Uudise väärtust Antarktika maailma silmis enam ei ole, aga huvi loomulikult on säilinud. Nii kogu maailmas ja sealt töötab ka kogu aeg kõigi maailma paljude maade spetsialiste, mispärast, mida Antarktikast siiski tahetakse, loodetakse? Ma ütleksin, et kõigepealt Antartis huvitab inimesi kogu maailmas, nagu sa õieti ütlesid sest ta on niivõrd erinev kõigest sellest, mis me oleme harjunud siin meie parasvöötme põhjaservas kogema ja nägema. Ja muidugi rääkimata troopikamaadest. Ja sellepärast ta kisub sinna inimesi kasvõi juba nii emotsionaalselt või tunnetuslikult. Aga muidugi inimesed siirduvad järjest Antarktikasse, nüüd juba nüüd juba 170 aastat, võib nii öelda varemgi kui arvestada ka Cooki ekspeditsiooni, sest nüüd, 28. jaanuaril saab 170 aastat sellest kui Bellingshauseni ekspeditsioon noh, küllalt suure tõenäosusega esimest kodantartist nägi. Ja sellest ajast on palju ekspeditsioone seal käinud ja võib öelda, et alates 1950.-test aastatest algas regulaarne Antarktise uurimine, mis tähendab iga-aastasi üle talvituvad meeskondi mandri mitmes paigas ja rahvusvaheliselt koordineeritud uurimistööd. Ja muidugi mitmesugustel teadusharudele Antartis on võimeline andma väga tähtsaid ja olulisi andmeid, mida kuskilt mujalt õieti ei saagi või siis on nende saamine seal isegi lihtsam, sest mitmesugused nähtused tulevad esile reljeefsemalt ja ja täiuslikumalt. Mõni asi on seal lihtsamalt näha. Kuigi töö tegemine Antarktikas on kahtlemata raskem ja tublisti tublisti kulukam kui kui meil siin parasvöötme tingimustes, ma mõtlen just välitöid ja jaamade üle talvepidamist. Nii et ma ütleksin, et just niisugune inimlik ja teaduslik huvi viib inimesi Antarktikasse. Sa ütlesid, et 1955.-st aastast algas 50.-test aastatest, algas Antarktika süstemaatiline uurimine. Kas kohe liitus sellega Nõukogude liit ja, ja millal Eesti teadlased ühinesid sellega? Nõukogude liitajaloost on teada, et kavatsete ekspeditsioon juba kolmekümnendatel aastatel ja tehti isegi mingist ettevalmistus tööd, aga mis õieti põhjuseks sai, et ekspeditsioon välja ei sõitnud? On isegi nüüd raske öelda, lähemalt uurimata seda tagapõhja. Aga siis, kui 1956. aastal oli ette näha rahvusvahelise geofüüsika aasta alustamist siis liitus sellega ka Nõukogude Liit ja võttis endale kohustuse ehitada mitu uurimisjaama Antarktikasse. Ja üks oli nendest ette nähtud siis sektoris, kus uurimisjaamu tol korral ei olnud, see oli Mirme jaamas praegune merrejaam ja siis oli ette nähtud ka geomaatilisele poolusele. Mandri keskossa võib öelda jaam ehitada. Nii et see algas siis ütleme või mis ma ütlen, ütlen kohe täpselt, et see nõukogudejaam, herne avati 13. veebruaril 1096. aastal. See oli esimene jaam. Noh, ja siis ei läinud rohkem mööda kui paar aastat, kui juba ilmasid, siin aga eestlased. Esimene eestlane Antarktise mandril oli Ivar Murdmaa, kes töötas uurimislaeval OP. Geoloogilise ekspeditsiooni koosseisus ja käis ka mandril, kuigi tal otsest uurimist mandril polnud, aga siis natukese aja pärast jõudis sinna ka laeval kooperaatsia. Meie rahvakirjanik, Juhan Smuul. Ja nende muljete põhjal ta kirjutaski oma jäise raamatu. Ja Smuuli jäine raamat on sellest ajast pärit ja ja laialt tuntud ka Nõukogude polaaruurijate hulgas, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. Aga peab ka ütlema, et murdma raamat huviga loetav. Ja siis siis aeg läks ja tekitas kahtlemata huvi siin Eestis Eestis inimeste hulgas seantartis ja siis läks veel aega, kui 1965. aastal sõitis sinna Enn Kreem ja hakkas 66. aastal tööle ja tema sattus sinna sellisel viisil, et Tõraveres astrofüüsika instituudis tegeldi juba tollal helkivate viljade uurimisega ja selle uurimise entusiast Charles Villmann pidas õigeks ka lõunapoolkera kõrvetas laiustes neid pilvi uurida. Ja selleks siis valmistati Etti spetsialiste, kes oleks toimevõimelised neid uurima. Ja aga et nii ainult selle tööga neid saata oleks olnud väga kulukas, siis need spetsialistid õppisid tegema metroloogia vaatlusi ja helkivaid ööpilvi, uurisid nende nende vaatluste kõrvalt tähendanud lasteaias Antarktika ja Arktika teenistusse tegid tavaliselt metroloogiatöödega siis teotüübidude patrullvaatlusi ja siis võib öelda, et 1965.-st aastast neid spetsialiste saareti peaaegu igal aastal järjest. Ja sellest aastat sisuliselt rääkida petise pidevast tasustamisest ka eestlaste poolt, noh, mõni üksikaastaga vahele jäänud. Kas praegu on täpne arv ka teadagi, palju eestlasi on juba käinud? See ilmselt ei oleks teada, kui meremuuseum Tallinnas poleks võtnud käsile niisugust asja. Kui Antarktika-alase näituse tegemist õieti lõunaookeanil, siis Antarktise manner kuulub sinna juurde. Korraldati näitus viis aastat tagasi ja ja koguti eksponaate seal käinud meeste hulgast. Ja siis need, need nagu said kokku, rohkem võtsid nõuks luua vastava klubi. Ja leiti, et on kahtlemata õige võtta klubisse ka Arktikas töötanud mehed. Ja need mehed saidki siis kokku. 1924. aasta esimene detsembril asutasid polaarklubi ja siis sai ka, sai ka neid registreid peetud, Antarktika lihtsam ja siis tol ajal selgus, et 22 inimest on Eestist käinud Antarktikas. Mõeldud on siis alates 1958.-st aastast. Ja nüüd on neid veel paar tükki lisandunud. Aga muidugi noh, me ei tea ju täpselt, kas Bellingshauseni meeskonnas ikka oli eestlase või mitte, nagu suguse arvamusi on, dokumentaalselt seda päriselt tõestatud. Kuuldavasti ei ole, kuigi teistele seda usuvad. Et see, see päris kindel ei ole. Nii see manner on raskustele vaatamata sedavõrd võluv. Nähtavasti siiski, et mitmed on ka mitmendat korda kaasa arvatud sina ise. Ma olen märganud, et mehed, kes seal käivad suurema osale meestele see elu ja töö ja olemine meeldib seal ja nad tahaksid ikka jälle sinna tagasi minna. On muidugi erandeid ka võib-olla neid, kellel suhted ei ole, kui paremini laabunud teiste meestega ja siis niisugused raskused on, on neile tekkinud seda, et nad on öelnud, et ta ei taha enam minna ja mõned ei lähe ka. Aga, aga see on erand, nagu ma ütlesin. Jaa, enamik. Enamik inimesi meenutab seda kui kaunist kaunist nihukest, valget mälestust. Ma ise näen mõnikord valge tulenevast sellest mandrist. Ja muidugi muidugi kipud sinna tagasi ja muidugi on mitu põhjust, miks tegelikult need mehed sinna lähevad ka, kui konkreetselt vaadata, tahavad tublisti rohkem teenida, kui nad siin saaksid teenida ja ja teised tahaksid lihtsalt romantilise hingega tahaksid nautida seda kaunist loodust. Sest midagi niisugust kuskil mujal vist näha pole. Ja, ja on neid, kes tahaksid elada, aga Ma ütleksin, lihtsamat elu, kui siin suure linnaelu on. Sest tõepoolest, kui sa tahad lihtsalt elada, siis on head võimalused, seal on sul söökia riie olemas ja igapäevase elu pisiasjad sind ei koorma seal. Ja ma olen märganud, et need, kes tõeliselt rahasid, nooled sageli seal on, kes väga palju seal käivad ja noh, võib öelda, et kolmandik oma elust seal veedavad nad nagu ei oskagi siin suurel maal tagasi saadavalt õieti elada. Suuremad rahad, mis nad siis teinud on, kuluvad üsna ruttu läbi ja kipuvad tagasi, aga see kõik ju ammendava oli üks põhjusi, miks mehed sinna käivad ja põhjuseks võib olla ka näiteks huviminud mingisuguse teadusliku probleemi vastu. Ja nendel meestel minu arust on meil kõige rohkem vedanud, kes seal mingi huvitava töö on läinud, sest et et seal on tõesti siis siis ka kõik need eelmised põhjused, millest ma rääkisin, nagu liituvad sellega, aga see töö võib tõesti väga huvitav olla, neelata kogus vaja. Ja võimalik on teha siis seda tööd ainult hästi intensiivselt kohapeal uurides, iseseisvalt arvates, mis on nüüd kõige õigem ja noh, niisugune asi vähemalt mulle väga hästi meeldib. Ja seal tunnid mööduvad väga ruttu ja noh, suveperioodil tehakse tööd ikka umbes 12 tundi päevas, küll tavaliselt nii üheksast üheksani, vahel enamgi. Sinu kandidaaditöö on ka materjalidest uurimismaterjalidest, mida sa nagu nagu said Antarktikast. Kas sa räägiks natuke lähemalt sellest? Jah, see töö, need on ebanagu üsna kauge minevik, aga 1007 kuuendal aastal ma siis sõitsin Antarktise teist korda omades mõningat kogemust Antartises, noh, väljas liikudes jaga järvedel tööd tehes. Ja siis ma valmistasin etenduse programmi uurimiseks kuninganna moodi maa Shermaharievaasi järvedel. Ja ka selle sihiga, et kui ma selle uurimistsükli aasta jooksul läbi viinud, siis on küllalt materjali, et võiksin, võiksin kirjutada kandidaaditöö, sest noh, meil on teadvuses nii, et kui see kandidaaditööd ei kirjuta, siis siis on väga raske nagu oma töös edasi saada. Ja eks ole mõnes mõttes õige kaaslast, et see ikkagi distsiplineerib inimeste sunnib teda üldse küllaltki palju mõtlema, jagama, mõtet konkreetselt ja lühidalt väljendama nii, et see seda ei saa nüüd ainult ikka tuleb üldiselt heaks kiita. Tagantjärele vaadates. Ja, ja nii see asi läks, oli küllaltki hästi ette valmistatud ja ekspeditsioon, noh seda ma juba kujutasin ette, sest ausalt öeldes polaarekspeditsioon on nii, et nagu igasuguse spektsioone edu aluseks on hea ettevalmistus, siis polaarekspeditsioonil see kolmekordselt õige. Tavaliselt mitte midagi sealt kohapealt enam ei leian, seal tarvis on. No ma mõtlen spetsiifilist oma tööks ja kõik tuleb aegsasti läbi mõelda, läbi proovida, katsetada ja ja siis kõik vajalik kaasa võtta. Kuigi ma märkan ka seal, et inimene muutub hädas leidlikuks ja mõnegi asja ikkagi veel leiutab ka. Ja mul oli ka õnn leida endale päris hea juhendaja, meie akadeemia liige, professor Olle Simm, kes nõus mind juhendama hakkama ja ta andis mulle väärtuslikke väärtuslikke suuniseid, kuidas oleks võimalik seda tööd paremini teha. Ja nii see töö seal aasta jooksul ma ütlen, et aeg läks väga ruttu. Noh, nagu öeldakse, jõua ringiga varata, aasta möödas. Aga ole hea konkreetsemad natukene oma teemast. Eks Antarktise järved on ju küllaltki eripärased ja ma olen tähele pannud, et suruk inimesi üldse ei arvagi, et seal järve võiks olla. Aga järved on seal ja nad on niisugustel jääst ja lumest vabadel kaljualadel, mida Nantartides võib olla paarsada 1000 ruutkilomeetrit. Pool Soome maad, ütleme niiviisi niisugune Alan jääst ja lumest Antardises paljas. Ja siis järve või kaljunägudest siis kogunevad Sulaweedia moodustavad järved. Suvel Antarktise soe ojad voolavad, päike paistab heledasti ja temperatuur on mõni kraad üle nulli kõige rohkem olema ka üheksa kraadi sooja ära näinud. Ja nii siis seal järved tekivad sulavetest ja, aga muidu nad külmuvad talvel läbi. Mitte läbi kõik, aga noh, nii küllaltki paksu jagata olla. Nende jääkatte paksus võib olla kaks, kolm, neli meetrit, isegi rohk kuuemeetrist, Jaan on leitud. Siis tuleb järvede sisse auke puurida ja sealt veeproove võtta, mõõta temperatuuri, valguse kiirgust vees panna vastavaid pudelikatseid. Et uurida, siis palju see fütoplankton need vees hõljuvad taimeosakesed õieti orgaanilist ainet provotseerivad. Ja miks nad seda nii vähe teevad, sest ma leidsin, et üks selline järv oli maailma vähima produktsiooniga seni uuritud järvede hulgast neid küllaltki huvitav. Huvitav asi õnnestus leida seal nad on väga läbipaistvad, mõned järved või õieti paljud Antarktise järved ja üx Antarktise järv. Ohutus läbipaistvalt, nii heaks nagu 86 meetrit enamgi, see on kõige läbipaistvam vesi maakera võib öelda niiviisi.