No nii peeglikillud seitse aastat õnnetust. Millises paigas siin maa peal võiks küll kõige rohkem peegleid leiduda? Vahest arvate teiegi, et kõige rohkem peegleid võiks leiduda see algus kunagi valitsusajaloo kõige edevamate kuningate hulka arvatud Päikesekuningas Laroashalai, Loui, 14. ja edevus pole ju teab kui suur, kui see koos paljude muude omadustega elu edasi aitab viia. Prantsusmaa vapustavalt sündmusterohke ajaloost ongi kõige valgustatumaks absolotismi hiilgeajaks peetud just Loui Neljateistkümnenda ajastut mis kestis seitsmeteistkümnenda sajandi keskelt 18. alguseni. Kardinal mari on oma mälestustes kirjutanud, lõi 14., tõeline suurus, seisis selles. Ta oskas teda ümbritsevate geniaalsete suur meesteandeid ergutada jäära kasutada. Šotebriaanitsiteerides lõi hauast kostab mitmesuguste geeniuste hääli. Napoleoni hauast kostab vaid Napoleoni hääl lõi 14 10. ajastust on õnneks ilmatu hulk jälgi alles jäänud ja üks uhkemaid nende seas on päikesekuninga vägev barokkpalee versais. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Niisuguste uhkust, hiilgust ja sära nagu versai palee ruumides Loui Neljateistkümnenda rajal polnud vist küll mitte kusagil mujal Euroopas. Sära mitmekordistus, kui Päikesekuningas 1660.-te aastate alguses avastas, mida peeglit tema palee ruumidega teha võivad. Eriti suured kogu inimkasvu peegeldavad seinu katvad peeglid. Kuningas nõudis peegleid, kuningas sai peeglid sai oma versaisse terve peeglite galerii ja 18. sajandi alguseks olid nii Prantsusmaa kui teiste Euroopa riikide kõrgkihid peeglitest päriselt hullumas. Need tegid ruumid valgemaks, mitmekordistasid sädelevaid pindu, lampe, küünlatulesid ja hiigelkande naabreid. Nad muutsid kõik suuremaks kui päriselus. Niisiis selle eest, et peeglid ka tänapäeval kõikjal meie ümber on, tuleks päikesekuningat tänada, sest kuningas nõudis peegleid ja kuningas sai alati kõik, mida ta nõudis. Kombel see juba kuningat ei huvitanud ja tuleb välja, et peeglitega olidki üpris keerulised lood. Peeglid olid olemas juba väga ammustel aegadel Vanas-Egiptuses, Kreekas, jäetruskidel esimesed peeglid kujutanud enesest tugevasti läikima löödud metallitükke pronksi, kulda või hõbedat. Varasemad klaaspeeglitükid pärinevad kolmandast sajandist ja olevat nii tillukesed, et arvatavasti kasutati neid pigem ornamentidega kaunistamiseks kui eneseimetlemiseks. Roomlased valmistanud mäekristallist esimesi läbipaistvaid peegleid ja paigutatud õhukesele metallikihile. Kuid see tee oli raske, võttis kõvasti aega, nii et tõenäoliselt olid enne kuueteistkümnendat sajandit väga vähesed inimesed üldse klaaspeegleid näinudki. Ja 16. sajandil valmistati klaas veegleid ainult ennitsias sest just sealsed meistrid olid senise roheka toonilise klaasi asemel avastanud puhta värvitu klaasivalmistamise kunsti ning Veneetsia meistrite peeglid ei moonutanud kujutisi, nagu seni tihti ette oli tulnud. Mõnede läbipaistva klaasi taha paigutati hõbedane peegeldav metall ja peegel oligi valmis. Prantslased üritasid nii ja naa, kuid Veneetsia kvaliteediga peegleid neil valmista täie õnnestunud. Veneetsia meistrid hoidsid aga oma ametisaladused kiivalt endale, sest kalliteeglil läksid üha paremini kaubaks. On teada, et renessansi ajal seal maksis üks korralik Veneetsia peegel rohkem kui mõni vanameistrimaal ja varasemad peeglid ümbritsetigi elevandiluust kaunistustega, eksootilisest puust või lopsakate ornamentidega väärismetallist raamidega. Sellised Ülamuursete raamidega peeglid riputati sageli ka gruppidena seintele samal moel nagu maalikogud. Kuid kõige kummalisem asi nende vanade Veneetsia peeglite juures oli see, kui tillukesed ja armetud need tegelikult olid. 1600 kolmekümnendatel oli Loui Neljateistkümnenda ema Austria Anna tualettlaual peegel, mille üle ta kirjeldamatult uhke oli. Umbes 45 sentimeetrit kõrge ja 38 sentimeetrit lai, oli ta uhke peegel tol ajal aja jaoks lausa uskumatult suur. Igatahes olid aristokraatlikus daamid õige pea veendunud, et ilma peeglita nad enam elada isa ega tahagi. On teada, et Loui 14 10. enesel oli lausa 29 nii-öelda Meikapi peeglit. Caroomi kujundajad taipasid, olge nende sädelevad ja peegeldavatega klaasitükkide väärtust kõrgema seltskonnaelu käsitleva uudistelehe väljaandja praeguse nimega, siis seltskonnaajakirjanik. Šarloree on 1651. aastal kirjeldanud üht legendaarse kaunitari Long Velli hertsoginna võrratud peoõhtut. 50. Veneetsia peeglis mitmekordistasid naer, ahvatlused ja peibutuseks dekolteed, käed paljad õlad ja kalliskivid. Praegu võib tunduda, et 50 väikest peeglit tohutus saalis ei saanud just teab kui suurt efekti anda. Kuid võib-olla sai just sel hetkel alguse sisedegaraatorite unistus ruume põrandast laeni ulatuvate peeglitega ehtida. Niisiis lõi Neljateistkümnenda valitsemise alguses oli Prantsusmaa kõrgkihti peeglihullus haaranud. Igal aastal jõudis Veneetsiast Pariisi tuhandeid peegleid. Päikesekuningas kuulus Veneetsia peegli meistrite agaramad klientide hulka ja Prantsusmaa valitsus pidi midagi ette võtma, sest riigi kulla- ja hõbeda varud lausa voolasid kaugesse ehitama Itaalia kanalite linna kuningale rahandusminister kol Päär otsustas, et peegleid tuleb hakata valmistuma siinsamas Prantsusmaal, kusjuures suuremaid ja paremaid kui Veneetsias ja nii algas 1664. aasta sügisel üks päris eriskummaline afäär, millest kuuleme ehtsa, lõi 14 10. aegse heliloomingut taustal. Autor on Loui Neljateistkümnenda õukonnahelilooja ja õukonna kapellmeister. Jean-Baptiste Lülli. Kalme andis Veneetsia prantsuse saadikule äärde iile käsu sealset parimad peeglite meistrid üles otsida ja Prantsusmaale meelitada. Seitsmeteistkümnendal sajandil kujutas selline tegevus enesest tööstusspionaaži kõrgeimat taset. Veneetsia valitsus mõistis kohe, et Prantsusmaalt tulevate rahavoogude säilitamiseks tuleb peeglite valmistamisel vajadused kindlalt kodus hoida ja morano klaasimeistrid said õige pea selgeks, et reetmine läheks neile väga kalliks maksma. Kästakse otsemaid koju tagasi tulla ja kui nad keelduksid, läheksid nende lähisugulased ilma pikema jututa vangi. Kui seegi ei aitaks, saadetaks Prantsusmaale juba Veneetsia salamõrtsukaid. Prantslased ei saanud sellest aastatepikkuseks venivast afäärist kuidagi loobuda, sest kuningas nõudis peegleid. Suures ladus katel tegutsedes õnnestus saadik von siil ja tema agentidel mõned võimalikud peegli meistrite kandidaadid kindlaks teha. Meister lamata ja tema abilised Pietro riigo järsuane Tandolo esimene ja neist olnud päris hämar tegelane, kelle hingel olnud ühe preestri mõrv. Nii et tema jaoks avanes hea võimalus Veneetsiast kaduda, mida kõik kolm ka tegid. Venelased said peegli meistrite ärahüppamisest muidugi õige pea teada ja Veneetsias saadikule Prantsusmaal Alviises Agreedule anti karm käsk jooksikud üles leida. Aasta oli 1665. Juulis raporteeris Zagreedo, et Prantsusmaal on klaasisulatusahjud ja kõik muu juba paika pandud eesmärgiga valmistada siin hoopis kaunimaid peegleid kui Veneetsia omad. Lõi 14. rahandusminister kol Päär tegutses aga kavalalt edasi. Samal ajal kui Veneetsia ingvisiitorid Muranost ära karanud klaasimeistreid taga ajasid, valmistas tema juba järgmise grupi põgenemist ette. Neli meistrit olid välja valitud. Vääri meestel hakkas väga kiire. Kui nad ühel gondlisõidul kogemata kuulsid, et venelased on niinimetatud prantsuse spioonidele jälile saanud. Sama juuli õhtul ikka 1665 asuti kiiresti laevaga teele, jõuti hommikuks juba Veneetsia Wabariigi vetest välja. Pariisis teatasid põgenenud peeglimeistrit ärile, et nad hakkavad siin maailma kõige kaunimaid ja suuremaid peegleid valmistama. Sama perfektseid, nagu tehakse Muranus. Sama aasta detsembriks oli Pariisi tekkinud kuninglik peeglimanufaktuur, mis sai endale täieliku monopoli Prantsusmaa peeglitööstuses. Apol kestis ligi 125 aastat ning 1665. aastal rajatud kompanii eksisteerib saancobeni nime all tänase päevani kõige vanem pidevalt töötanud äriettevõte Euroopas, kus valmistatakse nii peegleid kui sädelevaid klaaspaneele. Näiteks ka Lowry õues seisva tohutu klaaspüramiidipaneelid, on just sealt pärit. Kuid seitsmeteistkümnenda sajandi peegli saaga polnud Prantsusmaa kuningliku peeglimanufaktuuri rajamisega hoopiski mitte lõppenud. Veneetslased tegid kõik, et nende peeglimeistritega kallide ametisaladused ikka kodumaale jääksid. Meistrid olid pidevalt Veneetslaste ähvarduste ja prantslaste meelituste vahel. Päikesekuningas käis klaasimeistrite tööd vaatlemas, tema kannul kõndis kahele poole kuldmünte jagav kolm väärvenelasi, vaatasid Pariisi kirju, milles klaasimeistrite meeleheitel naised oma meestel koju palusid tulla. Kirjad olid võltsing ja mehed tabasid ära, et nende naised neid küll kirjutanud ei olnud. Pealegi käisid paljud šikid Pariislannad klaasitöökodades, peeglite valmistamist ning vööni paljaid ahjude tulest higiseid klaasipuhujaid vaatamas, mis Veneetsia meistritele vägagi innustavalt mõjus. Lõpuks laskis kolm väärmeistrite naised Veneetsiast vargsi Pariisi tuua. Viitsi, agendid ässitasid siis peeglimeistrid üksteise vastu üles. Toimuski kokkupõrge, mille taga järjel purunes kildudeks vaid hulk kallihinnalisi peegleid. Mehed tegid Pariisis oma tööd edasi. Siis otsustasid Veneetslased kindla peale välja minna ja mis võiks olla kindlam kui aegade jooksul põhjalikult ära proovitud vahend. Mürk. Jaanuaris 1667 lahkus siit ilmast kohutavates piinades kaks kõige andekamat peeglimeistrit. Teised mõistsid nüüd selgesti, kui riskantne oli Pariisis peegleid edasi teha. Nad palusid luba koju tagasi minna ja selle nad ka said. Kolm väär oli taaskord Veneetslastest sammu võrra ees, prantsuse peeglimeistrid olid selleks ajaks oma Veneetsia kolleegidelt kõik peeglite valmistamise saladused teada saanud. Pealegi oli prantslastel kõrini aastaid kestnud tegelustest liiga temperamentsed venelastega. Niisiis tegi kõik, et viimastest kiiremini lahti saada ja alandas väga tugevasti meistrite palkasid. Nõnda nad siis võitsid oma naised, lapsed ja läksid tagasi oma kaunisse kodulinna. Ja kui põnev see peeglisaagaga tunduks. Viimane aeg oleks jõuda kuningliku versaisse. Enne lõi Neljateistkümnenda valitsejaks saamist olid-Prantsusmaal segased ajad. Neid tuli seal vist päris tihti ette. Kuningas Lui 13. oli surnud 1643 kui tema troonipärija poeg oli vaid viis aastat vana. Prantsusmaad valitses Regendina, tema ema, Austria Anna. Viimase kõrval tegutses kardinal mas ära jäänud. Lõi 14 10., lapsepõlves Oliversai soises paigas seisev jahiloss, mille tema isa juba 1624. aastal ehitada oli lasknud, et jahiretkedel rajal seal peatuda. Päris suur kolme diivaline, kuid lihtne tellistest ehitis, mille ümber oli palju vett. Nooruke Loui 14. kohtus siin salaja oma armsama luised elaval jääriga ning otsustas, et see paik võiks hoopis kaunim välja näha. Ta laskis lossi väliskülgi kaunistada, uut mööblit ja vaipu tuua ning ühe lossitiiva lausa juurde ehitada. Legendist leskkuninganna, Austria Anna ja tema 20.-tesse eluaastatesse jõudnud poeg ei saanud omavahel kuigi hästi läbi. Annaleja kardinal Mazaräänile ei meeldinud noore kuninga harrastused, muusika, teater ja tants ega sõbrad. Näiteks Itaalia päritolu helilooja Jean-Baptiste lee, kelle loodud muusika praegugi taustal kõlab. Liiali lõi Neljateistkümnenda õukonnahelilooja nojaa aga ka näitleja, tantsija, oma ooperite lavastaja ja ballettmeister. Kuninganna kõneleja kardinalile ei meeldinud ka see tulevane kuningast külastas rõõmuga oma teise sõbra Jean-Baptiste mulljääri näitetrupi, etendusi, pale rajaali teatrisaalis. Ja kõige vähem meeldis neile see, et noor kuningas ise etendustes kaasa tahtis teha. 23 aastaselt teatas noor Louis 14. oma emale, et nüüdsest peale valitseb ta ise oma riiki ja üks tema esimesi otsuseid oli rajada versaisse tõeline päikesekuningapalee. Ebasõbralik vaene tulevikuta paik, kus pole metsi v kogusidega isegi kindlat aluspõhja. Kuna maapind on soine ja ruumides on pidev värske õhu puudus. Nii on versaid kirjeldanud hertsog luid essaa Simo. Kuid kuningal oli oma nägemus luksuslik hiigelpalee keset suuri avaraid, skulptuuride, purskkaev, kaevude ja tiikidega, lilleaedu ning parke. See pidi teoks saama. Ja muidugi sai ehitustöid juhtida alguses Luile voo. Tema koostas palee põhiplaani ja ehitas ümber lossi keskosa. Kuninga peaarhitekt Shell Hardo Anmansaar jätkas palee viimistlemist nii väljast kui seestpoolt. Lossi ümbruse anti kujundada Aia arhitektile anrelenaatrile. Kuningas soovis teadagi aeda millesarnast maailm seni polnud näinud. Samal ajal kui mansard kaunistas lossi siseruume marmori kulla ning hõbedaga, rajas Lenaator lossiaia, jalgteede, lehtlate, tiikide, pursk, kaevude kaskaadide, aiaskulptuuride, koskede, põõsaslabürint-ide ning apelsin ise aludega. Kõikjal oli lilledest kodustatud ornament, skulptuurides pügatud puid ja põõsaid. Kõik see oli sümmeetriline ning kaunis ja võttis enda alla tohutu maala Soodolit kuivendatud puud istutatud ja kilomeetrite kaupa kraave kaevatud Hedvey siht tiikidesse ja purskkaevudesse juhtida. Barokiajastu oli käes portugalikeelsest sõnast baroko, mis tähendab korrapäratut, olümargust, pärlit, kõige hiilgavam, rikkalikuma kujutlusvõimega ja küllusliku arhitektuuriline teater, ütleb arhitektuuriajalugu ja lisab igasse kõige väiksemasse Ki kõverjoon oli sisse projekteeritud liikumine. Barokk on täis üllatusi, valgus Rõngu meelelisust ja häbenema dramaatilisust. Parimad barokiaja, arhitektid, skulptorid ja kunstnikud teadsid, kuidas liigutaval teatraalsusel ja maitset tuli melodramaatilise seal vahet teha. Kui see neil õnnestus, oli barokkarhitektuur üdini vastupandamatu. Veeezzai palee on 580 meetrit pikk idapoolne, siis peafassaad avaneb kolmest küljest piiratuna suurele siseõuele otsekui teatrilava. Roosakas marmorist kaksiksambad ääristavad keskosa klaasuksi kuldkaunistustega sepis rõdud rõhutavad kõrgeid aknaid viimaste vahel tumeroosa taustal. Valged marmor, püstid palus traadid piiravad katuseääri ja sealt alla vaatavaid sümboolseid raidkujusid. Ilmatut, koledad ümarad katuseaknad ehk mansardaknad. Nende autor oli teadagi Lõvi Neljateistkümnenda lemmik arhitekt süllanduermanssaa, kes kujundas versai lossiaiapoolse läänefassaadi. Just kirjeldatud idafassaadi kujundas Luile voo, kelle loodud algset läänefassaadi siis mansard laiendama asus ja laiendas lausa 402 meetri pikkuseks vägeva tiigivees peegelduva aia fassaadi uhkete barokk kaunistustega keskosa mõlemal küljel seisab kaks pikka kolmekorruselist tiib ehitist. Barakende ning ülakorruse nelinurksete akende read tunduvad lõpututena aiapoolse Fasse taadi rikkalikult kaunistatud keskosa liigendab kolm suurt eelduvat pilastrit. Neid ehivad sammaste paarid ja raidkujude grupid. Viimased kaunistavad kab alustraadiga piiratud katuse äärt. Klassitsistlik barokk, maitsekas ja harmoonia roniline kõigis oma detailides. Nagu Voldemar Vaga on kirjutanud. Versai hiigelpalee muutsid täiuslikuks, seda ümbritsevat tohutu suured parkideks kasvavad aiad, ilmatut, soised alad versai ümbruses kuivendati kohe lossi ehitustööde alguses. Vesi juhiti nõrkade süsteemide abil tiikidesse ja purskkaevudesse. Suuri tiike ja vägevaid purskkaevude kaskaad ning koski leidub meister Lonaatria aedades hulganisti. Üks tiik on isegi nii suur, et kuningas lasknud seal oma külaliste rõõmuks laevadel merelahinguid pidada. Lõi 14. armastas etendusi ja vaatemänge ning nendest versais juba puudust ei tuntud. Soojadel suveõhtutel kandustega tegevus sageli aedadesse suurtele terrassidel, tõusvatele, jalaskavatele, alleedele, pikkadele varjulistele, selgteedele keset geomeetrilisi lillekujundeid, sadu sammastik, kes kultuure ja suurima Armorfaase kummalisteks kujunditest pügatud puid ja põõsaid, anrele, notari avarad lõputud aiad, versais. Kuid niisugust uhkust ja hiilgus nagu versai siseruumides ja saalides Loui Neljateistkümnenda rajal polnud vist küll tervest Euroopast võimalik leida. Juba 1668 otsustas kuningas versaistama residentsi teha ja õukonna Pariisist siia üle tuua. Kuid lossi ümber- ja juurdeehitused, kaunistamine, sisustamine ning aedade rajamine võtsid omajagu aega, nii et kuningas sai koos seitsusega ametlikult versaisse kolida alles 14 aastat hiljem. 1682. Õukonda kuulus noil aegadel ligi 20000 inimest. 500 neist elas pidevalt versai palees. Intriigide ja piduderohket jõudeelu. Lossis oli 1300 ruumi iga kuldkaunistustega ukse taga uus tuba või saal, üks uhkem kui teine. Maalid, läänid, vaibad, kroonlühtrid, siid ja sametlillesülemid, uhke mööbel. Ja muidugi peeglid, peeglid ja peeglid. Päikesekuninga peeglite vaimustus oli aastatega üha kasvanud ega näidanud sugugi kahanemise märke, pigem vastupidi ta tahtis juba peegleid ka õuedekoratsioonidest kasutada, laskis näiteks versa Lai Aia esimese Krooti üleni peeglitega piirata ja kogu aeg mõlkus tal meeles lossi peegli galerii, mis kogu ümbritsevat toredus mitme kordistaks. Sellest pidi saama tema versai fantastiline, imetlusväärne kest. Esimesel detsembril 1682 toimus versais peegli galerii grandioosne avamispidu. Veel eelmisel õhtul ja ööl olid viimased peeglid galeriisse paika pandud. Versai peegli galerii tähendas luineljateist 10.-le ja tema rahandusministrile väärile tegelikult hoopis rohkemat kui tohutut pimestavalt särav saavad saali. See tähendas, et prantslased olid Ida-Euroopa peeglitööstuse lõplikud valitsejad. 15 aastat pärast kuningliku manufaktuuri rajamist oli kõigil võimalik imetleda täiesti veatut Prantsusmaal valmistatud peegelklaasi. Versthy peegli galerii on arhitekt Ardo aian mansaari tõeline meistritööruumi pikkus on ligi 75 meetrit, laius ligi 10. Selle üleni ornamentidega ehitud võlvlage katavad kunstnikud pruuni ehisraamides maalid, mis ülistavad võidukat Prantsusmaad. Galerii 17 suurt Kaara akent avanevad notarile rajatud kaunisse versailosja aeda. Vastasseinas seisavad aga akendega täpselt kohakuti 17 sama suurt ja sama kujuga peeglit milles akendest sisse tulev valgus mitmekordistub. Aedade rohelus näib nende kaudu vaikselt ohutusse saali imbuvad. Palju värvilist marmorit ja kulda on peegligaleriis laest rippuv sädelevaid kroonlühtrid akna harvade vahel, kaunite ornamentidega ehitud marmorseinte ees seisavad před voogavates rõivastes üleni kullatud naisekujud, mis hoiavad käes kõrgeid säravaid kand. Elabreid. 1682. aastal võis iseennast pealaest jalatallani peeglist nägemine isegi Prantsusmaa kuninga kogukonna liikmetele tõeliseks šokiks saada ikkagi esimest korda. Kaasaegsete vapustatud kirjeldused versai peegli galerii kohta on äraütlemata ülistavad. Uusime, kirjutab ajaleht fla märkurga. Laat. Reeglid on otsekui tõeliste akende vastas seisvad pseudoaknad. Need mitme kordistavad miljonikordselt kogu galeriid, mis seetõttu lõputuna tundub. Hertsog de saanud Anja kirjutas aga lausa pikka poeemi peeglisaali avamise pidulikust õhtust, milles jutustas, kuidas paljudes peeglites korduv kroonlühtrit ning õukonna teemantide sädelus muutis pimeda öös elavaks päevaks. Ülistused ei lõppenud. Versai lossi kutsuti sellest päevast peale, kui päikesekuningas selle avatuks kuulutas. Euroopa kõige uhkemaks vaatamis väärsuseks ja peegligaleriid kaheksandaks maailmaimeks. Päikesekuningas Louis 14. nautis oma versaid Jaali oma peegliga Riia üle lõpmata uhke ja külla pimedus täiega iseenesekujutist kõigis neis peeglitest pealaest jalatallani, mis oli ka vaatamist väärt tolleaegseid moode silmas pidades. Härrastel lokitud parukad olid tohutu suured kuued ja põlvpüksid, liiga säravad tikitud ja siidised, aumärke, pits ja siidpaelu, liiga rohkesti siidsukad, vahed ning kõrgete kontsade ja pannal tega peened kingad panid kogu ansamblile särava punkti ja õli sügavate dekalt teedega peene pihalised daamid pastelselt Siidsetes Rate maani ulatuvate seelikutega kleitides. Lisaks puuderdatud õlad, parukad, pitsid ja säravad ehted. Nii et reeglitel oli, mida peegeldada. Kuningas püüdis oma nii erakordsed peegli galeriid alati iga vähimagi võimaluse korral lossid alistele demonstreerida. Just siin pidestama hõbedasel troonil istudes nõupidamisi ning võttis vastu välisriikide saadikuid. Toon oli paigutatud ühte peegli galerii otsa ehitatud kõrgele poosnamendile valdahhini alla. 1686. aasta septembris leilis versais aset üks päikesekuningaajastu kõige hoolikamalt ette valmistatud riigivisiite külla tuli Siiami kuningas Fra Narai. Lõi 14. võttis seda vastu oma peegli galeriis hõbedasel troonil. Kukkondlased ümberringi tõeline päikesekuningas, kelle hiilgusest siiami saadikud koju tagasi jõudes vaimustatud lugusid võisid rääkida ja siiami kuningas austas prantsuse kuningliku peeglimanufaktuuri oma tellimusega 4000 peeglit, et lisada prantslasliku sära tema enese residentsile. Prantsusmaal valmistatud peeglid hakkasid laia maailma rändama, jõudsid pikapeale juba 18. sajandil Konstantinoopolisse Hiinasse ja Ladina Ameerikasse. Peeglite valmistamise tehnika muutusena aegade jooksul samuti täiuslikumaks sest luin Neljateistkümnenda peegli galerii tohutud seinapeeglid olid valmistatud ikka veel klaasipuhumise meetodil. Koosnesid tegelikult umbes 85 sentimeetri kõrgustest ja 65 sentimeetri laiusest peeglitükkidest. Kuid juba 1600 seitsmekümnendatel oli kunstide harrastaja Vernarberroo peeglite valmistamise uut tehnoloogiat välja hakanud töötama. Ning õige lühidalt ja lihtsalt öeldes kujutas uus meetod enesest vedela gaasi kallamist metalli pinnale, mis võis olla just nii suur, kui sooviti. Nii see siis läks. Miks? Ei? Olemas. Nii see kõik läks. Ja tänapäeval, kui peeglid on iseenesestmõistetavate esemetena igal pool meie ümber, ei taipa me loomulikult selle eest päikesekuningat tänada. Ega mõtle sellele nõiduslikule hetkele detsembrikuu esimesel päeval Päeval 1682 kui avanesid versai peeglite galerii uksed ning sadade hämmastunud pilkude ees rullus lahti tollane kaheksas maailmaime. Juba nüüd öögini, kel küünepoolest