Täna on meie vaateväljas Friedebert Tuglas ja stuudios anud Peeter Olesk. Ma tahaksin rääkida Friedebert Tuglase sellest novellist mis ilmus tema eluajal viimasena enne tema surma. See on teise maailmasõja ajal kirjutatud novell, helloy maa. Ja iga kord, kui ma Eestis ringi liigun, tuleb mulle see novell uuesti meelde ja lausa silme ette selle päästat. Selles novellis on kujutatud niisugust tööstusmaastikku, mis jääb järele siis, kui sõda on üle käinud. Ja kui vaadata kas või siin Tallinnas või Raplas või teel Raplast, Viljandisse või mujal neid tohutuid betooni ulakaid, mis on jäänud pooleli siis Tuglas kirjutas sellest samast juba teise maailmasõja lõpul. Eks ole, oleks raha, ehitaks need jurakat lõpuni valmis, oleks buldooser, lükkaks nad ümber, sest nad on jubedad. Aga ei ole ühte ega teist ja nemad on siis Meil põiki ees ja kahjuks veel väga pikka aega muidugi Tuglas seda täpselt silmas ei pidanud. Helloima on lugu kahest inimesest kuskil mujal, aga see kõik on meile väga paralleelne. Ja ühtlasi ka niisugune, et siin on puudutatud ühte Tuglasel korduvat motiivi. Nimelt seda, kuidas on omavahel suhestatud tegelik elu ja see, mida ta ühes teises kohas nimetab kangastuseks. See müüdi loomise surve on Tuglasel väga vana. Ta peaaegu et alustaski müüdi loojana. Aga eks ole müüt ei anna meile kunagi täit selgust selle kohta, mis maailm on. Müüt kujundab maailma. Ja nüüd selles novellis ongi tegemist siis tegelastega kes elavad ka müütilises ruumis, aga peavad elama edasi reaalsete inimestena, niisugustama, kes teavad, mis juhtub, mis saab, mis nendest saab, kas nad saavad hakkama ja nii edasi. Kõik need probleemid on ju ka lõppude lõpuks meie omad. Ja olgu öeldud, et see ei ole sugugi ainukene novell tollest perioodist, mis seda sama probleemi käsitleb on paljuräägitud Tuglas ühest teisest novellist viimne tervitus. Mõnevõrra vähem on räägitud samuti 44. aastal kirjutatud novellist armastuskiri. Kõigi teema on üks ja sama, sa pead ellu jääma ja sa ei tohi lasta keskkonnal sellel risustatud ruumil ennast alla suruda. Me puutume sellega praegu kokku iga päev. Ja ma ütleksin, et Tugast tuleks üle lugeda. Me loeme praegu väga palju muu maailmaklassikat üle. Meie oma klassika nõuab täpselt sedasama ja siin on ka üks eriline põhjus, miks ma sellele tähelepanu juhiksin. See on see, et viie aasta pärast saab Noor-Eesti liikumine 100 aastaseks. Me oleme saanud kaks korda iseseisvaks rahvaks ja riigiks suuresti Noor-Eesti pärandi jagajatena sest noor Eesti põhimõte oli see, et olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks, täpselt seesama, mida praegu kõneldakse, kusjuures paljudel juhtudel need, kes kõnelevad, ei ole endale selgeks teinud, et nii kõneldi juba ligi sajand tagasi. Samas see noor eesti euroopus oli äärmiselt esteetiline, see pidi olema hea. Ma ütleksin, konkurentsivõimeline ja klassikaline kunst. Tuglas ei olnud ainukene, kes seda kunsti oma vahenditega nimelt proosas viljeles, nooresti. Lausejuhtmete väljaütleja Gustav suits on väga suur luuletaja, arvestatav ka Euroopa mastaabis. Ja suitsu on seesama ilu küsimus oma luuletustes sees nii pärast viiendat aastat kui ka esimese maailmasõja ajal ja vabariigi alguseski. Aga ometigi elasid nooreestlased üle ka selle. See ilu läks esimeses maailmasõjas ja täpselt niisamuti ka teises maailmasõjas löögi alla. Aga mitte niimoodi, et see ilu oleks hävitatud vaid niimoodi, et see ilu nagu suits ütleb, naeratamas ei väsi tekstis aga seega kõikidest kriimustustest ja vigastustest alles edasi meie jaoks tulevaste põlvede jaoks. Ning seesamamoodi on ka tugalsel olemas mitanud selles novellis vaid ka mujal. Nüüd küsige endi käest, kas meie suudame seista ilu eest, nii et ükskõik, mis ka ei juhtuks, see jääb püsima. Me võib-olla ei taju ennast iga päev Noor-Eesti pärijatena aga põhimõte on ju sama. Kui sa midagi lood, siis sa lood kõigepealt teiste jaoks sinu enda ajalik elu on alati piiratud ning teiseks sa pead looma midagi sellist, mis jääb, mida ei saa aeg hävitada. Ning Tuglase novell helloy ma ongi sellest kuidas elu ja aeg on selle nurga alt omavahel konfliktis, et elu peab jätkuma igal juhul ja aeg võib teha elu kallal oma hävitustööd. Ja ometigi keegi ei saa ka aega seisma panna. See liigub oma rütmiga. Ja me, me allume talle. Konflikt on siis üle korrates see, et kumbki jätkub oma loogika kohaselt, aga nad ei tarvitse olla tingimata iga hetk igal ajahetkel, igal silmapilgul omavahel nii-öelda sõbrad. Nüüd võiks küsida, kummale poole jääb siis Tuulas, kui nooreestlane? Tuglas on ise öelnud, et ta käsitab maailma erakordset kratsionaalsena ja selles mõttes protesteerib algusest peale selle vastu, et tal müstik. See võib nii olla ja seal on isegi usutav, aga olemuselt on kunst alati saladuslik ja jääb selleks, ükskõik kui palju kirjandusteadlased näiteks kirjanduse kallal ka oma uurimistööd ei teeks. Saladus peab jääma, vastasel korral on ka inimene kui kunsti looja alasti. Ja meil ei ole ka seda täit selgust, mis maast, no Tuglas antud juhul kirjutab sesse helloy viitab Kreekale. Aga see võib viidata ka niisugusele nimele, mis on eestlasele väga tuttav seal hella. Ja siit annab arutada, kumb on määravam. Kui see on kreeka siis Kreeka impeeriumi kunst on säilinud tänaseni ja jääb ka edasi, kuigi ta saanud halastamatult rappida. Kui see on see meie hella, see, millest tuleb ka niisugune sõna- või sõnakene nagu hellus siis see on lugu meist endist, kes me oleme ka saanud rappida ja ometigi ei ole lootust kaotanud. On väga tähelepanuväärne, et Tuglas kes oli iseenesest väga pidev töömees oli kõige inspireeritud novelli alal just nimelt kahe suure katastroofi vältel esimeses maailmasõjas. Enne seda oli tal pikk kriis ja korraga, nagu ta ütleb, 14. aastal olid tal närvid kivikõvad ja ta kihutas intensiivselt mitu kogu väga häid novelle. Sama juhtus ka alates 41.-st aastast, kui näis, et kõik kom purunenud. Ja, ja, ja see purunemise tunnesi oma kodukaotus ei pööranud kirjaniku mitte enesega vastuollu vaid täiesti kummalisel viisil inspireeris tuulest niiviisi, et jätkus avaldamiseks 42. aasta kogus unelmate maa aga kõik novellid sinna ka jõudnud, osalt ilmselt tsensuuri põhjustel. Ja neid ilmus siis järk-järgult kuni Tuglase maise teekonna lõpuni aastal 1071. Kui ma nüüd kõige selle taustal soovitan teile seda novelli lugeda siis mitte võib-olla siiski niivõrd selle tausta pärast kuivõrd just sellepärast et see, mida kirjanik 44 ette nägi see on meie saatus ja ma olen alati imetlenud kunstniku võimet näha seda ette ja õigesti ja usutavalt, mis toimub, ammub pärast teda. Selles mõttes on, on tugalse looming avastusi täis. Friedebert Tuglase loomingut uuesti üle lugema kutsus Peeter Olesk.