Eks liibris täna stuudios Viiu Härm. See 159. aastal olin ma kahe pika patsiga 14 aastane koolitüdruk kes oli alles tulnud Kivimäe väikesest leegi tänava koolimajast. See tähendab, et peaaegu maalt linna suurde keskkooli. Seesama aastanumber on ilmumis tattumine Debora Vaarandi luulekogul unistaja aknal. Minu kodus oli vähe raamatuid ja väga vähe raha. Selle raamatu ostsin. Täiesti võimalik, et pealkirja pärast. Tõenäoliselt just nii see oligi. Olin unistamise eas ja otsisin mõttekaaslast. Kas leidsin? Ilmselt ei paelunud mind mitte sugugi. Oi sinisilm Viidjad ja tõmmu tahmeedid. Märksõnadest karakkum Olgad on muuda rea. Pidin küll üsna ükskõikselt üle libisema, sest avastasin nende olemasolu selles raamatus alles praegu, kui lehekülg lehekülje järel kõik uuesti üle lugesin. Ent mulle lähedam kui muud, on siiski rõõmus unistaja, kes mõtisklus vajunud on kõrgel akna piida najal. See jäi juba meelde küll. Aga hinge ei läinud. Küllap oli siin mängus ka teismelise negatism aja poolt peale surutud hurraa-optimismi suhtes. Saaremaa kohal ja kõigepealt muidugi lihtsad asjad said kiiresti aastateks kooli deklamaatorite kellede hulka ka mina kuulusin repertuaari nii-öelda raudvaraks. Eks see oli see ju omamoodi ime leida tolle aja luules neid tõepoolest tuttavaid ja lihtsaid asju. Lihtsalt kui kausi sees vesi, millega ema sõi jalgadelt kriimud õhtu Elmo hakaidkesi. Ja kui sa mäletad end pisikesest peale suviti ikka Hiiumaal vanaema juures olevat kus ka sai vahel taevas põrisevad lennukit uuritud, mis viga siis uskuda ja teistelegi rääkida, kida ehk praegugi silmil suuril nagu kivile tardunud näkk, üks väike tüdruk seal uurib, kus on pilvisse põrisev täpp. Jääkitselt mõistmatu, palav, hull igatsus, raputab last. Ta jooksed, mis võtavad jalad välja õuest ja rahast. Mõlema luuletuse õõnsavõitu pateetikaga kohad andsid ette kandjaile uhkeid paisutusvõimalusi, mida siis ka ohtralt kasutati. Tean, et vägevaks tormine Ahulgeks pole mul kopsude mahtu. Siiski ma armastan tormi ja põlgan kaldale paisatud vahtu. Siiski ma armastan maanteede kruusa, hõõru kui jalad rakku ja nii edasi. Jah. Romantikaihalus, mis mu tollasele vanusele kohane, võtab ju pateetika meeleldi omaks. Seda enam. Ma imestan neid tagantjärele, miks ikkagi juba siis selle raamatu ilmumise ajal üks hoopis teistsugune luuletus mu lemmikuks sai sai? Ei. Imestan sellepärast, et on seal raamatus kõrvuti. Nii kaunite armastus luuletustega, nagu näiteks. Me olime kadaka-Nõmmes oli nii kerge ja hämar. Ta kandis meid nagu laine. Valge. Ja siis salus lõhnaviiul valjult helisemale. See mu lemmikluuletus oli kõrvuti väga hea loodus, leerikaga. Niitan nukram, Asankurve maru läbi metsa käis luuletus sügisel. Ärak loovutavad kured. Seenis, vastu kumiseb Jakaikub. See ei ole kurbus ega mure. See on kanarbikunõmme vahik, kus. Kõiki neid luuletasime, märkasin. Need luuletused meeldisid mulle. Aga üks luuletus lummas. Ja see oli luited. Siin ta on. Tumemeri kuldne pilveäär. Haljas roostik. Keerlev rannakäär. Kaotava kevadõhtu eel käime kahekesi kalda teel. Mustad päevad selja tagareas, esimesed hallid juuksed peas. Kokku liidetuna. Kurvaks paaks, sõnatuna teineteise jaoks. Vesi süttib, Ruskab maanteekruus. Läksid luike järel luik. Helendades lumi kargena, läksid unistuste parvena. Kõrget kummin taeva alla jäi. Suur ja kaunis. Minu kõrval käid. Suur ja kaunis käid mu kõrval, sa. Kõvemini käest sul hoian, ma. Sinna kuhu luiged kadusid? Aina vaatad mõttes akushi. Ma mäletan, kui kahju mul oli, et mul seda pikka patsilise plikana esitada ei sobinud. Hiljem küll. Luiged on sügavalt isiklik luuletus. Mul on hea meel, et ma selle juba siis ära tundsin. See on sild unistaja aknal, kogumikust 59. aastal raamatumi tuule valgel. 77. aastal. Sild, luuletusteni, talveballaad kadunud läbi jõe, linnurohi ja õde. Arvan, et nii neid kui luiki kirja pannes on poetama maailma väga usalduslikult lugejaga jaganud. Ta on vaadanud sügavale iseenda sisse. Otsekui selle mõtte kinnituseks kannab üks mõjuvamaid tuule valgel kogu luuletustest pealkirja sisevaade. Lugege.