Ma usun, et meie kuulajad on õppinud küllastumiseni nõukogu, tema ajalugu, ometi me teiega. Tartu Ülikooli ajaloo õppejõud Mati Laur, üritame ühte Venemaa teemat üles võtta. Ja isegi ma loodan, et me mitte sugugi ainsatki potentsiaalset kuulajad selle juures ei kaota, sest me kavatseme sirvida vähem tuntud lehekülgi Venemaa ajaloos. Nimelt. Plaanis oleks vaadata just Venemaa sellist poliitilist ajalugu alates 16.-st sajandist peale, millal Venemaa on juba ühendatud tugev riik kelle piirid on välja jõudnud ka meie naabrusesse tollaste balti väikeriikide naabrusesse ja seega siis see riik hakkab küllalt otseselt ka meie poliitikat mõjutama. Tähelepanu selle teema vastu jah, võib tunduda esialgu küll problemaatiline, sest me tõepoolest oleme lausa tülgastuseni koolipingis juba NSV liidule ajaloo nime all seda kõik õppinud. Aga paraku see, see käsitlus on olnud küllaltki ühekülgne, väga ideologiseeritud, kindlaid ideoloogilisi eesmärke taotlev ja selle tõttu tundub, et mõnigi teema vaatamata näilisest näilisest ausammastele seda kõike juba teame, vajaks siiski veel ülerääkimist ja nii mõndagi täpsustamist ja küllalt palju on ka selliseid teemasid, mida me kooli ajalookursusel üldse ei ole puudutanud, mis aga ometigi väga tähtis on nii Venemaa kui ka meie ajal mõistmiseks. Ja et asjast oleks natuke selgem ettekujutus, siis keskseteks kujudeks nendes saadetes, mida me teiega teha kavatseme, on Venemaa Saarid. Millisest Saaristne siis alustame? Ma tuleks alustada esimeses saalis, kuigi ütelda, nii kummaline, kui see ka ei tundu, aga ega päris õiget päris üksmeelt pole, isegi selles küsimuses, kes siis ikkagi. Ma esimene tsaar oli. Nimetusele pretendeerivat kaks meest, kaks. Nonii, Ivan, kolmas ja Ivan, neljas, Ivan, neljas on nüüd kindlasti kindlasti tsaar, selles ei ole mingit kahtlust. Vaieldav on see, kas ka siis Ivan kolmandat tema tiitlit juba lugeda tsaari tiitliks või oli ikka veel tegemist suurvürstiga põhjust alustada? Ivan kolmandast annab juba see asjaolu, et tegemist oli ikkagi mehega, kelle valitsus käe all muutus. Senine Venemaa, mis koosnes ikkagi veel paljudest erinevatest suurvürstiriikidest, vähemasti vormiliselt sõltumatutest suurvürstiriikidest temaga rajal kujunes siiski Moskva suurvürstiriik alaks, mis ühendas praktiliselt juba kogu tollast Venemaad ja Ivan kolmandast alates. Võime siis rääkida juba Vene riigist, kui siis Ida-Euroopa suurriigist. Aga Ivan, kolmas mis mees ta oli, missugune ta inimesena oli, on teil ka selliseid? Kõigepealt tema valitsusaeg 1462 kuni 1505. Teda on kirjeldatud, et tal oli küllaltki imposantne välimus iseloomult külm, kaalutlev ja on märgitud juba ainuüksi tema silmapilgust kukkusid naised minestusse. Nii et ilmselt siis ka küllalt sellise, võib-olla isegi ka sellise pisut hirmuäratava väljanägemisega muidu tema poliitikas poliitika kohta on märgitud, et tänavu oli ta diplomaat kui sõjamees. Kremlist väljas käis ta üsna harva. Kuid jah, sellele vaatamata õnnestus just temal, temal õnnestus siis Moskva külge küllalt suuri alasid liitaja vene Ajalookirjanduses on teda siis nimetatud ka vene maade kogujaks ja varasema Systrograafias kandis ta ka lisanime, Ivan, suur Ivan, kolmas Suur. Tema valitsusajaga seostatakse kõige rohkem teooriat Moskvast kui kolmandast Roomast. Kui väga täpne olla, siis see teooria ise kujunes välja küll natukene hiljem juba siis Ivan kolmanda poja, Vassili kolmanda valitsemisajal. Aga vaatamata sellele see teooria siiski rajanes väga palju just Ivan kolmanda enda valitsemisajale ja on ka selle ajaga küllaltki tihedalt seotud selle teooria algust või selle juurde algust võib, võib leida Aastast 1472. Kui Ivan kolmanda esimene abikaasa oli surnud ning survest otsustas nüüd naida endale teine ja ja tingimata mõjukam roosa ning selleks tegi pakkumise ei keegi muu kui Rooma paavst ja pakutuks osutus viimase Bütsantsi keisri vennatütar kes nüüd elas Roomas 20 aastane Sophia hoogus. Miks paavst teda pakkus, ilmselt oli siin tegemist päris vanade, lausa siis juba 11.-sse 12 10.-sse sajandisse ulatuvate taastuse katsetega roomakatoliku usku ka Venemaal kinnistada ja siis sealset kreekakatoliku usku ehk siis ortodokssed usku asendada ja ju siis ka Bütsantsi keisri vennatütre Venemaale viimisega või saatmisega siis seda loodeti enam nii palju. Tõesti, sellel mõju oli, et 1472. aastal Moskvasse jõudnud Sophia alustas riigi ümberkujundamist Bütsantsi malli järgi. See seisnes eeskätt just sellises välises välises kombestikus. Tõug on elu muuteti, suu sugusamaks. Suurvürsti ilmumine rahva ette oli erakordselt pidulik sündmus. See toimus harva ja siis äärmise sellise pompöössus ega selline pidulik keel, mis Vene õukonnas kasutusele võeti, ka muide Ivan ise nimetas ennast joaanniks ja seda väliskülge pidi aitama ilmestada ka Kremli ümberehitamine seda hakata tegema mitte venemeistritega, vaid selleks kutsuti meistrite suisa Itaaliast, kes sisse kremlisse ehitasid väga palju uusi hooneid, nii kirikuid kui siis mitmeid esindushooneid. Muide, kreml saab endale nüüd uued müürid, needsamad müürid, mida me nüüdki Moskvas näeme, need punastest tellistest müürid. Ja need on ka just nimelt hakatud ajama just Ivan kolmanda ajal. Ja peale selle Vene kroonikatesse tuleb nüüd uus sünniarvestus, Vene valitsejate uus sünniarvestus ja nimelt seda hakatakse nüüd pidama kooma impevaatoritest peale. Nõndamoodi, et see vene traditsiooniline dünastia rajaja juurik olla keiser augustuse venna 14 10. põlve järglane. Üsna keeruline, aga, aga niimoodi see see siis elektroonikute poolt välja arvestati. Ivan, kolmas võtab kasutusele ka monomahi mütsi ametliku tollase, siis Vladimir monomachile kingitud keiser Constantinus monomachi poolt. Kuid et tegelikult oli siin tegemist kuldhordi khaani usbeki kingitusega Ivan Kalitaale, see oli siis selline kaunis kuldsepis kaetud siis vääriskividega ning ääristatud karusnahaga. No veel Bütsantsi mõjudest ka Bütsantsi kahepäine kotkas ilmub nüüd Venemaa riigivapil ning see jäi sinna püsima kuni veebruarirevolutsioonini välja 1917. Kõigele sellele juba Ivan kolmandal loodule avanes ka siis sedasama juba nimetatud kolmanda Rooma teooria selle väljatöötajaks oli ühe Pihkva lähedase Eli Saagovo kloostriülem. Filofay, kes siis leidis, et kaks Roomat on langenud, need loomad olid siis siis hooma ise ja teise loomana Konstantinoopol polAga kolmas oma, see pidi siis olema Moskva, see tõuseb ja neljandat ei tule enam iialgi. Selline käsitlus näitas, et venelased on nagu jumala poolt välja valitud rahvas kellel on siis antud eriline missioon selle silmas kanda. Ja see muidugi nüüd oluliselt tõstis niisugust vene inimese eneseteadvust, tema eneseväärikust hakkas edaspidi õigustama ka kõiki Venemaa poolt peetud vallutussõdu. Ja selliseid jälgi sellest kolmanda Rooma õpetusest. Me võime kohata veel väga pikk aega hiljemgi ja, ja ega see venepoolse viski 20. sajandil sellest kolmandavam õpetusest ju väga kaugele ei ole. Ja muidugi see kõik avaldus üsna pea juba ka välissuhetes näiteks vene saadikud nõudsid, et selliste suuremate vastuvõttude ajal kirikutes nendele eraldatud tahaks tingimata kõige esimesed platsid või või nad siis hoopis hoopis lahkuvad Türgi sultani ka näiteks vene saadikud lausa instruktsioon nägi ette, et Türgi sultani võivad nad rääkida ainult püsti seistes. Ja kui näiteks saksa keiser pakkus Ivan kolmandale välja võimalust, et et ta võiks ta kroonida kuningaks siis Ivan, kolmas sellest loobus, õigemini ütles sellest ära, leides, et ta on ise saksa keisriga täiesti võrdväärne. Ning isegi siis ministrile saadetud vastuses kirjutab ta niimoodi. Mis puutub sellesse, mida sina meile kuninga tiitlist rääkisid, enda algab siis see vastus. Nii et Ivan, kolmas luges ennast saksa keisriga vähemalt võrdväärseks või isegi natukene temast veel üleolevaks. Kui pikk oli selle värvika Ivan kolmanda valitsemisaeg? Tema valitsemisaeg kestis kuni 1505. aastani, muide sellesse valitsemisaega, mis nüüd otseselt meid puudutab, mahtusid ka kaks esimest tõsisemat sõda. Ühelt poolt siis Moskva ja teiselt poolt siis balti väikeriikide vahel, no esimene nendest sõdadest toimus juba 1000 480481. Ametlikult oli siin küll vastaseks Pihkva ja Moskva oli nagu Pihkva liitlane, kuid Moskva väed, kelle hulka kuulusid tatarlaste salgad, rüüstasid üsna kohutavalt just Lõuna-Eestit, Viljandi ümbrust. Ja see moskvalast just julmus oli see, mis nüüd Liivimaal paanilist hirmu tekitab. Ja, ja see sundis ka nüüd eriti just Liivi ordut mõtlema tõsiselt selle kasvanud vene ohu kõrvaldamisele. Ja nõnda siis 1501.-st 1503. taastamine toimus tuus, sõda initsiaatoriks oli Liivimaa ordumeister Walter von Sternberg nõvast isegi üks kõige kuulsam liivi moodumeistritest ja nii edasitung peatati vast üheks inimpõlveks ning nagu me teame, 1558. aastal algas juba uus konflikt Liivi sõda, mis siis balti rahvastel üsna suur kannatusi põhjustas. Ja muide seda Venemaa edasitungimist Ivan kolmandal väljendab ka 1492. aastal rajatud jaanilinna kindlus teisele poole Narva jõge. Ja see jaanilinna venekeelne nimetus Ivangorodi tulenebki ei kellegi muu kui tollesama Ivan kolmanda nimesse, siis Ivan, kolmanda linnus Ivangavad. Nii et meie suurele idanaabril oli siis juba nendest ürgsetest aegadest peale isu meie maal valitseda. No ja need himud on ju pärit juba muinasajast tuntum on ju see Jaroslav Targa sõjaretk, ega tegelikult neid pretensioone Baltikumis ei olnud ju kaotatud ka järgnevatel sajanditel, ainult vene menda nõrkus, Venemaa killunemine, osastis riikideks tatari ülemvõim, mis nendel keskaja sajanditel Venemaa peal lasus? No see oli põhjuseks, mis siiski seda piiri Felt poolt balti riikide ja teiselt poolt siis vene alade vahel püsivana hoidis, aga niipea kui siis jah, Vene alad on taasühendatud, idas on kujunenud tugev võimas riik. Nii otsemaid hakkab ka siis sealtpoolt tõsise mädaoht paistma tõsisema väljenduse leidis 1558. aastal alanud Liivi sõjas. Aga sellel ajal valitses Venemaad juba järgmine Ivan. No ja siis oli juba Venemaa valitsejaks Ivan, neljas Eesti ajalookirjanduses on rohkem tuntud Ivan julma nime all. Ivan julma valitsusaega jaotatakse tavaliselt kaheks, ta valitses 1533 kuni 1584, troonile tuli ta tegelikult kolme aastasena sündinud Anna 1530. aastal. Pärast siis oma isa Vassili kolmanda surma ja õigupoolest kuni 1547. aastani valitsesid asemik valitsejad 1547.-st aastast alanud Ivan neljanda, siis juba juba nii-öelda päris valitsemisaega. Tegelikult valitsemisaeg on siis jagatud kaheks. Ühte loetakse rohkem selliseks reformide perioodiks kus Venemaa Sist ise valitsuslikku korda pütti tugevdada vormide läbi. Need ilmselt Ivan neljandat ei rahuldanud, sest nose reformide aeg nõudis kannatlikkust. Nõudis vaoshoitust. Ja ilmselt tema võimuambitsioonid olid nii suured, et need nõudsid ka mingeid teisi kiiremaid lahendusi. Muudanguks saabki 1560. aasta, mil ta kõik oma senised nõuandjad rakendusse saadab võtab endale uue õukonna, mis koosnes üsna tühistest kuid sellest temale üdini ustavatest inimestest ning üritas siis Venemaad hakata valitsema hoopis teiste meetoditega. 1564. aasta detsembri alguses märkasid Sis moskvalased üsna suure üllatusega neli väravat, et on siis koonud terve rida saane ning tsaariperekond lahkub ootamatult kaasas muuhulgas ka riigikassa ning Moskva kirikute kõige pühamat ikoonid. Alles siis mõnenädalase moskva ümber tiirutamise järgi jõuti Aleksandrovka külla ja sealt siis saatis saar Moskva lastele kaks kirja. Esimene nendest oli suunatud vene bojaaride ja neid toetavate vaimulike vastu. Kus sa siis üsna teravalt neid neid kritiseeris ning teine Moskva linnarahvale, kus vastupidi oli siis märgitud, et nende vastu tsaar mingit viha ei pea. Ühesõnaga saar nagu ehitaski sellise nõudmise, et juhul kui teile üldse suvatseb tagasi Moskvasse tulla, selleks nõuab ta endale mingeid selliseid erilisi volitusi. Ja Moskva linnarahvas, kes oli siis arusaamisele, et ilmad soovita, riik hukkub. No tegigi siis bojaavidele ja ja siis vaimulikele ülesandeks saata Suudelegatsioon Aleksandra Vi külla, Aleksandri valemisse. Ja tsaar ikkagi tagasi kutsuda. Muide, sellest sündmusest on ka tuntud Vene filmirežissöör teisend stend filminud filmi, mis kannab samuti Pealkiri, Ivan Julm. See koosneb kahest osast kahest seeriast. Esimene neist on siis üsna valminud Stalini isikukultuse ja kannab selgelt seda, seda pitserit. Teine osa on siis just vastupidi hiljem ja hoopis teise suunitlusega aga just esimene osa lõpebki pildiga, kus siis näidatakse seda Aleksandr Vi küla ja siis sinna külla suunduvat lõputud lõputud inimvoolu. Kaamera näitab suurt lagendikku lõputut lagendikku ja seal siis vankleb lõputu lõputu inimrida. Et sellega siis nagu näidata, et see delegatsioon, kes sinna Aleksandrovitš alevisse tuli, oli siis siis tohutu inimmass kes kõik siis palusid Maarjat, ta ikka tuleks siis Moskvasse ja alustaks siis oma hirmsate puudega mind, noh, mida me siis nagu hiljem teame tema tegevusest, nii et noh, see on ka teada, Ivan julm oli üks Stalini eeskujusid, Stalin seda lausa lausa ise tunnistas ka selle episoodiga püti näidata kuivõrd-kuivõrd, tohutu vahva toetus kõigele sellele oli noh, tegelikult muidugi saatkond koosnes võib-olla seal kümnekonnast, inimesest kesist Saarile tõepoolest ka need volitused andis, mida tsaar nõudnud oli. Nii aga jälle, kas Mati Laur olete võimeline Ivan julma väliselt kirjeldama ja ütleme iseloomu poolest? Seda teha on küllaltki raske, sest arvamused on siin üsna üsna vastukäivad. Kui nüüd vaadata 16. santi ikoonimaali, kus koha peal siis ka Ivan neljandat on käsitletud, siis seal on ta loomulikult näidatud kaunis sellise pühaku oreooli ka. Ja sealt muidugi mingisugust erilist julmust küll välja ei paista. Kui vaadata, kas kasvõi tollaste ahvat pärimust, no nii nagu Stalini ajal öeldi, et Stalini-aegses halo kirjanduses märgitadest, et Ivan, neljas oli rahva poolt palavalt armastatud riigijuht. Kui vaadata vene ajaloopärimus, siis paraku tuleb tunnistada, et see seisukoht on, on, on tõesti õige. Võib olla põhjuseks, oli ka tema näiline jumalakartlikud on ju teada, et ka kõige, kõige suuremate julmuste järel alati esimene käik, mis Ivan Julm tegi, oli, oli ka kirikusse ja ja siis kahetseda kõike seda. Ja kuidagi see ilmselt siis vene inimestele mõjusat tegi küll küll hirmutükk jaganud, kahetses seda kõike pärast seda siis siis nagu on talle nagu andeks antud. No, kes veel Ivan julma püüdis portratiseerida, oli ju tuntud vene, kuidas teda nimetada, mees, kes luustik järgi on püüdnud rekonstrueerida Gerassimovi 1960.-te aastate alguses kaevati Ivan julma luustik välja põhjuseks oli soov uurida, et kas, kas mitte siis Saar ei ole mürgitatud leti tõepoolest kaadema luustlikusse lahi, arseeniühendeid. Paraku see ei olnud ka selget pilti tõstatatud küsimusele, sest on teada, et oma viimastele oli aastatel saab, oli väga haige ja ja tollase traavi preparaadid samuti sisaldasid arseeni, aga siis jah, kõige selle kõrval siis ka rassimov tõdes siis tema siis pealuu järgi valimust rekonstrueerida. Aga ka see väljanägemine Noon rohkem tubli riigijuhi oma hullumeelsetest poodi muljet kasegi assima konstruktsioon sugugi ei kujuta. Ivan Julm on niivõrd märkimisväärseid tegusid korda saatnud mees et nendel me võime siin vist veel pikalt peatuda, aga inimlikust vaatevinklist pakub ta huvi ka selle poolest, et ta olla tapnud oma poja. Kas see vastab muide tõele? Ja see vastab tõele küll. 1581. aasta novembris sealsamas Alexandra alevis, kõige enam on see sündmus tuntud Tretjakovi galeriis asuva maali järgi, no mida rahvuslus nimetataksegi, eks ole, Ivan julm, tapab oma poega selle sündmuse põhjuseks olid tsaari sõnelus oma mini-jaga, kes arvates olevat olnud väga napis riietuses tollase tavalise seitse uduk asemel olevatel Vistanud kolm seljas, see sõna jõusse astus vahele poeg, kellele siis isa haiglas raudse valitsuskepiga pähe tegelikult muidugi sealsamas poegi surnud, teda tabas närvihaigus jale siis 11 päeva pärast. Hiljem ta siis suri. Aga no selle tähendab, see oli muidugi ja Venemaa jaoks väga oluline, sest sellega praktiliselt hävitas Ivan Julm kogu üürikute dünastia või lõpetas üürikute dünastia. Ta poeg oli siiski ainukene füüsiliselt terve järeltulija. Ivan julmal oli veel kaks poega. Fjodor, kes aga oli vaimuhaige. Ja füüsiliselt väga kidur, haiglane. No ja siis veel Dimitri, seesama Dmitri, kellest hiljem siis need vale, Dmitri võrsuvad Dimitri oli langetõbine peale kõige muu oli ta pärit tsaari seitsmendast abielust. Vene õigeusu kirik tunnistab aga ainult kolme abielu, nõnda et tegelikult oli ta sama hästi kui siis ebaseaduslikult sündinud peale kõige muude aiatavunile jõuagi. Muide, ka tsaari enda lõpp oli üsna üsna troostitu. Tema tervis halvenes taastaga, keha paistetas üles ja haises eemale peletavalt sinna juurde veel meeltesegadushoos. Ning 18. märtsil 1584. Parasjagu siis kabet mängides tabas teda südamerabandus. Ja Venemaa esimene suur diktaator. Suri. Sellest oli juba juttu, et see suur diktaator vallandas Liivi sõja millega püüdis siis ka meie maad endale allutada ja Läänemerelepääsu saada. Aga tema nendest muudest Venemaa vallutustest ega meie eesti kuulaja suurt midagi ei tea. No ja pärast seda, siis, kui delegatsioon Aleksandr Skyalevist Alexandra Oleviste tagasi kutsus Moskvasse, alustab ta ju seda oma kuulsat apritsnat mis tegelikult oli sõda omaenese rahva vastu vaid ühe näitena loeksin ette katkendi Baltas Russav Liivimaa kroonikast, selle 49. peatükk, kus siis ossov kirjeldab 1570. aasta alguses toimunud Novgorodi veresse pauna, mis vast oligi kogu selle Kristina sündmuse vastav võistluseks kõige julmemad. 1570. aasta vastlalaupäeval läks Ivan Julm koos oma mitme tuhanded pandiga Novgorodi peale, keda ta oli välja valinud janulised kannilise ettevõtte jaoks. Neid nimetati pritsnikuteks ning kui nad vastlapäeval ootamatult Novgorodi tungisid, tegid nad seal suurt häda, mis ja röövimisega. Nii et seal ei jäänud ükski maja puutumata ja nimetamata. Need politseinikud rüvetasid ka palju Surtsuga ilusaid naisi ja neitsid ning seda nii toorelt ja häbematult, et paljud naisterahvad selles suvid. Pärast seda võttis ta mõned tuhanded kinni, sidus ja naise käsivartpidi kokku ning väikesi lapsi emade rinnale ja viskas siis kõik suurtes hulkades vette. Nõnda vägev Volhovi jõgi, mis seal kaheksa sülda sügav rooli Kovjuseid põhjani täis sai, nii et need teivastega jää all edasi tuli tõugata ja nendele võimalustele taas ujumiseks. Peale selle kisti ka mõned sajad naisija, neitsid üsna alasti, viidi sillale ning kui suurvürst välja tuli, mööda sõitis, siis tõugati need temale lisaks vete. Pärast seda poodi mõnisada tähtsamat koodi linnakodaniku ja pealiku kättpidi üles süüdati nende riided seljas põlema elastine tihu peal ära põleda. Peale selle seoti üsna palju inimesi, käsivart ja reitpidi, panime ta kinni ning kihutati nõndaviisi linnas ringi. Ja kui sonid sattusid ülikiiresti, kihutades tänavanurkadele siskist, ühelsin reis teisel seal käsivars ihu küljest ära. Niisuguseid ja teisi ennekuulmatut hirmuda lugusid, millega Moskva viit toona Novgorodis Pihkvas omale Salamadikestas ja tõhus ei saa, nii lühidalt mitte küllalt kirjeldada. Nojah, pärast seda Novgorodi veresauna liikus tapjate röövijatele pandeks muutunud Moskva lastevägi ka edasi veel Pihkvasse. Liivi sõjaga seoses oli juba Pihkvasse varem Pihkva elanikud juba varem ära küüditatud, nõnda et siin Soopristnikute saaks, ei, jäi tunduvalt väiksemaks edasi jõuti välja koguni petsialisse Petseri kloostris tuli tsaarile vastu kloostriülem nagu kombeks. Ning sealsamas kloostri rahvas saab omaenese käega ka kloostriülema surmas. Ja nagu juba ennist räägitud tsaaril oli kombeks oma patutegusid koheselt kahetseda, nõnda ka siis. Nüüd haaras ta verest tühjaks jooksva kloostriülema sülle ja kandis selle siis alla kirikusse. Sama teed nimetatakse ka praegu vereteeks. Siit on nüüd näha verejanuliste idamaist dispuuti Nõukogude maa ajaloos, mida me oleme koolis hoolega õppinud, on siiski seda Ivan julma ka mööndusega, küll aga niisuguseks progressiivse võitu valitsejaks peetud. Milles siis tema tugevus või head küljed seisnevad. Ka mina tahaks veel hellalt, just tõotan seda Temased valitsemiskui kui just sellist idamaistes Bootjat. Ja mõnes mõttes seesama Novgorodi veresaun ja juba siis Ivan kolmanda ajal Novgorodi vallutamine see sai vene minu jaoks üsna selliseks saatuslikuks pöördepunktiks sest kui senine Novgorod oli olnud ikkagi Euroopa riik, tema jõukus ja tugevus ajanes kaubavahetusele Lääne-Euroopaga ka tema valitsemisviis oli ikkagi euroopalik siis Moskva näol on meil tegemist just just sellise idamaise ohtliku riigiga. Ja, ja nüüd see Moskva ülemvõim Novgorodi üle, see nagu määras ära ka siis kogu hilisema Venemaa arengu just arengu, sellise despoot ja suunas. Ta on just jah, väga tähelepanu väärne, see, et kogu see nõukogude liidu ajalugu ka see koolis õpitud ajalugu on ju äärmiselt moskvakeskne kõik see, mis on seotud Moskva ka siis, kui meil on tegemist, ütleme, erinevate Venemaa-aladega ka siis on see ajalugu üsna objektiivset alati Moskva poolel. Kõik see, mida Moskvast tehakse, on nagu õige ja, ja kõik see, mis on siis seotud Venemaa teiste piirkondadega, see jällegi siis vale. Ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks Ivan neljanda tegevust on, on ülistatud. Tõsi küll, vaata praegu nüüd viimaseid uurimusi siis ka vene ajalooteaduses on siin toimunud silmnähtavam rong, päris sellist stalinliku Ivan neljanda õigustamist sellest praeguses ajalookäsitluses ikka ei ole enam jälgegi. Üks küsimus, mida võib-olla tuleb veel korduvalt esitada, kui me nendest staaridest räägime milleks on nendel vaja vallutusi peale selle selge kasu, et saada nüüd mingisugust maist mammonat ja vara ja toob ju iga võõra territooriumi ja võõra rahva valitsemine kaasa tohutult palju probleeme, mis võib-olla kaaluvad üles selle kasu, mis sellest saab? Venemaa puhul muidugi on siin küsimus just selles, et need vallutused, et esma esmajoones vajalikud teeni saadlile maa andmiseks, teeni saadelkond, see oligi põhiline. Ühiskonnakiht ei ole ju see ise valitsuse despoot ja toetus ühes sellega muidugi kaasneb otsemaid ka kolonisatsioon. Need probleemid, mis tavaliselt tekivad Nende alade vallutamisega ongi Vene alas lahendanud just nimelt kolonisatsiooni teel sest praktiliselt kõik vallutatud alad ju väga kiiresti koloniseeriti vene talupoegadega, siit edasi tuleneb siis ka vene majandus üldse selline ekstensiivse areng, sellist maapuudust kujunes paratamatult Lääne-Euroopast Venemaale kujunenud ja seega ei kuulnud ka mitte mingisugust vajadust põllumajandusega siit üleüldse majanduse intensiivistamiseks. Ja see minu meelest on palju suurem Venemaa sellise mahajäämuse ja roopa ka võrreldes just alaarengu põhjus, kui see tavaliselt ette toodav. Mõni sajandit Tatariicket ja sellist Dextensiivsust ju tegelikult me näeme ju kuni kuni tänase päevani välja ja, ja kõik see, sellega me praegu või selle nõukogude majandusalade juures kokku puutume ja iseäranis just siin Eestis on ju just nimelt ikka ka sellesama laus ekstensiivsem majandamise tulemus, need, nagu näete, need juured on siin väga ajaloolised ja väga ammused. Nüüd oleme esimese vene dünastia ka juurikutega lõpule jõudnud. No ega meil pürigisi niisugusele põhjalikule tutvustamisele analüüsile, kui me järgmine kord võtame järgmise Vene tsaarijutuks, kes siis järgmine. No võib-olla vaataks lähemalt ka siis seda, seda aega, mis jäi nüüd kahe dünastia vahele riiulikute Romanovite vahele ning vene ajalookirjanduses kannab see nimetust smuutma ja preemia mida võiks siis eesti keelde tõlkida segaduste aeg?