Tänase saate peategelane ja 25 aastane Tiina rekkanud tegi kaks aastat tagasi julge hüpe tundmatusse kui läks Krimmi eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama. Maaliline Grasema tarka küla koos sealsete kaasmaalastega sai ajapikku tõeliselt omaseks. Rääkimata legendaarsest Eesti tarest, kus peetakse tähtpäevi ja austatakse numbreid. Kõik see ja palju muud. Muidugi oli põhjus, miks ühest aastast Aleksandrovka keskkoolis sai kaks ja miks terve äraoldud aeg sai Tiinale üheks vahvamaks leheküljeks senises elus. Keskeprogrammi autor on Haldi Normet-Saarna ja mängimas kuulate ukraina rahvamuusikuid. Tere, õpetaja ja ajakirjanik Tiina rekkanud tere. No Aleksandrovka keskkool Krimmis alustas. Tänavust esimest septembrit siis ilma teieta? Jah, kaks aastat oli minu algus, aga nüüd, esimesel septembril on neil uus õpetaja. Mina arvan, et sain oma missiooniga hakkama ja lõpetasin selle, tulin tagasi Eestisse ja see oli teie otsus olla seal kaks aastat või see mingil moel pidigi nii olema, on nii kombeks, et kahe aasta kaupa kevad Eesti õpetaja seal eesti keelt õpetamas. Pole mina olin kuues õpetaja, kes sinna läks ja enne mind oli kolmas õpetaja järjekorras, kes oli samuti kaks aastat ja mina nüüd siis olin ka. Aga valik oli sedasi, et peale esimest aastat ma sain öelda, kas ma tahan olla veel või tahan juba tagasi Eestisse tulla. Aga mulle tundus, et ma ei olnud selle esimese aastaga kõige oma soovitud asjadega hakkama saanud, seal ma ei olnud seal sellesse ühiskonda niivõrd hästi selle ühe aastaga sisse elanud. Ma kindlasti ei olnud ise ma vene keelt nii palju õppinud ja lapsed said veel areneda eesti keele poole pealt. Et ma tahtsin teel olla, tundus, et see esimene aasta oli rohkem sisseelamine tundmaõppimine ja siis teine aasta oli rohkem rohkem tegus aeg. Praegu sügisel on natukene tühi ja kurb tunne ka, et seal Krimmis käib elu edasi, aga nüüd juba ilma teieta. On küll ma ikka järjest meenutan, et millised nende ilmad sellel ajal seal on, võrreldes siinse ilmaga, mis seal inimesed parajasti teevad, siis meenutan tõesti, et kuidas, kuidas ma ise seal olin ja mis ma tegin, täpselt ikka neid meenutus, pilte tuleb. Öelge Tiina, kas te oletegi selline tundmatus kohas vettehüppaja, kui otsustasite paar aastat tagasi proovile panna? No selle põhjal võiks öelda küll, selles suhtes, et ma läksin sinna, siis mul ei ole õpetaja kogemust enne olnud, et Krimmi töö oli esimene õpetaja kogemus, tõsisema õpetaja kogemus, samuti oli minu vene keele oskus üpris nõrk. Ma sain, ma sain aru, aga rääkida oskasin väga vähe. Ja, ja see oli ikka väga tundmatu koht, et ma nägin videoklippi, sellest külastuja, kuulsin jutte, aga ikkagi see ei ole see tunne, kui olla ise kohapeal teiste arvamuste. Selle põhjal võib mingit hinnangut saada, aga ikka kui kohapeale minna ja seal elada ja pikemalt olla ikka see on teine tunne. Eesti keelt ja kultuuri on võimalik õppida ja õpetada pea 20. välisriigis. Miks te just Krimmi valisid? Krimmi valikuga on tegelikult natuke pikem lugu. Et seostub see sellega, et ma olin aasta otsa Rootsis Euroopa vabatahtliku teenistuse raames ja kui ma tulin sealt tagasi, siis oli lõpuseminar lõpukoolitus ja juhtus seal koolitusel olema üks tütarlaps, Kristi Gruusia on tema nimi ja tema oli Krimmis vabatahtlikuks noortekeskus pidas. Ja siis ma kuulasin, suu ammuli, tema jutte sellest grimmi külakesest, kuidas ta noortekeskus pidas ja mis ta seal tegi, kuidas kuidas seal lood olid ja siis ise jäi kuskile mälusoppi meelde, et Krimm, selline küla. See aeg mööda ma olin sel ajal juba tööl Postimehes, ajakirjanikuna ja siis järsku tuli pressiteade, et otsitakse Krimmi eesti keele õpetajad. Ja siis mul tuli meelde, et ahah, see on seesama koht siis Kristi käest, mis ta arvab ja mis ta mulle soovitab. Ja siis ma mõtlesin, et no ma proovin ja kandideerin, et et mis siis saab, valiti ja läksin, oli palju tahtjaid, muidu või. Peale minu oli veel üks kandidaat tol aastal kahjuks üpris vähe. Nojah, see kinnitab, et olete kohe selline tõeline tundmatus kohas vettehüppaja olete jah. Ja leidus veel üksainus, kes julges proovida. Nonii, jõudsite siis õnnelikult Krimmi pärale, kuidas see kohale jõudmine oli? Tallinnast oli sel ajal veel siin Feuroopalisse, otse lenda, aga pidin jõudma hommikul, aga lennuk jäi kuus tundi hiljaks, jõudsime alles õhtul ja siis tuli meile kohaliku Eesti seltsi esinaine organiseerinud auto vastu, see oli August 2008, August 2008 siis autoga enam-vähem õigeid tee otsi otsides, sest juht ei teadnud ka täpselt, kuhu minna, pimedas ei leidnud üles. Siis jõudsime sinna külla ärkasite siis hommikul ja mida te nägite? Esimese asjana nägime lehmakarja, kes läks küla serva steppi ei lase. Aga ei näe eriti ei olnud, sest nii tohutu palavus oli sel ajal et varjus oli üle 40 kraadi. Väga raske olla, kogu aeg higistasin. Aga siis ma hakkasin vaikselt ennast seal sisse sättima, parajasti toimusid küll pidustused, et eestlasi oli palju, hea oli olla nendega koos, noh see oleks nagu turismireisile. Aga kui nad ära läksid, siis oli ikka nii nüüd üksi hakkama saada. Ja kooli alguseni oli siis aega. Ma jätsin nädal varem nädal enne kooli algust. Et siis oligi täpselt mõnus periood, kus harjuda külaga ja käia koolis esimesed päevad ja vaadata, et mis seal klassis on, koristasin klassi kõvasti. Aleksandrovka on küla, kus on kool, aga see on kolm kilomeetrit teemal Krasnov targast ehk siis eestlaste külas, kus ma elasin. Ja siis siis mul oli vaja jalgratast korda teha, millega koolis käia, sellise sisseelamine, aga kui juba kool pihta hakkas siis oli juba tegemist sellega, et lapsi tundma õppida, et kõik need nimed meelde jätta. Ja siis minu jaoks oli hästi harjumatu see, et, et noh, on ju on ju nimi, mida kasutad, takse, aga tegelikult on see ainult lühend sellest pikast nimest, et vene kultuuris on jõule, olid lühemad nimed hellitusnimega. Et kliima on tegelikult dimeetria osa on tegelikult Aleksei jah, et mina ei ole ju selle kultuuriga nii palju kokku puutunud, ma olen niivõrd noor inimene, siis, siis oli seal see harjumine tükk aega Te õpetasite päris mitmes klassis ja alates esimesest ma saan aru või mitte ja esimene aasta mulle esimesest klassist õpilasi ei olnud. Teine õppeaasta, kui ma seal tööl olin, siis oli ka esimesest ja 11 kuni 11. klassini. Et seal mõnest klassist võib-olla oli puudujat, üheksandast klassist ei olnud mul ühtegi õpilast, aga sellest näiteks kaheksandast klassist oli viis õpilast ja koolielu on selles suhtes erinev, et nii palju, kui mul seal külas käisid tuttavad, kes mäletavad veel vene kool ja nemad ütlesid, et nendel tuli nostalgia. Mina seda muidugi ei tea, tõesti, jah, te olete alles 25 aastane ja dressi nii on. Mina ütleks, et Vaitseb direktori võim. Et direktor on see, kes otsustab, kes teeb ja siis teised õpetajad peavad seda järgima ja kord on karm, et meil öeldakse ju, et vabam kasvatus Eestis ja kõike muud, et laps otsustab ja aga seal on ikkagi väga karm kord, kuidas asjad käivad ja neil on küll kooliüritusi ka hästi palju on üritusi, mis minu jaoks tundusid võib-olla mõistmatud nägu, kui esimene Lember oli, kui tähtsad olid suured tervituste kõrgetelt ametnikelt jälle selline, mida vaatan, et lihtsalt Neil on sedasi, meil loetakse ka vahel, et presidendi tervik ja, aga neil oli natuke rohkem see poliitiline taust seal taga. Ühesõnaga, kes on nõukaaja koolielu näinud nende jaoks hästi olla selline liigutav äratundmine? Jah, täpselt ja teine muidugi, mis kool tahab väga palju areneda, nad üritavad uuendustega kaasa minna. Otse loomulikult ja maja ise väga vajab remonti. Et vahepeal lapsi saadud toitlustatud sellepärast, et poolt kooli köetud kooleli kinni õpetajad ja direktor pidid vaeva nägema, et mis klassiruumides õpilastega tunde pidada, et õpilased ei külmetaks. Või siis tuli üldse tunde lühendada. Alguses ei olnud kodust midagi, kõik oli uus ja võõras millega alguses harjuda, see, et, et seal pikad külatänavad, need olid väga-väga-väga uudsed minu jaoks ja huvitav oli käia neid pidi ja uurida, millised on majad ja teine, millega harjuda, siis külas on kaks poodi. Et alguses oli tore käia neis poodides, vaadata kaubavalikut, üritada suhelda poemüüjatega siis küla, tuuri maja, see mul õnnestus kohe alguses üle vaadata, mis kunagi ta oli heal heal järjel kultuurimaja, aga nüüd meil ei ole võimalusi seda maja korrastada, et saali põrandas augud ja toolid, katkised ja kõike muud, aga aga inimesed kohapeal käivad, tegelevad selle asjaga. Eks, mis mulle alguses kõige rohkem aega võttis, üliinimestega tutvumine. Et lisaks lastele koolis on ju külas üle 500 inimese ja päritolud on meil ju väga erinevad, et on tatarlasi, venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, eestlasi väga erinevate juurtega väidetavalt Krasnodari okas räägib nii-öelda puhast eesti keelt, kui seda sõnapaari võib üldse kasutada kümmekond inimest. Jah, kümmekond ja peamiselt on need vanemad inimesed. Et selle puhul oligi, mind teati, aga mina inimesi ei teadnud ja siis tuleb keegi vastu, ütleb mulle tere, tere oskavad külas öeldu küll pea, praktiliselt kõik inimesed, ma arvan, ilusti selges eesti keeles. Aga et üllatus oli selle puhul, et kas järgneb seal eestikeelne jutt või siis läheb sujuvalt üle ikkagi vene keelele, tavaliselt läks vene keelele, jah. Jah, sest tõesti selle kümnekonna eestlasega ei puutu igapäevaselt kokku koolide sõitsite jalgratast taga või siis bussiga. Buss käisid ka ilusti regulaarselt ja regulaarselt hommikul ilusti, lapsed ronivad selle bussi peale, muidugi ta on ülimalt rahvastatud. Harva oli ka neid olukordi, kus, kus poiss jättis tulemata, aga see oli talvisel ajal, et siis kui lumi oli paks, siis bussi ei tulnud. Aga bussiga käisime sellisel juhul, kui olid väga tuulised ilmad, sest lihtsalt siis ma jõudnud rattaga vändata, muidu oli rattaga selline paras maa maha sõita. Jah, kolm kilomeetrit muidugi pikk sirge tee ja tuul on alati vastu. Ja vahepeal olid ka kurjad koerad tee ääres. Aga huvitav, ma just mõtlesin, kas ma küsin, et Nad ei kimbutanud, olid küll, aga kuidas te siis nendega hakkama saite nüüd see, see koeralugu oli mul nüüd teisel aastal, ennem kui ma hakkasin kevadel just ennem kui ma hakkasin Eestisse ära tulema. Et lihtsalt tee äärde oli emane koer oma pesakonna kolinud, ta ei olnud kellelegi ühegi majapidamise koer, et muidu need majapidamise koerad ikkagi nende nõuesed hauguvad, aga nad ei tee midagi, aga tema elas metsikult. Ta kaitses oma kutsikaid ja siis ta jooksis mulle järgi, noh, ainus, mis ma tegin, siis olin lihtsalt üritasin kiiremini sõita, täiesti ära jõuda. Aga Ta sõit oli ju põhiliselt selleks otstarbeks, et jõuda sinnasamasse Aleksandrovka keskkoolina, mis on põhilised erinevused kodu Eesti Krimmi eesti laste vahel, sealsed lapsed, ma ütleks, on väga-väga siirad ja otsekohesed. Et siin ei tule, Eestis ei tuleb võõras laps tõesti igas koolis või lasteaias kohe kallistama ja ütlema, et oi, te olete nii tore õpetaja ja VIP kaarti, noh, meie lapsed ka kindlasti teevad kaart, aga, aga mul ei ole endal sellist muljet, et on nii, nii südamlikud oleks. Et sealsed on sealsed südamlikumad. Pidime nad ei ole just sellest internetimaailmast ja mängudest ja Telekatest kõigest nii veel ära pikutada. Et need nende jaoks ei ole, arvutielu küll teavad, jah, internet on olemas, aga ega nad ei kasuta seda niimoodi. Nende jaoks on elu ikkagi see, kui nad käivad õue peal, mängivad üksteisega kulli ja tagaajamist, ronivad aia peal ja käivad õunaraksus ja teevad selliseid asju. Nojah, meie üliarenenud ühiskonnas sinna sattudes on see esimese hooga vist päris värskendav, on, on eriti veel värskendav see, kui alguses nädal otsa ei pruugi üldse Vedki tulla kraanist või siis läheb elekter mitmeks päevaks ära. Võrreldes eelmiste õpetajatega, ma arvan, et minul olid paremad mugavused, et minul see majapidamine, kus ma olin sellel ikkagi dushinurgas ja WC majas ja automaatpesumasin. Et ma kujutan ette, et nendel võiks veelgi värskendavam seal hakkama saada, et õues kuskil pesta ja käsitsi pesupesemine. Selliseid asju mina läbi ei teinud. Aga ma usun, et sellest tundest ma natuke sain aimu. Aga kui lastest veel rääkida, siis esimese hooga nad vist panid teid natuke proovile ka kui muidugi esimese hooga nad hakkasid ikkagi meenutama, et millised olid eelmised õpetajad. Kuidas nemad õpetasid. Nad arvestasid seda, et ega mina ei tea ju, mis teised teinud. Kuigi ma ikkagi olin kursis sellega ja siis nad üritasid mulle ikka vingerpusse mängida, et ei, selle õpikuga me ei õppinud, et me õpiksime hoopis teise rikub, aga aga tegelikult olid nad tolle õpikuga õppinud. Nad tahtsid lihtsalt, et neil oleks lihtsam. Ja loomulikult, mis lastel on, nende jaoks on harjumine, nagu oli minu jaoks, et minu jaoks võõras koht, neil harjumine uue inimesega. Ja siis ikka nendel läks alguses nimi sassi ikka kutsutud timinud eelmise õpetaja järgi, ma arvan, et seda nad teevad nüüd uue õpetajaga, nimetavad teda minuks. Ja üldse nad ikka leppisid pikalt, et mida mina luban. On neil teha ja mida ma ei luba ja selles suhtes on ilmselt kõik maailma koolilapsed ühesugused. Ma arvan küll, see ei muutu. Noh. Ta lugude silma soomlane. Juba. Tahame. Elasite Ritaga tilkine juures, jah, tema majapidamises oli väike tagakamber, mul. Rita juures on elanud kõik õpetajad, kes Eestist on käinud Krimmislastel eesti keelt õpetamas. Jah, peaaegu. No te olete Ritaga tilkina kohta armsalt öelnud, et te leidsite endale Krimmis vanaema? Ma arvan, et võib nii öelda küll. Teema on väga aktiivne naisterahvas, mõtleks seda, sa ei nüüd see aasta 71. Ja tema testib, ladistab rõõmsalt eesti keeles. Tal on meil võib öelda, et tal on säilinud eesti keel, mis oli eestlastel, kui nad esimest kordasid Krimmi läksid. Ja tema on selles suhtes tõeline vanaemad, kui mina koolist töölt tulin, oli söök valmis, soe söök ootas mind, siis ta tahtis teada, kuidas koolis läks, mis lapsed tegid siis me arutasime Neid asju siis ta ikka andis lastele hinnanguid ja vahepeal oli, et kui ta kuulis, et lapsed ei taha tunnis käia või õppida, sest olid ei, kui tuleb nad käsile võtta, ta läheb, räägib nendega, ajab asja korda, läks ka või ikka, kui ta nägi, siis ta mainis endale, et mis, mis nad lapsed teevad, ei tohi niimoodi, et tema on ikka Eesti Seltsi esinaine ka. Ja üldiselt tema tegutses oma seal majapidamisega ikka loomad ja aiasaadused ja kõik see ka hoolitsemist. Milline see tema majapidamine oli siis? Väike armas valge majakene siniste aknaraamidega, nagu ikka neil seal külas on, seal ongi vist kõik sellised majad enam-vähem enam-vähem ja seal Krasnodari ja aga nüüd eelmine suvi, tema majake sai täiendusi selle võrra, et koos sama Kristi Kruusiga, kes ikka üritab suviti seal käia, temaga koosnevad, maalisid mujale peale kollased päevalillad siis erineb teistest teistest küla majadest hästi palju. Aga see on seal ka vist natuke kombeks, seal on kividest tehtud ja niimoodi, aga et keegi lilli joonistaks maja seina peale, seda ennem ei ole. Ei ole olnud. Et peale seda inimesed väga uurisid, millega neid lilli tehti ja kuidas ikka taheti endale ka. Muidu pisikesed toakesed, väike, mõnusa aiakene aias kasvavad viinamarjad põllulapi peal, kus kartulid seal kasvavad. Arbuusid lehmad, lambad lammastel Eesti õpetajate järgi, nimed, kanakari, esimene aasta, kui ma olin seal, siis oli ka pardikene, kes mind hommikul ikkagi oma häälitsemisega üles ajas ja rida pani tõesti oma loomakestele nimed, nende õpetajanna Bergiks tema juures olid jah, ta ise räägib seda lugu, kord oli tema käest Eestist tulnud ajakirjanik küsinud et kas siis loomadel on eesti nimed ja sel hetkel ei olnud loomadel eesti nimed. Ja siis ta peale seda hakkas panema. Siis juhtus sedasi, et lambad hakkasid saama eesti õpetajatele äkki nimesid, mitte need kõigi Eesti õpetajate järgi jätta, nii ka küsinud, et kes, kes on nõus oma nime loovutama pumbale siis selle järgi ja teie nimi läks ka kellelegi ja Läks väiksele armsale ballekesele. Nüüd on küll, ma arvan, suuremaks kasvanud juba, päris liigutav, no et Ritaga tilkina on siis Krasnodari küla Eesti Seltsi esinaine. Mida see ametinimetus siis endaga kaasa on toonud? Nimi on pidulik ja, aga eks tal ole sellega tööd ja sahmerdamist omajagu. Nimelt tema on esiteks hoolitseb selle eest, et kui eestlased külla tulevad, et neil oleks hea vastuvõtt. Loomulikult ta utsitab ja ärgitab, et lapsed ikkagi eesti keele ja eestlasega tegeleks samuti ka täiskasvanud. Et ikka aja jooksul kipub see kõik kaduma, et ei ole enam nii käegakatsutavat sidet eesti keele ja Eestiga, et jah, eesti keele õpetaja on, aga paljudel juhtudel on see, et õpilased lõpetavad kooli ära ja siis siis sellega see eestlase teema lõppeda. Ja tema ikka üritab seda ärgitada tagant, et ikkagi kuidagi veel säiliks ja et inimesed võimalusel ikkagi üritustel käiksid. Külas on selline tore maja nagu Mare, kus siis nädalavahetusel olid käsitöötunnid laulutunnid ja sellised üritused eesti keele õpetaja koos õpilastega korraldab siis erinevaid kontserte, et ikkagi lapsevanemad käiksid kuulamas ja vaatamas, mida lapsed teevad. Jah, seal ilmselt kahjuks seni veel valdavalt selline tendents, et lõpetatakse see Aleksandrovka keskkool ära ja siis edasi läheb see elu Ukraina või Vene stiilis eesti keel jääbki sinna kooli aastatesse jääb kooli aastatesse ja kui seda ei kasuta võtta, siis see ununeb paratamatult, et ei ole enam ei ole puhtaid eesti peresid, et ennem oli tõesti ema eestlane, isa, eestlane, kodune keel ka võis eesti keel olla? Noh, hetkel nende laste jaoks on need siis juba vanaemad-vanaisad aga ootamatult nemad ka kaovad tõesti edaspidi nad leiavad oma kaaslasteks ka ju ikkagi kohalikud inimesed, kellega räägitakse vene keeles valdavalt. Ja siis ei ole eesti keelt enam vaja. On erandeid, on need noored, kes Eestisse õppima tulevad peale keskkooli, neid on mõned olnud ja need on mõned olnud, et hetkel Eestis Õpi. Tartus ja Võrus on kaks noort. Ja Tallinnas on üks tütarlaps, kes peaks magistri oman läbi saama ja Narva tulid kaks tütarlast sealtsamast külast ja nemad on jäänud ka siia, nii et nad on suutnud siin hakkama saada ja kuidagimoodi läbi lüüa. Detsember nad on leidnud omale tööd ja elukaaslased ja loodavad enamasti ka jääda siia. Nõnda see elu Tiina, rekkanud teil seal Krimmi poolsaarel, nii Krasnodari külas kui Aleksandrovka keskkoolis siis kulges ja ilmselt eesti keelt õpetades ning kohalikega suheldes tundsite, et olete kodunenud küll. Ja, ja ma arvan, et seda kodunemise tunnet tundsin kõige rohkem siis, kui ma mõnda aega olin Eestis olnud ja läksin sinna tagasi, siis tuli tuttav tunne, et ah, ma olen siin olnud, ma tean, kus, mis on ja see oli kõige kodusem tunne tagasi minna. Aga sellele vaatamata, mis olid need asjad, mis siiski võib-olla vahetevahel endast välja viisid või lausa masendust ja sellega seoses ka siis koduigatsust ütlesid. Alguses tekitas kõige rohkem seda koduigatsust ja masendust see, et sest koolisüsteem ja üldse see suhtlemine toimimine on niivõrd erinev sellest, mis meie oleme harjunud siin. Ja kõik võtab aega, et täpselt, et oma oma dokumentide kordasaamine mul seal ehk siis elamisloaga, et see võtab aega ja see venib. Ma ei ole nii lihtne ja bürokraatia, see ajas see asi ikka masendusse. See ka, et noh, ma olen noor inimene, alguses mul ei olnud seal nii palju sõpru-tuttavaid. See oli ikkagi nukker ja siis tuli oma eesti sõpradega kuidagi jälle ühendust võtta, öelda, et ma nüüd igatsen teid ja tahaks tagasi, aga midagi pole teha, pean ikka siin vastu pidama. Aga ma arvan, et otseselt päris päris masendusse ma ikka ei langenud kordagi, üritasin oma seda positiivsust säilitada, ostsin tarri omale, seal ma hakkasin vaikselt kitarri mängima ja eestitares suur raamatukogu, sinna on Eestis saadetud tõsiselt palju raamatuid, aga kahjuks ei ole neid lugejaid. Aga seal oli väga häid raamatuid, mida ma ei ole lugenud, enne võtsin raamatu kätte, lugesin seda kitarrimängu õppisite seal selgeks ja päris selgeks ma ütleks, et ma ei saanud veel, on arenemisruumi aga natuke näpunäiteid sain sealt kohalikult eesti juurtega mehelt, kellega me siis nii-öelda nädalavahetuseti tegime kitarritunde. Siis ta õpetas mind päris oskusliku maja sisustajaga, ei ole midagi öelda. Ma üritasin, aga oli võimalus ka seal ringi rännata nende kahe aasta jooksul üldse seal Krimmi poolsaarel näiteks või isegi kaugemal ja kahe aasta jooksul ma käisin ära ikkagi enamuse lõunarannikust, vaatasin üle kuurortlinnad Jalta teooria. Nende kuulus mägi, ai Petri sealkandis ja lisaks sellele ma käisin Lvivis ehk siis Lääne-Ukrainas, kuna seal on avatud ülikooli juures eestikeelne elektoraat ja seal töötab eesti keele lektor, siis ma käisin talv paar korda külas. Ja samas viimane kord nüüd kevadel käisin oma õpilastega seal esinemas nende linnapäeval. Et võtsin ka lapsed kaasa, noh, esimene asi, mis seal silma hakkab, muidugi see Krimmis kasutatakse hästi palju sellist kollast kivimit, vana merepõhja settekivim. Sellest sellest tunduvad need majad väga erinevad ja neid lubjataks üle valge lubjaga, et hästi palju valgeid maju. Ja loomulikult tänavad on. On küll asfalteeritud, aga lipp lipi peal, lapp lapi peal asfalteeritud, et aukesed siin ja mitu korda üle lapitud. Ja teine asi, mis loomulikult praktilise poole pealt on see, et prügi et neil ei ole seda prügimajandust kuidagi välja arenenud, seda ikka leidub igal pool. Ja tuleb tõdeda, et Krimmi linnad ikkagi Ukraina linnadega. Just see Lääne Ukrainaga on jällegi väga erinevad. Et seal on suur vaheviiv vana arhitektuuriga linna suursugune ja võimas, aga jällegi näiteks Jalta, mereäärne kuurortlinn pikka rannapromenaadiga, mis väga hoogsalt areneb oma kõrghoonetega. Nüüd need on erinevad, kõik, aga väga heas mõttes ka erinevad, et käia ja vaadata, on seal väga palju. Aga kui need suurlinnadest jälle kodusesse Grasena tarka küll on aasta, siis kuidas näiteks kohalik toidulaud välja nägi? Nii palju kui vähegi võimalik, nad üritavad ikkagi oma aia saadustega hakkama saada, et porgandid ja kartulid ja kõik sellised poodide kaubavalik. Ja kui oled harjunud siin Eesti nende super Hypermarketites käima olen kaubavalik oli sellega võrreldes väga väike, et oli, ainult vajab vajalikke asju, loomulikult piim, selline asi tuleb ikkagi inimestele oma majapidamistest. Ent seda poes ei müüda. Vorsti, kala, kõike sellist asja. Oli ka selliseid aegu, kui postionud ei pruukinud tükk aega midagi saada alla. Sellepärast et ei toodud kaupa. Või siis ma mäletan korda, kui ma läksin, Ühe päeva jooksul käisin kolm korda poes, tahtsin leiba osta. Läksin esimese korra ei olnud leiva autot veel tulnud, läksin teisal korra ikka veel ei, on leivaautot olnud, kolmas kord lõpuks siis sall, leiba. Leib on, leib ongi peamine, mida käiakse siis poes ostmas ja siis mis sinna nipet-näpet juurde. Aga selles mõttes oli teil muretu elu, et proua Rita tegi süüa ja ta tegi süüa lõpuks kevade poole, meil hakkas niimoodi vahetuma, et siis kui mul aega rohkem oli, siis tegin minaga temal tavale süüa ja tutvustasin talle natuke selliseid toite, mida mina tavaliselt teen või natuke, mis ma olen kuskilt reisidelt kuulnud või kogunud retsepte talle näiteks Itaalia pastarooga ja selliseid asju. Aga üldiselt ikka temal oma tuttavaid pelmeene, Porsche ikke sealset kultuuri. Te olete öelnud, et teist, kui endisest taimetoitlased sai seal kõige süües pirita, tegi nii hästi süüa? Jah, ma Rootsis hakkasin taimetoitlaseks, sest seal oli jälle sealne kultuur ja taimetoidud olid seal väga maitsvad. Loomulikult kui ma läksin Krimmi, siis paratamatult kõige paremad Džiburekid, mis Rita tegi, olid ikkagi hakklihaga. Kui siis ütlen, et ma ei söö ja kui nad on tõesti maitsvad, siis loomulikult ma söön neid. Ja mis sest, et need õlis tilkusid. Ah peitesealt retsept tegi kaasa, siis ma seal lugesin, salat talveõhtul ja vareenikuid vist õppisite tegema. Sellist tollele kandile väga omast, Rita kõrvalt ikka sai õpitud ja siis kui tema süüa tegi, siis mina võimalusel küll aitasin, aga kui aidata ei saanud, siis ma lihtsalt vaatasin kõrvalt, mis ta teeb, jälle küsisin, mis ta sinna sisse paneb. Ja kui oli perekonnatähtpäevad kellegi sünnipäev, midagi sellist, siis loomulikult tehti siin hästi palju erinevaid salateid. Ja noh, nendel on küll kohalikud retseptiraamatut, mina ei olnud nendest salatitest midagi kuulnud, väga maitsvad ja siis oli vaja ikka retsepti üles kirjutada. Ja nüüd hiljuti ma just tõin oma õele kohalikke retsepte, sellest, kuidas kurke marineerida. Ütlesite, kui oli perekonnas kellelgi tähtpäev, Ritan, oli sugulasi seal olemas ka nüüd tal on kolm poega, eks poegadest elab temaga koos, teised kaks oma perega siis ja nendel on lapsed ja ritta lapselapsed ja lapselapselapsed ja et ikka suguvõsa ja perekond on tal läinud suureks, käiakse tihedalt läbi üksteisel külas ja need pojad elavad siis mujal või on kõik seal Krasnodari, kas kõik on seal külas, seda küla siis ikka jätkub. Küla jätkub, küla on 500 elanikku, üle 500 elaniku on jah, nad ise ka täpseid andmeid ei tea, aga pikad külatänavad ja läheb veel edasi eemal, et ma arvan, et seal on üks külas opikene, kuhu mina isegi nende kahe aasta jooksul ei jõudnud. Eestimaal saab seesugusest pikast külatänavast aimu Peipsi kandis, kus ühe kilomeetri pikkune selline tänavküla jah. Vaata. Kuhu ta kuulub, või siin Kubota kooli või või? Kõik. Oli õige. Puhub lääne. Liivane. Teie Krimmi aastatest Tiina rekkanud on linastunud film ja ilmunud raamat, viimane kannab pealkirja krimipäevik õpetaja preili juhtumised stepikülas ja selle te olete ise kirjutanud sõprade soovile. Nii on, kuna ma ajakirjanik olin ja siis ka seal olles hakkasin kirjutama üles oma juhtumisi mis jäi silma, milliste inimestega ma tutvusin ja tegin ka loomulikult hästi palju pilte ja siis soovitati mulle, et miks ma ei võiks rohkem ja detailsemalt veel kirjutada, raamatu sellest teha. Ja nii läks, sai raamat. Aga dokumentaalfilmi käis seal tegemas Vahur laiapea ja tema tegi sellest, kuidas ma esimene aasta seal olin ja kohanesin ja ja kuidas vahepeal eestis käisin tagasi ja ka hästi palju loomulikult ritta, tilk kenasti ja tema tegemistest on seal filmis. Raamatut saab täna kivist, kellel on huvi minna raamatukauplusest küsima ja saab küll, aga raamatuga on see, et võib ekslikult arvata, et neid raamatuid on kaks tükki sest on kahe erineva kaanepildiga saadaval üks roheline, teine oranž, aga tegelikult on sisu ikkagi täitsa üks ja sama jaajaa, aga sellega on ju oma lugu täiesti. Miks on kahe erineva kaanepildiga, no seisatas sedasi, et kõne, see raamat on tehtud tänapäeva kirjastusega. Et nemad saatsid mulle valida siis kumb, kumb kaanepilt mulle meeldib, kujundus oli tehtud. Mjah mina ja sealt ka valida, et kumb meeldib ja siis ka nemad ei oskanud valida. Mõlemad tundusid väga head ilusat kaanepildid ja siis otsustati, et teevad siis sedasi, et las inimesed ise, kes tahavad osta, need valivad, kumb neile rohkem meeldib. Millise kaanepildiga raamatut nad tahavad osta, siis. Eks siis oranž on oranž sapakas seal peal ja teine on haned, et kuna tõesti ma käisin ka ise ringi ja pildistasin hästi palju vanu autosid, väga erinevaid ja väga värvilisi, mõtleks selle vanade vene autode paradiis ja täiesti näiteks ühel Žigullil oli pandud BMW märk ette kapoti peale. Ei ole võimalik. Nonii, oli õnneks ma sain sellest pildiga ja võimalikult lülitatud tuunida on kas siis pandud all autol erinevaid neoontulukesi või peale ja säravad ja nagu jõulukuused ja haned külatänaval on täiesti tavaline, et nad susisevad, kui sa neist mööda lähed ja ja on seal pidevalt mööda küla jooksval. Nii et kaks väga iseloomulikku pilti Krasnodari külast, millest kummastki suutnud loobuda. Need lehmad, lambad, kes kõik mööda seda külatänavad, jalutavad läbi isegi inimestega ja, ja loomulikult koeri unustada, nemad jalutavad ja öösiti nad väga hukkuvad sullegi. Ma ei tea, kas tänane saade oli äkki siis ühest kirkamast leheküljest, teie elus võib nii öelda Tiina rikkam, ma arvan, et senises küll, eks ma olen koori, ei oska veel öelda, mis kirkaid lehekülgi ette tuleb, aga ma arvan, et elukogemus ja õppetunnid ja väga head tutvused ja selle kõik ikkagi ma hetkel olen saanud Krimmist. Krimmis eesti keelt õpetanud Tiina Rekandiga kohtus Haldi Normet-Saarna ja helirežissöör oli Maristamba kuulmiseni.