Eks liibris. Täna on meie ees Ivar Ivaski verandaraamat ja stuudios Jüri Talvet. Eestis on ikka hinnatud rohkem teadus kui luulet. Ka kriitikute enamuses nii mulle tundub, on intellekt summutanud luulelise tundlikkuse üheksale. Näiteks on Eesti Kirjanike vasse leksikoni määratlus Ivar Ivask, kirjandusteadlane, kriitik ja luuletaja, seega luuletaja viimasel kohal. Ja kõigepealt on niisiis selle järgi ta kirjandusteadlane ja kriitik. Minu arvamus sellele on täiesti vastandlikke. Ma näen Ivar Ivaski ikkagi ees kätt kui väljapaistvat eesti luuletajat ühte olulist pagulasluuletajat kui mitte kõige olulisemat. Ma ei usu, et tema uurimused Austria kirjandusest või Haimita fondooderdist oleksid rahvusvahelises kirjandusteaduses sellise kaaluga, nagu on tema luule eesti luules. Kahtlemata on tema käsitleda maailmakirjandusest ja eesti kirjandusest, samuti värsked ilusad nägemused näiteks tema väga tabav määratlus Juhan Liivi kohta olulise lihtsuse, luuletaja selle tõttu. Küllap leiab publik mõndagi põnevat tema essee kogust mis on kavandamisel ja ettevalmistamisel kirjastuses Ilmamaa Eesti mõtteloo sarjas. Ajakirja võõrlyrisse tütrey pukseprodtoimetajana. Ligi 25 aasta jooksul ehitas Ivar Ivask silda kodu Eesti paguluse vahele kas avaldama ja laskis avaldada seal arvustusi. Uuemast kodueesti. Kirjandusest hindas kõrgelt Betti Alveri, Paul-Eerik Rummot, Jaan Kaplinski, Juhan Viidingut, Uku Masingut, Jaan Krossi ja paljusid teisi ning seega aitas jõuda eesti kirjandusel laiema maailma teadvusse. Siiski kõige tundlikumad kirjanduslikud loovvaimud on ihaldanud tunnustust luuletajana, sest küllap luule on kirjanduse valdkonnas jusse ülim loovus. Ivar Ivask samuti nägi või soovisid näha eeskätt luuletajana. Tal oli sügavalt vastumeelt muide niinimetatud intellektuaalne kirjandus ka intellektuaalne luule ja ta on seda mitmel korral pistinud, vastupidi, ta hindas südamlikkust inimlikku avatust, peen tundlikku väljendust. Olen veendunud. Ivar Ivaski parim raamat, tema sügavaima loomingu kvintessents on tema kogus verandaraamat ja teisi luuletusi, mis ilmus 1990. aastal Tallinnas. Ja seega siis iseseisvuse eelõhtul, kui Ivar Ivaski enam ei olnud persona nonkraat nagu varasemal nõukogude ajal. See raamat muide, on varustatud Ivar Ivaski joonistustega ta oli nimelt ka väga andekas kunstnik. Miks siiski kõigest hoolimata? Ivar Ivaski on koondunud vähem tähelepanu kui näiteks Kalju lepikule või Bernard Kangro luuletajana. Kui vastaksin sellele nii, kõigepealt on Ivar Ivaski looming suhteliselt väikesemahuline peale selle algasse koguni saksa keeles. Ning tema hilisest luulest on vägagi mõju. Dieleegiad tegelikult esmalt kirjutatud inglise keeles algu põrandal inglisekeelne ja kuigi teist On olemas, Paul-Eerik Rummo, on väga ilus ja nõtke tõlge ka sellest samast nimetatud raamatus ikkagi on Ivar Ivask jäänud kuidagi võõramaks kui mõnigi teine pagulasluuletaja. Ja teiseks sellepärast et Ivar Ivaski luulele, et ei ole mitte ainult rahvuslik, kui ta omakeelse omakeelses kirjanduses, luules kuigi sabas muidugi ta on hinnanud väga kõrgelt Juhan Liivi, nagu öeldud, kui olulise lihtsuse, luuletajat Artur Alliksaare sõnamäng on ka ise neid harrastanud. Ta on peaaegu jumaldanud Betti Alveri, et ja Artur Alliksaare järel just eriti on sõnamängu harrastanud. Kuid ometigi on ka neid allikaid küllalt. Ivar Ivaski, mis ei ole nii tuntud kodumaisele kriitikale ja kodumaine kriitika, on selle tõttu tundnud end tema loomingu ees ebakindlamalt selgesti. Üks selliseid suuri luuletajaid, kes päris otseses otse on mõjutanud Ivar Ivaski ellusuhtumisi oli suur hispaania luuletaja Horhe kyljenn. Horse kileeniga tutvus Ivar Ivask varakult ja muide täiesti ise leidis tee tema juurde, hindas teda, pidas teda oma vaimseks isaks. Ivar Orgylieni luule on elu tav elu terviklikkuse poole suunatud filosoofilise rõhuga luule ja Ivar Ivask on pihtyandama vastumeelsust pessimistliku luule suhtes luue suhtes, mis pühitseb maailma kui kaost. Mul endal on, on pikem käsitlus olemas Ivar Ivaski luulest, kuid ma kardan väga, et see on jäänud üsna märkamata seda mainiga. See äsjane eesti kirjanduse ja, või eesti kirjandus, nike leksikon. Nimelt ilmus 1989. aastal väliseesti kirjanduse konverentsi kogumit, kus seega suhtelises suhteliselt kõrvalises väljaandes ja nüüd hiljuti on see ilmunud küll inglise keeles ajakirjas Journal of Baltic Stadis. Aga see ka, ma arvan, on siin siiski enam-vähem tundmatu, mida ma seal olen, hinnad Ivar Ivaski luulest. Ole linna tema personalistliku perekonnaluuret, kus ta teeb suuri üldistusi ja avaralt vaatleb mitte ainult Eesti, vaid kogu balti kultuuriruumi ja ajalugu. Olen hinnanud tema tundliku metafoorikat, et tema südame avatuse ja filosoofia ühendust ja samuti tema luule sisemist mitme plaanilisust. Siiski mulle tundub, et paremini kui ükski teadus või kriitika võimaldab luulet mõista luule ise. Seega ma loeksin ette mõned mulle endale lähedaseks saanud Ivar Ivaski luuletused. Hommikuti sündisin päeva sisse tumedast ööd, arest, hüppasin põrandasse läbi mis säilis, kui palk, see lihtsalt siirdus maja sisemusse. Ruudud koidsid värelevalt põrandalt, jooksis valgusjuga lõunaeestilist suv haistus kõrgel kõrgel lõõritas tõotas, tõotas õnne ristikheina. Üks hääl minevikust kostab üle vanemate haudade, minuni ta südamlikult kõnetas mind esimesel eluaastal. Ta kirjast hoovab sama soojust, kui ta vanainimese viisil jutustab. Kuidas me kord verandal elasime, nagu valguslaigus. Natalia, Natalja Roosimägi maatüdruk, nägus, kes ei abiellunud, et mind heldelt hoida nagu oma silmamuna alati, eriti kui suri ema ühel näärikuul. Nii palju armastust ei vääri ükski inimene. Ta hoiab meist haigusi eemal. Ta kannab meid sõjast mööda, ta ümbritseb surmas meid roosidemäega. Arvo Pärt. Need korduvad akordid, kellade kõlapinnad, see pidev voogemine, kõlade pühalikud jõed, helluse Angelus, Se voogab naasmine inglite heliredelil seda kellade hellust olulise lihtsuse, Angelust. Vanaema räägib kuule, tillud, sirgukene korrad laias ilmas ringi, kannad läbi kodukingi minu pesa, munakene, igal pool sära, käinud palju maid ja linnunäinud, aga tähtedelgi taga saba, kodu ikka ilma naba. 1000 näoga vaatab, tuli pimedusse, kuid näeb ainult omaenda põlemist. Ei näe sind, ei näe luitunud lund, sõnajalad, varsti väsivad ootamast. Valgus pole, tuli vaid teine riik. Helduse selguse puhangud, tule lõõskamisse, aga siiski tulest oled sa tehtud ja tuleks, sa saad. Tule sisse, tule sisse, tule sisse. Ja ennustaja delfis mulle ütles, nagu päevalilled vaatavad alati päikese poole, nii kreeka ümber pöörlevad Vahemeremaa Hellason Helios Kristus on üles tõusnud. Ma vastasin temale Delfis talvisest põhjalast tulles muutub maastik Alpidest saadik meile päevalilleks, kus küpsevad tumedas seemned. Ja Kristus on tõesti Talvine viin pole melanhoolselt linna maailmas kui talvine viin. Kui Pusta tuul aasia lagendikust keerutab tuska viinaväed hobuste lehka ja ainsaks viiulixon onnide hädalda, vihin tuule keerukal teel, ainsaks Symbliks kaevu lingude nagin ja ohked. Hunnide konte põeb võsame tallermaa, mis loputab doonov hallitust, uttu ja itta. Ei raatsinud roomlased minna Carnuntumist kaugemale, kus Marcus Aurelius pani kord mõtlikult kirja. Keha on hoovus ja hing on vaid uni ja suits.