Tervist, mina olen Urmas Vadi, miks mõned sulepead on siugijad ja kuidas neid saab? Üks selline on nüüd Indrek kohvil, kellegagi räägime lisaks sulepeast ka eestlastest ja nende elujõust. Kultuuriga saates kõlab täna ka Tõnis Kaumanni teose esiettekanne. Kas teie teate, kunas jõuab Kalev koju? Ei tea ka kultuuriga ja ei tea. Ja ka Tauno Kangro ei tea isegi Valentin Kuik ei tea. Aga Valentin Kuik teab, et kalevite pojad on kanged ja tegi sellest filmi. Kivisildnik on akvaariumis ja kuulab järjejutukultuuriga. Päevikut peab Hendrik Toompere. Need, kes on üles kasvanud lastelavastusega, kus tegutsesid Kessu ja Tripp. Need teavad, kuidas Kessu tahtis osta kõveraid joonlaudu, aga kust saada sulepeasid, mis ei oleks tembidega sirged vaid hoopiski siugjad. Sina võitsid äsja siug ja sulepeaauhinna, mis on selline väikene või noh, kui mitte väikene, siis selline kodanlikualgatuslik või kirjanike algatuslik auhind. Seda lahedam see on. Sina said selle preemia oma raamatut mitu eestluse elujõu eest. Aga enne, kui me sellest raamatust räägiks, ma küsiks sinu nime kohta, et kust selline nimi kohv kahe Eestiga nagu soomlaste õllefirma? Ma olen seda ise ka ikka ikka ja jälle mõelnud ja siis lõpuks paar aastat tagasi võtsin kätte siis, kui meie kirikuraamatuid läksid internetis lahti ja hakkasin siis uurima ja puurima jõudsin lõpuks Viljandimaale Suure-Jaani kihelkonda, kus Anis juurikatalu ja tundub nende raamatute järgi, et seal ei olegi mingit muud müstikat kui lihtsalt sealse mõisniku fantaasia. Et ühel hetkel said nendest juurika Jüridest ja Karlidest äkitselt kohvid. Igatahes nendest eestlast juurtest oled sa kirjutanud terve raamatu, raamat eestluse elujõust ei teagi, kuidas, kuidas teda nimetades ise nimetad seda traktoodiks isegi hüsteeriliseks traktoodiks, aga sellest hiljem. No aga see raamat koosneb justkui juhuslikest lausetest, mida meie eestlased oma kultuuri ja keeleruumis siis kasutama ja, ja need tunduvad justkui sellised juhuslikud laused. Aga kas sellel juhuslik, kui sul endal on ka mingisugune sisuline tähendus sinu jaoks, Indrek Koff? See juhuslikkuse küsimus on üleüldse keeruline selles mõttes, et vaata seda raamatut võib. Ma annan arvatud, et võib lugeda nii, et ta suvalise koha pealt lahti ja siis natuke loed ja no põhimõtteliselt on täiesti õige, et võib nii ka. Aga ma ise olen seda ikkagi mõelnud rohkem, kui ütleme isegi lausa juturaamatut, et ma olen soovitanud mõnele sõbrale, et võta alguses kätte ja loe järjest läbi. Ja siis koorub sealt mu enda arvates mingisugune teistsugune tervik. Et selles mõttes võib-olla päris nii juhuslikud ei olegi. Alguses kui ma hakkasin neid üles kirjutama, noh, siis võib küll öelda, et äkki äkki tõesti tulid need laused niimoodi, nad tulid üsna juhuslikus järjekorras. Turgatas mulle meelde. Aga, aga siis, kui ma hakkasin neid kokku sättima, siis, siis ma üritasin neid ikkagi paigutada. Nii et see, et see juhuslikkus oleks ainult võib-olla siis pealtnäha, aga, aga et seestpoolt oleks see asi selline ikkagi struktureeritud ja. Noh, igatahes seda ta on, aga need laused on just sellised, vähemalt osad need laused, mida kirja ei panda või noh, need on hästi kõnekeelset enamasti ja võib-olla on ka asi selles, et miks need kirja ei panda. Et me ei näita end tavaliselt sellistena, et aga noh, ju me siis sellised, ma ei tea, eestlased olema, sest need laused on meile kõigile hästi tuttavad olgu nad siis mingisugused vanasõnad või mingite jõmmide öeldud laused või, või noh, igasugused taustad tulevad kohe ette, et mis inimesed, mis haridustasemega, mis maailmavaadetega, missugused inimesed need on, see saab kohe kuidagi hästi selgeks nende lausete tagant. Kas sinu arvates nendes lausetes peitub mingi eestlase olemus? Ma ma ei julge seda pidada selliseks päris põhjapanevaks teoseks, mis nüüd eestlase hinge ja kogu tema olemuse aga, aga ma arvan, et midagi seal võib-olla, et et noh, ma nimetasin jah, selle selle kogu selle kupatuse hüsteeriliseks trakt taadiks vaadates hiljem järgi eesti kirjakeele seletava sõnaraamatust traktaadi seletuse ja mulle tundus, et see võiks sobida. Aga, aga samamoodi ma olen mõelnud, et see tekst on natuke ka nagu selline ülesvõte. Et noh, ütleme näiteks nagu, nagu pulmapilt või matusepilt, et kus on, kus on väga palju erinevaid inimesi kokku sattunud ühe ühe suure pildi peale. Et selles mõttes, et, et see nüüd avab kõik, aga, aga midagi temas on ja võib-olla olekski siis see ülesvõte ka üks selline võimalus, kuidas seda seletada, et ühel mingisugusel hetkel mingisugune hulk inimesi, kes on võib-olla juhuslikult sattunud ühe foto peale Siinkohal tahaks küsida, et miks sa selle kirjutasid, et kas see on tulnud mingisugusest patriotismist või, või siis ütleme mingisugusest tekstimängust. Noh, ma olen kirjutanud hästi vähe, eks kolm raamatukest ja mitte ühegi puhul ei ole mulle endale olnud selge, miks ma olen kirjutanud, et seesamamoodi, selle traktaadi puhul lihtsalt ühel hetkel hakkas tulema neid lauseid ja, ja tuli ja tuli mõne nädala jooksul väga, väga ägedalt. Ja, ja siis oli mulle juba selge, et nüüd tuleb nad siis kuidagi kuidagi mingisugusesse järjekorda panna ja, ja miks mitte siis proovida seda ka välja anda. Aga see väljaandmise mõte tuli juba hiljem, kui ma vaatasin, et või noh, olin andnud seda mõnedele sõpradele lugeda ja tundus, et äkki tõesti on selles midagi rohkemat kui lihtsalt mingi minu veider fantaasia. Vot viimasel ajal räägitakse üsna palju Eesti rahva tervisest ja seda sinu raamatut, eestluse elujõust. Noh, võiks ka ju vaadata, kui mingit sellist dokumenti või, või, või haiguslugu. Mis sa selle peale kostad? Mõnes mõttes küll jah, aga ütleme, kui, kui seda nüüd vaadata kui sellist tervishoiutervisedokumente, siis jääb ta võib-olla natukene ühekülgseks, sest et rahvas on haige võib tunduda, et rahvas on haige, eestlase, et on joodikrahvas ja ja, ja oi kui õudne, aga, aga samas on sealt jäänud välja näiteks terve suur selline uuemal ajal kerkinud ühiskonnakiht, mida sellised edukamad inimesed, kes mõtlevad palju oma tervise peale ajal käivad tervisejooksu tegemas ja jooksevad maratonidel ja nii edasi, et näiteks seda külge seal ei ole, et et vot see on jälle, jõuame siia sama selle, selle ülesvõte või pildi foto, foto mõiste juurde, et, et kõik ei ole sinna peale mahtunud. Ja ma ei olegi tahtnud absoluutselt kõike sinna mahutada. Samamoodi ei ole seal näiteks seda räägivad ja mõtlevad noored või kui, siis õige vähe. Sellest traktaadist sa Indrek Koff juba rääkisid, aga, aga sa oled selle määratus ette kirjutanud just nimelt hüsteeriline traktaat. Aga mis mõttes hüsteeriline, et kas vorm noh, vaevalt et on hüsteeriline või siiski noh, selles mõttes, et mingid laused justkui on niivõrd erinevad, lõikavad 11 või, või kuidagi muutuvad järk-järgult millekski muuks või noh, ühesõnaga sellised eri maailmade vastandused ja sulamised või siis on eestlases endas midagi hüsteeriliselt. Pigem see esimene variant, mida sa väga ilusasti kirjeldasid, et mul ei olegi väga palju sellele lisada, jah, põhimõtteliselt just see, et kuidas nii palju erinevaid elemente või koostisosi on äkki ühte supipotti kokku sattunud ja siis seal seal üksteise kõrval hõlbivad, vot seda pean hüsteeriliseks. Mulle endale see niimoodi mõjub, eks lugeja otsustab, kuidas siis kuidas tema arvates on. Ja nüüd minu eelviimane küsimus, mis on ka kõige huvitavam küsimus. Siug ja sulepeaauhinnavõit ja preemiaks on selline siuge sulepea ja siis on õhtusöök restoranis, kus žüriiliikmetega ja see on ka žüriiliikmete kulul. Et kust te käisite, mida sa sõid ja jõid ja mis te seal rääkisite? Me käisime selles selles kohas, kus varemalt tuli pegasus, nüüd on selle nimi, kui ma ei eksi, fish and vain kala salaja vein ja, ja see on väga hea toidukoht, ma võin öelda, et žüriiliikmetele suured tänud, et peale selle suure au, mille üle mul on äärmiselt hea meel oli, oli ka see toit väga maitsev. Mulle väljakeristasid. Kahe eestluse elujõust raamatu alguses on kirjutatud, et kui teos peaks kunagi viisistatama, siis nimetatagu seda hakantaadiks. Kultuurikaja haaras sellest mõttest kinni ja tuli kohvi salasoovile vastu. Ja me võtsime ühendust helilooja Tõnis Kaumanniga, kes selle teose kaviisistas ja nüüd kuulamegi Me neljandat osa esteerilisest kantaadist eestluse elujõust. Tervikteose ise kantakse aga täna õhtul ette Poola väikelinnas Subaukis. Harrastus Burbanistide liidu kammersaalis. Mooduslane venelane, venelane, venelane, venelane, venelane, venelane. Ai. Mis? Nüüdis. Issand, kui issand, kui oleme lihtsalt mujal, aga lihtsalt ma ütlen. Kui jalad alandav. Kui Essuke Ja mis nad on? Kõige hullem Millest on internetis on sees? Kes ujub akvaariumis täna, eks ikka Kivisildnik. Aga Kivisildnik ei uju, vaid hoopiski kuulab järjejuttu. Tere kõigile teispool akvaariumile gaasi. Täna toome nähtavale ühe allhoovuse, mis valitseb meie kirjanduselu kõige mõjukamad väljundit. Enesestki mõista, räägime värskelt ilmunud raamatutest. Seda träni ülistab uus saade loos on asju, mille me kohe, kui faili õnnestub hankida, ka akvaariumis luubi alla võtame. Raamatud on kirjanduse marginaalne ääreala, et mõne 100. paremal juhul paaris 1000. eksemplaris ilmuvaid snoobidele veidrikke mõeldud nipsasjad ei lähe meile korda. Seevastu raadioteater, järjejutt, kuuldemänge, jutujärg on jätkuvalt populaarsed ja väärivad avalikkuse huvi. Kui arvate, et järjejuttu ja raadioteatri repertuaari määrab ahnus, populism või kahjulik lääne mõju näiteks oksa nendlik vägistamis retoorika, siis peate pettuma. Raadioeetris ei vägistada kedagi. Raha siin ei maksa ja populaarsust jagub ka ilma populismita. Ometi tuleb millestki lähtuda ja lähtutaksegi. Kuuldemäng August Mälgu romaanist hea sadam kirjaniku 110. sünniaastapäeva puhul. Režissöör Heino Kulvere, kel samuti oktoobrikuus 90. sünniaastapäev. Hetkel on menüüs Mälk rannakirjanik ja pagulane August Mälk. Vikerraadio järjejutuks oli sel nädalal Mälgu novellilooming ja möödunud nädalavahetuse kuuldemäng oli täitsa toreda romaani ja sadamaainetel. Mälk kvality numeroloogilistele põhjustel, sest numbri 110 saame siis, kui korrutame meister arvu üks teistkümnega samuti väga müstilise arvuga. Numeroloogide soosikud, olgu nad siis lavastajad, näitlejad, heliinimesed või kirjanikud, valitsevad juturaadioid. Alguses tundus mulle see valikuprintsiip natuke imelik. Kartsin, et auväärset kulupead ja juubilooridest hallpead hakkavad lõpuks ära tüütama, aga läks teisiti. Perenaine astus akna juurde, toetas käed aknalauale ja jäi tükiks ajaks sealt avanematu vaadet silmitsema. Korstnat tossasid. Puude latvades istusid mornide hakkide parved all tänaval sebisid nõutud inimesed, käies täis teadmist oma tavapärast rada. Siit ülalt tundusid nad kõik kuidagi sihitud. See oli katkenud noortekirjandusväljaande värske rõhk autori Tuuli Tauli jutustusest väikesed vabadused. Autor on varastes kahekümnendates ja ütleme ausalt, numeroloogiline null, kuid värske rõhk tähistas äsja oma viiendat juubelit ning arv viis on argument algajale numeroloogile. Nii saimegi ühe nädala jooksul kuulda viie noorautori jutte ja me ei pea noortes autorites pettuma. Erinevalt klassiku rannaküla proosast toimub jutu tegevus tänapäeval linnas. Rannakülas peatuvad meil ainult kirjanikud, kes kohe, kui raamat valmis kõrkere kastikust lahkuvad. Nii tegid Õnnepalu ja Kristiina Ehin. Rannakirjandus ei veena meid autorid ühe käega ülistavad Kolklust, aga teisega pakivad kohvreid kammelkolis linna elama. Kuid tal õnnestus pagemist rängast küla ulmest sõjaga vabandada. Saabus rõõmu, rõõmu sellest kaunist hommikust kergiaga Palam bossa uuelt plaadilt tegi kehanudkexe kergeks puder, pliidil läks keema. Kahe kooritud mandariini lõhn täitis köögi ja elutoa. Niisiis vaatas isegi nagu pisut kulmu kortsutades magamistoa lävel seda veidrat vaatepilti, kui perenaine peegli silmi värvides ise endiselt hommikumantlis lauljale kaasa ümiseja huuli Brundites. Võrreldes Tauli Mälgu loomingut mõjuvad värskes rõhus kujutatud inimesed realistlikult. Inimesed ongi sellised, me kõik oleme sellised, Mälgu rannajõmmid aga toimetavad mingeid barbaarseid, kultusetoiminguid, kangutavad paadilaudu ja kütivad hülgeid ning käituvad üldse nagu inimsööjad seriaalis elu hõimus. Nii ei saagi aru Mälgu rannakalurite elust, sest olme- ja elutingimused ei ole tavakogemuseks tõlgitavad. Ei saagi aru, mis on suurem probleem, kas külaelu lõputu Erna retk või Mälgu punnitatud psühholoogia. Kodulume sulab lega märjad jalad, tavaline puud, tavaline kohvik, hommikul puder ja puuvili, õhtul omlett hakkliha ja paprikaga. Üks seriaal, uudised ja film, töö, niis, elektriarve, pangaautomaat, uus öökreem, endine soeng, endine sõbranna, endine mees, ikka veel seal kuradil lume sulab lega. Selles suhtes, et suur osa tema elust oli otsustanud karussellile pileti võtta ning lõbustuspargi töötaja oli sõidujal puldi juurest lõunale läinud. Tänane hommik tõotas midagi muud. Tänane hommik neis lubavat, et elul on talle veel palju varuks. Mingit tema on eluperenaine, mitte vastupidi. Mälk üritab meid tulutult panna kaasa tundma ekstreemsportlasest üksikemale, kes tormiga merel surfab. Kuid selle peale me kehitame ainult õlgu. Lume lauduritel ja trikimeestel on raskem luumurde, rohkem konkurents kõvem. Seevastu linnakodanik, kelle jalad on lumele kast märjad, on kannatav inimene meie keskelt. See on õudus, mida oleme isegi läbi elanud ja mis on meid närvivapustuse äärele viinud. Kas märkasite ka näitleja muutust teksti lugedes emotsionaalsemaks? Ja siis kärgatas kõu ning maailm pimenesi järsult. Ele. Naljakas sisistas perenaine viskas mudavärvi v kompoti purgist kassile kaela. Tilkuv loom põgenes tulistjalu magamistuppa voodi alla. Perenaine tõmbas raevukalt käega üle laua, akvarellikarpe pilt kukkusid põrandale. Murenev kuiv veinipunane värv põrkas paberile ja pudenes 1000-ks pisikeseks tükiks. Perenaine tõmbas nuuksudes läbi hammaste hinge ja ta käed tegid kägistamis liigutusi. Karjus ta. Juhin tähelepanu Goele Ko on üks efektsemaid loodusnähtusi ja mis samuti märgilise tähtsusega. Kõu on hoomatav ka urbaniseerunud keskkonnas. See on looduse ilu, mis tuleb ise meie juurde linna kõue nautimiseks pole vaja kusagile kolida. Ja siis veel see lojus. See, kas kassid ongi meie ühiskonna kõige jubedamad valupunktid. Inimesi näeme ainult seitsmenda korruse aknalt, aga kas töllerdab sul otse nina all? Fakk, ütlen ma. Küla kirjandus on linnaliteratuuri kõrval ikka väga abitu. On valminud selline dokumentaalfilm nagu kalevite kanged pojad ja selle filmi stsenarist ja režissöör on Valentin Kuik. Ja see film tegeleb Kalevipoja kuju, mis veel ei ole küll Tallinna lahte jõudnud valmimise ja paberimajandusega tegeleb ka muude sammastega. Ei ole üldse vaimu võimu ja, ja ka müütide teemaga. Ja see film on mõnda aega juba Kinos Sõprus jooksnud ja, ja seda võib järgmisel nädalal ETV ekraanilt näha. Toomas raudam, sina oled seda filmi juba näinud, mis sa ütled selle filmi kohta? No öelda, et ta on lihtsalt niisama hea, film on natuke liiga vähe. Ma üritan oma muljeid natuke niimoodi reastada ja koondada, siis ma paneksin niuks järjekorda, et kõigepealt meeldis mulle selle filmi kujundikeel. Filmi operaator oli Arvo Vilu ja see oli väga kujundlikult filmitud, nii et, et ma nägin pikkamööda seda seda kõige suuremat monument, keda võib nimetada poliitikuks. Seda oli väga taktitundeliselt ja näpuga näitamata tehtud, see oli ainult visuaalselt, oli see, see, see oli seal täiesti olemas, siis mulle meeldis väga see, mismoodi oli linnas ümbruses suudetud leida üles kõik vastavad loosungid ja plakatid, mis, mis läksid teemasse. Nii et niisugune pikkamööda areng kuni kuni lõpuks taipab tõesti, et kõige suurem monument on tegelikult poliitik. Ja sellega teemaga haakuvalt veel. Mulle väga meeldis see, kuidas nad kõik tegelikult olid selle kalevipoja valmiva kuju ümber. Üritasin võtta sellist mõõk. Kui pikk olen mina kalevipoja peal, näiteks Kangroisse mõõtis seda, et kas ta on ikka selle nina suurune. Siis oli veel üks teine inimene seal, kes üritas näha iseenda ja sõrme sarnasust suures Kalevipojas. Nii et see oli üks väga ilus motiiv. Kõigi nende aastate jooksul, otsides maailmalõpu, eks ole, jõudes seal tulemägedeni seal Gröönimaa, noh, kujutame ette noh, ilmselt loogiline koht ja jõudis ta selleni, on kõige parem paik ilma peal ja tuli oma meestega tuli koju tagasi ja siis hakkas kündmine külvamine kõik see hea ja halb, eks ole. Et, et selles mõttes hästi sihukene positiivne sõnum ja mitte ainult kodus, vaid ka väliseestlastele, eks ole, et siis peaks olema see ju loogiline panna, selline Kalevipoeg jõuab koju, selline selline kuju, eks ole. Ütle mulle, kas 21 meetrit ei ole liiga vähe silmas pidama, et horisont on tal ju täiesti avatud, eks ole. Teiste sõnadega, kas ta ei jäämere taustal liiga jõuetuks. Selles filmis öeldi välja ka mõte, et et see monumentaalkunst, skulptuurid, püstid, kõik sellised asjad on kuidagi paratamatud, tult võimuga seotud. Mina neid Nõukogude sammaste püsti panemisi ei saagi mäletada, mäletan nende mahavõtmise. Aga kas mingisugune ajastu märk, et sellised suured kujud igale poole kerkivad? Ei, no ega monumendid on iga kultuuri loomulik koostisosa ja kas nad näitavad tuttalitaarsust või mitte, see on nüüd hoopis ise küsimus. On, on selge, et on vajalik riigile mingisuguste mälestussammaste võrk, mida noh siis turismiagentuurid käivad mööda neid ja selgitavad neid ja ja need on niisugused, peaksid olema täiesti loomulikud. Loomulikult kultuuri juurde kuuluvad asjad ja see, et neid püstitatakse ja see, et neid on, on palju. Sellest pole midagi halba, jube on see, mismoodi see satub niisugusesse poliitilisse võitlus välja ja, ja üritatakse nii monumentide mahatõmbamisega siin pean silmas seda Aljoša kuju. Ta ainult hääli või siis kardetakse neid püstitada, kartes seda äkitselt hääli ei tule piisavalt võiet mintakse tülli, linnavalitsusel läheb tülli valitsusega, et see on nii masendav, kui üldse olla saab. Nii et ma imestan, et Kangro üldse vastu on pidanud kõikidele nendele katsumustele. Ja kui tehakse konkurss, eks ole, et seal taga on siis ainult üks üks inimene ja teised ei julge üldse nagu ideega lageda oma ideega Kalevi põhjal Kalevipoja põhjal välja tulla, siis on hämmastav selles mõttes, et võidakse ikka Kalevipoeg nagu läbi lugeda ja minu arvates, mis iseloomustab teisi kunstnikke lihtsalt fantaasiapuudus ja argus. No ütleme, et hästi, et ma tõesti mõtlen nii, et kui ikkagi niivõrd hea idee on sealt kalevipojast võetud mis tähendab kalevipoja naasmine koju, siis võib ka minust tekkida ju väike kahtlus, et kas ma oma mingisuguse asjaga julgen lagedale tulla, aga miks siis linnavalitsus ei teinud konkurssi, mis oleks olnud selles mõttes vaba, et et me ehitame lahte ühe kuju ja on vaba valida, kust sa oma allika ammutad, siis ei oleks pruukinud kangru idee võita, minu arvates? Sina iseenesest pooldaksid seda kuju panemist sinna lahte, jah, igal juhul. Vot see oli küll üllatus, sest mõtlesin, et sa ei poolda, aga, aga ega see meie jutuajamist nagu küll ei sega. Tahtsin hoopiski Kalevipoja sellest tekstist rääkida kohe selle filmi esimene kaader on üks tekst, mis viitab siis just nimelt sellele vaimule ja võimule kolmandale asjale. Milleks müüdid, ehk siis kalevite lugu või Kalevipoja lugu, kas võib olla midagi sellist, et see lugu, see kalevipoja tegelane, see ürgne, müütiline kuju on seganud selle kuju valmissaamist? No mina ei usu Kalevipoja nii-öelda moonutamisega ja tema tõlgendamisega on tegeletud ju ajast aega ju viimane näidend, mis tuleb meelde mu teenvetama raamat paroodia kalevipojale, no mis oli väga tõsine ettevõtmine tegelikult ja, ja väga no mismoodi saab, mismoodi ta saab noh, ainult sellega, võib-olla ta ta mingil kujul meile kõikidele armas ja siis, kui ta tuleb nagu mingisuguses sellises esituses nagu Kangro seda tegi, siis võib ju tekkida tõrkeid. Kalevipojas on ju sellised tegelased nagu sortsid, kes kiusasid kalevipoega ja mulle tundub, et sortsid on selles filmis ka väga hästi olema kahtlemata ja kangrost endast on saanud lõpuks kalevipoeg nendib, et Kangro siis et et tõesti, et see on tema jaoks olnud juba teekond ja, ja see teekond on ise saanud juba tema mingisuguseks protsessiks ja ja noh, mingi selline selline kujund No see on kurb küll, kui see jääbki teekonnaks, meil lõpus ei ole mingitki märki sellest, et see teekond on lõppenud ja võib uut alata. Seda võib veel öelda kalevipoja kohta, et et ega, ega meist keegi ei tea, kas ta tuleb või ei tule, eks ole. Aga, aga igal juhul minu jaoks on see, eks ole. See, see on üks üks selline rännak minu elus. Jah, see on seal Türgimine millegi pooles on midagi midagi teha, tahtmine, eks ole. Võib-olla ma olen siin teinud vigu, võib olla kindlasti olen teinud vigu ja, ja, aga, aga noh, kõik eksime, aga igal juhul seal rännak, see on, see on noh, nagu millegi saavutada püüdmine. Et tegelikult olemas, ausalt, ma olen kõigi nende aastate jooksul hakanud ka seda rännakut ennast nagu väärtustama, et see loomulikult ma noh, alatähtsustada üldse, et kui selle kuju kunagi üles saaks, eks ole, et et see oleks nagu parim. Aga tegelikult on ka see protsesse liikumine sinnapoole on sama tähtis. Kuidas vabastada neegrit kõrgel kunstilisel tasemel? Seda saab näha juba homme, Eesti Draamateatris. Aga mida tegi nädal enne esietendust selle näidendi lavastaja Hendrik Toompere? Loomulikult pidas kultuurikajapäevikut. Teisipäev vastu kolmapäeva. Lubasin homsest päevikut pidada. Teen praegult Eesti ära, vaatame, mis tunne on. Väljas on. Tegin akna lahti, nüüd võib suitsu põlema panna. Hirmus pime on, aken, loksuksin ja proovin teda kuidagi kinni aheldada, aga näe suits jookseb ikka tuppa. Ma arvestasin sellega, et sooja suits lae alt välja ja et külmad õhu voorused voolavad ülalt sisse. Aga praegu millegipärast need seadused ei toimi. Nii, nüüd hakkas veelse tuul kaduma. Väga halvasti. Hoidsin, on välja ei lähe, tuleb otse sisse akna kinni panema. Ikka eliidi, kogu aeg õiendavad mu kallal, et miks ma suitsetan. Ega ma ei suitseta, lihtsalt toidetud. Kassipoeg hüppas diivani peale, saba püsti nagu kuusk. Homme läheb ta oma uue perenaise juurde. Rahumäe kalmistu valvur vajab uut kassi. Tore, et meie kassipojad saavad suhteliselt auväärsed amet. Näiteks üks on Ivo Uukkivi, hiirepüüdja ja kaks on Üllar Saar, Lähme rebasetapjad ja nüüd kalmistugraaf. Teine õuest oliivi ja rosmariini tuppa. Kardan, et külma võib tulla. Sellega on need hästi, aga ainult üks jama olla. Vana kastavatena haal ei salli millegipärast seda oliivipuud ja üritab teda küüntega paljaks koorida. Temal on kohe selline erakordne kiindumus seda teha. Teil nüüd seekord nii oliivipuu panin teisele korrusele ja rosmariini põõsa, mis kassile eriti ei meeldi, panin alla. Vana kass seisab nüüd rosmariini ees saba püsti, külg ees küürus ja põrnitseb. Eks näis, mis hommikuks põõsast järgi olla. Täna hommikul ärkasin kell 11, null üheksa, kohutav ehmatus oli see, mul algab proov 11 null null ja tavaliselt olen ärkvel juba seitse või isegi kaheksa vups püsti ja painuta end või keeran end sooja vanniraamatuga kerra. Täna läks hirmsaks jooksmiseks, helistasin teatrisse ja palusin näitlejatelt ja muul stafilt, et nad keskenduksid, kuna mul tuli muid olulisi asjatoimetusi ette. Ja tegelikkuses tuligi prügikott, habe ajamata, arvuti koos helikujundusega suitsud otsas, kuigi ma hommikul kodus väga harva leidunud sigaretti ja äkki ei osanud enam õigeid pükse leida. Tükk aega seisin ja mõtlesin, et kas panen mustad püksid või võtan viigikad võideksad. Kohe tuli ka jalanõude probleem ja särk või kamps. Mitte selles pole küsimus, et oleks edev. Edev niikuinii, aga milline on õige kostüüm tänase proovi jaoks. Kruttisin peas läbi, mida ma tänases proovis teena? Caspian ainult vaatlema või isu Tiimaja sekeldama ka. Igaks juhuks panin jalga kõva tallaga kingad, sest mul on ju teatris pehmed ka ja siis äkki plahvatused, pean peale proovi jala koju tulema, sest vika tahtis autot. Jõudsin teatrisse ja otsustasin liftiga üles viiendale korrusele sõita väiksesse saali. Tegelikult selgus liftis. Ta on ainult neli korrust. Üleval on liftiga selline lugu, et see jõuab draama suure lavatorni ja sealt läheb üks suhteliselt kitsas käik väikse saali tagumise seina ukseni, see avaneb otse saali külma, siis kirusin ennast, et just eile lasin selle musta suure uksekilega kinni teid, mina kuidagi murdsin sealt läbi. Kuulsin veel, kuidas noored näitlejad sellest palju nalja said ja ootamatult istus saalis ka näidendi autor Kivirähk. Kohe ütlesin endale portfelli veel käes, et hakkame peale ja kõik hakkasidki nii kiiresti peale, et ma ise tükk aega ei saanud aru, mis toimub. Ühesõnaga nägin kogu oma lavastust süütu lapse silmaga, kes millestki midagi ei tea. Hea tunne oli hiljem peale proovi. Vahepeal kaklesime ka natuke. Sain aru mind juba pikka aega painanud probleemist. Kas inimesed tõesti teevad neid asju, mida nad teevad ainult mõnu pärast? Muidugi. Muud põhjust ajaloole polegi. Miks me teeme süüa? Miks me vahime ilusaid inimesi, miks me käime sõjas? Ikka selleks, et õnnehormoonid meid üle tulvaks. Ja pärast proovi astusin Ameerika saatkonnast mööda ja mõtlesin, et siin nad nüüd on pärast ja siis läksin veinipoodi ja siis müüja tahtis oma abi pakkuda. Tegelikkuses teadsin ise väga hästi, mis veini ma tahan, aga siis tuli see mõnu asi meelde ja ma lasin talle ette laulda oma kohustusliku laulu. Tuli aga välja, et tal on mingi sugulane itaalia ühes veinimõisas ja juhtumisi olidki saabunud värsked saadetised. Kriigi Omari seda iseloomu peate proovima. Tee läbi pargi tulles nägin ühte abielupaari. Naine riisus kollaseid lehti õndsa naeratusega, aga mehel oli elektriline heki pügamise saag. No küll ta seal pügas. Ma olen ka mõelnud, et peaks maamaja hekiga sama trikki tegema. Mul on kõigest briti aedniku käsi, käärid, aga siis ma nägin, et tal oli peas ja kuulas mingit muusikat, aga võib olla ka mingi vikerraadio loengut. Igatahes siis ma mõtlesin, et kui kurb, kui inimeste omavaheline elu sumedal sügispäeval käib igalühel omaette. Ja kui koju jõudsin, siis viga oli teinud just suurepärase püreesuppi. Nuikapsas kartul Tubkiini küsis minult, et kus need peenikesed noored Porrodjaid, mis ma nõmme turul pühapäeval ostsin. Siis tuli meelde, et Need unustasin müüjale. Olgu temagi mõnuvaatuseline. Praktiliste asjade päev, hommikupoolne proov, neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel hakkab lõpujärku jõudma, puhastasin valguseid, tegime heliparandusi ja mõned stseenid tuli ümber teha. Näitlejad olid väga tublid. Siis helistati kroonikast ja uuriti, et miks ma ikkagi lavaka juhiks hakanud, et mis siis tegelikult juhtus? Ma arvasin, et see asi peaks nüüd küll juba päevakorrast maas olema, aga ei, ikka on vaja veel torkida kuskilt mingi intriig välja koukida, otsustasin ikkagi vastutama. Sest kroonika kollase ajakirjandusega on ju nii, et kui nad juba pommitavad, siis nad ka kirjutavad. Ja kirjutagu siis parem juba minu sõnu kui mingeid kuulujutte ja otsest valet. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Pärastlõunal oli lavakas õpetaja raamatu esitlus. Reede hommikul teatris enne proovi rääkis Rein Oja, kuidas Paavo Nõgene oli talle eelmisel aastal helistanud ja kurtnud, et toompere pidavat saalis proovi ajal suitsu tegema. Reinoni naerma hakanud ja öelnud, et no mis me siis nüüd teeme, kutsume vanemad kooli või? Siis rääkisime Pedajasega, minul, Veneetsia kaupmehe lavastuse näitlejatest. See lavastus tuleb kevadel sellega seoses helistasingi ruttu Ervin Õunapuule ja küsisin, et mis ta arvab, kui sõidaks sügisel Veneetsiasse. Hermen lubas lennuasju uurida. Hea, et on veel lennukeid olemas ja ei pea seepärast jala minema. See võtaks ikka mitu kuud aega, aga ilmselt oleks ka lavastust teistsugune. Maapinnalt lähtuv, mitte õhust vaadatud. Neegrilugu aga sai selleks nädalaks tehtud. Järgmise viimase proovi nädala kasutame nii et neljal päeval teeme peaproovi sildi all neli avalikku läbi mängu teatrihuvilistele Tallinna gümnaasiuminoortele. Pärast loodan neilt välja pigistada ka mõned arvamused. Äkki tuleb kasuks. Peale proovi nägin raamatupoest Peeter Raudsepa, ajasime riiulite vahel tund aega juttu. Peeter rääkis, et peab nüüd hakkama oma doktoritööd tegema, pealegi makstakse ju rahagi selle eest. Nii et akadeemilise mõnu kõrval on seal ka võileivapõhine motiiv. Paljud doktoritööd ainult tsiteerivad ja tsiteerivad juba öeldut. Mõistlik oleks vist otse uuele tundmatule maale tungida. Nii saaks ise ka asjast midagi, milleks kogu aeg aina sünteesida ja sünteesida, sünteesida juba sünteesitud? Vähklesin enne ärkamist. Ilmselt oli reisu palavik. Pidin minema hommikuse bussiga Tartusse. Kafka lossi taastusproov. Õues oli totaalne udu. Mulle meeldib varakult reisile minna. Päikesetõusuga bussi peale. Nagu lapsepõlves. Laupäeva hommikune paksus udus, linn oli lummav. Õpetasin taksojuhile uue tee bussijaama mööda vanglast ja sõjaväekalmistust. Kõik magasid veel peale, minu Jevgeni. Buss oli ootamatult täis. Sissejuhatuseks ajasin kohvitopsi ümber, pesin bussi põranda puhtaks, ei hakka siin lehte lugema. Selja taga istus üks selge, see oli eile klubis käinud ja ta lakkamatult Vatras terve tee oma seiklustest Tartusse. Sõit kulges siis täielikus viirastuslikus udus ja poolne maailmas. Bussijuht sõitis ilmselt umbropsu rooli pöörates udust ilmusid ootamatult kuused. Mõni üksikasula juhuslik autoloss oli Tartus täiesti olemas. Vaatasin veel Vanemuise väikese maja mustasaalile. Päris mõnusaks on sealne proovi tegemine tehtud. Tallinnasse sõitsin kaunis päikesepaistes. Juba bussis tuli isu grill-liha järele. Ostsingi ilusa paksu tiibu veisetüki. Panin õues hakkama, päike langes aeda ja olemine oli jube mõnusa kerge. Teised kodused läksid sünnipäevale, ma ei raatsinud minna. Tahtsin veel sügisesest aiast viimast võtta. Naabripoisid ehitasid kase otsa onni, liha särises. Jabimenes. Tegime suure lõkke üles. Põletasin oksi ja leherisu. Liha ja paprikad ja tomatid olid küpsed ja oligi aeg tuppa minna. Aknast vaatasin veel hõõguvad tuleaset suisa higist läbi. Täna oli suhteliselt lõdva ja mõnus päev. Hommikupoole plaanisin suvised riided kappidesse ja riiulitele ära pakkida. Läks aga nii, kuna hommikul tahtsin teed teha, siis tuli meelde, et arranžeeringus peaks olema teine tee. Korja juba toimunud ja flash teed kauplustesse jõudnud. Läksin Natmuls tee poe kodulehele. See asub Himaalaja mägedes Stargeelingus Indias. Olen seal ise olnud ja teepõldude vahel sõitnud, tee mõisates käinud ja kloostrites kuldset nektarit ribanud. Kolm viimast aastat olen sealt ikka oma aastase tee varu tellinud. Esimesel aastal polnud väga kindel, kas saadetis ikka kohale jõuab. Aga suur oli üllatus, kui ühel novembri õhtul ilmus ukse taha söesilmne hindu ja ulatas mulle kotiriidesse mähitud pakti tarnseeringust. Igatahes on nendega asjaajamine väga korrektne. Tellisin koopald, haara siin pulli, tamm ja rats haub mõisatest kokku kaks kiloteed. Ma tellin seda seepärast sealt, et see, mida muidu poodidest arranžeeringu nime all müüakse, lihtsalt praht. See aga esmaklassiline ja kindla kvaliteediga päris tee, mida tuleb juua ilma suhkru ja piinata. Teed peab nüüd ootama umbes kolm nädalat. Vahepealse aja otsustasin sisustada kõrvitsasuppi valmistamisega. Ma polnud seda varem teinud. Kõik oli väga lihtne. Kuna oli veel üleeilset kanapuljongit, siis kõrvitsatükid läksid sisse, teed sinna pehmeks, lisasin koort ja ingverit ja läkski blenderisse. Mõnus siidine. Supp tuli. Hommikul käisin vannis, tegin vannitoas akna lahti, mõnus karge õhk voolas sisse, keerasin kuuma vee pahinal jooksma, panin tiibeti viiruki põlema ja läksin teed tegema. Vannis oli hea, kõik oli auru ja aroome täis. Lugesin suuetooniast. Caligula ja neeru olid ikka hullud mehed külla. Siis võtsin Agripina raamatu. Roomas oli 2000 aastat tagasi meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ka ikka kõik väga korras. Selliseid vabadusi ja eelisõigusi, mida nad siis omasid pole ammu enam nähtud. Pidin ennast valmis panema, sõitsin filmimees ja lugesin peale teksti järjekordsele naistevahetuse seeriale. Eesti naine läks Rootsi moslemipere juurde elama, Mohamed õpib seal lennundust, aga millegi pärast koolis ei käi ja elu ikka küll. Minust ei saa Glendrat isegi siis, kui ma koolis käiksin. Kuna homme väga töine proovipäev, siis õhtupoole panin plaani valmis, mida tuleb homme teha ja kuidas seda tegema peaks? Plaan ongi oluline, siis saab vabalt mängima hakata ja vaadata, mis üllatusi elul pakkuda on. Tänase kultuurikaja panid kokku helirežissöör Vivika Ludvig ja toimetaja Urmas Vadi. Kas teie teate, kunas jõuab Kalev koju? Kui teate, siis kirjutage meile aadressil vadi ät R, R punkt eekultuuriga ja on võimalik järele kuulata internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.