Tänases silmaringi stuudios on külaliseks muinsuskaitse seltsi väikeettevõte Agu arheoloog Toivo Aus. Te olete uurinud hulga linnuseid, aga täna tahaksime põhilised peatuda Rakvere vallimäel. Mida te saate ja olete järeldanud nende uuringute kohta? Ma ei söanda ilma sissejuhatuseta Rakverest rääkima hakata, sest mu jutt koosnevad põhiliselt oletustest ja kahele põhiprobleemile. Ammendavat vastust anda praegu üldse ei saa. Need on, millal tekkis püsiasustushakkverealale ja kuidas kujunes sinna linn. Põhjus on selles, et meie linnaarheoloogia on äärmiselt kehvas seisus ja Rakvere uurimine ei moodusta selles suhtes erandit. Kui Tartusse loodud linnaarheoloogia laboratoorium välja arvata, siis linna loogiat praktiliselt polegi olemas. Ja olukorra paranemist pole ka kusagilt näha. Vaatamata sellele, et linnade küsimus moodustab meie ajaloos vaieldamatult tähtsa perioodi oleme nüüd niikaugel, et selle teema kohale on tekkimas valge laik. Ma ise nimetaksin seda nokk kinni, saba lahti sündroomiks. Samal ajal kui ajaloolased on hakanud käesoleva sajandi valgeid laike täis kirjutama, teevad teised mehed neid sama palju rohkemgi juurde. Valged laigud on aga sealt, kus vanalinnades on juba ehitatud või ehitatakse uus hooneid või tehakse niinimetatud restaureerimistöid. Olukord läheb aga hullemaks, sellepärast et mitmete kultuuriobjektide ehitamine on muutunud võimu küsimuseks. Nii on see praegu Rakvereski. Ma imesta näiteks üldse, kui maavanem laseb ennast varsti Lembit Virumaaks kutsuda ning ehitab endale uue linnuse kõrvale Rakvere vanalinna veel uue kloostri, kõik seda küll väga humaansetel eesmärkidel, kuid paraku meie oma ajaloo arvelt. Ma ise ei usu, et minevikuta lähema tulevikutegemisest midagi välja tuleb. Kuid seda näitab aeg. Praegune olukord on aga selline, et linna arheoloogiliste kaevamiste aeg ei vasta nõuetele ning ajalugu läheb otseteed prügimäele. Rakverelinnus, seal on uurimistöid tehtud nii-öelda ehitajate armust, kui kuidagi enam seaduste vastu muidu ei saa ja neid moodustavad minu jutule need minema veetud kultuurgi koomad, raamid, millest ei saa enam üle ega mööda. Nii see oli nüüd sissejuhatus, aga nendele väikestele kinda viskamistele vaatamata, millele me siin praegu keskendume. Ma alustan kaklase jutu toponüümikast. Kirjalikke allikmaterjalide põhjal on teada, et 13. sajandi alguses nimetati Rakveret Armand peaks, ilmselt oli tegemist kohaga, mille pinnamoele oli sarnasust tarva, see on veisepeaga. Loogiatest tuleb kohe meelde Otepää ja oti pea ja Otepää järsu nõlvalises linnamäes on leitud ka sarnasust mitmesugustes asendites kahupeaga, kuid erinevad inimesed on kagupead näinud erinevates asendites niidulate, arvanud peagi puhul kõne alla kaks versiooni kaklaroosist. Algse pinna rekonstrueerimisel hakkas esiteks silma, et Rakvere roosist asend madalal tasandikul sarnaneb looma peaga. Rakvere Vallimäeks kutsutav voosistu koosneb kahest seljakust, mis teatripoolsel küljel ühtivad. Nii moodustub loomapea, kelle kooniaks Astanguliselt põhja poole langeva oosistu nõlva kohale osiste seljakutest saaksid aga sarved. Olenevalt vaatenurgast võib veise pea kuju võtta koosistu lääne seljakust välja ulatuv kõrgendik. Seesama kõrgendik ongi Rakvere vanema asustuse puhul mänginud kõige tähtsamat trolli sest sellesse kohta rajati Tarvutaja muinaslinnus. Toponeemikast veel nii palju, et 13. sajandil nimetasid sakslased Tarvanud ümber veesenbergiks ja venelased kutsusid kohta Akovoriks. Selle tõttu on loogiline oletada, et ühel ajaperioodil oli käibel kolm nimetust. Siinjuures pole keelemeestele veel selge rakvere nime koju etümoloogia. Nende poolt juhiti küll tähelepanu võimalusele, et erinevaid objekte võidi hilisema linna piires nimetada erinevate nimedega. Välistatud see kahtlemata ei ole, sest muinaslinnuse ajal paikne soosiste nõlvadel kasula. Loodusliku kaitse tingimuste poolest sobis kõrgendik väga hästi linnuse asukohaks. Esiteks seal Joosistu absoluutkõrgus selles kohas kõige suurem. Teiseks jäi kõrgendik oosistu nõlvadest kuus meetrit kõrgemale. Osiste seljakute harjalt paiknesid aga lavajas tasandikust ise 23 meetrit kõrgemal. Kolmandat kas kaitsesid oosistut vaenlase eest ka selle kahel küljel voolavad jõed. Hiljem nimetati neist ühte soolikaks teist maid loojaks. Kõrgendik oli vaenlasele avatud ainult ühelt küljelt, kui doosistu kõrgemalt seljakult sai sedagi ala hoida pideva kontrolli all. Nii nagu väga paljude linnumägede juures pakkus tabanud pealegi looduslik pinnamood esmast kaitset. Kuid muinaslinnustel, kuhu ehitati varakeskajal kivilinnused või millede juurde tekkisid linnad ei ole algne pinnamood palja silmaga enam nähtav. Sellepärast ei tasu Rakvereski linnust kõrgendiku taga otsima hakata, sest selle koha peal asub praegu ordulinnuse peahoone. Sellele vaatamata, et Rakvere oosistu pinnamood on kivilinnuse ja bastionide ehitamisel tundmatuseni muutunud, ütles juba sajandivahetusel muinasteadlane Jaan Jung otse välja. Rakvere lossiase on eestlaste linnamägi, nii et Rakvere muinaslinnusse avastamise au kuulub Abja vallakooli õpetajale Henriku Liivimaa kroonika esmatõlkijal eesti keelde kolme köitelise teose muinasajateadus eestlaste maalt kirjutajale nüüd 90 aastat hiljem, teadlane Tarvampial innustust endiselt väga vähe. Saadud uurimistulemuste põhjal võib praegu oletada, et esmased Tarvanud linnusse ala kasutajad saabusid kõrgendikule esimese aastatuhande esimese poole lõpus või keskpaigas. Sama kõrgendiku kirdeosast välja kaevatud postiaukude kivi kiilustikud aga räägivad sellest et kõrgendiku kindlustamist alustati esimese aastatuhande teise poole keskel. Tegemist oli väga nõrkade puittaradega. Sellele etapile järgnes ülespoole kõrgendiku servale uue männipuust postidele toetunud palktara ehitamine. Ilmselt on varasema Tarmo linnusse näol tegemist nõrkade kaitseehitustega püsielanikkonna ta linnustusega, millest on alles jäänud teistelegi Kirde-Eesti linnamägedele tüüpiline õhuke ja leidude vaene kultuurkiht. Leiumaterjali põhjal tundub tõenäolisena, et linnust on intensiivsemalt hakatud kasutama just esimese aastatuhande lõpu sajandil ja teise aastatuhande alguses. See on viikingiajal. Sellesse ajajärku dateeritud noole otseste leiud osutavad isegi otsesele vaenutegevusele linnuses. Edasi järgneb leiuvaesem periood, mis noorema rauaaja lõpus asendub jällegi leiurikuma perioodiga. Kui nüüd probleemi veidi laiendada ja võrrelda Tarvata linnust teiste esimese aastatuhande teise poole ja teise aastatuhande alguse Virumaa linnustega, siis hakkab kohe silma, et valdav enamus Virumaa linnustest olid seotud küladega. Linnukesed võisid olla isegi külades tekkinud, kuid igal juhul paiknes küla vahetult linnustuse juures. Linnustuse küla tihedat seost on põhjendatud. Sellel ajal kasutatud sõjapidamisviisiga kasutati kiirrünnakuid millede edu olenes just sellest, kui ruttu rünnatavad jõudsid kaitsvatesse linnustesse põgeneda. Et arvanud peagi linnus selles osas teistest ei erinenud, kinnitavad möödunud aastal Rakvere vanalinna alal alanud arheoloogiliste kaevamiste tulemused. Oosistu põhjanõlvalt oletatava veisepeakujulise mäe jalamilt leiti just esimese aastatuhande teisele poolele iseloomuliku leiumaterjali. See lubab praegu oletada küll ainult seda, et Rakvereosiste nõlvadel on paiknenud Tarvanud pealinnas aga üheaegselt asula. Veidi hilisema perioodi 11. 12. sajandi asustuse jälgi on eelnevalt leitud ka Rakvere linna läbiva soolika linnusepoolselt kaldalt. Teatavasti toimus 11. sajandil muinaslinnuste arengus murrang. Linnuste arv vähenes alles jäänud vastrajatud linnuste kaitseehitused muutusid tugevamaks ning külad asustati linnusest eemale. Kuidas kihelkondade ja maakondade kujunemisprotsessi kaasnähtus kajastust arvata linnuses ja asulas on praegu ebaselge. Peale 11. sajandil alanud murrangulist protsessi on tagunud pealgi tehtud ümberehitustöid. Need seisnes arvatavasti linnusse laiendamises kõrgendikust lõuna poole. Linnuse idaosast on teada ka vallide jälgi kuid mida ei ole Tarland pealt leitud, on kuivmüürtehnikas lautud kaitseehitised. Kuid need olid selle ajajärgu muinaslinnustele kõige iseloomulikumad. Linnuse suuruse kohal asub aga valge laik. Kaudseid andmeid kasutades võiks välja pakkuda 5000 6000 ruutmeetrit. Samuti on lood linnusse tüübiga. Kas ikka oli tegemist sega, tüüpilise linnamäega. Vastuta praegu üheselt ei saa. Kuigi Tarvanud pea linnusel oli jõukate külade näol tugev tagama nimetagem Tõrmat, Lepnad, sõnaerut, Beltsid Kloodit ja ta asus kahe kaugsõidutee ristumiskohas. Üks Narva Novgorodi teine Tartu-Pihkva suunaline oli tema areng ja tähtsus rohkem seotud Rebala kihelkonna territoriaalse kujunemise protsessiga. Virumaa neljal Kihelkonnal oli igaühel kasutada üks Linnamägi Virumaa Rebala kihelkonna piiresse jäi neid aga kolm. Varangu neeruti. Hiljem tekivad erinevatel aegadel Rebala piires Kadrina, Haljala ja Rakvere kirikukihelkonnad. Tõenäoliselt seisnes Tarvanud pearoll eelkõige selles, et ta pakkus osadele Rebala kihelkonna küladest kaitset idast või põhjast saabuva vaenlase vastu. Tarvate eeldatavast suurusest ja kaitseehitiste iseloomust lähtudes ei olnud Tarvanud peal ilmselt ülevirumaalist sõjalist ega administratiivset eelispositsiooni. Selline rõhuasetus põhjendaks ka kirjalikele allikatele toetavat seisukohta et muinasaja lõpus oli oma arengus teistest ette jõudnud Tõrma küla omades sellel ajal ka iseseisvat kaubanduslikku tähtsust. Nüüd Tõrma külaga seoses olengi jõudnud sinnamaale, et tuleks hakata tähelepanu pöörama Rakvere linna tekkeprobleemidele. Tõrma külale on meie ajalooteaduses rajatud väga põhjapanevad üldistused. Sis linna arheoloogiliste uurimistööde algstaadiumis oleks enneaegne neid lahkama hakata. Sellepärast jätan ma praegu linna tekke teooriad siiski kõrvale ning esitan ainult mõningad pidepunktid, millega tuleks edaspidi arvestada. Peale selle toosist põhjanõlvalt vanalinnaalalt saadi esimese aastatuhande teise poole leiumaterjali tuli kultuurkihist välja ka esimese ja teise aastatuhande vahetuse 11. 12. ja 12. 13. sajandi esemeid. Otseste ehitustegevuse jälgede järgi on aga põhjust väita, et doosistu põhjanõlval paiknes hiljemalt 12.-st sajandist puithooneid. See aga tähendab, et paralleelselt Hermakülaga eksisteeris Tarvanud pealinnuse juures iseseisev küla mille areng ei ole põhjendatav ainult Tõrma küla tähtsuse tõusu või langusega. Linnuse juurde tagasi tulles võib leiumaterjalist lähtudes öelda, et elutegevus intensiivistub tabamata linnuses samuti 12. sajandi teisel poolel 13. sajandi esimesel veerandil. Sellesse perioodi mahub nii välispoliitilise olukorra teravnemine kui vallutus suhu muutumine äratuntavaks reaalsuseks on selgelt sellel ajal said linnustused vabadusvõitluse käigus määrava tähenduse. Asustusajalooliselt oli määrav see, et vallutuse ajal olid armata linnus olemas ning ta asus just kaugteede ristumiskohas. Niisiis peaksite Arnold Tallinnasse juures paiknenud asula hilisema arenemise eeldused peituma ennekõike koha geograafilises asendis. Tähelepanu tahaksin juhtida sellele, et doosistu pinnamood on kivilinnasse ehitajatele peavalu teinud kuni linnuste sõjaliste objektide nimekirjast kustutamise. Nii see on seitsmeteistkümnenda sajandini. Ja vaevalt võõrvallutajad oleksidki kivilinnus siis hakanud sellesse kohta ehitama, kui seal poleks enne eestlaste linnust olemas olnud. Nüüd tuleb rääkida juba Rakverekivilinnusest ja kivilinnus uurimistulemuste põhjal võib teha küll ühe kindla järelduse. Nimetan muinaslinnustesse ehitatud kivilinnuste arhitektuurne arengulugu märksa komplitseeritum kui siiani arvatud. Vaatame kas või tausta tarnata. MuinasLillusses teostatud järkjärgulised ümberehitustööd olid otseses sõltuvuses Virumaa valdajaist ja nende poliitilistest eesmärkidest. Näiteks Paul Johansoni perioodiseerinud kasutades vaheldus Virumaal 1219.-test 1220.-test aastatest alates võim järgneva 20 aasta jooksul mitte vähem kui 12 korda. Siinjuures tuleb tähelepanu juhtida 1225. aastal Virumaale jõudnud Tartu piiskopi vasallidele, kelle näol puutume kokkuaadel konnaga, kes ise elas just linnustes ning elatusneile läänistatud kihelkondadest saadavatest kümnistest. 1226.-st aastast alates kuni umbes 1249. aastani oli mõningate vaheaegadega tarmanud pealinnus vasalltiitri fon Kiiveli käes. Kes õige ruttu saavutas tarmanud Pealt ümbritsevate maade suhtes monopoolse seisundi. Näiteks 1200 kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel kuulus temale tervelt 325 odavamad. Alles peale seda, kui Taani valitsus Kiivelist lahti saab, muutub Tarvanud Bethany kuninglikuks linnustuseks mida 1252. aastal nimetatakse veesenbergiks tagant linnasse ehitistes eraldatav üleminekuetapp, mis koosneb saviga seotud müüridega. Kavatistest, on tegelikult seostatav just selle perioodiga. Terviklikum pilt on saadud hoonest, mille ehitustehnilises teostuses leidub kohalikule piirkonnale iseloomulikke jooni ja kolonisaatorite ehitustraditsioone järgivaid võtteid. Esimeste esindab ehitusmaterjal oosistus ette materjali hulka kuuluvad lubjakivid ja teist niinimetatud projekteerimisprintsiip. Hoone poolkeldri mahamärkimisel oli lähtutud kahele laiusele vastavast pikkusest, mis andis poolkeldri sisemõõtmeiks umbes 16 korda kaheksa jalga. Sama ehitusmaterjali ja ehitusprintsiipi on rakendatud aga väga laial muinaslinnuse alal. Pinnase stratigraafia näitas, et tegemist on varase ehitusetapiga mis jagunes veel omaette ehitusjärkudega. Kivilinnuse esimest ehitusetappi tulebki lugeda üleminekuetapiks, mis kestis arvatavasti 13. sajandi teisest veerandist neljanda veerandini. Sellel ajal kaitses linnust ilmselt puitpalis saadid ja saviga seotud müüridest koosnevad kaitsesüsteemid mille varju ehitati puithoonetest vastu pidavamaid kivihooneid. Mulle tundub, et üleminekuperioodi on oma jälje jätnud juba vasall Kiivel ning Taani kuningliku linnusse algperioodil on jätkatud tema poolt alustatud töid. Nüüd jälle mõni sõna asulast. Osiste põhjanõlval paiknenud asula puithoonestust on 13. sajandil tabanud mitu põlengut. See on samal ajal, kui tarand pea linnusesse ehitati, saviga seotud nööridega. Kavatisi. Mõnedest hoonetest on järele jäänud ainult põlenud kihistused pinnases. Mõnedes söestunud tukid. Osa hoonetest on uuesti üles ehitatud, osa jäänud täituda kruusakihtide alla. Sellesse perioodi dateeritud esemete juures tulevad ilmsiks kaubavahetusest tulenevad mõjutused mis ongi üheks linnalise keskuse tunnustuseks. Näiteks slaavipärases kedageraamikas esineb kohaliku eri arengujooni. Vööpandla vormil ei ole Eesti leidude hulgas täpset vastet. Rauast prillspiraalpäist nõela pole enne Eesti alalt leitud. Käsitööle osutavad looma toruluud tükil esinevad töötlemise jäljed. Mulle endale oli kõige suuremaks üllatuseks see, et kaevandi alalt leiti kolm saviga seotud müüridega hoonet mis avanevad 13. sajandil lõpupoole, 14. sajandi alguses, Lääne-Euroopas ja Baltikumis hästi tuntud hoonetüübile. Nii Riias kui Tallinnas on neid hooneid dateeritud just 13. sajandi lõpu Neljateistkümnenda sajandi algusesse. Vähemalt ühe väljakaevatud hoone kohta võib juba praegu öelda, et see pärineb hiljemalt 14. sajandi algusest kuna teiste dateering vajab veel täpsustamist. Annetega seoses tulebki nüüd ära öelda, et Rakverele omistati ametlikud linnaõigused 1302. aastal. Kaevandist saadud andmete põhjal ehitati 14. sajandil akveressegi niisiis Euroopa mallidele vastavaid hooneid millega kaasnes pidevalt põhja poole langeva osiste nõlva täitmine. Selle tulemusel oli kultuurkiht antud kohas kasvanud umbkaudu nelja meetri paksuseks. Neljateistkümnenda sajandi ladestusest leitud kolme münditateeringu järgi tundub olevat tõenäoline, et vanim saviga seotud müüridega hoone hävis 14. sajandi lõpus. Teist samasugust hoonet ei ole maha jäetud, vaid selle kavatsesid on hiljem kasutatud uues lubiseguga seotud müüridega hoones, milles teame praegu ühe ahjuvaret. Kuid sellestki hoonest on pinnases vähe säilinud, sest samast leiti veel ühe uusaegse hoone sein, mis oli leitud vanemate hoonete rusudele. Kolmandas hoones oli samuti teostatud suuri ümberehitustöid, mille tulemusel hoonet kasutati 15. sajandil. Ki. Suhteliselt väikese kaevandi andmete põhjal võib öelda, et ehitustegevus oli sellel kohal olnud äärmiselt intensiivne ja hoonete paigutus tihe. Ümberehitatud hoonetele lisaks leiti veel hoone katkendlikult säilinud lintvundamendifragmente paekividest renni sarnaseid konstruktsioone ja hiliste postiaukude kivi kiilustike. Iseloomulik on see, et igale uuele ehitustasandile vastab ka uus kõrgemale tõstetud maapinna nivoo. 15. sajandil oli näiteks kas tänava või mingi väljakukatteks kasutatud korrektselt laotud munakivisillutis. Sama rikkalik on ka leiumaterjal. Erandlikke leidudena nimetaksin siin väiketootmisele osutavaid gotlandi liivakivist valmistatud lihvimiskettaid mis töötasid treivõllil ning mida kasutati luuesemete valmistamiseks. Samast leiti päringute valmistamiseks kasutatud luutoorik ja üks lõpetamata viimistlusega täring. Kivilinnuse juurde tagasi tulles võib öelda, et Weizenbergi linnuse edasist saatust mõjutas 14. sajandil kõige rohkem omaniku vahetus. 14. sajandi keskpaigast alates kuulus linnus Liivi ordule ning edaspidi võib seda nimetada lihtsalt ordulinnus. Seks pärast üleminekut ordu valdusesse hakati välja ehitama pealinnust. Selleks kasutati võimalikult palju vanemate ehitiste müüre. Kõigepealt sai valmis pealinnuse põhjatiiva algne kavatis. Siis lammutati ringmüür linnusse põhjamüür. Selle läänepoolset lõiku kasutati ära nelinurkse torni rajamisel, mis juhatas sisse ehitusperioodi, kus müürimaterjalina kasutati ainult murtud paasi. Esialgu jäigi pealinnus kolme diivaliseks kavatiseks mille lääneosas paiknes torn. Traditsioonilise siseõue ning ülemiste korruste väljaehitamine toimus aga juba 15. sajandil. Samal sajandil saab pealinnas endale ka esimese lõunatiiva, mille nurkadesse kerkivad raskepärased nelinurksed tornid. Siis nihutati ringmüürlinnasse lõunamüüri veel lõuna poole, mis andis uuele peahoonele pikema ning tunduvalt avarama ees kaitseala ehk soovi. Kuid tulirelvade areng nõudis uute kaitseprintsiipide sisseviimist ning selle tõttu tuli kohe hakata pealinnuse lõunatiiba ning Downe kõrgendama viimastele tulirelvadele mõeldud laskeavasid sisse ehitama linnusse idaosa kindlustama selle kaitseks rajatud poolümara kujuga suurtükitorn on teel valmis juba 16. sajandi esimesel poolel. Sissepääsu linnusesse moodustasid kaks teineteisele järgnevat väravat, neist välimine oli varustatud tõstesilla ja niinimetatud hundiauguga esimene langevõrega valminud neljatiivalised siseõuega pealinnuses kui foogti residentsis ei puudunud esinduslikud, söögi ja koosolekute saalid, magamisruumid ning kabel. Keldri alumisi korruseid kasutati laoruumidena ülemisi kaitseotstarbel. Hoonete katustest kõrgemal piiras linnust sakilise rinnatisega kaitsekäik. Suurtel soovidel ees kindlustustele oli tüüpiline aga äärmiselt tihe ja kompaktne hoonestus. Kondeeli ees näiteks paiknes idamüüri suhtes sekundaarne eluhoone, Köögi küttesüsteemi ning keldriga ei soovi. Lõunaosas moodustas Liivi sõja alguseks terve tiib ühe hoonestatud ploki kahhelahjudega varustatud eluhoone paiknes eeshoovi loodenurgas. Eluhoonete kõrvale oli enamasti tegemist sepikodade, tallide, ladude, aitade, panipaikade ja toiduvalmistamiskohtadega. Nüüd linna ka, jäime pooleli 15.-sse sajandisse. Aga sama sajandi sees on toimunud linnaplaneeringus. Ümberpaigutus oosistub põhjanõlvale ei ole enam hooneid ehitatud, vaid sinna rajatud pühale Michaelile, see tähendab mihklile pühendatud Francis kaanlaste klooster. Kasutamist põhjendatakse järgmiselt. 13. septembril 1502. aastal toimunud lahingus smoolina järve juures saavutasid ordu rüütlid võidu vene vägede üle mille auks ordumeister ja Harju-Viru vasallid asutasid 16. sajandi algul Rakveresse kloostri. Meil on teada, et frantsiskaanlaste klooster rakveres kuulus nende Liivimaa Kaheteistkümnenda kloostri hulka, kes reformatsiooni tormidele vastu pidasid. Nüüd kaevanud jalad puhastatigi välja tugevalt ümber ehitatud kloostri müürid. Kuna praegu on kavatises vanemate hilisemate ehitusetappide kindlakstegemine pooleli, siis ei hakkama ümberehituste kasuks rääkivaid fakte lihtsalt esile tooma vaid peatun ühel huvitaval momendil, mis puudutab kloostri tagamaad. Kõik vanemad hooned, millest ma eespool rääkisin, jäid kloostri välisküljele. Peale seda, kui hoonete ehitamine sinna lõpetati, täideti kogu ala paksu kruusakihiga. Sellest kõrgemal tuvastati kloostri rajal maapinnale ladestunud inimtegevuse jääkainest koosnev kiht. Kloostri kavastatise idamüürist kaugemal on see ala saanud aga siis endale hoopis uue funktsiooni. Sinna rajati surnuaed. Pinnasest puhastati välja üheksa tervet ja kaheksa lõhutud luustikku. Nendest asusid kolm ühishauas ning ühes kohas puututi kokku peale matmisega. Kõik surnud olid maetud ilma panustata põhiliselt peaga lääne suunas, vastupidises asendis leiti kaks luustikku. Tegemist oli viie kolme kuni 10 aasta vanuse lapse ja seitsme 25 kuni kolmekümneaastase mehe skeletiga. Kahe suhteliselt noore indiviidi sugu ei olnud materjali puudulikkuse tõttu täpselt kindlaks tehtav meeste kasv varieerus 100 160 477 sentimeetri vahel. Omas juhendite järgi tuvastati, et surnud olid maetud tsirka 70 sentimeetri sügavustesse haudadesse. Pinnastest khatigraafia lubab veel oletada, et samasse kohta on surnuid maetud kloostrist hiljemgi. Surnuaiale järgneb nüüd juba mõisaajal selle territooriumi uushoonestamine. Nii juba eelnevalt ümber ehitatud kloostri kavatise sisse kui ka välisküljele on ehitatud uusaegseid saviga seotud müüridega abihooneid, millede vanus kõigub 18. 19. sajandi piires. Sellega ei ole antud kohas aga ehitustegevust veel lõppenud, sest 19. sajandi lõpus rajati Abjoonate rusudele kasvuhoone, mille idaküljel paiknes veel sepipada. Kasvuhoones moodustas iseseisva ehitusetapi hoonesse ahjude sisse ehitamine. Lähme minu arvates oleme rääkinud Rakvere ajaloost umbes 1500 aasta ulatuses. Mida ma võiksin kokkuvõtteks öelda, on see, et Rakvere, et on põhjust Virumaa väga tähtsa keskusena edasi uurida?