Tere, minu nimi on Kalev Keskküla ja tegelen põhiliselt sellega, et kirjutan Eesti Ekspressis kõiksugutekste, mis parajasti tarvis tulevad. Võib-olla laiemates hulkades on rohkem tähelepanu tõmmanud minu veini kirjutised, aga aga ise pean ma ehk kõige olulisemaks nii-öelda ühiskondlikke esseid teatavaid moraliseerimisi, mida ma olen kaua lehes harrastanud. Ja eks üks omamoodi moraliseerimine on, on ka tänane mõttejagamine. Ma mõtlesin, et ma räägin teile elust üldse looja elust, biograafiast, sellest kuidas me seda elu pärast mäletame, kuidas me mäletame inimest, kes on midagi loonud kellest me oleme midagi teadnud ja kuivõrd on see pilt temast adekvaatne. Kuivõrd see vastab sellele, mis seal tegelikult oli. Nagu kõik meie mõtted saavad alguse mingist juhuslikust seigast meelde tuletajast, siis alustaksin ma sellest, et et hiljuti jõudis minu arvutisse maailma infotraate pidi. Järgmine uudis, mille ma teile ette loeksin. Uudise pealkiri on, suri Ernst Hemingway poeg Gregory Miami, neljas oktoober. Reuters BNS. Kirjanik Ernest Hemingway poeg Gregory Hemingway suri Miami vanglas, teatas ajaleht Miami Herald neljapäeval. Hemingway 69 suri esmaspäeval kohalikus naistevanglas, kus ta ootas kohtuistungit süüdistatuna Siibutus enese paljastamises ja vahistamisele vastupanu osutamises. Gregory Hemingway oli transvestiit, kes ise nimetas end klooriaks. Ta suri loomulikele põhjustel, täpsustas eralt. Gregory oli kirjaniku kolmest pojast noorim. Ta sündis Kansas Citys 12. novembril 1931. See on siis moderne kirjandus, uudis niisugune nagu. Me oleme tänapäeval harjunud vastu võtma konkreetne ja kaine. Ei mingeid liialdusi, öeldakse kohe ära, kus, mida, millega võib-olla eesti kirjanduses tõsi küll, on, on see aeg veel kaugel ees? Me oleme harjunud oma kirjanikke teisiti mäletama. Aga tagasi Hemingway juurde. Ma arvan, et Hemingway on, on kindlasti Ameerika ja ja võib-olla ka kogu maailma populaarkultuuri kõige olulisem kirjanik nii-öelda kirjanik, suurem kui elu ise. Pigeldan laisk, nagu öeldakse Ameerika filmide kohta. Ja ta on seda kindlasti sellepärast, et et ta on eluajal oma isikumüüti nii hästi küpsetanud ja seda on nii hästi küpsetatud, et ta on. Tema elu on nii tähelepanu väärne ja ja paraku momendil juba on nii, et, et kirjaniku elu, tema elulised seigad osutuvad olulisemaks kui tema looming mis on enamasti keerukas, nõuab sisseelamist ja mille ümberjutustamine ei ole nii lööv, nii tõene kui kirjaniku elu. Mulle tuleb meelde üks artikkel ammugi loetud, kus räägitakse, et Floridas kiiv Eestis on kaks nii-öelda majamuuseumit. Üks Tennessee Williams sele, teine Ernest Hemingway-le. Ja Tennessee Williamsi oma on unustatud, sest tema elu ei olnud põnev ja ja pealegi oli ta homo. Aga Hemingway, tema oli ju nii matšio. Ja juba see tõmbab publiku sinna kõik kokku. Aga see, see mälestus või see uudis tõi mulle meelde, et ma ostsin suvel mõni kuu tagasi Ernest Hemingway värske biograafia Soomest akadeemilisest kirja kaupast oli parajasti allahinnatud ja eks me sealt ostame enamasti neid odavamaks läinud raamatuid. Autor on David sändisson, kelle kohta on öeldud, et ta on tähelepanu väärne moodsa ajaloo modernse aja looja populaarkultuurikäsitleja. Ja nii peegeldab ka see suure kausta ja ilusate piltidega Emingui biograafia tänapäevast arusaamist hävingu eest, niisugust populaarkultuurilist lähenemist temale. Võib-olla et olla konkreetne, loeksin etega raamatu lõppu. Ja raamat Hemingway elu biograafia lõppeb niimoodi. Õhtuti seisis Hemingway meri magamistoa uksel ja tegi talle etteheiteid liigse raha kulutamise pärast. Ühel hommikul leidis Mary oma mehe esikust, jahipüss käes. Mary suutis teda veenda püssi ära panema. Doktori George Seewers juhtus just tulema oma reeglipärasele kontrollvisiidile ja veenis Heminguid minema koos temaga sanvälihaiglasse. Enne tagasipöördumist Mayo kliinikusse käis Hemingway kodus oma asjade järel. Kohe saabudes tormas ta keldritreppi mööda alla oma relvakollektsiooni juurde. Tema sõber, tunne Anderson sai püssi oma kätte alles käsikähmlus järel. Järgmisel hommikul, kui Hemingway oli d Rochesteri, tegi lennuk Räpitsetist peatuse kütuse tankimiseks. Hemingway väljus lennukist, läks otsusekindlalt, hoorad pidi teise lennuki suunas, mille propellerid töötasid. Lendur suutis siiski mootori seisata. Ta nõustus uuesti elektrišokiteraapiaga aga süüdistas meri selles. Too korraldas tema panemise vanglasse. Meri oli üsna hämmastunud, kui paari nädala pärast haiglast helistati, öeldi, et tema mehe tervis on palju parem ning suguhimu taastunud meri kihutas Rochesteri. Seal veetis ta sürrealistliku õhtupooliku Hemingway tolle kitsal voodil, samal ajal kui teised patsiendid mööda kõndisid. Hiljem ütles ta, et need olid aukuvajunud silmadega mehed kes otsisid midagi, mida me ei suutnud neile anda. Ja päris viimane lõik pealkirjaga enesetapp. Kaks päeva hiljem sai meri teate, et haigla on valmis Hemingway koju laskma. Tal oli õnnestunud arste ninapidi vedada, aga me eriti ei õnnestunud tal. Beta. Kodus Gediumis oli ta algul rõõmus, et nägijale tuttavaid maastikke ja vanu sõpru. Pea langes ta aga jälle masendusse. Istus päevad läbi nurgas ega rääkinud kellegagi. Laupäeval, esimesel juulil läksid Hemingway meri koos ühe sõbraga kohaliku restorani lõunatama. Eine kulges meeldivalt, kuni Hemingway märkas kõrvallauas kaht meest. Ta küsis, kes nad on. Ja kui sa sai teada, et kaubareisijad oli ta veendunud, et need on FBIst ja on kindla peale talle järele tulnud. Kui Hewinguid kodus lahti riietusid, et magama heita, laulis Mary mehele ühe tema lemmiklauludest tuttimik jaamanoppi anda. Hemingway laulis kaasa. Seejärel läksid nad kumbki oma magamistuppa magama. 1961. aasta teise juuli hommikul lamas Meri Hemingway voodis, kui kuulis pauku. See oli teade sellest, et Hemingway, lootusetus ja elu oli lõppenud. Järgnevate päevade jooksul mälestasid lugematud inimesed Hemingway 1000-l eri viisil. Kõikidest auavaldustest oleks Hemingway küllalt kõige kõrgemalt hinnanud seda. Ede härjavõitleja Antonio ordonies pühendas oma Madridist tapetud härjapapa mälestusele. Nagu tavaks Jordaanias, tasuks nii härjasaba kui kõrvad. Nii palju sisemingvist. Ma pean tunnistama, et et vaatamata selle biograafia täpsusele ja löövusele jätab ta küllalt kõleda mulje. Ühelt poolt muidugi just see, mida ma ette lugesin, et biograafiat on niivõrd dramatiseeritud, kui vähegi võimalik, et teda inimesele müüa. Teisest küljest saame pikalt teada Hemingway allakäigust tema joomisest sellest, et ta läheks paksuks ja nägi üldse ebaesteetiline välja ja käitus rumalalt ja põhjustas oma abikaasale kannatusi. Võib-olla ongi nii, et et kui varematel aegadel keskenduti rohkem kirjaniku loomingule sellele vaimsele floidumile, mida ta tootis, siis siis nüüd muutub tema elu järjest määravamaks. Ja minu etteheide sellele moodsale biograafiale ongi just selles, et et ta jätab vaateväljast veel välja selle, mida see kirjanik tõesti oma loomingus võiks tähendada. Mis on see, see meeleolu, see vaimne fluidum, mida ta tootis? Selle tabamine on muutunud kuidagi liiga keerukaks kergemal libiseda mööda elu fakte. Ja nii me teamegi, nii toovadki maailma uudisteagentuurid meile eeskätt teateid sellest et keegi Hemingway perekonnast on hukka saanud. Mõni aeg tagasi oli see, mis tema lapselaps, filminäitleja Mirjal. Ja eks Hemingway perekonnas oli ju seda enesetapu läbipõdemist ennegiga. Hemingway isa Edward lahkus siit elust suure kriisi ajal. Kui tema aktsiad olid oma väärtuse minetanud. Siis pidas Hemingway seda muidugi arguseks rumaluseks. Sattusin veel lugema ühte teist naljakat raamatut mille pealkiri oli ikka müü algajaile ja edasijõudnutele niisugune koomiksilaadne raamat mis annab tänapäeva moodsale kiirele inimesele kõik põhilise kirjaniku elust ja loomingust kätte pildid sinna juurde, sest kes suudaks teksti haarata tänapäeval ilma piltideta. Ja kuidagi naljakas tundus seal leida paar korda rõhutamist, et ka müü oli machomees ja tal olid niisugused Alžeeriast pärit rannakultuuri elemendid väga olemuslikud ja ja võib-olla ta ei suhtunudki naisesse kui päris täisväärsesse. Siin tekib küsimus minu jaoks histo rismist. Et nüüd, kui feministlik vaatepunkt on üldiselt kirjanduskäsitluses ja elus jõuliselt teadvustanud, et kas me saame ikkagi ajaloolistele tegelastele hoopis teise ajastusse, seda vaatepunkti laiendada. Et kas on feministliku vaatepunktiga palju teha. Alžeeria rannal päikeses seisva müü jaoks või mida ütleb see vaatepunkt Vargamäe Andrese kohta või Tammsaare kohta muidugi, Tammsaare ja tema naise elu võiks ju tulla kõne alla võiks ju teadvustada sellest lähtudes. Võib-olla ma kolmandaks peatuksin veel ühel raamatul, mis on ka eesti keeles olemas. Ja see on raamat proorblikssenist. Raamatu pealkiri on unistus Encongist ja autor on Lennart aager forss. Tõepoolest suurepärane romaan macho-mehe elust. Mehest, kes oli kuulsa Taani kuulsaima tuntuma müüvaima kirjaniku Isaac tiine seeni ehk kirjanikunimega kirjanikunimega Isaac tiinesseni, ehk siis Karen plikseni abikaasa. Ja see on siis niisugune kolmas näide kus lihtne macho mees, mees nagu loodus ise on võetud nii-öelda kaitse alla, kuna me oleme temast siiani kuulnud vaid tema naise vaatepunktist näinud filmi vähemasti kõik filmi pealkirjaga auto frika siis see raamat kirjutatud rootsi kirjaniku poolt nii-öelda fiktiivne biograafia on näide sellest, et peetakse võimalikuks ka teistsugust vaatepunkti. Mitte ainult naise ja kirjaniku oma, vaid ka tänapäevane kirjanik võib ulatada käe üle ajastu omasookaaslasele ja üritada ka teda omas ajas mõista. Sügavam tagamõte. Miks ma sellest praegu siin räägin? On võib-olla see äratundmine, et et meil tegelikult Eesti oludes puuduvad täiesti biograafietta. Meil ei ole ühtegi rahuldavat biograafiat ühegi eesti kirjaniku kohta kõik need lühimonograafiat eesti kirjameestest või, või siin-seal mõnes teises seerias ilmunud raamatud on ju ikkagi niivõrd ajast ja arust nad on kirjutatud poliitilised tsensuuri oludes. Ja kui mitte moraalset tsensuuri oludes, siis vähemalt ajastul, kus arusaamad moraalist olid teised Et kui me ei suuda aktsepteerida Karl Ristikivi homoseksuaalsust kas me siis suudame aktsepteerida tema loomingut või kas see loomingu käsitlus oleks siis adekvaatne, ma olen kaugel sellest arvamusest, et see on kõik nagu võib-olla mitmed tänapäeva biograafiat kalduvad niisuguseid seiku üle rõhutama. Aga see, mida me vajame, on just minu meelest teatav empaatiline lähenemine, empaatiline lähenemine, mis sõnastaks selle, mida looja oma loominguga on toonud, mida ta on meile pakkunud, mis sellest loomingust on jääv. Ja see looming suhestatuna tema eluga mitte ainult see õnnetu elu fakte pidi libistamine, mis on küll omamoodi aus. Või siis see meie ajalooline lähenemine, mis sisaldab õieti ainult pieteeditunnet teatavaid kinnisvormeleid, sotsialistliku humanismi, nagu vanasti öeldi, aga ei midagi tegelikku, kirjaniku elukohta. Ma arvan, et ega ei olegi ju lihtne kirjeldada kirjaniku tõeselt looja tõeselt, nii nagu ta kunagi oli. Võib-olla enamasti need tagantjärele kirjeldused jäävadki varjudeks Platoni koopaseinal nii-öelda peegelduse peegelduseks. Või siis on teine võimalus, mille kohta ma tahaksin jällegi ühe näite. Nimelt rääkis mulle soome taidehalli juhataja Timo valjaka ette Mannerheimi ausammast, sedasama, mis seisab Helsingis moodsa kunsti muuseumi Kiasma ees. Kujundasid kaks skulptorite. Üks kujur oli. Paraku oli aeg nii kaugel, et Mannerheim oli äsja meie hulgast lahkunud, aga hobune ikka veel elus. Ja nii sai Mannerheimi modelleerida vaid portreede järgi, piltide järgi kaasaegsete mälestuste järgi. Aga hobust sai modelleerida lausa natuurist. Ja nii saigi hobune tähtsamaks. Lõpuks see skulptor, kes pidi Mannerheimi modelleerima, loobus. Töö jäi ühele kunstnikule Bristoli Jauchi ainen, tema nimi. Ja ta tegi seda kuju peaaegu kaks aastat. Hobust oli esialgu võimalik näha natuuris ja Mannerheim tuli juurde mõelda. Eks ole seegi üks võimalus üks näide biograafiast kus mingi elulise seiga Püütakse taastada tegelikult avamatut, midagi hoopis suuremat, mida mida selle käegakatsutavas Heiga järgi taastada ei saa. Võib-olla on? On suur hulk meie biograafiaid. Meie mälestusi oma suurkujudest ka mälestused võib-olla nende hobustest või siis nende varjudest Platoni koopaseinal. Mul on tunne, et et praegu on just see aeg, kus meil oleks võtta õige aeg võtta kõne alla ka biograafiad meie kultuuris. Nagu nagu me võime tõdeda, tõepoolest need vanad lähenemised on suhteliselt ebaadekvaatsed. Nad ei paku meile enam piisavalt huvi ja nad ei ole ka piisavalt tõesed. Aga, aga paraku on puhuti need küsimused, need moodsad küsimused, mida me oskame esitada oma suurkujude kohta niisama primitiivsed kui see lähenemine, millest ma rääkisin Hemingway puhul. Näiteks kuulus küsimus, kuhu kadus Tammsaare raha? Küsimus, millele me tegelikult vastata ei suuda. Ja, ja mis ei olegi eriti tähtis. Aga mis on pigem võib-olla ainult märk sellest, et me tahaksime uut lähenemist. Aga, aga ei oska, seda, ei oska seda pakkuda. Ma arvan, et me peaksime ikkagi üritama võtta inimesi sellistena, nagu nad on ja katsuma loobuda sellest suurest kirjanduslikust aupaiste, konstruktsioonist, sellest kivikujust, kes nii mitme klassiku puhul on üles ehitatud. Mida me õieti teame Juhan Liivist. Tõsi, Juhan Liivi kohta ilmus nüüd hiljuti Aarne vinkli koostatud käsitlus Juhan Liiv kaasaegsete mälestustes ja võiks öelda, et see teos on olnud minu jaoks üpriski valgustav. Seal ei ole juttu ainult õnnetust vallas andist. Seal on näha, et tegu on keeruka inimesega, keda siiski kaasaegseid ka toetasid ja aktsepteerisid ja ja mul on tõsine kahtlus, kas tänapäevane maailm, kas meie tänapäevane seltskond, nagu vanasti öeldi, oleks võimeline Juhan Liivisugusele hullukesele sama palju tuge pakkuma, kui tollal seda tehti. Või ütleme me lihtsalt, et igaüks peab ise endaga hakkama saama, kuigi me teame, et see ei ole ju kunagi nii. Sattusin kõnelema hiljuti Jaan Krossiga ja tuli ilmsiks, et tema biograafiat kirjutab soomlane, mitte eestlane. Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei ole kedagi leidunud, kes oleks selle vastu piisavalt huvi tundnud, kes oleks talle sellist ettepanekut teinud. Ja samas hiljuti ilmus raamat Andreas Opladka raamat Lennart merest. Ei ole jälle olnud kedagi, kes oleks võtnud ette ja üritanud inimest tema eluajal küsitleda, tema eluajal portreteerida. See on ilmselt mingi teatav rahvuslik häbelikus mis hoiab meid eemal. Teisest meie suurest kaasaegsest nagu tunduks meie huvi, kas ebadelikaatse või pugemisena, aga ma arvan, et et meil tuleks see teadmine kokku korjata inimese enda käest, kuni see on veel võimalik. Ometi on. On praegu just aeg, kus nii või teisiti avanevad arhiivid, ilmutatakse järjest uusi käsitlusi ja paratamatult teadmine inimesest, muutub näiteks ka Tuglase pühakuju. See revolutsiooni tõrvik, nagu me oleme harjunud teda koolist mäletama, on saanud Elo Tuglase mälestustes. Elo Tuglase päevikutes või nüüd äsja ilmunud Tuglase ja, ja tema abikaasa kirjavahetuses. Või kasvõi näiteks Jaan Roosipäevikutes, kus ta nimetab Tuglast õnnetuks, kommunistide ees, pugejaks ja narriks kol-laborandiks. Kõik need vaated ühele inimesele. On ju olemas ja ühiskonnas liikvel. Ja siin olekski suur ülesanne biograafile ühendada see teadmine ja sõnastada meie tänase mõistmise vaate veerult. Mida see inimene tähendas omas ajas, mida ta tähendab meile praegu ja kuidas tema looming ja tema elu kokku haagivad. Ma ei tea, kas selle jaoks on vaja mingit erilist meetodit. Ma arvan, et selle jaoks on vaja empaatiavõimet, on vaja inimliku äratundmist. Loojast tema loomingu ja tema eluvahelistest seostest mõtles kuuldavalt Kalev Kesküla. Nädala pärast on kinnismõte stuudios Mihkel Mutt.