Vikerraadios jätkab nüüd saatega lastetuba. Reet Made. Te kuulete seda saadet kordusena. Väga sageli on nõnda, et lapsed valivad oma vanemate elukutse aga enamasti on sellised pered olnud ikka seotud kas muusikakunsti või kirjanduse maailmaga. Ma ei oska öelda küll väga palju neid inimesi, kelle isa oleks Ülikooli rektor ja pojast saaks samuti direktor ja aga päris samas koolis. Nii et teie peres Olav Aarna on nõnda nüüd küll toimunud. Minu isaga juhtus see, et toonase Tallinna Polütehnilise Instituudi rektoriks nimetati 1960. aastal, see oli see aasta, kui mina Tallinna 10. keskkooli lõpetasin, niimoodi, et et noh, mingid mõjutused sellest algasid tegelikult, et enam-vähem sellel ajal, kui minust tudeng sai ja päris kindlasti ei saa sellel nagu kõikidel muudel asjadel ajas tagasi ulatavad, et mõju kuskile sügavamasse lapsepõlve olla ja, ja õigupoolest rektor on tõepoolest amet, mitte mitteelukutse, isegi kuigi seda ametit 16 aastat peetakse, siis minu arvates ei saa see elukutseks muutuda. Ma arvan, et elukutse mõttes minu isa ikkagi teadlane ja ja selleks ta ka jäi. Ja teadlane on siis see, mida on ka nagu päritud isalt. Usun, et see nüüd on tõepoolest mingil määral päritud, kindlasti mitte geneetiliselt päritud, aga, aga jah, kuidagi märkamatult selle läbi, et ei oska, nüüd juba ütleme, 50 või peaaegu 50 aasta kauguselt öelda, kui vana ma olin, kui mind esimest korda sellesse dipi keemiamajja, mis Marati tänaval asus ja mis otsast lõpuni keemialabori kõige erinevate lõhnadega läbi oli imbunud, kaasa võeti ja võeti mind kaasa mitte ainult sinna keemialaborites. Kus ma siis ringi uitasine, vaatasin neid erinevat värvi katseklaasid vaid, vaid ma arvan, et küllalt oluline mõjutus oli see, et mingisugusel aastal usun, et ma olin siis vastu, et viienda või kuuenda klassi poiss, kui isa ütles, et suveks ma panen sind sinna Taimre Ricci juurde, kes oli keemiamaja asendamatu meistrimees, kes kõikvõimalikke katseseadmeid. Ta tegi, et panen sind suveks Taimre Ricci juurde praktikale, et õpid viili käes hoidma. Jaa, jaa. Ja sellest on vist terveks eluks üsna palju kasu olnud. Igal juhul ei ole kunagi mulle öeldud, et sinust peab teadlane saama või veel vähem, et sinust tab keemik oma keemiainseneri saamas. Enamust ka saanud ei ole, aga, aga, aga niisugused vahetud kokkupuuted üsna sundimatult kokkupuuted selle miljööga on kindlasti kogu elu jooksul mõjutanud. Kuna isa rektori amet tõepoolest algas alles siis, kui lapsepõlv just nagu otsa oli saanud, siis isa õppejõuna oli ju ikkagi peres juba siis, kui oli tegemist koolipoisiga ja oli tegemist lapsega. Seda kahtlemata ja õigupoolest on nii isa kui ema mõlemat. Ja siin ma julgen ka öelda, et, et teise elukutse mõttes ikkagi õpetajat olnud, kuigi kumbki nendest ei ole otseselt õpetajaks õppinud, aga, aga tundub, et neil mõlemal oli piisavalt seda kaasasündinud õpetaja soodumust olemas. Ema oli Tallinna konservatooriumi klaverimängijana pianistiks välja õppinuna lõpetanud. Ja pärast seda, kui me vennaga enam-vähem kaela kandma hakkasime, selle sõna otsesemas mõttes, see tähendab, et enam-vähem olime valmis algkooli minema, siis läks emaga tööle ja töötas pikka aega siis klaveriõpetajana. Ja oma põhiameti mõttes tehnikaülikooli või, või Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõuna oli isa ju ka ikkagi õpetaja, sest mis õppejõud muudangu kõrgkooli õpetaja. Aga kahjuks on jah niimoodi, et et aastasadu on millegipärast arvatud, et kõrgkooli õppejõud peab selleks kuidagi ilma Välja õppimata sündima või isenesest kujunema, kuigi ma arvan, et, et on, on hirmus oluline ikkagi, et, et siin ka natukene järelaitamistunde peaaegu, et kohustuslikus korras antakse, et, et neid vajalikke ja aastakümnete või sadade jooksul kujunenud teadmisi, kuidas üheks õpetajakutseks valmis tahaks, et seda ka ikkagi süstemaatilistel viisil anda, muidu jah, loomulikult kui inimesel vähegi eeldusi on, siis ta paljusid asju haarab õhust ja paljud asjad on talle nagu öeldakse, kaasa sündinudki, aga midagi on vaja ikkagi süstemaatiliselt juurde ka õppida ja ja tundub, et see, see on olnud ja tänase päevani üks üks suur puudus, et kõrgkooli õppejõuks peab kuidagi jumala armust ja iseenesest saama ilma, et selleks õppida või õpetada, on vaja. Me alustasime tänast jutuajamist sellest lastetoa ukse kinnipanemise hetkest või siis, kui lapsepõlv hakkab läbi saama. Et keskkooli lõputunnistus antakse kätte inimesele, kes peaks nagu küps olema, aga natukene oma juttu ja, ja ka siis seda ajamasinat tagasi. Olav Aarna, kas tuleb meelde see esimene hetk, kui te mäletasite iseennast päris ise? Ma arvan, et see on üks üsna ootamatu, vähemasti paljude jaoks sündmused, et minul selle sündmusega midagi tegemist on, see on Dresdeni linna pommitamine 13. veebruaril 1945. aastal, saatuse tahtel oli nõndaviisi, et mina siis kahe ja veerandi või kolmandiku aastase poisina olin oma isa ja emaga koos Saksamaal. Isa oli õppinud ja vastlõpetanud Dresdeni tehnikaülikooli ja juhtusime siis sellel saatuslikul ja katastroofilise pommitamise päeval Dresdenis olema ja, ja ilmsesti olen ma siis ja nagu inglased ütlevad, hõbelusikas suus sündinud jäin minema, sellest ei või terve pere jäi sellest metsikust pommi ja tulemöllust ellu ja pääses seiklustega läbi Tšehhoslovakkia ja Poola, Poola ja Valgevene siia Eestisse tagasi ja, ja ma arvan, et et jah üks esimene sündmus, mis ma ajalinti tagasi kerides mäletan üsna selgelt, et, et mina olin olemas ja, ja isa ja ema olid olemas, aga kõige värvikamalt mäletan ma muidugi seda, et et oli hirmus mürin ja ulgumine ja vingumine ja tulemöll, majade seinad. Varisesid. See vist on jah, esimene niisugune sündmus, mida ma arvan teadvat. Pärast seda pommitamist oli jutt, et tulite siis nagu tagasi sealt jah. See oli ilmsesti üsna pikk ja vaevaline, pooleldi jalgsimatk. Kus mind siis lapsevankris muidugi ees lükati ja, ja see vähene järelejäänud maine vara seal ka siis ühe kohvriga vist kaasas ja tükati siis pungil pungil sõjapõgenikerongides mulle mingisuguseid põgusaid mälestusi sellest ka, kuidas mind kuskilt vaguniaknast sisse lükatakse ja. Nagu pampu jõudsite pärast pikki vintsutusi taas Tallinna koju. Ma arvan, et kui ma nüüd õigesti oma vanemate ja vanema vanemate juttusid, mäletan, et vastad tolle 45. aasta mai lõpuks või juuni alguseks, noh siis oli juba sõda vähemasti Euroopa mandril lõppenud, jõudsime Tallinnasse, sest vahepeal oli üks, üks vahepeatus kohas, mille nimi on Krood, no see oli siis üks niisugune kontsentratsioonilaager usutavasti mitte selle kõige halvemas tähenduses, nagu me teise maailmasõjakirjeldustest neid teame, aga seal siis ja sorteeriti, kes, kuhu ja, ja mispärast ta ikka sinna sinna liigub. Ta tuleb ja, ja see vist oli paar nädalat, et aega võtnud ja ja tänu sellele, et et isa muude oskuste kõrval ka mingil määral vene keelt valdas ja ta ei ei kippunud oma oskusi siis ka väga varjama, siis niimoodi mingil määral vene keelt oskava ja kirjutava inimesena oli ta siis ja kirjutajana sealt siis meid natukene kiiremini kolmekesi välja saanud. Tegelikult nõmme poiss. Jah, võiks öelda eluaegne Nõmme või veel täpsemalt pääsküla poiss. Millised mälestused on sellest varajasest lapsepõlvekodust? No see kodu, kus ma praktiliselt kogu elu kui mõningat kuud või, või mõned poolikud aastat välja arvata elanud olen, on minu ema poolt, et vanaisa ja vanaema ehitatud 20.-te aastate lõpus praegu asuta ühe Tallinna üsna tulise liiklussoone Kadaka puiestee ääres millest minu poisikese east siis kui pääsküla külakoolis, nagu ma seda nimetan või toonaseid nimega 29. seitsme aastane kool või tänase nimega siis kivimäe põhikool käisin, siis oli see kadaka puiestee üpris vaikne ja idülliline kohakene, kus võis suveajal päevad otsa palli taguda või? Jah, sellest ajast on võib-olla kõige rohkem tõesti suvevaheajad meelde jäänud, kui ümbruskonnas ja üsna spordilembesed poisid päevast päeva mitmesuguseid võistlusi. Vaata siit. Ja teine asi, mis mulle meelde on jäänud ja mis mulle ka eluaeg tegelikult meeldinud on, on see, et siis oli see kant tükk maad vähem välja ehitatud, seal oli üsna palju mitme 1000 ruutmeetriseid männimetsad hukkakesi, kus hulganisti seeni kasvas ja, ja, ja teine meelistegevus, siis oli seente korjamine hommikul metsatukad korviga läbi käia ja, ja seeni korjata, kuigi kuigi ma seenesööja ei olnud mingil põhjusel suisa orgaaniliselt toiduna, hakkasid vastu aga, aga lihtsalt meeldiva tegevusena metsas uidata ja seeni korjata, see on mulle, jah, tänase päevani kuidagi armsaks jäänud. Huvitav, et lapsed üldiselt ei taha seeni süüa võib olla selle omapärase maitse pärast ja hiljem täiskasvanuna võib seesama laps täiesti vastupidi väga suureks seente sõbraks ka toidulauas muutuda. Kas on neid teadmisi ka hästi, palju sellest seente maailmast? Tunnistan ausalt, et ega ma ei ole väga süstemaatiliselt püüdnud ennast selle koha pealt harida, aga, aga seda ma oskan küll öelda, et minuga on just seesama ka juhtunud, et Arvo Nuut, umbes 20 25 aastaselt toimus see mure, et, et ma tundsin, et ja et, et seeni võib täitsa süüa hakka sugugi vastu enam way, vaid lausa lausa meeldivad ja ja, või võib-olla kui vähemasti pseudoteaduslikku seletust sellele leida, siis asjatundjad ütlevad, et, et seenevalk on ju praktiliselt väärtusetu ja, ja võib-olla siis lapse organism tunneb ära, et sama hästi võiks siis ütleme või, või muud midagi kugistada, millel samuti toidu väärtust, et midagi ei ole, aga kui tekivad mingisugused muud emotsionaalsed nüansid juurde, siis täiskasvanud inimene võib ka need ütlused tõid liistakuid siis mõnuga süüa. Ja see oli vanaisa maja, siis kogu pere nii-öelda suur suguvõsa elas selles majas koos vä? No nii nagu jah aastakümneid või sadu on olnud, oli üsna pikka aega pilt selline, et kolm põlvkonda elas koos sisema poolt vanaisa ja vanaema, kes selle maja ehitasid siis minu isa ja ema ja, ja ja meie vennaga ja õigupoolest mõnda aega peale sõda olid meil ka kaks üürilist majas, kes märtsipommitamise ajal linnas oma korterist ilma jäid ja olid leidnud siis meie maja, see endale elamist. See pidi siis ikka suur maja olema, kui nii palju rahvast sinna mahtus. Aga kas nii palju oli ruumi, et poistel ka oma tuba oma luba oli? Kahepeale üks tuba ikka oli küll jah, nii paljut ei olnud, et kummalgi eraldi oleks ja seda me pole nagu kunagi endale väga nõutanudki, aga, aga, aga omaette lastetuba selles mõttes oli, oli olemas täiesti. Aga teisest küljest jah, maja oli mitte just väike, aga tagantjärele öeldes jumal tänatud, et aga liiga suur ei olnud, sest vastasel korral oleks ta ka sõja järel natsionaliseeritud, nagu selle protsessi kohta öeldi niimoodi, et ta oli väiksem kui 200 ruutmeetrit oma pinna mõttes, nii et paras, paras umbes kuue-seitsmekesi elamiseks. Kes väikese poisi maailmas kõige tähtsamad inimesed olid? Ma arvan, et üheks väga tähtsaks inimeseks oli õigupoolest too ema poolt vanaema, kes oli Pilistverest pärit talutüdruk, kes oli tegelikult siis, kui seda maja ehitati, nii nagu Aru saan töödejuhatajaks olnud üsna tugeva käega vanaproua, kelle sõna igal pool tõsiselt võeti ja, ja kes ka pikka aega meid vennaga kõige vahetumalt kantserdas, siis kui me koolis käisime ja, ja siis, kui isa ja ema mõlemad tööl käisid ja tööpäevad üsna pikad, olid niimoodi, et et eriti tagantjärele võttes peab tolle vanaema ees veelkord mütsi maha võtma, kuigi nagu arvata võib, ega me kaugeltki erilise rõõmuga kõike, mis ta ütles ja käskis teha, toona vastu ei võtnud, aga tema jaoks niisugune mõiste moodne mõiste nagu vabakasvatus oli, oli võõras ja ma arvan, et kuskil maalt peab jah, niisugune arukas piir selle vabakasvatuse ja sunduse vahetika käima. Pani asjad paika ja korranõudja ja korra armastaja, oli ta samas ka niisugune hell ja luges vahel muinasjutte ette või. Ma pean tunnistama, et niisugust traditsioonilist mälestust sellest ette olgu ema või vanaema, et et loeks, muinasjuttusid ette või laulaks unelaulu ei ole kuigi kuigi noh, õigupoolest on kõik pereliikmed suhteliselt musikaalsed olnud, kaasa arvatud jutuks olnud vanaema, kes tolleaegses Nõmme kultuurimajas segakooris usinasti laulmas käis ja, ja kõrge vanuseni kõigist laulupidudest, et osa võttis, aga võib-olla ma olen ära unustanud, ma peaks oma venna käest küsima, võib-olla ta mäletab paremini, aga mul mingeid erilisi eredaid mälestusi niisugustest muinasjutu lugemistesti ei olnud, kuigi kuigi ma tean, et et noh, ilmusid ju ja minu arvates toredad suured muinasjutud, kogumikud ja, ja küllap neid natuke loeti ka, aga, aga enamalt jaolt sattusid nad siis ette, kui ise ka juba lugeda oskasid ja, ja mulle on eluaeg rohkem meeldinud nagu noh, lugemist ikkagi pidada selles mõttes intiimseks toiminguks, et seda peab nagu süvenemisega ja, ja, ja mittekooris tegema. Selle tõttu mul tänase päevani ei meeldi ei lehe ega muu ettelugemine ja teisest küljest olen ma ka selles mõttes erakordselt, et vanamoodne inimene, et, et ka tänasel päeval ma eriti ei hooli televiisorist või raadiot, ma veel kuulan, aga televiisorist uudiseid ammutada küll, et ma eelistan, eelistan ikkagi lehe tähelepanelikult läbi lugeda ja see jõuab kuidagi tükk maad paremini pärale, kui, kui kuidagi neid moodsaid kommunikatsioonivahendeid kasutades. Aga ema oli ju klaveriõpetaja ja seda klaverimängu ma kujutan ette, oli kodus kogu aeg, siis üks pianist peab ju ikkagi vormis püsima ja, ja ise ka pilli koguak katsuma. Kas ema poistega varakult klaveri juuste suunas? See mõju oli nüüd olemas kindlasti, kuigi selguse mõttes olgu öeldud, et ega ega nüüd kontselteerivaks pianistiks pole minu ema kunagi olnud niimoodi, et et klaverimäng on enamalt jaolt kodus olnud küll, niipalju kui ema kodu klaveriõpetajana oma õpilasi seal vastu võttis. Olgu siis Tallinna laste muusikakoolis töötades või, või, või Nõmme laste muusikakoolis natukene töötades või ega tol ajal ka päris võõras polnud. See, et tera Praxisena Neid õpilasi vastu võtta, aga ma arvan, et ma ei ütle midagi väga üllatavat. Kui see, et vaat, kui selline asi endal nii lähedalt on, siis siis ja sulle midagi väga oluliselt või väga-väga selgelt pakutakse, ega ega see hästi selles vanuses peale ei taha minna ja selle tõttu ma usun, et, et oma emast, olgu-olgu, klaveriõpetaja või inglise keele õpetaja ei ole see kõige parem variant ja, ja ma oskan öelda tollest ajast, et et ega see ema poolt pakutud võimalus klaverit kodus õppida erilise populaarsuse osaliseks ei, ei minu ega venna puhul ei saanud. Ma ei ütle, et sellest nüüd lausa antipaatia klaverimängu vastu tekkis, jumal tänatud, ei tekkinud. See vähene klaveri mängimise oskus, mis tänaseni olemas on on enamalt jaolt siiski Nõmme laste muusikakoolis omandatud ja, ja noh, ütleme niisuguses standardse mass kooli miljöös läheb see kuidagi paremini, vähemasti minusugusele peale, kui, kui, kui kodukooli õpetaja pakutu Aga kas mõned muusikapalad või laulud või tulevad meelde, et mis lapsepõlves, võib-olla juba koolipoisipõlves või siis kui ise sai käidud seal laste muusikakoolis ja nii et siis olid niisugused lemmikballaad, võiks vahel on ju nõnda, et kui õpid klaverit ja, ja sind ümbritseb see Tšernjetüütide ja Helir, ütlesite maailma, siis tahaks nii kangesti midagi tantsupala mängida või klassiõhtutel eeldijat. Mängi siis, kui sa oskad klaverit mängida. No kui ma natuke kaugemalt peale hakkan siis üsna koolipoisi ja alguses ma arvan, et isegi aasta enne enne kooliminekut ja esimeses klassis Tollesama tänase Eesti raadio kõige vahetumal mõjutusel tekkis mul vastupandamatu soov kannelt mängima õppida ja, ja ilmsesti oli siis tollane, oleks Eesti Raadio kavas piisavalt palju neid vormilt rahvuslikke saateid, kus, kus neid kandlepalu mängiti. Ega mul ei ole täna isegi. Ma ei oska öelda mingisugust konkreetset pala, aga, aga ma tean, et kandlemuusika kui niisugune eesti rahvaviisid ja nende töötlused, mida siis kandlel mängiti, mind ikka nii tugevasti mõjutasid, et Ma seda kandlemänguga esimese hooga siis teise klassi poisina. Ja siis nõmmel või laste muusikakooli polnud Tallinna lastemuusikakooli õppima läksin nelja aastaga läks see tuhin nagu üle, mitte seda, et mullaks kandlemäng lõpmata selgeks saanud, aga aga ju ma kasvasin siis sellest kandlevaimustuse east välja ja, ja kui siis Nõmme laste muusikakool avati, ma arvan, et mina läksin siis tollel sügisel viiendasse klassi, siis ma jätsin selle kandle mängimise maha, hakkasin tšellot õppima. Aga tõepoolest noh, eluaeg on neid muusikalisi lemmikuid kindlasti erinevatest sortidest olnud. Jaa. Jaa. Enamjagu nendest on võib-olla küll klassikalise muusika vallast, aga, aga kui nüüd jah sellest pakutud konksust kinni võtta, siis. Ütleme kasvõi sellest sellest samast algkooli lõpuaastate ütleme siis juba puberteedi ja algusest peale ja kuni tänase päevani välja on, on minu ja ma olen aru saanud paljude minu ja kaaslaste lemmikuks olnud Glenn Miller ja tema orkester ja ja oma vähest klaveri klimberduse oskust ma siis mingil kombel olen püüdnud ka selle muusika najal elus hoida. Eks see muusika saatis ja ka meie tolleaegseid koolide tantsupidusid. Ja loomulikult õpingute ajast, Tallinna kümnendas keskkoolis või tänases Nõmme gümnaasiumis sinna ma läksin siis noh, alates kaheksandast klassist, see oli see aeg, kui kui tekkis niisugune omapärane nähtus või, või ühiskonnakiht, keda kadunud Juhan Smuul lõngusteks nimetas ja aga sellest ajast on mul meeles see, et ja teie tänase päeva pilguga lausa uskumatu, kuidas oli võimalik see, et ühe koolipidudel mängis bigbänd korraliku tasemega bigbänd mitu tundi tantsuks, et toimusid regulaarselt tantsukursused T noh, enamus keskkooli õpilasi üsna talutaval tasemel tantsida oskas, tundub, et vahepealne, niisugune ignoreeriv suhtumine peotantsus on üle läinud ja mul on hea meel näha ja kogeda seda, et tänane gümnasistide ja tudengite põlvkond on jälle uuesti enda jaoks peotantsu kui minu arvates erakordselt kena nähtuse seltskondliku ja natuke laiemaltki kui seltskondliku nähtuse avastanud. Millal tekkis huvi täppisteaduste ja ja selle teaduse maailma vastu? Ma juba nimetasin seda, et et selles kipi keemiamaja atmosfääris liikumine kindlasti mingisuguseid mõjutusi andis, aga, aga eks need ole ulgemini olnud, ma arvan, et üsna olulised mõjutused on ikka raamatutest ka pärit sedasorti raamatutest, mida välja anti pealkirjade all huvitav füüsika või mõned muud huvitavad asjad ja kui selle asja vastu üldse mingisugune huvialge on, siis selle süvendamiseks on, on niisuguste raamatute lugemine väga kasulik. Ja teisest küljest mulle tundub, et, et see, mida tartlased on soomlaste ja paljude teiste eeskujul, ma pean soome või Helsingi Heureka keskust loonud, et et see oleks väga oluline, et Tallinnasse lähiajal ka midagi niisugust, et tekiks, et need noored inimesed, kellel on huvi teaduse vastu ükskõik mis kandi pealt, et nad saaksid seda ka kuidagi käegakatsutavamaks seda huvi rahuldada, sest noh, eriti niisuguses kooli EAS on, on ikkagi niisugune oma silmaga nägemine ja käega katsumine eriti tähtis, kuigi ma arvan, et, et see ei pruugi vanusest väga küsidagi. Väga palju inimesi, eriti need, kellel, kellel abstraktne mõtlemine ehk nii tugevasti arenenud ei ole, vajavad ikkagi midagi käegakatsutavat ja silmaga nähtavat, mitte pelgalt mõtteliselt kujuteldavat. Kas isa oli ka vahel mõned sellised täismeeste jutuajamised, kas see siis puudutas nüüd teadust või või lihtsalt elu? Kõige imelisem ehk mida kasvatuseks perekonnas nimetatakse, ongi see ja et miks ma ütlen, et mu vanematel ilmsesti oli seda kaasasündinud õpetaja annet, et et ma ei suuda küll kunagi mäletada, kui meenutada niisugust elujuhtumite, et oleks, oleks öeldud, et poiss, istu nüüd nüüd nüüd hakkame elust enesest rääkima, okei, istu nüüd, me hakkame sind kasvatama vaid, vaid noh, kõik tundus toimuvat kuidagi märkamatult või, või noh, orgaaniliselt millestki muust igapäevasest väljakasvanuna ja ja selles ongi minu veendumust mööda see kasvatamise suur kunst, et temast ei tohi teha mingisugust asja ise eneses, vaid ta peab olema võimalikult loomupärane ja võib-olla sellest sordist ehk kõige ilmekam, mida ma olen meelde jätnud, on hoopistükkis see, et sinna laste muusikakooli siis läksin. Võib-olla see ei olnud päris siis, kui ma teise klassi poisina seda kannelt õppima läksin või natukene hiljem, aga aga üks jutuajamine, mille juures isa ja ema mõlemad olid ja ilmselt oli see ikkagi selgelt ette kavandatud oli see, et, et öeldi suisa otsesõnu välja, et ära nüüd valesti aru saada, et see, et sa seal muusikakoolis käid, ei tähenda sugugi seda, et me tahaks, et sinust muusik saaksid. Meie arvame, et see võiks sinu jaoks lihtsalt elus vajalik olla ja, ja selle eest ma olen erakordselt tänulik oma vanematele, et, et mind muusika juurde suunati, aga, aga mind ei ole kunagi keegi püüdnud mõjutada selles suunas, et sinust peab muusik saama, sinust ei tohi muusik saada või vaid sinust peaks teadlane saama või sa ei tohi mingil juhul mõelda selle peale, et sa teadlaseks pead? Selles mõttes on hirmus oluline. Noorele inimesele antakse mõista, et, et võimalusi on palju, aga eelkõige on see tema enda teha, et see on tema enda vastutuseta. Sellest valikute paljususest endale leiab selle, mis talle sobib, see, mida ta tahab. Sest sellel on ka see vastutusega seotud pool kindlasti juures, et, et sa siis tead, et sa oled seda ise teinud ja ainukene, keda süüdistada on millestki, kui miski viltu läheb, oled sa ise ja ma olen tollest põhimõttest oma laste puhul ka kinni pidanud, lugedes seda noh, erakordselt põhjapanevaks niisuguseks eluliseks põhimõtteks. Oma lapsepõlvest jutustas Olav Aarna, teda küsitles Reet Made.