Tere õhtust. Alustame kirjandusliku keskkava, nagu kolmapäeviti tavaks. Stuudios on täna Andres Ots ja kaasas on tal kolm numbrit. Meie kõige tähtsamat kirjandusajakirja looming. Andres, kas sa oled alaline Loomingu lugeja? Täna oled sa tulnud lugema siia värskemat uuemat tänapäevast praegu kirjutatud eesti luulet, kes on need autorid? Kuulaja saab kohe aru, kui ta hakkab neid teoseid kuulama sinu esituses. Miks sa oled valinud ja et see on olnud sinu kui lugeja, leidja jaatus? Sellele luulele oled ju alati olnud luuleesitaja ja luulepropageerija? Aastakümneid juba see mees, kes mitte ei loe ainult toimetaja poolt kätte näidatud palu raadios, vaid, kes aeg-ajalt tuleb ka ise, et vaat, leidsin midagi. No ma arvan, et miks ma valisin, valisin näiteks sellepärast, et Need on loomingu kõige esimesed leheküljed, kõigil kolmel loomingul algab algab looming, luulega eesti luulega hästi, päris kaasaegse luulega ja. Mari vallisoo. Ühelt lehelt loen. Kallis A. Enam rohkemine lendab minema üle tee üle ilmama. Mind pahandab nõnda väga. Ajad mind ühes ehita kus lähvad nad omast arust ja siis just kui mina magan. Ma leiutan fotokunsti. Ma püsin seal pildi pinnal, ükski saaminud sealt maha. Ma pesin seal igavesti mu tita nägu ja Titan naba. Püstitan kõrge torni. See mulle juurde lisab hiilgust ja au. Ja sära. Alaväärsus, kuid visa muudkui mu kõhus, närib sõnumilehe lisa, ütleb üks olla kõrgem. Kuraatnaceld viha kajakad, kaarnad, karjas, tegu, et paabel iga arvavad. Ja ma ise, milles ei ta ei Ta viga. Ahjaa, mind üheseid Ta, nad lähevad oma allu, kui nad tõmbavad ukse, kolksti mu nina ees ringi, Villuku. Olgu, mis minul ajast? Mul ruumi on. Tõmban uttu. See sisaldab sadat sündmust. Kuid mitte ükski ei juhtu. Vahin täiskuud, kuidas oskata pikki vahemaid. Ta ühe ööga vahin ja vaat ei saa enam vaatamata. Nii tuhandeid aastaid. Ja siis male Juta. Ratta see ilma ääre tuut kätte, mis Enigma veel tugindata. Son kohale, ruttu. Ja noorpõlv saab ruttu maha, mad ta. Teen kõik, mis ette juhtub, hammaste taga on oma õitse vaid moonivälju mu kõhus leiavad koha. Hommikut, siin on vaiks. Mets, tumedalt enam ei koha. Daneelasin õhtueineks, ei hommikusöögiks osa, üks siil, üks sipelgateekond, päi, rebased ringi kola, kõik söödud. Lastele jääb las küsimärk punkt ja koma. Aeg liigutab. Lisab, pikkust, lisab pikkust varjule. See minu vari ta langeb. Veeerruul Harry juurde. Ei mahu, maale ei merre. Pea puutub Kotlanti. Oli hommik, kui saadeti teele. Kepp, kübar ja kott anti. Hea kõvakübar. Et vastu elupäevale pidas. Inimese elu on nii kurb, et selle eest peab katsuma kaugele pääseda. Mina elan nüüd Itaalias. Kes söandaks tänapäeval eirata reisimise ja abielurikkumise avardavad kogemust? Mina pean siin elama kaks kuud kõigi nende eest, kes laulsid itaalia taevasinast, aga surid siin või siberis. Ükskord saab Eesti riik nii rikkaks, et kõik pensionärid võivad elada soojal maal kes elavad igavesti. Kõrbevad neegrid. Mida inimene teeb, kui ainult Tallinnas on tööd? Inimene käib mööda Vahemere rannakohvikute terrasse. Laclinga värvimees põletavas päikeses müütab pesapallimütse. Inimene istub kummuli paadil Läänemere rannal, sööb kala ja leiba, võtab viina, müük, tööpunalipu ordenit. Väga ilus inimene, kui taevaingel istub tillukeses kleidis klapptoolil igavese linna tee ääres müüb liha. Inimene lebab teispoolsuse ja toimetuleku piiril. Otsib unustusest kadunud luuletust, mida müüa tunde. Loo. Mida inimene teeb kui ainult Tallinnas on tööd? Kuidas inimene omale igavikku otsib? Inimene võtab igal hommikul naised Lasnamäelt peale ja viib sitsi vabrikut, kus omale igavikku otsima. Trammirööpad kõigutavad riigimajade alusmüüridest, liiprid on kontide peale pandud. Inimene ostab hüpermarketist megakanafileest ja pudeli veini Santa Barbara või Sanctus. Piiritus ei saa mitte üksnes leivast söönuks. Naudib liha ja vereõnne. Inimene suudleb andunud põhjalikkusega foorum roma noorumil, Vesta neitsite templi samba varjus, lootusega kogeda ajaloolist rektsiooni. Igavik kui oma märk kraapida. Jätta lapsele maja, auto ja õpetussõnad. Või vähemasti liigutavalt halb luuletus igavikku otsinud kontide klõbinnast Santa Barbara kalmistul trammirööbast. Luuletaja määratlus. Kas mina olen see luuletaja, kes edendas Aafrikas orjakaubandust kes ravitses Võru pürieli emandate pahiseid? Kes lendas mesipuu poole kes poos ennast 47 aasta vanuselt bordelli, et laternaposti külge. Kes on korall Emajões kelle purjus silmad kuldrannake pimestas kelle kodu oli suur ja lai maa Moskva lähistel kelle maakera pöördus itta? Kellel oli ilus surra olles veel noor kellele looming maksis viis rubla reast, keda nälgi orjus ikes hoiavad. Kelle käsikirjad ei põle. Kes sõitis Semm iga väikese väina tammist alla, kes käis läbi seitse põrguringi? Kellel oli kreeka poiss Orpheus kes koputas, kes lillesideme võtaks, kelle Himoki, sopp alasti naiste ning voorte perre. Mina olen see kelle pilk peeglit lõikab, kes ennast ära ei tunne, vastu hommikut koju jõudnuna, kelle kõrva karjud öösel kõik selle ilma oiged kes unustas ennast seletuseta võõrastesse unenägudesse. Kes kannab vastutust maailma ilu saatuse pärast kes Koinib kõike, mis liigub? On oluline Pääseda maale, kus nii palju demokraatiat ja julgeolekut, et kartul annab kolm saaki aastas. On oluline anda oma lastele konkurentsivõimeline haridus, et kindlustada tere kurja saatuse vastu. On oluline järgida tervisetrendi igavese elujuhiseid et veeta uusi ja järjest inimväärsemaid aegu. On oluline teha oma armastusest meeskonnatöö sest pidev improvisatsioon väsitab igavesti. Nii ei jaksa. Kirjandusteadlane täpne jättis luuletaja Saarikoski ühe intiimvahekorra kirjeldamata sest daami mees ei tea. Ja vahekord polnud oluline. Elab igavesti. Karl Martin Sinijärv Lendavad lumme, kui kuumad pabulad kitsepersest, nii et tulejutt taga nädal kui selline ei anna isegi üht korralikul lehmakooke kokku, mis pealegi kihiseva lume varjus hetk selt Margatamatuks saaks. Hii istmi. Kapitalism muse otsata orjalõiv maksab end eelarve igast igavast otsast. Aga söemehed ei malda kuuendale tekile minna ega ata haagi enam. Kunagi oli veel mõttes uurida laeva passilmitu kurssi, see oli ammu seda nüüd küll. Maksaks end aurik. Arvasid aastaid, et atmosfäär on seemis koredat, põndakut avakosmosest eraldab ahvigi termosfäär ja mitte üksainus on see, mis murrab laevakooriku kaheks. Siis, kui söemehel 60 meetri sügavusel katla kütmisest isu täis saab, mees sülga Pavali hambu lõõma vasse ahju sülle. Tubli läraka. Räntsatab, kaldus raudseina najale, koogib õlle, mis sellest, et leige avab pudeli pooleb titaanina õnd samal momendil, mil jahe karge lonksatus on kogu kordaminev maailm. Meil, atmosfääride kanonaad, rebib vesi seinad minevikuks. Hoolimata rasvasemate tekkide hüsteeriast on svee mehe surmahetk sile. Kogu pära jäänud sajand teab päästepaat, teab radiogramme, briljantne lühtrid ja ühteteist Oscarit. Lutsu neist vähesed pea ilmub kevade kriipima hinge ukse taga uksehingede ägin all. Näha võib tuhandeid pitsidesse poodud pudu Maakreid ja sinikaelparte ja siidise sukaga kägistet strontsium ärimehi. Näha võib vöörivisiiri kujutisega randmekkeid, tikand vaid kivi külmadel Arhvidegas moll mehi. Oi paga üle kullata, sõlmpeekri veo sõja hõbedata, kullata, nöökida vaest juveliir riikes. Paraku patustas vaid ühel sinisel sidet tol õhtul, mil mängis must mõte peas, radisti. Raadistaga sajandi alguses surnud itsitas pilve pealt vesi, siis uha, sea atmosfäär press seintele pressis, kui kajastust leidis vaid esmane äng. Nullitu Suurus prägedes pragudes enim kord ärkas ja kordlase jama läks vähestel, vaid ei mõistnudki keegi, kui nemad, vaid nemad vaid, kellele enam ei olnud saladust jäänud. Osgrats 100. pea, veel ei sadanud laev, buss, selleripüreesuppi sitasti valmimise varjamiseks kokk, kon, süüdi, mina, see kokk, kui olen, ju ma siis mõtlesin juba mineval sajandil selle sellerit halvasti supisse ehk küll supp valmima pidanud aastal, mil numbriks 2006. Pääd timing on kõik, millega New Yorgi börs 70 aastat tagasi alt läks ja läheks veelgi, kui vaid 34. tänaval ei elaks üks maare. Kas mootor headist kõike teab? Ta päästis linna ja päästab edasigi, sest Mosfäärid ning Langoligeerid litsuksid kogu selle puretuse jalamaid. Maid jalu aga ei saa. Marrecut päästavad, hoiavad diile ja veekindlaid vaheseinu senikaua paigas, kui mõnelgi ropemal mehel silm avaneb, pohmakas taandub. Meenub, et taskud on võtmeid täis. Aeg oleks avada uksed, uksed muidugi ei avane, sest vesi surub peale. AtmoXX Cherr. Näeber, lätski, puhun, ela, pootsman sügab mu taskus mu mune ja enda omi kah. Tahaks taevaste taha, tahaks nasamagi ta seal Raiknellatentidepe temma, sul. Oleks palunud küll rahammurretse kowitz Soonetus soolammel, karvutukask, Kolüma kaugustes erinev Euroopast. PT-alune lähedus, immitse, puu susi pidi avalikuks taiga ja 1000 lennupunkti suvaliselt kompaniilt pursk voogatkemis, minutil sadada, taigasse hambus krediitkaart ja 14 100 kaloriga õhu pruugost luuda Aadi jääda härra nikerdis tahad. Nii nagu ellu jäädakse, turvalise palgata, olgu see või munaraku suurune, nagu meil enamasti vorst, seljad, Räga, ammukvid, remmelga, Charry ood. Vahest oleks laevutil lennutil lähedus, alternatiiv paadeks sulle, kes sina muheledes mandud ja virnas verele hõõrud mu maailma muhovi tikud, kes etuna päid kena päi laevaga siirdud Kõpu kuus kosmoselaevaga kuu peale käi. Sihinnasinud, sekretär saata ei julge. Aga mine tea, äkki on pappi? Ütlen kohe ei ole. Küll ta siis saadab nael sulekummikotis kivi, käi persse ja silmas sära. Seda viimast Sainnaleta käigu ionistiat siis tuugalt ju sees. Neljapäevaseid briifinguid kaotavad just nagu mõtte eriti huugavimmere, kilomeetrite unnad. Elluminaatorist mööda ja kuuendal neist saab Me haud. Aga vahet ei ole, kui 100-st vähemast meetrist piisab, vahet ei ole, kas president on kaks või 200 meetrit lühike, vahet ei õppepeaasi, et meri. Briljandid tõmbuvad lõtvadel kõrvadel valve seisangusse. Nemad olla ju igavesed kõrvad küll mitte enne surmatut surma pärast elu tuttelu, sünnitud sündi, näotuid, nägusid ja ookeanitut, ookeani. Töö tahab tegemist. Laupäev lahendamist. Teravad lühikesed lained on Läänemerel hukutanud enam laevukseid, kui sina Kreuks arvatagi oskad, siin merel merd sõita on kangelastegu. Siin järvel järv, sõit Ta on lihtsalt mõttetu. Mine Mäelarile, jõua Mällaresse küna seda musta merd ja vaatab, palju sul jõudu üle jääb ja trees. Mine viit miljonit Oscarid traalima. Kui isegi räimed on otsas. Aeva kinga aad, kas tõesti on räimed ka otsas? Kollased lehed ei kuula enam. Abbat. Dali tuleb, Tali tapab. Onu Maarja, Piret, Peeter, Salvador. Kui sa mulle siia voodi otsa peale klaasi Vetud küsib, ilusam osa elust. Kassa mulle siia mitmetel arvetel tuhandeid Rahu lähetad, küsib inetu. Ta on kõigepealt vett siis hakkan muretsema. Või otsustan, et täna ei hakka. Sasseebine maailm, kas pole masu pärast Jubanna siiani muretsenud, pluss paari 1010 muu suga seonduva tühiasja pärast lasemus sõbrak vahepeal väheke elada ka? Kui ma vähegi mõistaks, küll elaks, surnud ju samas ka ei ole mitte võtnud ju samas, ent ka ei ole kätte. Ent kummasse mõlemad täis on neid töid kui ka juukseid, mis katkuvad peast. Sinised lindid ma olen ületanud Atlandeid kiiremini kui ükski aurulaev viijal. Unes võis näha, ma olen ületanud patsiifikuid ja patsifist kärmemalt, kui 11000 veendumata feminist. Tööl ületavad omi mees, naisloom sõpru tigedalt naeratavat tühja voodilina, mille peegeldus hommikusel tõehetkel korraks säraval näopoolel meenutab minutiks maailma, milles elavad päris inimesed. Just sel momendil, mil miljonid murega magama läinud loodavad nautida ärkamiseelset tundi Kuneva hea mehe rüpes, kui keegi korjandu pärima, kes, milleks ja mida, kui palju eest? Antagu mullegi emmata seesugust pühendus väärilist aega. Kuradi siriseb kellavärk. Maakera minu alune osa imab mu jääleda siberi Soona endasse endasse endas. Nii näoline kapitalismus muigab põgusalt põske. Pool piduselt ei tahaks enam miskit teha. Jääb töömust, jama, jääb huupi harimine. Ning öömust on ta tulevik küll igal loogika järgi. Või ei? Tean mitmedki, kel tumedusest on köitnud pääsemine argina Mäedusest. Ja mitmete on kell, väljapääs jäi kinni. Uks lahti, liigub tasa üle vaiba. See on surmakorvisadu pabereid, neist mõned pooleks teen ja mõned käkrayks. Näen vabadust. Sealsamas kongi uut priipärisori elu, väikeaktsionär, kel päris osaluseks puudu pärisosa. Tuld tikkust toss, Sutublist, Tobist tõmban. Kuid poole persega leib paneb pooltki piipu, ma enam ettelipp või musts, muidu jäädagi Napolde varda. Lõppenud saates luges Andres Ots mari vallisoo, Kalev Keskküla ja Karl Martin Sinijärve luulet. Saate helikujunduse tegi Külli tüli. Toimetas Mari Tarand.