõrval peaks alustama siis omanike ja üürnike vastuolude leevendamine, sest mul ei ole mõtet vastuvõttudel võtta veerand tundi rääkida omaniku esindaja ehk omanikuga, kui halvad on üürnikud, järgmist veerand tundi, siis kuulata üürnikke vaevusi ja seletusi või nende esindajate kaevus, seletas, kui halvad on omanikud. Sellepärast omandireformiameti juurde kohest sai loodud ka nõnda nimelt kontrollgrupp missis tegeleb keerukamate juhtudega ja selle üheks liikmeks on proua Feja Räim. Teiseks teiseks liikmeks on härra Tiitulas. See tähendab seda, et mõlemad organisatsioonid on selles mõttes oma töötajate kaudu esindajad. Ma lootsin ja see, mis läks päris hästi täkke, et väga paljud sellised sisepinged või õieti arusaamatused on juba nendel nad istuda, lauad nende vahel juba ära klaaritud. Ja ma ütleksin, et mõlemale osapoolele naasi tunduvalt selgemaks. A pärast Tallinna linna tegevusprogramm tagasi majas elavate üürnike suhtes ei sündinud ei mulle ega üürnikele ega omanikele üllatusena ja me oleme ennegi selles osas kontakteerunud. Aga me teadsime, et selline asi peaks tulema. Vaataksime mõnda lausa mõnda konkreetset sisulist punkti siik. Ongi üks täielik, tehke sellesama punkti osas, millega minul tekkis isiklikult märkus, mida ma üritasin panna, kas linnavalitsuse seisukohta, näiteks selle punkt kaks kaks enne ta näiteks külas niimoodi pidada vajalikuks Tallinna linnale kuuluvate asustamata eluruumide üürile andmist tagastatud majades elavatele üürnikele. Ehk siis see oleks tähendanud seda ühelt poolt, et justkui kohustaks kõiki eluruumi andma üürile nendele üürnikele, see tähendab ka seda, et ja seda omanikud oleks võinud öelda niimoodi, et noh linnu kohustatud, minge kohe kiiresti ära. Hoopis teine asi, kui see redaktsioon kaks kaks nii-öelda pidada vajalik Tallinna linnale kuuluvate asustamata eluruumide üürile andmist tagasi eluruumis elavad üürnimisele, hilisemad rahastamise võimalused on hoopis hoopis teine, teine nagu sisu, see on siis see, et juhul kui linnal on selliseid pindu, mida ta tahaks et inimeste erastaksid, siis ta kannab. Te tõite praegu esile punkti, mille kohta ma just nimelt tahtsingi veidi paluda teie sisulist kommentaari, mina rõhutaksin selles punktis lõpusõnastust selle hilisema erastamise võimalusega ja, ja miks see on minule oluline kontekst selles mõttes, et kui ma vaatan ka neid inimeste muresid ja kirju, mis tuleb ka raadio toimetusse, tulevad endise Kohtla ohtrasti, siis üks rõhutus ja vajadus inimeste jaoks on just nimelt see, et kas mingisugunegi nišš tekib, et ka tagastatud majade üürnikud. On õigustatud puhkudel sunnitud omaniku majast lahkuma, kas meil tekib siiski mingi võimalus saada erastada üldistel alustel tavalises korras taas, et nad siiski selle õiguse, millest nad seni ilma jäänud seadusjärgse õiguse erastada EVP-dega elamispind, et nakas saaksid, mitte et nad peavad osalema oksjonitel ja nii edasi, mis ei ole kõigile jõukohane. Siin ma saan aru, neid võimalusi hakatakse andma. Ja täpselt sellepärast mina olen ka selle poolt ja lausa nõudsin, et see punkt kaks, kaks oleks noh, täiesti lahti, mõtestatud paika pandud, et antakse ikkagi neid ruume selle mõttega nad saaksid taastada, ehk siis noh, luua endale koduna nagu kõik tahavad. Loomulikult me saame aru, et see on piiratud ja loomulikult, et hinnangud enne märkis, et see saaks võimalikuks neile, kellel on tõesti seadusega ettenähtud korras nad on sunnitud lahkuma Monika majast siis nagu me teame, seadus tegi sellist parandused, kui omanik ei oma samas linnas samaväärset elamispind, eks ole, ta justkui võiks pretendeerida sellele sellele pinnale ja siis tekkis küsimus, et ühelt poolt nagu ta võiks saada teiselt poolt noh, ei saa ju inimestel niisamuti välja tõsta see punkt nagu lookski selle kompromissi loomulikult, et see ei lahenda kõiki tahtmisi, kõiki probleeme, kõiki konflikte. Aga see oleks üks nendest. Ja samal ajal see tõepoolest stimuleeriks neid olukordi lahendama, ka üürnikul on tõepoolest siis kergem lahkuda sellest omaniku majast, kui ta teab, et omaniku maja seda pinda erastada ei saa noh, tõenäoliselt siis vähemasti. Selle viimase asja kohta ma küll teeksin väikse märkuse, mina isiklikult on kogu aeg seda meelt olnud, et juhul, kui seesama teedeandmise laen, mis praegu noh, natuke nagu söödaks anti, mis oleks ikka normaalselt lahti läinud või kui ta läheb normaalselt lahti, siis praktiliselt nendesamade EVP-de eest ju needsamad üürnikud saaksid välja osta needsamad korterid, kus nad elavad, stenanic neid omanikke, kelle käes on noh, kuumad sõnad ja muud sellised elamut, mis ei ole atraktiivselt äripindade tegemiseks. Ega nad kuidagi teistmoodi saakski oma maju majandama hakata, konn nende üürnike kaudu. Ja loomulikult selle üüri pikaldane kättesaamine võitlusega ja konfliktidele üüri tõstmise osas, mis niikuinii tõuseb, noh, on on tegelikult nende jaoks suurem osa jaoks mõttetu palju hea meelega näeksid, et nad osa korterit, miks ka mitte kõik müüksid, renoveeriksime oma majad ära ja teeksid need pinnad, mis on veel kasutusele võtmata seal nii atraktiivseks, et nad saaksid maja ülalpidamiseks vajalikud kulud. Nii et te peate ikkagi õigeks, et ka omanikud teeksid, näeksid endale vastuvõtlikuks olevat seda võimalust, et nende endi majas võiksid üürnikud. Ma tean selliseid juhuseid, mis need kuna ütles nii et üks osa rahast pidi olema ju sellel samal üürnikku, kus need ostis, siis ma tean ka omanik, kes on üürnikega, leppisid kokku, et me anname tõesti sellise papri teile, et te olete justkui selle raha maksnud, aga ma tean, et seda raha ei ole ja niimoodi lastud korterite kaupa pääsklus ehitaks näiteks kogu maja üürnikel ära osta. Minu jaoks on see väga inimlik ja omanikul on mõistlik ja üürnikule mõistlik. Kes seda ei ole tahtnud? Need on õnnetud inimesed, minu meelest need, kes ei ole saanud nende suhtes, on tehtud elanikkonna ülekohus. Ja see on ka väga kena vastu, tuleb omaniku poolt selles mõtteski juba, et tõepoolest tegelikult suurel osal üürnikest seda alla pandavad osa on ta siis noh, üks kolmandik või raha sularaha seda just tihtipeale ei ole, selles mõttes laen on ka olnud niisugune, mis päästab mingit väiksemat osa, aga mitte seda keskmist laiemat kihti või massi, kellel tegelikult reaalselt muidugi. Kuidas ma saan aru küll selle seadusandja laenuandja poolt, et ta ei saa anda laenu ilma selleta, et laenusaajal oleks oma ressurssi? Las edaspidine tegevus saab tulla ainult kompromisside tee omaniku ja üürniku vahel. Ma ütleksin nii, et need omanid, kes nii on teinud, on targad inimesed. Kui ta seda ei ole teinud. Eks ta ise teab, millega ta läheb. Veel üks alalõpmata poleemikat tekitav asjaolu, mis huvitab inimesi ja mis ka muide volikogus selle otsuse eelnõu arutamisel tekitas juba eriarvamusi, on munitsipaalelamuehituse käivitamine, käivitamine sellest üldse ja siit edasi, mis vajadustel siis näiteks opositsioonisaadikut tõstatasid seda küsimust, Lauri Vahtre ütles lausa. Ta juba selle asja olemuses kardab seda munitsipaalelamuehitust kui niisugust ja selle käivitamist. Teistpidi, meile on teada lääneriikide praktika ja ikkagi ka nüüd. Meie see elementaarne vajadus on ilmselt ilma munitsipaalelamuehitust me tegelikult seda elamispinna vajadust ei lahendanud teisiti. Teie arvamused, siin, selle munitsipaalelamuehituse käivitamine kas siis ainult sotsiaalpindadeks või tekiks kasiitne Tseeness. Ka juhul, kui nüüd suisa munitsipaalelamuehituse kaudu tekkinud uue pinna saaks sedasama tagastatud maja üürnik, kas ka sealt tekiks tal võimalus seda erastada siis nendel samadel üldistel alustel. Teen härra Lauri Vahtre sotsiaalkomisjonis, kus ma vahestikuna jõuan ka käia tegi sellise ettepaneku, et näiteks tuleks alustada ja siis äritänavate ehitamist Lasnamäel esimese korruse korterite arvel. Ma ütleksin, et selline ettepanek on tunduvalt vähem reaalsem, vähem kasulikum linnale kui tõesti alustav munitsipaalfondi taastamist linnas, mis on praegu just nimetatud len taastamist esialgu käest ära minema. See, et on võetud vastu linnas otsus, et ikkagi niisamuti naljalt korteri pinda ei tohiks linnas vähendada, on jumala õige ainuõige tee. Ja see on selge, et kui linnal ei ole oma munitsipaal, on elamufondi, siis linn ei saa funktsioneerida, sest neid hädalisi ja just nimelt nädalesin, kes tulevad välja põlengutest, kes tulevad välja vanglates, kes tulevad välja kasvõi kuskilt asun niselt ja nii edasi, neid on ja neid, need ei ole kümneteni linnadel sadades. Neid tuleb varustada elemente, maagi, elamistingimused ka, aga parem, kus oleks normaalne elamistingimusi, nad usuksid ja muutuksid ka täiesti täisväärtuslikeks Tallinna kodanikeks. See on selge. Alustada kõigepealt nullist ehitamist, mis üldjuhul on oda või üritada kõigepealt ära taastada need elamufondi, mis on praegusel hetkel, ütleme, Nimne hävimisohus. Minul on selline arvamus siin, et peaks kõigepealt ikkagi taastama neid, mis on hävimisohus, see tähendab seda, et sedasama omanikkonnaga, kes on võtnud tagasi üle jõu käivat osa mõjul just selle pärast, et neile tundus esialgu Etzeeveebee ka kompenseeritav summa, naeruväärne ka sellepärast, et entusiasmist ehk asjad muutuvad võivar sellest arvamusest ütelnud, kuidas ma ei võta oma isa-emaga maja tagasi mis nad oleks siis siis minu kohta öeldud. Paljud nendest on nõus mõõduka hinna eest oma majadest loobuma, just teades, et et linn võtaks nad üle juba täiesti siis seaduslikku omanikuna ka renoveerinud need ära siis elanikkonna jaoks. Teine võimalus, mis oleks sellesama asja teinud tõesti kõigile üürnikele antud võimalus EVP-d laenu eest välja osta kortereid oleks selle küsimusena päevakorras suuremas jaos maha, aga me teame, et seda pole juhtunud. Nii et järelikult võimaluse piirides linn peaks vahel sekkuma. Ja muide sedasama EVP laenuga. Laenuandja nägi ette, et kui 60 protsenti laenust anti üürnikele, mida nad võisid tagasi maksta EVP-des, siis 20 protsenti sellest Lorenerst läks omanikkonnale, et nad renoveeriksime oma maju saaksid renoveerida, kuigi nad pidid tagasi maksma kroonides, mitte EVP-des. Aga ma ütlen ikkagi kõik plaanid, mis ei ole seotud. Ei noh, saksa margaga, see on ikkagi sooduslaen inflatsiooniga Eestis teeb oma töö. 20 protsenti sellest, Laanest oli ette nähtud omavalitsustele, et nad saaksid alustada või või siis jätkata Ena fondi renoveerimist ja ehitamist. Kahjuks Tallinna sellest viimasest võimalusest kinni ei võtnud, kuigi meie sotsiaalkomisjonis tegime sellise ettepaneku. See tähendab, et kas või 10 miljonilaene, milles siis konkreetselt jutt oleks noh, algus siis oleks üldse näinud, kuidas see skeem läheb ka see, mis ma siin räägin, et omanik on teatud mõttes on nõus oma nendes majades loba. Noh, see on minu oletus, nende jutt, kui oleks längiga konkreetseks ostu-müügi tehing, siis oleks selgunud, kui palju seda ressurssi saab kasutada ja kui palju me peame tõesti, hakkame nullist ehitama. Nii et eralinn jättis siin tõepoolest selle võimaluse kasutamata selle laenu kaudu kasvõi munitsipaalomandis käivitada, nii, aga nüüd siis ikkagi, mis funktsioonideks munitsipaalemistes, täpsustame selle veel ära, et kas sellest peab jääma ainult sotsiaalpinnad, üüripinnad või ka erastamise võimalust, siis juba uude majja, see on ka nüüd. Minu isiklik arvamus, manas ta üürnike esindajatelt küllaltki palju vaielnud. Loomulikult ma saan aru nagu kõik oleks võrdsed, hea, kui kõik saaksid ühtemoodi EVP-de eest kortereid, aitäh. Kahjuks noh, kordses üldse maailmas on täiesti võimatu nähtus. Kui seda on üritatud teha sotsialismi tiivnest lipu alla, siis on näha kolm miljonit viinud tekkisid võrdsemates võrdsemad. See tähendab seda, et noh, täieliku mõttes ei saa kunagi noh, see tähendab seda, et mina nagu ei kuulnud seda, et linn ehitab valmis ainult oma vahenditega kortereid selleks, et neid kohe varastatud. Selle asemel võiks asja teha lihtsamalt, ta võiks selle sama raha, mis oleks ette nähtud ühe või teise elamu ehitamisel samale inimesed lihtsalt dioobimi maksta. Sest me teame ju, et väga palju erastatud korterit ju edaspidi müüakse maha just selle jaoks, et saada enda no pere või isikliku jalule aitamiseks vajalik ressurssi, mida teistmoodi. Nii et see oleks nagu, võib-olla oleks lihtsam aga mainega midagit paha selles, kui linn ehitab normaalse munitsipaal kaal elamu ja üüriksile välja. Ilmo pingedeta oma linnakodanikele, jäädes siis omanikuks, noh, mis on üks linnakindlaid funktsioon? Ma arvan, millegipärast, ega kõik inimesed, kes ei ole ostnud oma kortereid välja selle jaoks, et need kiiresti edasi müüa vaid selle jaoks ja ta on juba praegu tunnetanud, et eks need ülistate ja muud asjad ka keerulised ja rasked võimul. Palju lihtsam olla üürnik. Mõnes mõttes on ja mitmes mõttes on palju lihtsam olla üürnik. Üürnik on ju siis on ka olla, kui sa tahad oma korteri panna käibesse, võtta tema peale laen, ehk sa siis tahad alustada mingit muud ettevõtlustööd. Tuginedes sellele varale, mis reporteri näos lon. Ja Vernik on ka sees võlg olla kui omaniku ja üürniku vahel on pinged, mis praegu paljuski on tagastatud majades, aga juhul, kui üürnik asuks linna pinnale, kui linn on omanik, siis sarnased pinged langeksid ära. Langeksid ära, kui linn ei oleks selline omanik nagu ta oli malemajavalitsus taevas, sest me teame, et see majavalitsuste aegu linn ei olnud eriti jaamani, kui mitte öelda enamat. Sellepärast ongi võib-olla, miks inimene tahab kindlasti endale ära osta, siis meeles on kõigil see, et tol ajal N Liidu ajal tehtud kooperatiivil ja seal elamine tunduvalt mõnusam ja parem kui üürimajas elanud. Ma loodan, et mitte, loodan, et meil on kindel, et see peabki nii olema muutunud. Nii üks punkt veel, mis oleks huvitav võib-olla veidi kommenteerida, milline oleks teie arvamus või mida ta tahaks seda kommenteerida, siin on punkt kaks, üheksa töötada välja üüritariifide poliitika Tallinnas. Ja mida te Väga tähtis omanikkonna poolt, need mitte selle jaoks, et üürnikele eriti tühja sitaga tõsta seda hinda vaid sellepärast, et peab arvestama sellega, et omanikkonnale tegelikult üüritulu pidevalt vähenemisest teame. Üüri sees on sellised näited nagu üldelekter. Siis on selline näited nagu prügivedu üldine maja korrashoid ja nii edasi, mis pidevalt iseenesest suurenenud. Aga see piirmäär on jäänud samaks. See tähendab ikkagi, et see raha, mille eest saaks oma siis vara renoveerida, pidevalt vähenenud. Minu meelest oleks täiesti lahti võtta see ööl tüüri sisse võiks jääda eraldi täpselt see osa, mis läheb siis selle elamu renoveerimiseks. Üürnikud võiksid ise seda sihtotstarbeliselt kontrollida. Ma olen kunagi näinud ühte seaduse eelnõud, kus taheti panna selline punkt sisse, kus võiksid üürnikud teha nõndanimetatud ettemaksu oma maja renoveerimiseks. Ka see oleks üks variant tulnud. Sest ERRi kollektiivkindlustunne, siis kui ta näeb, et seal tõesti läheb renoveerimine, siis praegu on nii, et seda tegelikult keegi ei kontrolli ja üürnik on olukorras, kus ta maksab selle maksimum nüri, aga ta ei saa seda teenust tagasi näiteks sedasama hooldust remontida. Nii asi on veelgi hullem, sest mõne koha peal on olnud niimoodi, et omanik on ka ära kasutanud soojus eest makstava summa ei tea milleks, kas või isiklikuks tuluks nimelt. Ja see tekitab loomulikult täiesti mõttetuid pingeid ja noh, see on juba mõtleksime täiesti kohtulikult karistatav tegu ja et selle olen üürnik, tõstab protestijat vaevavad asja kohtus on täiesti loomulik nähtus. Samas selle üüritariifide poliitikavabaks laskmine on hädavajalik. Meie seadusandlus ju praegusel hetkel ja selle seaduse tõlgendamine on üritanud pigistada ei karda seda väljendit igalt poolt nii palju makse, kui saab teada seda, et omanikele on need pandud selline nagu selline asjaolu peale, et juhul, kui ta saab mingisuguste tulu oma oma siis hoonetest, kas siis üürist rendist siis selle tulu Weather ja kindlad need ära maksma sotsiaalmaksu siis tulumaksu ja nii edasi. See tähendab seda, et omanikud need topelt huvitatud, et ta kõik, mis ta saaks, ta peaks panema nii palju, kui see võimalik sinna majja sisse. Ühelt poolt on see hea, teiselt poolt kas mingit normaalsust tulud, eks ta hakkabki siis keerutama, sest enamik inimesi neil ei tööta praegusel hetkel noh, omanikuna sel lihtsal põhjusel, et eel ära töötanud kuskil mujal ja üritavad seda teha. Niimoodi põhinev. Ja nüüd, et see põhitöö kõrvalt tehtav töö maksustatakse ühelt poolt see tingiks, seda, et nad hakkaksid kõiki neid haldamisi firmale sisenes, oleks hea. Aga teisest küljest me teame, et meie haldamisfirmad Suhtlevad üürnikega küllaltki karmilt karmikäelisem ehk siis see vähenegi tülgus mõnes kohas või on olemas ka see hakkaks ära kaduma. Niisiis, inimene muutub nüüd selle punkti juures võimalikelt valvsaks, selles mõttes, et kodanik küsib, kas siis nüüd see, et töötada välja üüritariifide poliitika Tallinnas võiks hakata tähendama seda tüürid lastakse vabaks. Siis tegelikult noh, kui me nüüd üht loogikat pidi, võiksime küsida, et näiteks praeguse olukorra juures, et väga halvasti olukorras majas ma peaksin maksma nii, nagu linn võtab, kui on ikka vilets pind, siis võtab vähe. Teistpidi loogika oleks ju see, et need kõik need viletsad agulimajad praegu hakkavad maksma eriti palju, sest et on vaja korda teha, on vaja renoveerida. Mis teid siis nüüd järgneb ja kas lastakse vabaks? Ei, ma ei usuüürid, vabaks lastakse täiesti vabaks lastud nööridest omanikud isegi unista. Aga loomulikult see, nagu ma ütlesin, et üüride tariifide väljatöötamisel peaks ikkagi kindlalt vaatama, et mis sinna põhiüüri kuulub ja mis mitte. Juba konkreetse maja seisundi kaupa. Nojah, konkreetse maja seisundi kaupa ilmselt seda ei tehta, siis selleks on vaja väga suurt ametnikkonda tegema, hakkaks aga põhimõtteliselt maja tüüri järgi, seda võiks küll teha, nii nagu on seda küllaltki palju enne tehtud et meil-le riigi ka praegu kehtiv selle kaheksa krooni maksimumtariif Viljandis ja Tartus on kindlasti erinev ja eks Tallinnaski võib leida mõnda piirkonda, mis on alla Viljandi taset. Viljandi tase on küllaltki ja rääkimata Tartu tasemest ja nii edasi. Nii et siin saaks lihtsalt näiteks ka Tallinna linnaosade kaupa diferentseerida. Saaks loomulikult saks loomutifitseedab, kuigi mõtlen, et praegusel hetkel sellest kaheksast lavastus on mõeldud. Summad on aga see, et me hakkame seda kasvatama igal pool ühtlaselt. See on samasugune absurdsus. See on selge see, et meil ühtemoodi ühepalju maksab igal pool elekter, meil ühtemoodi palju maksab igal pool vesi seegi tegelikult õige. Kulud elektri ja vee juhtimiseks ühe või teise kohta. Nii et ikkagi siis diferents vastavalt hoone seisundile või hoonetüübile ja igal juhul kontroll selle üle, mismoodi omanik kasutab neid üürialaliike, mis on ette nähtud just nimelt vastavalt. Kasutab minu arust küll jah, sellepärast et praegusel hetkel maksuametile selles mõttes tublid on esimene struktuur, mis hakkas päris hästi tööle, nad vaatavad neid aruandeid, mida omanikkondee praktiliselt, aga mitte ükski mehhanism ei sunni neid aruandeid kõiki kõigil esitada, ma tean väga palju inimesi, kes need lihtsalt esitaja teevad, suured silmad, kas tõesti ma pean seda tegema? Ja vot see mehhanism puudub, see on nii nagu ettevõtte kõige muuga. Te kuulsite saadet, raha ja vara, analüüsisime koos Tallinna linna omandireformiameti juhataja Vladimir Viiesega olulisemaid sisulisi punkte otsuse eelnõust omanikele tagastatud majade üürnike olukorra leevendamise kohta, mis on menetlemisel Tallinna linnavolikogus ja mis loodetavasti võetakse vastu volikogu 26. juuni istungil. Ajakirjanikutöö tegi Jaana Padrik.