Tere ehkki meie muukeelsete elanike eesti keele oskus on parem kui varem ning eestlaste ja venelaste omavaheline suhtlus varasemast tihedam, kinnitab tatratangu ostupaanika, et meie venelased jälgivad ja usuvad ikka ja ainult vene meediat. Sellise mõttekäigu saab teha lõimumiskava monitooringust, mille tulemusi eile kultuuriministeeriumis ajakirjanikele tutvustati. Milliseid järeldusi monitooringust veel võib teha sellest tänases reporteritunnis, mille paneb kokku Kaja Kärner? Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste sotsiaaluuringute instituut on meie eesti ja venekeelse elanikkonna lõimumisprotsessi küsitluste abil uurinud ja jälginud aastail 2000 2002 2005 ja 2008. Viimatine küsitlus telliti firmalt Saar Poll tänavu mais. Meil proportsionaalse juhuvalimi meetodil küsitleti pisut rohkem kui tuhandet inimest vanuses 15 kuni 74 eluaastat ja neist pooltel on emakeeleks vene keel. Viimase viie aasta jooksul on nende venekeelsete elanike hulk, kes hindavad oma eesti keele oskust heaks või keskmiseks kasvanud suulise kõne ja lugemisoskuse puhul pea 60 protsendini kirjutamise puhul 50 protsendini. See on positiivne areng. Samas näitas uuring ka vastupidist tendentsi. Eesti vabariigi kodakondsuse taotlemata jätmisel peavad mitte-eestlased kõige takistavaks teguriks endiselt eesti keele eksamit. See on liiga raske. Pealegi arvab koguni 92 protsenti venelasi, et meie kodakondsuspoliitika on taotlejate suhtes liiga karm. Kuivõrd kõnealune monitooring sai valmis koostöös kultuuriministeeriumiga, siis uuringu tulemuste esitlusel ütles minister Laine Jänes et kodakondsuspoliitikat muuta pole vaja, kuid tsiteerin. Keele inimestega tuleb keelenõuded läbi vaadata, et inimene õpib, rääkima jäid. Eksami tulemus oleks selline, et oleks võimalik suhelda. Inimesed võib-olla ei teagi, mis neid eksamil ootab. Võib-olla tuleb ulatada abikäsi, et hirm ületada, hirmud on üleüldised ning teavitustööd on vaja kindlasti teha, ütles minister jänes. Lõimumiskava tänavukevadise küsitluse tulemusi tutvustas eile ajakirjanikele Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik. Ühe või teise arengu hindamisel pidas professor Vettik neid kas positiivse märgiga indiks. Mõnda ilmingut pidas ta ohumärgiks mõnda arengut katastroofiliseks. Räägime neist professor vetikaga lähemalt ja alustame positiivsemast. Kõige positiivsem on see, et inimeste tasandil ja ühiskonna tasandil teatud lähenemine, et kui me vaatame näiteks selliseid asju nagu kontaktid erinevast rahvusest inimeste vahel, kui me vaatame küsimusi, mis on seotud teineteise tunnustamisega, kui me vaatame küsimusi, mis on seotud keele oskamisega, siis näeme, et kõigis nendes valdkondades on viimastel aastatel toimunud selline positiivne tõus. Näiteks kontaktide puhul nii-öelda nii, et umbes kaks kolmandikku eestlastest ja Eesti venelastest omavat vastaspooles tuttavaid sõpru ja nii edasi eesti keelt valdavad hästi või keskmiselt sõltuvad need keeleoskusega komponendiks, kus 50 kuni 60 protsenti eestivenelastest meil oli hästi suur küsimuste plokk, mis oli seotud mitmesuguste hoiakutega, ütleme eestlaste poolt venelaste usaldamisega reaalsusega omaenda rahvuse poolt integratsiooni panustamisega ja nendest tulid välja sellised positiivsed trendid, näiteks oli siis küsimus, üks küsimus oli selline, et kuivõrd te nõustute väitega, et k Enda rahvus peaks senisest enam panustama sellesse, et integratsioon toimis ja selle küsimuse puhul umbes 50 protsenti nii eestlastest kui eestivenelastest vastasid jaatavalt mis viitab siis sellele, et mõlemad on teatud mõttes enesekriitilised, nad ütlevad, et me senini ei ole piisavalt panustanud ja see kaudselt viitab ka teise tunnustamisele. Üks küsimus. Traditsioon selline küsimus meie monitooringus on siis selline, et mitte-eestlaste häälega tuleks rohkem senisest rohkem arvestada, sest nad on tähtis osa Eesti ühiskonnast, et kui me jällegi siin protsente vaatame, me näeme, et, et paari aastaga on siin toimunud tõus. Et kaks aastat tagasi matavalt vastas sellele küsimusele alla 60 protsendi eestlastest ja praegu natuke üle 70 protsendi eestlastest. Et need on kõik tendentsid, mis siis toimuvad ühiskonna tasemel ja sellest võib teha üldistava järelduse teateid inimeste suhtes mõttes. Ühiskonna tasemel on integratsioon, toimib. Nüüd teine plokk ehk on seotud siis pigem nagu riigitasemega või poliitikatasemega ja siin on siis mitmeid valdkondi, kus on hästi teravad probleemid. Et üks võib-olla tõesti selline ebameeldiv üllatus sellest uuringust oli see, et, et mittekodanike seas on hüppeliselt vähenenud nende osa val kes soovivad saada Eesti kodakondsust. Et me oleme seda uurinud läbi aastate, et praegu oli juba viies integratsiooni monitooring. Aga kui me võtame näiteks kolm viimast 2005 2008 ja 2010, et aastal 2005 soovis Eesti kodakondsust 74 protsenti mittekodanikest aastal 2008 oli see langenud 51-le nagu oli see 33, teiselt poolt praegu 40 protsenti mittekodanikest ütlevad, et nad ei soovi üldse mingite kodakondsust, et viis aastat tagasi see protsent oli seitse. Et siin me näeme, et Eesti kodakondsuse väärtustamine või vajalikkuse tunnetamine on mittekodanike seas hästi-hästi madal. No aga võib-olla kõik, kes on soovinud endale kodakondsust, kas eesti vene või mõne kolmanda riigi on selle endale hankinud ja me ei peaks seda protsenti nii väga traagiliselt võtma. Jah, et need, kes on soovinud, on, on hankinud, aga samas kui nüüd vaatame lähemalt seda gruppi, kes ütlevad, et nad Eesti kodakondsust ei taha, siis selgub, et tegelikult 40 protsenti umbes nende hulgast on vähemalt kuni 45 aastased. Et üle poole nendest tegelikult valdab eesti keelt. Et 60 70 protsenti ütlevad, et nad peavad Eestit oma koduks, et nad armastavad Eestit ja mis iganes, et need noh, tegelikult igal juhul nad on potentsi, reaalset Eesti kodanikud, samas eks ole, kui on küsimus Eesti kodakondsuspoliitika kohta, siis nende hulgast valdav enamus üle 90 protsendi leiab, et, et Eesti kodakondsus on, on ebaõiglane. Nii et ma lihtsalt väidaksin, et, et seal on ka hästi palju sellist emotsiooni laadset hoiakut solvumistunnet ja teiselt poolt on seal kasti palju pragmaatilisust. Kas või reisimisvõimaluste mõttes, et väga paljud eestivenelased ütlevad, et, et tänu sellele on neil võimalik reisida Venemaale kui ka Euroopa Liidu riikidesse, ütleme Eesti kodanikel ja Venemaa kodanikel neid mõlemat õigust ei ole. Nii et see on siin on mõlemad mõlemad pooled, et ühelt poolt selline emotsionaalne hoiak ja teiselt poolt pragmaatiline hoiak Monitooringu esitlusel ajakirjanikele kohtasin ma üht oma endist kolleegi, kelle tütar on läinud Saksamaale kõrgkooli, tema ja kes on sinna nüüd oma kodu ja karjääri rajanud. See noor eestlanna kinnitavate tehke Lääne- ja Ida-Saksamaa taasühinemisest on möödas 20 aastat, ehkki tegemist on ühe ja sama rahvusega. Ja ehkki Saksamaa lääneosa on panustanud Ida-Saksamaa majandusse, sotsiaalellu ja heaoluühiskonna loomisse sadu miljoneid alguses Deutsche Markuja, hiljem eurosid siiski valitsev endiste ida ja läänesakslaste vahel ikka veel võõristus ja vahe tegemine. Niisiis raha alati ei aita, küsisin Kultuuriministeeriumi asekantslerilt Anneli Reimalt, kas keegi üldse teab, kui palju on eestlaste ja venelaste lõimumisraha panustatud? Olgu Eesti riigi, Euroopa Liidu heategevusliku, sihtasutuste ja fondide raha? Ja tõepoolest, et kultuuriministeeriumi haldusalas on see teema olnud nüüd natuke üle aasta, alates juulist 2009. Aga kui rääkida üldse lõimumisele suunatud poliitikast või jõupingutustest või leiumis kavas, siis see protsess algas ju 90.-te aastate keskpaiku isegi veidi varem. Esimene lõimumiskava võeti vastu aastal 2000 2000 kuni 2007 oli see seitsmeaastane periood, nii et seda ressurssi nikku vaadata aastast 91, ma ei oska, praegu ma jään vastuse võlgu. Ka see on päris märkimisväärne ja samuti ka vaimujõud. Mis on nagu positiivne, et kogu see arusaam lõimumisprotsessist ja nendest liikumistest muutumistest on aja jooksul palju muutunud. Ja mis on positiivne, et me oleme liikunud nagu puhtalt kellele suunatud projektidest ja kodakondsuse teavitusüritustesse, kodakondsuse teemal sotsiaalsele laialdasele, kaasatuse, nii et kui isegi võrrelda seda esimest integratsiooniprogrammi ja seda järgmist, siis on nagu vahe päris suur. Ja võib ka öelda, et näiteks praegu kehtiv integratsioonikava, mis võeti vastu 2008 et see on ka paljuski tehtud just nimelt selles kaitses olus või, või situatsioonis, kus oli väga hea majandusseis, palju asju, nagu mis on integratsioonikavas sees, on tehtud dolla ja kontekstis hästi suurelt. Et Alt paneb oma asjad paika, aga ma kinnitan, et Meie sotsiaalteadlased, meie poliitikute sihtrühmad on andnud päris suure osa sellesse ja on nagu pannud oma parima osa, et integratsioon toimiks, aga elu teeb omad korrektiivid. Majandus mõjutab väga palju seda protsessi, nii et aeg muudab väga paljusid otsuseid. Aga olgem ausad, me ei saa mõõta, missugune on see mõju nii rahal, vaimu jõul, mille me lõimumisse maadesse oleme pannud. Et niisugust tulemust on väga raske mõõta, kuigi see monitooring, mida täna on tutvustatud, püüab seda omalt poolt ju teha just nimelt seda väga raske mõõta, see on päris tõsi, et eksinud ümber tegelikult ei näita tegelikku olukorda, et ainult indikatsioon, sest hästi palju lõimumises on tunnetuslikul poolel inimeste suhtumises. Ja nüüd, kui me ta meie ees on uue lõimumis tooni või täpselt see rakenduskava koostamine uueks kolmeks aastaks, siis me oleme algatanud mitu erinevat protsessi. Üks on selle lõimumiskava hinnang, kuidas on projektid menetletud, mis on tehtud samuti arutelud sihtgruppidega, et mis on nagu läinud halvasti, mida võiks rohkem teha, millele rohkem tähelepanu pöörata. Ja tänane tutvustus oligi suunatud sellele, et anda ka see tunnetuslik pool, sellepärast et me ei ela ju mitte nii, et me kirjutame kabinetis valmis, vaatame, et arvud klapivad. Me peame nagu teada, mis tegelikult ühiskonnas toimub, millised hoiakud just nimelt hoiakud on ääretult olulised selles selles plaanis üldse inimestega, kui teha tööd rahvussuhetega nii tundlik teema, et just positiivne baas, vastastikune suhtlemine, usaldus, see on ääretult olulise kaaluga nimetama ja need vertikaalsed ja horisont reaalseid tasandeid, mille abil see lõimumine praegu on, on riigi poolt vaadates läbi viidud. Kui me räägime nüüd horisontaalse tasandis, siis on see just kommunikatsioon sihtgruppidega, neid koostöö, ümarlauad, arutelud, sihtgruppidega, kohtumised, koostöö rahvuskultuuriseltsidega, meie sotsiaalpartneritega. Kui me räägime nüüd ülalt alla arhilis süsteemi, siis hästi oluline on kaasata sellesse protsessi ministeeriumite juhtkondi, sellepärast et allpool me ju võime siin rääkida, aga kui, kui rahalist toetust kõrgemal tasandil ei tule, siis on seda väga raske ellu viia. Ja kui vaadata nüüd siis vertikaalset hierarhiat, siis lõimumiskava ja juhtimises on suur roll lõimumiskava juhtkomiteel kuhu kuulub siis kuue ministeeriumi tippjuhtkonna tasandil asekantslerite plussis riigikantselei esindaja, siis on meil oma võrgustik spetsialistide tasandil pida, nimetama juhtrühmaks, see on siis see osa lõimumiskava juhtimises, mis puudutab meie koostööpartnereid erinevates ministeeriumites, kus me küsime statistilisi andmeid, tagasisidet, ülevaadet nende tegevustest nüüd allpool, siis jääb juba integratsiooni migratsiooni sihtasutus, kes reostab projekte ja suhtleb sotsiaalpartneritega väga tihedalt. Samuti suhtleme ka meie ministeeriumid Kultuuriministeeriumi, Haridus-Teadusministeerium, sotsiaalminister oma sotsiaalpartneritega ja siis see kõige alumine neljastas rohujuure tasand, kus on meie nii-öelda sihtgrupid, on kohalikud omavalitsused, rahvuskultuuriseltsid, rahvusrihmad ja nii edasi. Tohutult suur süsteem. Kas selle süsteemi tulemuslikkust on võimalik kuidagi mõõta? Me püüame seda teha, sest näiteks praegu on algatada selline küsitlus kõikide seltsid kolmanda sektori nii-öelda esindajate juures, kes on teinud integratsiooni või lõimumisalaseid projekte kahe aasta jooksul ja me saatsime välja küsimustikud 450-le organisatsioonile, kes on küsinud toetussummasid mingiks tegevuseks ja vastuseid on tulnud 200 ligi, neid me analüüsime, nende kogemust. Nende arvamusi võtame arvesse kindlasti ja et kuidas nad ise hindavad, kas sellest on kasu tulnud või mitte. Nii et see on jällegi selline tunnetuslik pool ja ma arvan, et mida rohkem nagu rääkida, mida rohkem inimestelt tagasisidet küsida, seda enam on meil lihtsam oma prioriteete rõhuasutusi uues rakendusplaanis kasutada. Räägimegi nüüd pisut sellest uuest rakendusest Taanist lõimumise arengukava aastaks 2011 kuni 2013. See on siis selline üsna keeruline ja suur dokumente. Selle kolme esimese aasta 2008 2010 rakendusplaan on tegelikult täiesti veebis üleval ja seal on siis 32 erinevat meedet üle 200 tegevuse koguse lõimumis. Valdkond on loodud löödud väga detailset süsteemi, kus on kirjeldatud tegevusi, kus on antud indikaatorid, antud rahasummad. Meie eesmärk on praegu seda mingis mõttes lihtsustada, panna vastavusse antud ajahetke, ütleme prioriteetide ja ka rahaliste võimaluste osas teada rohkem sihtgrupipõhiseks, et näiteks haridus või keeleõppealased tegevused, et näiteks kui palju on suunatud lateks alkokoolidele, kui palju põhikoolidele, et see oleks nagu lihtsamini arusaadav. Et tõesti, inimesed, kes on sihtgrupid, saaksid aru, mis nendega tehakse või mis on see eesmärk. Et see just nimelt see suhtlemine, kommunikatsioon meil on plaanis teha 10 erinevat seminari ümarlauda nii ministeeriumid, Disney, oma sotsiaalpartneritega, erinevatel teemadel, näiteks keeleõpe, noorsootöö, siis koosta erinevate keskkondade vahel siis rahvuskultuuriseltside teemaline ümarlaud, meediat arutame. Ja lisaks siis selle aasta oktoobrist novembrini toimuvad ka erinevad ümarlauad regioonides, samas Tallinnasse siis Valgas ja Ida-Virumaal, pluss siis kogu see rakendusplaan, arutatakse läbi, antakse siis ülevaade tehtust erakondadele ja küsime endalt tagasisidet, siis on ka väga oluline oma eesmärkide saavutamisel. Ning kogu see rakendusplaan peaks siis saama valmis aasta lõpuks jaanuariks. Kus me küsime tagasisidet, kus käib kooskõlastusring ja veebruariks 2011 peaks olema ka valitsuses seda monitooringut, mida täna tutvustati ajakirjanikele. Seda on Kultuuriministeeriumi ametnikele tutvustatud juba ka varem väga põhjalikult. Kas te saate välja tuua ühe aspekti, mida te tajute kõige suurema ohuna meie praeguses lõimumisprotsessis? See on üsna keeruline küsimus, aga ma arvan, et üks teema on just nimelt inimestega suhtlemine, see usaldusküsimused, räägime Eestimaa elanikest tervikuna, et iga inimene Eestis tajuks, mis protsessid Eestis on käimas, miks just tehakse vastavaid konkreetseid otsuseid, ütleme poliitilisel tasandil? Hästi oluline on rääkida inimestega, käia kohapeal, selgitada oma tegevusi, et taastada usaldus Eesti riigi vastu või ütleme, et ma ütlen, et see kadunud oleks, aga et suureneks, et inimesed tõesti oleksid kaasatud igal tasandil on see kohalik omavalitsus, on see poliitiline tasand või kolmas sektor nii-öelda et teaksid, mis on tulemas, neil on mingi kindlus selles, et nende tegevusi toetatakse, nad teavad, kus nad oma üritusteks projektideks raha saavad, mis summadest me räägime, et kui inimene natuke ette teab, mis tulemas on, siis on tal ka suurem usaldus ja kindlus riigi konstitutsiooni osas. Ülevaate sellest, kuidas riik lõimumisse, raha, mõttejõudu ja kõrgete riigiametnike hõivatust panustab, andis Kultuuriministeeriumi asekantsler Annely Reima. Seda intervjuud üle kuulates mõtlen näiteks tuleva kolmapäeva, 22. septembri peale, mil riik tähistab vastupanuvõitluse päeva, mil eestivenelased viivad pronkssõduri juurde punaseid nelke ja meil kultuuriministeerium korraldab Tallinnas rahvusvähemusi, kaasates rahvuste päeva. Aga kas see meid ka lõimib, ehk integreerib? Ei tea. Ent nüüd tagasi lõimumismonitooringu juurde, milliseid ohumärke Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik monitooringust järeldusi tehes veel näeb? Üks ohumärk on seotud erinevate rahvusgruppide sotsiaalmajanduslike erinevuste suurenemisega. Kui me vaatame näiteks inimeste võrdsus, hoiakuid või kuivõrd võrdseks või ebavõrdseks peetakse erinevate rahvuste võimalusi, näiteks ütleme, sissetulekute mõttes haridusvõimaluste mõttes poliitilise tegevuse võimaluste mõttes, ametikohtade saamise mõttes näeme, et, et Eesti venelaste puhul kuskil 80 kuni 25 protsenti ütlevad, et neil on selgelt eestlastel paremate, et eestlased tajuvad seda mõnevõrra vähem, et umbes pooled eestlased nõustuvad sellise väitega. Kui me paneme siia kõrvale sissetulekute analüüsi, siis näeme, et seal on teatud erinevused, seal see erinevus ei ole nii suur ja see muide viitab ka nagu teatud eelarvamustele, et reaalselt need sissetulekut noh, nii suured ei ole kui, kui sellest võrdsus hoiakute plokist välja tulema, aga samas nad ikkagi on, et andmed näitavad hästi selgelt sisu on löönud eestlasi eestivenelasi erinevalt. Et nende sotsiaalmajanduslikke erinevus suureneb. Ja ka mitmed eelnevad uuringud viitavad sellele, et sisuliselt Eesti liigub praegu ühiskonda, kus rahvuslikud erinevused ja sotsiaalmajanduslikud klassilised erinevused hakkavad enam kattuma see ühiskonna tervise heaks heaks kindlasti hea märk ei ole. Lõimumiskava monitooring 2010, mille tulemusi eile tutvustati, ütleb, et koguni 91 protsenti mitte-eestlastest on seisukohal, et eestlastel on parem sissetulek, materiaalne heaolu ja et nendel on parem võimalus leida endale tööd Pille Liimal töötukassa juhatusest. Kas on olemas mingeid faktilisi arvandmeid või seisukohti, mis niisugust muukeelsete hinnangut toetab? Kui me vaatame statistikaameti andmeid, siis võiks nii-öelda, et tööhõives ei ole väga suurt vahet, võiks isegi öelda, et viimastel aastatel on eestlaste ja mitte-eestlaste tööhõive näitajate vahe vähenenud. Küll aga on mitte-eestlastel eestlastest suurem risk oma tööd kaotada. Kui me vaatame töötuse näitajaid, siis töötus on mitte-eestlaste seas ligi kaks korda suurem kui eestlaste seas. Ka töötukassa andmed kinnitavad seda, et meie klientide seas on enam-vähem võrdselt, et neid, kelle peamine suhtluskeel on eesti keel ja neid, kes siis suhtlevad vene keeles. Aga teades, et venekeelseid inimesi elanikkonnas on siiski vähem kui eestikeelsed, siis on selge, et ka registreeritud töötus on, on venekeelsed seas siis suurem. Me oleme ise oma andmete põhjal vaadanud ka seda, et kui kiiresti inimesed leiavad ja ka siin tuleb kahjuks öelda, et mitte-eestlastest töötuskindlustushüvitise saajad jäävad pikemaks ajaks tööta, et eestlased leiavad töö kuskil ligi poolteist korda kiiremini kui venekeelsed inimesed. Mis nüüd palgavahet puudutab, siis meil endal selle kohta andmed ei ole ja sisuliselt on analüüsitud seda viimati siin 2000. aastate alguses, et siis oli näha, et see palgavahe oli kuskil kümme-viisteist protsenti. Mitte-eestlaste kahjuks aga et analüüsis on ka välja toodud, et see kuskil 2005.-st aastast alates on, on see palgavahe vähenenud, aga aga palgavahe, kui me vaatame ka statistikaameti andmeid, siis siis on näha, et vahe eestlaste mitte-eestlaste sissetulekutes on, kuigi see ei ole märkimisväärne. Pille Liimal, aga millest see tuleb, et vene keelt emakeelena kõnelevatel inimestel on tööd raskem leida, kas see tuleb sellest, et nad on omandanud varasematel aastakümnetel niisuguseid erialasid, mida tänapäeval enam nii väga vaja ei ole? Või on see tööandja seisukohalt parem, kui inimene ütleb, et ta eesti keelt väga hästi ei oska, et siis on tööandjal nagu kergem ära öelda? Neid põhjuseid on erinevaid, kindlasti mitte-eestlaste valikuid nii hariduse ja eriala omandamisel kui töökoha leidmisel piirab see, kui nad ei oska piisavalt, et eesti keelt see on ka näiteks üks põhjus, miks Ida-Virumaalt, kuhu on siis koondunud väga suur hulk venekeelseid inimesi ja kus on struktuurne tööpuudus ja tööpuudus on kõrge, siiski vähe inimesi liigub välja tööd otsima näiteks Harjumaale võid või teistesse Eesti piirkondadesse. Ja mis on ka erinevates analüüsides leitud, on see, et see vähene keeleoskus piirab suhtlusringkonda või kogukonda seda võrgustikku, kellega suheldakse ja teatavasti väga palju teavet ju töövõimaluste tööpakkumiste kohta liigub just läbi läbi sotsiaalsete võrgustike, et väga võimalik, et venekeelsel elanikkonnal ei ole siis alati nii head ülevaadet sellest, millised töötamise võimalused on. Kindlasti mängib oma osa siin ka võib-olla Tööandjate ootused, et me näeme töötukassas, et ka kõige lihtsamate tööde puhul tööandjad ikkagi eeldavad, et inimene oskab mingilgi tasemel eesti keelt. Võib küll öelda, et on ka selline eelhoiak, mis võib-olla takistab venekeelsetele inimestele edukalt tööle saada. Selles samas lõimumiskava monitooringust tuli välja see, et venekeelse elanikkonna enesehinnanguline keeleoskus on ligi 60 protsenti, mis puudutab näiteks suulist kõnet ja, ja lugemist samal ajal noorema põlvkonna venelaste enesehinnanguline eesti keele oskus on ligi 80 protsenti. Mis siis ikkagi toidab seda venekeelse elanikkonna uskumust. Et väga raske on tööd leida või see on seotud siis näiteks Ida-Virumaa regiooniga? See paljuski siin on regionaalne mõõde kindlasti kindlasti sees, et venekeelne elanikkond on ka koondunud sellisesse piirkonda, kus ongi läbi aegade olnud olnud kõrge töötu ja on, on toimunud majanduses muudatused ja nende inimest, võib-olla ettevalmistus on olnud ka siis selline, et töötada sellistes harudes mis tänaseks on kas siis kadunud või väga kokku tõmbunud. Ja ikkagi see vähene, võib-olla valmisolek siis otsida tööd oma oma elukohast kaugemal. Nüüd on paar oma isikliku tähelepanekut. Ma arvan, et niisuguseid tähelepanekuid on teinud ka meie kuulajad. Ma palun lihtsalt teilt kui eriala inimeselt spetsialisti kommentaari kõigepealt, kui ma näiteks lähen mis tahes panka Tallinnas, siis tellerit, kui ma vaatan rinnas nimesilti, ma saan aru, et nimi on pandud ikkagi vene traditsioonide kohaselt, aga me suhtleme eesti keeles täiesti korralikult laitmatult ja, ja vähimatki etteheiteid ei ole võimalik teha. Sama on mis tahes kaubandusketi kassapidajatega, et ma saan aru, et tegemist on Eestis üles kasvanud, aga vene perekonnast pärit neiudega. Aga keel on, on täiesti korralik. Kas siin on kuidagi pealinn teinud omad korrektiivid? Pealinn ja teiselt poolt võib küll täheldada, et nooremad venekeelsete inimeste eesti keele oskuse tase on, on viimastel aastatel ikka väga palju paranenud. Kui nüüd võrrelda, ütleme eesti noorte puhul, kes soovivad klienditeeninduses töötada, on sageli saamas takistuseks see, et nad ei oska piisavalt vene keelt mida tööandjad siis eeldavad ja vajavad, et siis selles osas ütleks, et noored vene inimesed võivad olla konkurentsivõimelisemad, kid. Siis teine tähelepanek on vestlustest naabritega taksojuhtidega, kes on venelased, aga ma panen tähele, missuguse uhkustundega nad räägivad, et nende lapsed on saanud tööd ja seadnud oma korraliku elu sisse. Kas Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, mis on mind viinud mõttele, et võib-olla neid, kes on lihtsalt parema haridusega ja läbilöögivõimelisemad eestivenelaste hulgast ongi ära läinud ja meie siin maadleme nendega, kellel ei ole tööoskusi, tööharjumust ja see nagu kujundabki selle mainet vene inimesel on Eestis raske tööd leida. Välismaale tööle minek tõepoolest eeldab ikkagi seda, et et inimestel on, siis nad on nagu aktiivsemad sõltumata sellest, mis, mis rahvusest või mis keelsed nad on, et nad on aktiivsemad. Neil on keskmisest paremad oskused ja teadmised ka väga head sotsiaalsed oskused, valmisolek uues keskkonnas kohaneda. Et võib-olla raske on väga väga paikapanevaid järeldusi teha, nagu oleks Eestisse jäänud nüüd just mitte aktiivsem ja ja suuremate raskustega venekeelne elanikkond need kindlasti kindlasti see nii päris ei ole. Aga kas me lõpetuseks võime siin tõmmata mingeid põlvkondlike piirjooni selles mõttes, et nooremad põlvkonnad eestivenelastest on paremate oskustega, on aktiivsemad, on saanud paremat eesti keele kõnelemise ja lugemise traditsioonid, nii et probleem ajapikku taandub. Kui me räägime sellest, et justkui oleks eestlastel paremad võimalused tööturul. Meie kogemuse põhjal võib seda küll niimoodi öelda, et täna ikkagi võib-olla kõige raskemas olukorras töö leidmisel ongi keskealised venekeelsed inimesed, kellel siis kas pole üldse eesti keele oskust või on see eesti keele oskus väga vähene ja neil on ka vähe seda enesekindlust, et nad selle eesti keele piisaval tasemel selgeks saavad? Nii et siin aeg parandab kõik vead. Aega ka kindlasti meie omalt poolt püüame ikkagi kõiki inimesi motiveerida ja julgustada tööd otsima ja võtma vastu võimalusi, mis on ja mis pakub, kas ja kus vajalik saame siis ka toetada vajalike oskuste õpetamisega. Rääkis Pille Liimal töötukassa juhatusest nüüd taas intervjuu juurde professor Raivo vetikuga. Räägime veel Parun Eesti venelaste meediatarbimisest, nüüd siin rahvusringhääling on saanud raha, et avada kaks venekeelset uudisteportaal. Ta oli üks, on Novosti, teine on Rush. Ja ma usun, et rahvusringhäälingu juhatus on pidanud mitmeid ja mitmeid ajurünnakuid koos erinevate spetsialistidega et Eestis toodetud uudis ja Eesti poliitiliste otsuste ja valikute tutvustamine eestivenelastele oleks kergemini kättesaadav ja, ja eestivenelastele mõistetav. Ometi tuleb ka siit monitooringust välja, et venelased tarbivad eelkõige Venemaal toodetud meediat, kuidas seda hoiakut murda? Jah, siin on kaks asja, meie monitooringust tuli välja, et tegelikult usaldus hoiakut erinevate meediate vastu väga tugevalt ei erine Venemaal toodetud või Eestimaal toodetud meediakanalite usaldus, et seal noh, ütleme Venemaal toodetud küll võrra usaldusväärsemad Eesti venelaste jaoks, aga seal sellist põhimõttelist erinevust ei ole ja ma arvan, et selles kontekstis on kindlasti igasugune tegevus, mis üritab Eestis venelastele rohkem informatsiooni. On ta teretulnud. Aga, aga teiselt poolt tõepoolest meedia reaalne tarbimine eestivenelastel keskendub ikkagi Venemaakanalitele, et ma ei usu, et, et siin on võimalikud mingisugused kiired, sellised muutused, et inimesed on ju ka oma nagu harjumuste kütkes, et, et see on ikkagi nagu sellise pikaajalise tegevuse resultaatette tuleb lihtsalt teha head, head meediat ja, ja küll siis tulevad ka tulemused. Ma usun, et teiegi vaatasite esmaspäeval Aktuaalsest pärast uudist, mismoodi Eesti venelased, vaadates Venemaa telekanaleid, sattunud paanikasse sellest, et tatart ei ole poodides müügil ja, ja mulle tundub, et Eesti meedia võib küll hääle kähedaks rääkida, aga, aga see, mida eestivenelased usuvad, tuleb siiski idapiiri tagant. Jah, see on, ma arvan, et, et seda seda meediauskumist ja meediatarbimist ei tohiks vaadata sellise isoleeritud valdkonnana. Et ühiskond on ikkagi tervik, et seal on väga tugevalt seotud, eks ole, sotsiaalmajanduslik olukord, seal on hästi tugevalt seotud suhted riigiga olemine, ütleme, ühiskonnaelus usaldamine ja mis iganes. Et, et kindlasti ei piisa nagu sellisest tegevusest, me mõtleme, et me hakkame nüüd paremini informeerima, et me loome uusi kanaleid ja, ja mis iganes tegevus peab olema kompleksne, et loomulikult uusi kanaleid on luua, luua vaja, aga vaja on pingutused ka teistes valdkondades, et inimene ikkagi tarbib sinu meediat siis, kui ta sind usaldab. Mida peaks Eesti riik tegema selles olukorras, teades, et eestivenelased riiki ja poliitikuid ei usalda? Toda alustada võiks, võiks sellest et see rahvusküsimus on võimalikult vähe näiteks valimiste päevakorras, et kui me meenutame siin eelmise ja varasemaid valimisi mõlemaid kõiki kõiki valimisi, siis tendents on ju selline, et partei poliitikutel on komme rakendada rahvusprobleem oma valimisvankri ette arvestamata ja et tegelikult Eesti nagu riiklikule julgeolekule Eesti rahvuslikele huvidele, see on selline äärmiselt ohtlike tegevus tervikuna, ma nagu väidaksingi, et integratsiooni valdkonna puhul tuleks eristada kahte taset. Et üks on selline makrotase ja poliitikute tase ja, ja teine on siis ütleme Veetaset integratsiooniprojektid ja programmid, millega tegeleb kultuuriministeerium, millega tegeleb migratsiooni ja integratsiooni sihtasutus, mis on suunatud ütleme, keelekümblusele või kultuuriseltsidele kontaktide arendamisele. Et neid programme Mul on hästi palju, need on hästi edukad ja neid tegelikult ka hinnatakse ja, ja see on see integratsiooni positiivne külg, aga teine tase on siis ütleme see makrotase, kus tulevad siis valimised, aga kus tuleks ise ka ajalugu erinev, erinev ajaloomõistmine. Pole ei ole nagu kerget siin kergeid lahendusi kindlasti ei ole ajalooliselt lihtsalt noh, meil meil ei ole olnud situatsioone, kus on head valikud ja, ja halvad valikud, et mingil hetkel olid ainult halvad valikud, eesti valis, valis oma tee aga see, mida praegu teha saab. Nad on ikkagi üritada ühiskonnaelu korraldamisel keskenduda sellistele sisulistele asjadele, mitte etnilise konflikti ärakasutamisele häälte saamiseks. Lõimumismonitooringu veelgi täpsem ja süvitsi minevam uuring saab valmis oktoobri lõpus. Hoiame järeldustel silma peal kuulmiseni.